Kilplaste jutud ja teud/16

←15

Kilplaste imewärklikud, wäga kentsakad, maailmas kuulmata ja tänini weel üleskirjutamata jutud ja teud Friedrich Reinhold Kreutzwald

17→

EPUB

Kuusteistkümnes peatükk.

Kuda Uppakallo ülem-isand Kilplastele oma tulekut laskis kuulutada ja kuda Kilplased kiiresti uue pääwanema enestele walisiwad.

Kilplaste algmine tarkus oli küll kaugele ja laiale kõige maa-ilma teadwaks tõusnud, nõnda et igamees sest wõis rääkida, aga see sündis pika ajaga. Nende kombeks wõetud halpuse kisa tungis lühikese ajaga weel palju laiemale, nõnda et kuskil ümberkaudu kedagi ei olnud, kes ei oleks teadnud, mis Kilplased uudist oliwad teinud. Seda ei tohi pikemalt imeks panna, kui meie inimesed iseennast tunneme ja oma kombeid teraselt tähele paneme. Meie oleme kõik — üks enam, teine wähem — pööraseks läinud ja wallatumal kombel õiget tarkust ammust aega ärakautanud, sellepärast siis ikka enamist halpust tagaküsitakse ja rumalast taganõutakse, kui tarkust. Niisamati leiab häätegu pisut ja kitsikut kiitust, aga eksitus seda rohkem ja laiemat laitust igalt poolt.

Kui Uppakallo ülem-isand ümberkaudu maad läbi käis, linnast linna ja külast külasse, siis räägiti temale igalpool palju naerulisi lugusi Kiplaste imewärklikuist tembutamistest ja halplikuist kombedest. Ülem-isand imestas seda kunldes wäga, seda enam, mida rohkem ta nende endist tarkust oli tundnud ja mitmes tükis ise tarwitanud; sellepärast wõtis ta nõuks, ise Kilpla reisida ja oma silmaga asja lugu waadata. Ei tohi mitte igakord — arwas ülem-isand, rahwa jutu uskuda, mis sagedasti kaswatas hiire hobuse sarnaseks tõstab. Seda oli ka see mees näinud, kes oma naesele üheks sala-asjaks kinnitanud, et keegi elaw hing ei peaks kuulma, kuda nende naabri peremees ühe muna oli munenud. Naeseke pidas sala asja kindlast ega rääkinud sest kellegile pikemalt, kui ühe ainukese sõbra naesele, kui see temale enne saladust kindlast oli tõutanud. Nõnda läks siis mehe muna — ika kindla saladuse pitseri all — ühe naabri naese suust teise kõrwa ja kosus edasi minnes nii imelikult, et enne kui pääw õhtule jõudis, kanaks läinud naabri mees juba paar tosinad mune oli munenud. Üks niisugune sulgline ehk suleta muna-looja saaks enne lihawõtte pühi, kus munad hinnas seisawad, kaunis majalind igas peres olema. — Ülem-isand läkitas sedamaid saadikuid Kilpla, kes tema tulekut seal pidiwad teada andma, et Kilplastel aega oleks ettewalmistamisi hästi korrale toimetada. Tema laskis neile pealegi ütelda, et tal hää meel saaks olema, kui Kilplased osawa kõlksuwa sõnaga tema teretamise peale wastust annaksiwad, ja pool ratsul, pool jalgselt teel temale wastu tuleksiwad. Selle käsu täitmisest lootis ta kohe aru saada, kuda lugu Kilplastega wälja näitas.

Waesed Kilplased ehmatasiwad kuuldud sõnumi üle. Nemad teadsiwad wäga hästi, et würstid, ehk neil küll suuremad silmad ei ole kui muul rahwal, palju kaugemale näewad kui teised, nõnda kui nemad oma kätega üle riigi ulatawad süüdlast karistama, ehk hääle palka tasuma. Nemad oliwad sellepärast kõige enam täis kartust ja muret, et ülem-isanda terane silm wõiks leida, kuda nende halpus mitte loodud, waid aga üks wõetud paha wiis oleks, ja saaks neid sellepärast ei mitte üksnes laitma ja nuhtlema, waid ka mahajäetud tarkusele wägise tagasi sundima. Ses tükis ei olnud nad mitte eksimõttes, sest see on tõeste nuhtluse wäärt, kui üks inimene ennast meelega halbiks ja see läbi kõlwatumaks teeb, et endale ja teistele tulu ei wõi saata. — Ehmatuses läksiwad Kilplased wanalt mahajäetud tarkuselt nõuu ja abi otsima, sest häda ajab härja kaewu; — seal leidsiwad nemad siis, mis tarwis oli teha. Nüüd hakasiwad nemad kõiki asju ülem-isanda wastuwõtmise wasta walmistama, söötsiwad hobusid tallis, ja waatasiwad, et köögis, keldris ja käsikambris midagi ei saaks unustatud, mis kõrge wõera ette lauale wõiks tuua. Kuda igaüks ise teab, ei wõi kuskil seakari ilma karjaseta sigineda, niisama wähe kui üks keha ilma pääta, ehk talu ilma peremeheta, ehk kus peremehest pääd ei saa, seal lähewad püksid naese jalga. Seda kõik oliwad Kilplased endise tarkuse abiga äratundnud, ja et nende seie aegne kogukonna pääwanem tulisel teenistuse kiirusel juba hoopis halbiks ja sedawiisi ammetipidamisel kõlwatumaks oli läinud, siiski — nõnda õpetas nende kõrge tarkus pikemalt — igal oinakarjal üks talutaja oinas ninameheks peab olema: hakasiwad nemad sedamaid üheskoos nõuu pidama, keda nemad enda seast uueks pääwanemaks pidiwad walima. Aga et kõrge ammetisse saamine midagi kadedust ja salawiha ei sünnitaks ja nemad walitud uuest kogukonna wanemast tõeste seda leiaksiwad, mis sel puhul kõige kibedamast puudus, sellepärast wõeti ühel meelelisel arwamisel ja nõuupidamisel wiimaks otsuseks: Sestep ja sellepärast, et kuningale kohe esimese sõna peale osawa kõlksuwa sõnaga tuleb wastust anda, nõnda et jutt igas kohas kui klips ja klaps, lips ja laps kokku sünniks, saaks kõige parem olema, kui seda kogukonna pääwanemaks nimetatakse, kes teisel hommikul oma jutu kõige osawamalt kõlksuwal laulusaba kombel oskaks kokku sõlmida. Seda nõuuotsust pidi igamees hästi läbi mõtlema ja öösel ülemagama.

Nõnda lahkusiwad Kilplased sel päewal nõuukojas ühest ära, ega olnud ühte ainust nende hulgast leida, keda uhkus ja lootus ei oleks kutistanud. homme kogukonna pääwanemaks tõusta. Nemad murdsiwad ja piinasiwad öö läbi pääajusid nõnda, et mõni mees teisel hommikul ise enam ei teadnud, kas tal nupu pauna peal oli, wõi ei olnud. — Kilpla karjane, üks oma ammeti seadust mööda juba siit saadik walitseja isand, kes laialise woli ja tulise wirkusega oma karwaseid ja harjakseseid alamaid oli walitsenud ja korralisel seaduse rajal pidanud, nõnda et igamees Kilplas tema mehist walitsust wõis kiita. Kes tohib sellepärast imeks panna, et nüüd meie wahwa karjane hääl meelel, kuda wana sõna ütleb: härja seljast hobuse selga oleks läinud ja üht kõrgemat walitsust endale soowinud. Sellepärast ei saanud ta kõigel ööl nahka silmade peale, waid wiskas keha rahuta ühe külje pealt teise peale sängis, piinas ja waewas oma weikest aju raske mõtetega, kuda osawat lõksuwat kõnet päha saaks. Alalisel ümber keeramisel sängis tõukas ta mitukord küünarnukudega naest, nõnda et naene wiimaks unest ärkas ja mehe rahutuma kombeid tähele pani. Aga Kilpla naesed oliwad meestest maha wisatud wanast tarkusest ühe osa endale majapidamise tarwituseks salamahti tallele pannud; ka karjuse naene oli seda wara endale hoidnud. Selle häda abiga mõistis ta kohe, kuda tema isandal ja abikaasal midagi salaliku kinga pigistust wõis olla, mis teda magada ei lasknud; naene küsis: mis sul wiga on, kas ma ei wõi sind aidata? — Aga karjus ei usaldanud naesele oma häda awaltada, arwates, et see rumal oleks, kui nõuukojas tallitatud sala asju naesele awaldaks. Kui nüüd naene märkama hakas, et mehel midagi salaliku südame peal kõrwetas, seal ei jätnud ta palumisi, nurisemisi, meelitamisi ja ähwardamisi mitte enne järele, kunni mees temale oli tunnistanud, kuda tal mõted sellepeal käiwad, homme kogukonna pääwanemaks saada, ja rääkis siis naesele, mis rasket katsetüki ta sellepärast pidi tegema. Naesele tõusis seda kuuldes niisama himu pääwanema emandaks saada, kui isandal pääwanema isandaks, sellepärast leidis naene tarwiliku nõuu ja ütles trööstides: „Oh, minu armas mees, sul ei ole mitte tarwis selle asja pärast juuksid murega halliks lasta minna. Mis sa mulle palgaks lubad, kui sulle ühe osawa kõlksuwa jutu õpetan, mis läbi sa kogukonna pääwanemaks wõid tõusta?“ „Kui sa seda wõiksid teha,“ kostis karjane, „ja mina sinu õpetuse abiga homme tõeste kogukonna pääwanemaks tõusen, siis tahan sulle selle eest ühe kena uue kasuka palgaks osta.“ Naene, kes juba waimus ennast kogukouna pääwanema emandaks tunnistas ja seda nägi, kuda kõikide silmad tema uue kasuka peale waatasiwas, oli tehtud kaubaga rahul, ja õpetas oma mehele seda osawat kõnet:

„Isandad! ma astun ette,
 Naeseks on mul Margarete,
Kes kenam kui ilusam siga,
 Ei leita tal kusagil wiga.“

Neid kõlksuwa sabaga sõnu ütles ta mehele üheksa kümmend üheksa korda ette, ja mees rääkis neid niisama sagedast järele, et päha kinni hakaksiwad, ja wiimaks uskus ta tõeste, et naese sõnad kui takjad tema aju külge oliwad kinni jäänud. Kõige öö otsani pobises ta tasaillukeste naese õpetust hammaste wahel, et pärast ära ei kauks, kunni wiimaks hommik käte jõudis, mis mees ei jõudnud oodata. Kuda praegusest öösest rääkisime, nõnda oli see kõige teiste Kilplastega olnud. Nemad oliwad kõik uneta öö otsa walwanud ja mõtlemise waewast wäga rasked pääd saanud. Aga et seal, kus osawaid kõlksuwa sabaga sõnu koku sõlmitakse, igaüks ennast kohe walmis laulikuks (sel ajal nõnda kui praegu) arwab, siis ei olnud ka ühteainust Kilplaste hulgas, kes ennast sel ööl mitte kogukonna pääwanemaks ei oleks arwanud. Igamees pidas oma laulu, kus ei meelt ega mõistust sees ei olnud, nõnda ilusaks, et teised wist midagi kenemad ei wõinud ilmutada. — Kui nüüd teisel päewal aeg käte jõudis, kus üks kõrge wägatark Kilpla nõuuisandate kogudus kokku astus, uut kogukonna pääwanemat walima, seal oleks wõinud inimene imelikumat kui imet kuulda, mis kenad ja wiisakad, ilusast walatud ja siledaks treitud sõnade sabad ja mõtete tabad ühekorraga lagedale toodi ja awalikuks loodi, nõnda et kõrgelt imeks tuleb panna, kust kõik seda kunsti oli nopitud ja päha õpitud, kui nemad endisest tarkusest ei olnud laenanud ja wana allika soone peale uue kaewu kaewanud. Aga tuleb wäga kahetseda, et kõik nende kenad sõna sabad ei ole ülesotsitud, kokusiutud ja kirja pandud, kui need, mis kohe alamal lugejale kuulutame. — Neljas mees astus tupa (kolme esimeste kenad sõnad läinud tuulde) kumardas wiisakast, teretas ja ütles nõnda:

„Ma olen nõukas talumees
Ja hobu käib mul adra ikkes.“

„Oho, wennike!“ hüüdis wiies — „kas kenamaid sõnakõlksusi sa ei jõua? Lase mind paremine kogukonna wanemaks tõusta. Kuule:

Mul on kodu härjad kütkes,
Raha kopik punga sees.“

„Ja, jah,“ ütles seitsmes (kuuendama sõnad jäänud üleskirjutamata) „sa tahaksid meie ülemaks saada. Kudas lugu, kui asja paremine oskan ja teen, misga sind kuhja otsast lükau? Pange tähele:

Hans Tölp on minu nimi,
Ei tohi seda naerda.“

„See mees oleks wist ametisse saanud,“ ütles kaheksas, „aga ma tahan ise kogukonna pääwanemaks saada, ja loodan asjad parema korrale seada; tehke kõrwad lahti:

Rahwas ütleb pää mul arw,
Kui oleks tarkus nagu hius.“

„Ei ole teist weel kedagi nooli sihi keskele lasknud,“ ütles kolmasteistkümnes, „pange teraselt tähele, mis mina laulan:

Kes ei oska sõna saba,
Sel ei ole mõte luku.“

„Eest ära, kasige eest tühja jutuga!“ hüüdis neljasteistkümnes, „ma tahan kitsejuustu peale teiega kihla lüüa, et minust wiimaks ommeti Kilpla kogukonna pääwanem sünnib. Kes tuleb kihla lööma? — kuulge siis:

Ma tahaks kõige targem olla
Ja teile walitsejaks astuda.“

Weel otsata palju sedawärki targast treitud sõnu oli sel päewal Kilpla kogukonna nõuukojas kuulda, mis pika ajaga rahwal meelest ärakadunud. Mõned läksiwad kõlksus nõnda kenast kokku, et aga paar waksa maad wahele jäi, muidu oleksiwad kui loodud kokku läinud. Seni kui neid kella jutusi päewa walgele kanneti, seisis waene karjane suure hirmu ja kartuse sees, natuke maad teistest eemal, ega usaldanud mitte silmi maast ülesse tõsta, ikka kartes, et teised ilusamaid sõnu wõiksiwad kuulutada, seni kui tema naese käest õpitud tarkus tühja tuulde läheks ja tema lootused tühjaks teeks. Ja kus üks ehk teine kuskil sõnas tema jutuga ühte näis passima, seal sõelusiwad püksid mehikesel liiwa, seni kui ta lõdisewa hammaste wahel tasa illukeste oma sõnu pobises, et meelest ära ei kauks. Kui wiimaks kord tema kätte juhtus ja üks teine nõuuisand hüüdis: „karjus astu ette!“ siis tuli ta kohkunud näul ja argsel sammul ligemale, ja ütles wärisewa keelega:

„Isandad! ma astun tuppa,
 Naese nimi Margarete,
Weel kenam kui ilusam emmis,
 Ei ole tal kusagil wiga.“

„Kas sa näed? kuulge, kuulge! sel jutul on kombet ja keret, sest wõiks juba midagi saada!“ hüüdsiwad mehed siin ja seal. Aga kui wiimaks ümberringi igaühelt otsust oli nõutud, kelle jutt kõige paremaid ilusabasi oli kuulutanud, seal tõusis igalt poolt karjase nimi awalikuks, ja waliti teda ühelmeelel kogukonna pääwanemaks ja tõsteti sedamaid uue ameti peale. Kilplased arwasiwad, külap see mees oskab kuninga isanda teretamist wastu wõtta ja osawat wastust anda. Peale seda oli ta juba tükk aega walitseja ametid auusaste pidanud ja wastu tõrkliku karja nii hästi wilja põllult kui muda lompidest oma pika piitsaga wälja ajanud. Karjus nägi uut ameti auu wastu wõttes nüüd oma silmaga kuda õnn ial õnnetusest kaugel ei seisa; ei kaugemal kui öö päewast. Sest minewal ööl oli ta weel karjus olnud, aga täna oli ta üks kõrge woliline, auu sisse tõstetud kogukonna pääwanem Kilplas.