Kasutaja:Oop/Tõde ja Õigus/I köide/VIII peatükk
Tõde ja õigus, I köide, VIII peatükk
[muuda]Valmistuti heinatööle. Nii mõnigi muu vajalik töö jäi selle kõrval tegemata, sest polnud ju parata. Töid lükati iga päev tuleviku peale, nagu oli seda teinud eelminegi peremees.
Vikatid ja luisud olid kodus, löed ja rehad puudusid alles.
«Juss, pean ma ka sinu vikatile löe tegema või saad sa ise sellega hakkama?» küsis Andres sulaselt.
«Mis nüüd sina, peremees,» vastas sulane, «küllap saan isegi otsale.»
Nõnda jäidki sulase asjad tema enda teha. Aga teiste eest muretses peremees, muretses ka tagavarade eest, et oleks võtta, kui miski murdub.
Rehapulkadeks oli Eedi soost sajakoorseid korjanud, aga neist ei jätkunud kõigile, pidi pihlakasi lisaks tegema. Rehavarred oli peremees vanast kodust kaasa toonud, sest ta oli kartnud, et siin soomail ehk puuduvad kohased kuused. Ta oli nad raiunud kõige paremal mähiajal, nii et oleksid käele pehmed kui siid ja samet.
Algust tehti heinatööga mõni päev enne jaani. Ilm polnud küll sugugi heinailm, aina uitsetas vihma, aga rohi oli täis kasvanud ja jaanipäevast pidi algama kuiv ning palav. Seda kuulutas kalender ja seda tõotasid ka talvemärgid, mida vanad inimesed olid meelde pannud. Nõnda siis: vihmaga niitma, muidu pole kuivaga loogu võtta.
Vikatite ja jõudude proovi tehti välja all. Nii ühtede kui ka teistega jäi peremees rahule. Kõige halvem lugu oli ehk perenaise endaga, sest temal kadus viimasel ajal söögiisu, süda kippus toidu peale aina läikima.
«Noorikuga põle änam õige lugu,» lausus saunatädi saladuslikult, kui ta hädast kuulis.
«Ega hullu tea,» naeratas perenaine häbelikult vastu.
«Plika vist,» arvas saunatädi. «Plikad, raiped, ajavad ikka südame halvaks. Mul oli niisama, aeva käi aga põesa najal öökimas. Ja mitte toitu sees ei pea, tee mis tahes.»
«Kas sul siis ka neid on olnd?« küsis perenaine imestades, sest esimest korda kuulis ta saunatädi lastest. «Kaks oli, teine poeg, teine tütar,» vastas saunatädi. «Läksid teised mõlemad surnuaiale. Seda ma jõlgungi seal iga pühapäev.»
«Änam põle olnd?» küsis perenaine.
«Ei änam,» vastas eit. «Aastate pärast oleks võind olla, aga ei tea, on see minus või vanamehes; ei ole, mitte änam ei ole. Ja ega tulegi, vanaks jääme.»
«Ükski oleks võinud olla,» arvas perenaine.
«Jah, pesamunake,» vastas eit. «Oleks ometi, kellele teeks ja korjaks. Aga nüüd elame nagu kaks kõdund kändu, ei ainustki võsu, oota aga, et saaks lastele järele ... Ega perenaine teagi, kus on meie surnuaed.»
«Ega tahagi teada,» ütles perenaine.
«Või minagi tahtsin, aga kes küsis,» lausus eit alistunult.
«Jah, kes küsib,» kordas perenaine.
Nõnda sai Vargamäe Krõõt teada, miks tema süda nii väga läigib toidu peale. Aga ometi ei võinud ta sellepärast töös tagasi tõmbuda. Endiselt pidi ta tegema koduse talituse ja pidi siis tõttama appi heinalistele, sest kolmekesi ei suudetud Vargamäe heinamaid vikatiga üle käia. Neligi inimest oli vähevõitu. Tagaperes võis nii mõnigi päev kuut–seitset näha.
Heinaaeg see oligi, mil Krõõt õieti mõistis, mis tähendab olla perenaine. Tõused ühes päikesega, lüpsad lehmad, saadad karja välja, ajad sead koplisse, koristad toad, küürid piimanõud, teed perele toitu ja viid selle heinamaale järele. Astud ja tõttad, nagu oleks sul mitu paari jalgu all. Rühmeldad ühes teistega heinateol, ja kui teised hakkavad mõtlema lõuna ning lõunauinaku peale, pistad sina tuhatnelja koju, sest seal inisevad lehmad, oodates pikisilmi lüpsmist, seal ootab karjane, kelle pead jälle välja saatma. Oled sa kodus küllalt ümber tuuseldanud, lippad uuesti heinamaale pere juurde, et ka õhtupoolikul mõni tund abiks olla. Aga tööga läheb aeg lennates, päike ruttab õhtusse. Jällegi läheb perenaine kodu poole, nagu oleks tal tuli takus. Perele vaja süüa teha, sead ruugavad tänavas, sest koplis pole neil suuremat võtta, kõhud teistel tühjad kui lõõtsad. Perenaist nähes karjuvad nad otse suure häälega, nagu oleksid nad mõned moonutatud lapsed. Nõnda räägibki nendega perenaine, sest õigeid lapsi tal veel ei ole.
Aga peab ka lehmade peale mõtlema, sest kuidas sa neile tühja käega alla lähed, kui nad tulevad pehmest soost ja inisevad perenaist silmates. Niikuinii ei ole piima tarbeks, aina keeda jahukörti lisaks ja vala kirnu hulka või loksuta teda kaljaga segi. Sellepärast siis: kuna supp keeda poriseb, mine kapsaaeda, jookse kartulisse, käi sirbiga või vikatikiipsuga – head selleks ei võeta mööda aiaveeri ja põllupeenraid, koobitse ja korja, kitku ja kanna, sest see on perenaise kohus.
Teed ja tuuseldad hommikust õhtuni, aga tööhunnikut pole kuskil, mida kellelegi näidata. Millega hommikul algad, sellega ka õhtul lõpetad. Ikka kordub seesama, nagu oleksid puuri pistetud orav, kes tallab seal oma ratast.
Meespere poeb õhtul magama, läheb sagedasti tüdrukki, sest tema käib ju välistööl. Perenaise välist tööd ei võta keegi arvesse, peremees isegi mitte, nagu käiks perenaine heinamaal ja põllul ainult mängimas, aega viitmas. Viimasena koperdab perenaine üksinda talus, teeb ja tõttab, nagu oleks tal viimne päev teha ja tõtata.
Kui ta sängi poeb, norskab juba peremees, sest väsimus on tinane luis ja lihastes. Sest ka tema pole endale armu andnud, vaid on tööd kiusanud kui vihasemat vaenlast. Sulane sülitab ja vannub igal õhtul, et peremees tapab tööga ära, sest ega või ometi heinakaarel maha jääda, kui peremees ees lillutab.
«Söödab, kurat, hästi, aga tööga pinnib veel paremini,» ütleb Juss Maiele.
«Mis sa hädaldad, põle viga ühti,» vastab see, sest temal on praegu niisugune meeleolu, et töö ja kõik muud eluraskused oleksid nagu tühine mänguasi.
«Tuleks ometi vihmased ilmad, saaks pisutki hinge tagasi tõmmata,» ohkab sulane.
«Ei sa saa vihmagagi,» vastab tüdruk. «Küll saan,» vaidleb Juss vastu.
«No ei saa,» kinnitab Mai.
«Miks siis ei saa?» pärib sulane.
«Küll sa näed, et ei saa,» ütleb tüdruk.
Ja ei saanudki. Tulid küll vihmased ilmad, aga ikka oli nõnda, et polnud aega silmagi sügada.
Peremees leidis kohe, kui hirmus raisku olid lastud heinamaad minna. Igal pool laiutavad end madalad vaevakase– ja pajupõõsad, igal pool võserik ja rägu, kasenäss ja kadakaski. Ning mättad, aina mättad, mille vahelt koobitse vikatiga rohulajusid. Harva saad õige kaare ajada, harva võid õieti lüüa. Peremehel ei võinud siin muud mõtet olla kui – kirves kätte ja maha! Veel parem: juurtega välja, et poleks järgmisel aastal võsu ega kände, mis nälpavad vikatil kas või kanna tagant.
Nõnda oli sulase põli vihmaga veel räbalam: pidi raiuma mättaid ja põõsaid, kust rabises vihma kahekordselt. Õhtuks polnud ei peremehel ega sulasel hamba allgi kuiva kohta. Aga peremees ei teinud sellest väljagi, istus tule ääres, särk auras seljas, endal aga nägu ees, nagu oleks täna olnud see õige töö, täna see õige elu. Heinamaal mustendasid haovirnad ja mättahunnikud. Viimaste kohta ütles peremees:
«Las kuivavad, tuleval suvel tuli otsa või talvel lauta loomadele alla. Saab suur tükk puhast maad, rohi pääseb kasvama, vikat liikuma.»
Aga peremehe jutt ei leidnud vastukõla, sest sulane oli juba otsustanud, et tema teist suve enam Vargamäel ei niida, mitte mingi hinna eest. Mai pole küll veel otsustanud, kas ta jääb siia või otsib uue peremehe, aga teda mättaraiumine ei huvita, eriti praegu mitte. Temal on omad asjad ja need on palju tähtsamad kui peremehe mättad või põõsad. Tema asjad on pisut teisepere Kaarli käes ja sellepärast ei teagi ta, kas ta tuleval aastal veel Vargamäel niidab või kuskil mujal.
Nõnda pole kedagi, kes peremehe juttu tõsiselt võtaks ja kes teda tähelepanelikult kuulaks. Ja kui peremees ometi muidu ei saa, kui peab oma juttu jätkama, siis näib, nagu ei räägikski ta inimestega, vaid tulega või samade mätaste ja põõsastega, mida ta kogu päeva rägus, märg särk seljas.
Sulasel on ainuke mõte: saaks küüni värskete, krõbisevalt kuivade ja vommiliselt palavate heinte sisse, küll seal kuivab särk seljas, kuivavad püksidki jalas. Hommikuks on neil pisut värske heina lõhnagi küljes. See on kõige magusam lõhn, mida Juss teab. Kangegi on ta omajagu, sest hommikul on mõnikord pea raske ja süda kipub läikima, nagu oleksid nad eile õhtul liiga porujommitanud.
Vargamäe Juss ei tea ka pehmemat aset, kui on värsked heinad küünis. Heidad õhtul kõrge virna otsa, aga kui öösel hirmsa kuumuse käes sonides ärkad, leiad enda nagu virna alt. Lõhnavate murdlainetena on heinad magaja üle kokku langenud. Ronid uuesti virna otsa, aga hommikuks oled jällegi nii sügaval, et peremees võib enda hääletuks karjuda, sulane ei kuule ega kuule heinte alla. Veel talvel, kui heinu tõstad ja kui suvised lõhnad ninna hakkavad, tulevad meelde vihmane ilm, kaelani märg särk, läbiligunud püksid, vilud värinad väsinud kehal ja heinte uimastav kuumus.
Issand karistagu ja kirikuõpetaja noomigu küll peremehi, kes oma sulaseid heinakaarel tapavad, aga antagu andeks Vargamäe Andresele kõik tema patud kuumade ja lõhnavate heinte pärast, sest nõnda tahab tema sulane Juss igal õhtul, kui ta küüni magama poeb. Issand andku andeks kõigile nende patud, ainult jätku Juss mängust välja, sest tema ei soovi enam midagi, mitte kui midagi, ainult oma särki ja pükse kuumas heinas kuivatada. Ärgu ka küsitagu Jussilt, kuhu ta tulevaks aastaks enda kaupleb, sest võib–olla jääb ta Vargamäele paigale, kui peremehel on küünis nii kuumad ja lõhnavad heinad.
Kui Vargamäe rahvas heinateoga jõe äärde jõudis, kihas kogu maa inimestest. Aina luiskamine, aina välgatavad särgid põõsaste vahel, pilliroo ja kõrkjastiku taga.
Õhtul tuled, palju tulesid ja tulede kohal vardais pajad poriseva supi või kartulitega. Aga kui sütele ilmub pekipann, siis pole muud, kui aina nuusuta ja nuusuta, sest mis on sealiha lõhna vastu angervaksade ja uimastavate jõerohtude lõhnad.
Vesi jões on nii vaikne, et vaevalt märkad tema liikumist. Sulpsatab lagedal kohal väike kala, lobistab vool rohus ja kõrkjastikus haug, kes püüab oma väiksemaid vendi, kuni ta ise langeb roaks mõnele suuremale. Kui huigatakse, siis huikab vaikne vesi nagu küünide suu läbi vastu.
Tiirlevad pääsukesed, püüdes sääski poegadele küünipennil või roovilatil pesas. Häälitsevad, kuni hakkavad õhtul häälitsema ka inimesed – esiteks üks, siis teine, varsti kolmas ja neljas, kuni kajab kogu jõeäärne laulust ja huikeist.
Raske on nüüd peremeestel tütreid ja poegi, sulaseid ja tüdrukuid õhtul küüni saada, tapa neid päevakuumuses heinakaarel niipalju kui tahad. Aina vahivad teised jõe poole, kus sulpsatab kala ja kus seisab pilliroos lamedapõhjaline lootsik. Aina vahivad ja kuulatavad, kust kostavad laulud ja huiked. Või kui poevadki su enda silma all küüni, siis hiilivad sealt silmapilk välja, niipea kui suleb magus uni sul silmad, teeb kurdiks kõrvad.
Hiilivad välja ja lähevad, nagu ootaks neid kuskil jõe taga või siinsamas kõrkja– ja pilliroopadrikus tõotatud õnn. Auravas ja lõhnavas jões on uimastav õnn! Seda teab ettevaatlik saarmaski, kui ta solistab kord siin, kord seal, seda teab ka põder, kes ragistab pilliroorägus. Seda ei tea ainult peremehed, kes ajavad noori õhtul küüni magama, sest nemad ei usu õnne ega tulevast elu.
Homme saagu heinakaarel mis tahes, homme aidaku seal jumal ise, sest tema on ju loonud kõik need huiked ja hääled, virvendused ja valendused. Tema on loonud selle hämara öö ja mustendava soo ning raba, mis raamib jõge taevamüürina ...
Aga Vargamäe Andres arvas, et selle taevamüüri vastu peab võitlust pidama, sest tema tungis aasta–aastalt jõele ikka lähemale. Võserik ja rägastik oli elujõulisem kui jõekalda luht. Põõsastik tallas rohu jalge alla ja astus samm–sammult edasi.
Aga millega siis loomi toita, kui rohu asemele tikub põõsastik? Sellepärast – maha ussipesa, tuleroaks lopsakas risu, kuigi ta paneb kurjasti vastu. Ei aita põletamine, raiumine ega juurimine. Kuhugi sügavale maa alla jääb ikkagi mõni juurekonts ja sellest tõuseb järgmisel aastal haljendav võsu: rõõmus ja värske, nagu oleks tal must muld söödaks.
Võitled nagu mõne sajapealise mao vastu ja sured, enne kui jõuad raiuda kõik pead. Selle mao seeme tõuseb heinamaal, tõuseb karjamaal, idaneb põllul, ja igal pool rähkleb temaga peremees, nii et nahk nuriseb seljas iseendal ja ka käsualustel. See on tema unistus, see on tema õnn heinakaarel ja künnivaol.
Heinatöö lõpu poole oli Andresel selge, et pole võimalik karja suurendada, kui ei jõua heinamaid teiseks teha. Põllupõhulegi ei võinud suuri lootusi panna, sest viljades oli lopsakust vähe – orased aina tikkus. Rukis oli väljamäel nõnda, et võis öelda: konn istub kaenlaaukudeni sees. Põldu oli endine peremees vististi meelega narrinud, temalt aina võtnud ja võimalikult vähe talle andnud. Aga põlluga on ikka nõnda, et kui narrid teda korra, siis narrib tema sind üheksa korda vastu. Seda tundis nüüd Vargamäe Andres.
Jutuks tuli see tal Tagapere Pearugagi. Aga see vastas iseteadlikult:
«Ei mina või kaevata ühti, mul heinakuared, et hüppa kas või kepiga üle. Mina suan tänavu kindlasti ühe osa rohkem kui mineval uastal. Oleks kõik uastad nõnda, siis ... »
«Ei mina või kiita ühtigi,» rääkis Andres. «Lootsin paremat.»
«Minu mua on parem,» kiitis Pearu. «Niisukest muad pole sinul ega teistel. Puht–vuasahein, mehele püksivärvlist suati.»
Tõepoolest oligi Tagapere jõeäärne heinamaa Eespere omast palju parem. Pearu oli ise siin olnud, kui kohad krunti aeti, oli maamõõtjale pistnud, mis pista võis, ja see oli vastutasuks sihid ajanud, nagu neid vähegi võimalik oli ajada. Kuna jõgi Vargamäe all suure ja järsu pöörangu läände tegi ja Vargamäele nagu oma põlvesilma kurgu alla surus, siis võidi Pearu krunt suuremalt osalt selle põlve otsa asetada. Väike osa temast ulatus ka teisele poole jõge ja võttis seal enda alla kogu jõe põlvekõverduse – jõekääru. See oli nõnda hästi seatud, et paremat ei osanud ei Pearu ega tema isagi tol ajal tahta.
Vargamäe Eespere krunt ulatus allpool jõe äärde ja ta seisis kõik siinpool kaldal. Kui Tagapere peaaegu neljanurgelise lahmakana hoidis jõepõlve süles, siis pidi Eespere krunt omakorda nii–öelda Tagapere krundi ümbert kinni võtma, et üldse jõe äärde pääseda. Kahe talu piir jooksis lepiku alt otsesihis mõlema Jõessaare vahelt läbi ja tegi siis järsu pöörde jõele. Samasuguse nurga tegi ka teine piir, mis seisis Aaseme krundi vastas. Selle viimase talu piirid aga ei pääsenudki otseteed jõele. Tema jõeäärne heinamaa seisis eraldi maatükina, kuhu ei pääsenud oma looma jalg muidu kui läbi teise krundi.
Kõiki neid asjaolusid oli Andres juba koha ostmisel tähele pannud. Väga võimalik, et ta Vargamäe Eesperet kunagi poleks ostnud, kui ta teda ainult Tagaperega oleks võrrelnud. Aga tema võrdles teda ka Aasemega ja nõnda ei paistnudki asi väga halb.
Ometi oli ta seda, sellest sai Andres alles heinaajal õieti aru. Eespere ei saanud ju muidu kraavigi jõkke juhtida, kui pidi ringi ümber Tagapere maa käima. See aga võis kergesti iga kraavi jõepõlve otsa sihtida: tee oli kaks korda lühem kui Eesperel. Pealegi kukkus tema kraavides vesi paremini, kuna Andrese kraavides vesi õige tee leidis alles Jõessaare taga, kus võis pöörduda otsekohe jõe poole. Kaevab Tagapere kraavi, siis saab sellest kasu ainult tema, teeb seda aga Eespere, siis kaitseb ta suurel määral vee eest ka Tagapere krunti.
Põldude jaotamisel oli samuti silmas peetud Tagapere kasu. Eespere oli saanud enamasti kõrgema kivise kärka, Tagapere madalama ja lausalisema maa, kus kive vähem ja mulda rohkem. Pealegi olid Tagapere käes peaasjalikult vanemad põllumaad. Eesperel uuemad. Teati rääkida ajast, kus Eespere kõrget väljamäge, mille tipul ikka veel mõned põlised männijändrikud kasvasid, oli katnud alles pime mets, enamasti kuusik, miks ka kogu saart siis Kuusiksaareks hüütud. Pikkamisi aga roninud sahk mööda mäge kõrgemale, kuni jõudis sinna, kus ta praegugi peatub. Kümmekond vana pedakat mäenukil on mälestus Vargamäe endisest aust ja uhkusest.
Metsa hävinemine Vargamäel seisnud ühenduses tema praeguse nime tekkimisega. Alguses olnud Kuusiksaarel ainult üks talu, praeguse Tagapere asemel, ja seda talu hüütud saare järgi Kuusikuks. Elanud siin jõukas mees, kel olnud mitu paari veohärgi, ja nendega küütinud ta talvel ühe suure kuuse teise järel linna ja teinud rahaks. Metsavaht oli muidugi puskariga pimedaks löödud ja teised kõrvenurga mehed vaikisid, sest igaüks talitas ise Kuusiku vanamehe eeskujul, niipalju kui vähegi võimalust ja jaksu oli. Kõik aga naersid ja ootasid pikisilmi, et mis küll siis sünnib, kui ühel ilusal päeval leitakse, et Kuusiksaare paremate saepakkude asemel veel ainult kännud leiduvad. Juba eemalt vaadates võis harjunud silm tunda, et Kuusiksaar polnud enam endine metsamütsakas, vaid muutus aasta–aastalt aina harvemaks.
Mida kõik pikisilmi ootasid, see saabuski lõpuks.
Pikemalt jahisõidult ükskord talvel tulles arvas mõisasaks heaks Kuusiku ja teiste üksikute talude kaudu koju sõita, liiatigi, et siit näis päris hea ja kõva tee käivat. Kuusiksaare alla jõudes eksiti pisut ja mindi mitte tallu, vaid selle salaraiestikku, kus saksale kaks paari veohärgi vastu tuli, saepakud peal. Peremees märkas õigel ajal saksa ja putkas ise metsa, nii et sulane jäi üksi kohtu ette. Aga asi lõppes teisiti, kui keegi oli arvanud. Sest kui mõisasaks, keda kui suurt naljahammast tunti, sulaselt kõik oli kuulnud, mis vaja, käsutas ta esimese paari veohärgi ühes saepakkudega mõisa, laskis siis hobustel ümber pöörata ja sõitis minema.
Peremees tegi, nagu saks sulast oli käskinud: saatis esimese paari härgi mõisa, teise paariga läks aga rahulikult linna saepakke müütama. Ka hiljem jätkas ta nende vedu, nagu poleks midagi iseäralikku juhtunud. Aga need, kes asjast kuulsid ja ammugi Kuusiku koha peale hammast ihusid, tõttasid mõisa seda saksalt endale paluma, sest nad arvasid, et vana peremehe päevad on nüüd loetud. Ent mõisasaks tegi imestava näo ja küsis, et kuhu see Vargamäe Jüri siis ise oma vanade päevade sees tahab minna. Ja kui siis seda härgade ja saepakkude lugu meelde tuletati, ütles härra, et ega ta ometi loll ole, et ta sellise mehe kohalt minema ajaks, kes laseb paari härgi ära võtta, ilma et ta sellest köhataikski.
Nõnda kuuldi mõisasaksa enda suust esimest korda Kuusiku asemel Vargamäe nimetust.
Uus nimi pidi rahvale meeldima, sest peagi taganes ta ees vana, nagu taganes ka kirve ja veohärgade ees Kuusiksaare kuusik. Ja mis jäi kirvest ja veohärgadest nõrgemat harvalt järele, selle murdis tuul või kiskus juurtega maast. Ainult männid, need pidasid vastu, need peavad mäetipul praegugi vastu, sest nemad kartsid ainult inimest.
Mitme–setme aasta pärast, kui Vargamäe Jüri läks mõisa renti maksma, küsinud härra temalt, et mis teeb kuulus Kuusiksaare kuusik. Ja kui ta sellelt vastuseks sai, et tuul on kuusiku maha murdnud, siis arvanud härra, et nüüd võiks tuule murtud kuusiku asemele talu asutada. Nõnda see sündiski: Vargamäele tuli veel teine peremees. Ja et tema oma hoonetega asus mäele, kuna endine talu lömitas all orus, siis hakati neid hüüdma Mäe ja Oru. Kogu saarele aga anti mõisakirjas nimeks Vargamäe ja kohtade kruntiajamisel märgiti talud Eespere ning Tagapere. Nõnda on käinud see põlvest põlve ja käib igavesest ajast igavesti.