Kasutaja:Oop/Tõde ja Õigus/I köide/XXIII peatükk
Tõde ja õigus, I köide, XXIII peatükk
[muuda]Vargamäe Mari oli oma saladuse Andrese ja kõigi teiste eest kirstu põhja kangarullide alla matnud ja valutas nüüd oma südant. Kõik arvasid, et Mari võiks olla rõõmus, sest mis ta süda veel võiks ihata, aga Mari kõndis nukra näoga, nagu peaksid kõigil Vargamäe perenaistel paratamata nukrad näod olema: kadunud Kröõdal oli, teisepere perenaisel on, kuidas võiks siis Marigi teisiti olla. Aga kui ta oli siin alles tüdrukuks, siis oli ta rõõmus ja laulu ning naeru oli kogu Vargamäe täis. Orulgi oli sellest kuulda ja saunarahvas sai temast oma osa.
«Mis imeasi see küll on,» ütles Andres ükskord naise nukrat nägu tähele pannes, «et siin ükski rõõmus ei ole. Krõõt oli mul alati nukker, nagu peaks mina selles süüdi olema, ja nüüd oled sina, Mari, just niisama. On sul nii raske elu või?»
«Eks oli ikka raske ja eks ole muresid, pere asi põle sauna asi,» vastas Mari.
«Võtaks õige suveks veel teise tüdruku abiks?» küsis Andres.
«Mis sest teisest tüdrukust,» tõrjus Mari vastu, «ega tüdruk perenaise muret vähenda. Tööga saan isegi toime.»
«Ei siis mina tea, mis teha, et sa rõõmsam oleks,» lausus Andres nõutult. «Eks sa laula ka vahel, lapsedki kuulevad, ei jää teised tummaks, kui suureks kasvavad.»
Aga Mari ei laulnud, nagu ei oskakski ta seda enam, ja kuigi ta katset tegi, siis oli kurk kinni, hääl ei pääsenud välja.
Andres oli Lullu lorilaulu ammugi unustanud ja sellepärast ei tulnud tal uneski pähe, et Lullu lorilaul võiks olla Maril kirstu põhjas, kust ta Vargamäele nukrat meelt külvab. Aga Andresele tuletati asja meelde, soendati nii–öelda uuesti üles. Soendajaks oli Oru Pearu kõrtsileti ääres. Juhtus nimelt nõnda, et kui nad seal kokku said, küsis kõrtsmik:
«Kuulge, Vargamäe mehed, kui kaua te oma viinaraha minu käes hoiul peate? Hakkate viimaks intressa nõudma Jooge ta maha või võtke tagasi.»
«Palju seal veel on?» küsis Andres.
«Ligemasti pool tervest summast,» vastas kõrtsmik «Kas võib anda?»
«Tehke ots lahti,» käskis Andres ja lisas juurde: «Oru Pearu laseb kõigile anda.»
«Oru Pearu ise seda solki ei joo,» ütles see. «Mina maksan omast taskust.»
Nõnda läks pidu lahti, sest anti ju kogu kõrtsile. «Saaks võerast rahast 1ahti,» ütles kõrtsmik andes.
Kui kõik juba. parajas tujus olid ja mehed üksteisele salajuttu kõrva sisse rääkisid, nii et kõrts vastu kajas, ütles Pearu Andresele, kes täna
üsna kaine oli:
«Nuabrimees, miks sa mind oma pulma ei kutsund?»
«Sa ei olnd siis minu naabrimees, sellepärast,» vastas Andres.
«Kas Lullu oma lauluga oli rohkem?» küsis Pearu irvitades.
«Sellest rääkisin juba Lullu endaga sealsamas,» ütles Andres ja lisas ähvardavalt juurde: «Aga kui keegi tahab, siis võin ka temaga rääkida.»
«Tahad jälle hakata eite–taati mängima?» küsis Pearu pilkavalt.
«Mis?» küsis Andres. «Ah soo!» hüüdis ta taibates.
«Kas mekkis hea, nii et tahad veel? Tule aga siis seia, hakkame peale.»
Pearu taganes eemale.
Aga et jutt juba kord Andrese pulmadele ja Lullu laulule kaldus, siis hakkasid ka teised sellest rääkima. Selgus, et peaaegu kõik olid Lullu laulu lugenud või et neile oli temast räägitud. Samuti sai Andres teada, et mitte Lullu omast peast polnud seda lorilaulu tegema hakanud ega teda tulnud Andrese ja Mari pulmas teistele ette lugema. Kogu vingerpussi taga seisis Oru Pearu. Et Andres ta viimati oli nii üle löönud, seda ei suutnud ta unustada ja kättemaksmiseks otsis ta Laulu–Lullult abi. Kõrtsi saksakambris oli ta sellele öelnud, et joogu, mis joob, või võtku maksu, mis võtab, aga tehku Andresest ja Marist laul, mis oleks mehelaul. Tehku laul, mida kõik laulaksid, nii et teda enam tarvis poleks ei kiriku kantslist maha kuulutada ega paplisse lüüa – muidugi teavad ja oskavad teda kõik.
Vanalt Aasemelt kuulis Andres veel enam, sest see vaga palvemees ja kiriku vöörmünder oli alati kursis kõigega, mis tema ümbruskonnas sündis. Tema teadis jutustada, et Lullu lorilaul olevat ka Marile tervena kätte toimetatud, kuidas just, seda ta ei öelnud, olgu oma tagasihoidlikkuse või teadmatuse tõttu.
«Kas Mari sulle põle reakind?» küsis Aadu Andreselt.
«Ei mina põle midagi kuulnd,» vastas Andres otsekoheselt, mida ta pärast kahetses, sest kasulikum oleks olnud nägu teha, nagu teaks ta ammugi kõik
«Nojah, kes siis nüüd niisukest asja mehele,» lausus Aadu.
Oli see vast mürk Andrese hingele! Tema oli Marile kõik oma saladused usaldanud, oli enda tema ees niiöelda hingeliselt ja kehaliselt alasti kiskunud. Ja Mari? Andresel tükkis tundmus peale, nagu oleks talle solgipang kaela kallatud, ja kallaja pole keegi muu kui tema oma Mari, mitte mõni Pearu või Laulu–Lullu.
Soo, või nii! Sellepärast siis ongi Mari nukker ja käib ümber, nagu oleks talle jumal teab mis kurja tehtud. Ometi võiks ta ennem rõõmustada: alt saunast pääses ta üles tallu.
Andres tundis, et Mari on temale üsna võõras, sest ka ülal talus elab ta ikka oma elu ja Andres oma. Krõõdaga polnud Andresel kunagi seda tundmust. Krõõdal polnud saladusi, mida oleks võinud enne teada saada kõrtsileti ääres mõnelt purjus vanamehelt kui temalt endalt. Mariga sündis aga niisugune asi juba mõnekuulise abielu järel.
Aga Aaseme Aadu joobnud keel lällutas Andresele aina uusi teateid juurde. Kogu asjas, olgu õpetada noomimistes, Lullu lorilaulus või selle kättetoimetamises, etendanud saunatädi tähtsat osa. Vähemalt olevat temalt tarvilikud teated saadud. Mis teistel tume paistnud, see olnud saunatädil üsna selge.
Nõnda siis, kui Andres kodu poole sõitis, otsustas ta kõik kolm käsile võtta: Pearu, Mari ja saunatädi. Pearuga oleks ta kas või täna arved õiendanud, aga see oli saksatuppa pugenud ega näidanud hiljem enam nägu.
Mari peapesu algas järgmisel päeval. Aga juba öösel oli see märganud, et Andrese sisse midagi on läinud: ta pööras asemel Marile selja ja mässis enda nõnda vaiba sisse, et Marile teda ei jäänudki, tema pidi kasuka katteks võtma. Pealegi oli Mari juba eelmisel ööl mingit halba und näinud. Halb uni ei või kunagi head tähendada, arvas Mari, ja sellepärast ta aina ootas, et millal see kätte tuleb, mis tulema peab.
«Kus on see laul?» küsis Andres Marilt äkki.
Mari! läks kogu keha nõrgaks. Pärani silmi vahtis ta Andresele otsa, ilma et oleks sõnagi suust saanud.
«Ma küsin, kus on see lorilaul, mis saunatädi tõi?» küsis Andres uuesti.
«Ah siis saunatädi» hüüdis Mari nüüd ja märkas alles peale seda, et ta juba kõik oli üles tunnistanud. Ometi oli ta mõelnud salata, maksku mis maksab.
«Kas saunatädi või mitte saunatädi, aga kus on see laul?» nõudis Andres.
«Mul pole ju teda,» lausus Mari ja nüüd kahetses ta, et ta laulu polnud ära põletanud, sest siis oleks võinud ta Andresele puhtsüdamlikult vastata.
«Ära valeta!» karjus Andres. «Kus ta on sul?»
«Aidas,» ütles Mari nüüd.
«Too ta seia, too minu kätte,» käskis Andres.
Mari läks aida poole. Polnud ta üsna surnud ega ka päris elav. Pikkamisi ja tapetult läks ta, nagu viiks ta oma pead pakule. Ainuski silmapilk veel elada! Veel seda jumala ilma näha! Ise kordas ta kuuldavalt: «Mis teha, mis teha?» Aga kui ta laululehe oli kangarullide alt välja võtnud, tuli talle äkki päästev mõte: ta läheb ja ütleb Andresele, et nagu laul talle salaja oli toodud, samuti on ta ka salaja ära viidud – teda pole enam kuskil. Ise tegi aga paberilehe laiemalt lahti, et oleks õhem, ja pistis ta siis suure ja raske liharaiumise paku alla, mis seisis aida nurgas. Tulgu Andres ja otsigu, kui tahab! Endal hakkas tal äkki nii hea meel, et peaaegu kippus naer peale.
«Noh, kus on?» küsis Andres, kui Mari kambrisse astus.
«Ei ole,» vastas Mari. «Kus ta siis on?»
«Ei tea, kus! Ära võetud!»
«Sa valetad!» karjus Andres. «Too paber välja, ehk muidu ... »
«Usu, Andres, tõepoolest ei ole,» kinnitas Mari ja jutustas siis, kuidas ta laulu ühel päeval kiriku lauluraamatu vahelt leidnud ja tema kangarullide alla peitnud, kust ta niisama saladuslikult kadunud, nagu ta esiteks oli ilmunudki.
Andres kuulas ja jäi peaaegu uskuma. Aga siis tuli talle uus mõte.
«Millal sa selle laulu leidsid?» küsis ta.
«Mitte ammu, mõne päeva eest,» vastas Mari ebamääraselt.
«Sa lugesid teda?»
«Vaatasin, heitsin silmad peale, oli hirmus segaselt kirjutatud,» vastas Mari.
«Soo,» ütles nüüd Andres, «või sina peitsid seda laulu ja ei lugend. See on vale. Ütle, mis seal oli kirjutatud.»
«Ei mäleta änam.»
«Tuleta meelde, loe ette, ma tahan ka kuulda.»
«Peast ei mäleta,» ajas Mari vastu.
«Pead mäletama ja mäletadki, kui nii kaua oled teda lugend.
Kust sul muidu korraga need mured, perenaise mured tulid, ainult lorilaulu lugemisest. Noh, hakka peale! käskis Andres karmilt. Ja kui Mari vaikis, küsis ta ähvardavalt, nagu räägiks ta väikese lapsega: «Noh, kas tuleb juba? Saad sa juba kord hakkama, ma ootan.»
«Ma ei mõista ju peast,» lausus Mari paluvalt.
«Küll mina su mõistma panen,» vastas Andres kurjalt, otse õelalt. Hääles ja toonis kõlas halastamatus ja julmus. Ta võttis parema käega rihmaotsast kinni, astus Mari ette ja küsis: «Kas loed või mitte? Ei või jaa?»
«Ei loe!» karjus Mari nüüd nuttes vastu. «Niisukest lori ja roppust ei loe ma sinule ega lastele ette, löö või maha, kui tahad!»
Andrese käsi tõusis kahekordse rihmaga lae alla, aga enne kui ta jõudis langeda, pistsid kõik lapsed, olgu Krõõda või Mari omad, nagu ühest suust lõugama ja jooksid Mari ümber kokku, nagu tahaksid nad teda ähvardavate hoopide eest kaitsta. Väike Annugi roomas oma kasuema juurde, nagu oleks ka teda siin vaja. Ja Mari nagu ei pannudki enam Andrest ega tema kavatsust tähele, vaid ta kummardus laste poole, kus tal esimesena ei tea miks pihku puutus peremehe ainus poeg.
Mari selg oli küll parajasti vimmas, et pole muud, kui läigita rihmaga küürule, aga ometi ei löönud Andres. Seisis muidu niisama naise ees, nagu vaataks ta tema askeldust lastega, laskis siis käe langeda, viskas rihma uuesti varna ja läks tagakambrisse.
Imelikult mõjus see Marisse. Ta tundis: temal oleks kergem olnud, kui Andres oleks löönud. Nüüd oli millegipärast raskem. Ja ta isegi ei teadnud, miks ta üles tõusis, aita läks, raiepaku alt paberi võttis ja selle tagakambrisse Andrese kätte viis – sõnagi lausumata.
«Kust sa ta nüüd välja võtsid?» küsis Andres. Ja kui Mari midagi ei vastanud, ainult nuttis, lisas ta juurde: «Eks sa ka muidu ei kuula, kui ikka kurjaga.»
«Mitte sellepärast, vaid et sa mind laste ees ei löönd,» ütles Mari nuuksudes ja läks eeskambrisse laste juurde.
Andres mõtles naisele otsa vaadata, aga ta nägi teda ainult selja tagant ja ta vahtis talle veel siis järele, kui enam midagi näha polnud. Viimaks tegi ta paberi lahti ja luges, luges hoolega, nagu oleks see mõni uus palveraamat. Ja kui himu lugemisest otsa sai, kiskus ta paberi pisikesteks tükkideks. Siis läks ta eeskambrisse ja küsis Marilt:
«Miks sa teda mulle kohe ei näidand, kui leidsid?»
«Kartsin, ei julgend,» vastas Mari silmi pühkides. «Mõtlesin, ei tea, mis teed.»
«Aga miks sa siis nüüd esteks vastu ajasid?» päris Andres edasi.
«Kartsin veel rohkem kui enne. Seal on minu kohta nii hullusti sees.» Mari sõnad lämbusid pisaraisse.
«Oled ikka ka,» ütles Andres. «Selle rumala lorilaulu pärast teed sa nõnda. Oleks sa kohe näidand, poleks midagi olnd, isegi naerda oleks saand.»
Nõnda seks korraks lõppeski. Aga Mari süda ei saanud rahu. Õhtul asemel, nagu lepituseks, jutustas ta Andresele kõik kuni peensusteni, kuidas ja kuhu ta laulu peitnud ja kuidas ta selle täna lihapaku alla pistnud. Aga Andresele ei meeldinud nähtavasti Mari enesepaljastus, sest ta ütles:
«Sa teed neid asju nõnda, nagu oleks sa ikka alles sauna–Mari. Iga tühise asja pärast vaevad oma südant ja mängid minu ees peitust. Krõõt nõnda ei teind.»
Need olid rasked sõnad ja Maril olid nad rasked unustada. Sest tegi mis ta tegi, rääkis mis ta rääkis, ikka mõtles ta iseenda kui sauna–Mari peale ja püüdis arvata, kuidas oleks küll praegusel korral talitanud Krõõt.
Enese alaväärtust tundes käis ta nagu ennegi nukral meelel Vargamäel ümber, nagu oleks tal siin perenaisena tõesti raskem elada kui teenijana või saunanaisena.