Külmale maale/16
Anni Wadi oli kohtusaalis silmad paar korda üle päältkuulajate ruumi lasknud käia, et näha saada, kas ta isa sääl oleks wõi wähemast ta õdedest ja sugulastest keegi. Ei, neid ei olnud sääl. Ta silmas ainult mõnda wõõrast Lehtsoo wallast, kes wist uudishimu pärast tulnud, mõnda poissi ja tüdrukut. Ta ootas siis, et omakstest keegi wangikotta teda waatama tuleks, kõige päält lootis ta seda oma isast. Asjata; keegi ei tulnud, mitte isagi. Nad oliwad teda maha jätnud, unustanud. Nad oliwad kõik sidemed eneste ja tema wahel katkestanud.
Mõrudad pisarad tungisiwad Annile silma. Ta aimas, missugune mõju siin tegew olnud. See kõik tuli tema lihase isa enese poolt. Tütar tundis ja seepärast mõistis ta teda.
Wirgu Andresel ei olnud enam kolmat last. Ta ei tahtnud, et tal teda oleks. Sest mis ütleks ilm, kui ta selle hukka läinud, ära neetud hingega, kes paraku kord tema lapse nime kandnud, pääle selle, mis sündinud, weel tegemist teeks! Ta ei tohtinud seda, oma auususe, kuulsuse, wagaduse pärast ei tohtinud ta seda. Ja et need aatelised warandused ta terwet hinge täitsiwad, siis puudus tal ka iga sisemine tung selleks ja ta isa-armastus üksi ei suutnud nii mõjuwale enamusele wastu wõidelda.
Ta wõis raskesti kannatada oma raisku läinud lapse pärast, kes tema nimele nii koleda häbepleki pääle määrinud. Aga see kannatamine õhutas ühtlasi ta wiha ja wihkamist süüdlase wastu, kinnitas ja karastas tema järelandmata meelt, tegi ta otsuse raudseks, sellest lapsest igawesti lahti lüüa, teda oma mälestusest maha kustutada. Oli ta oma lihase lapse juba palju kergema, igapäewase eksimise pärast majast wälja kihutanud ja enesest ära heitnud, — mis siis nüüd weel, kus see laps Siberisse mõistetud kurjategija oli. Wirgu Andrese tütar wangis! Wirgu Andrese tütar saadetakse raske kuritöö pärast tühjale maale! Wirgu Andrese tütar, jumalakartuses, wagaduses üles kaswatatud nagu kloostris, — ta läks ja wandus meelega kolmainuma Jumala pale ees ja tema nimel walet ühe wõhiwõõra, hukka läinud lihtsa külapoisi, awaliku kurjategija hääks! See mõte pidi Lehtsoo kuulsale apostlile, kes teisi inimesi patu-unest äratas, kes ennast rahwa hingepäästjaks pidas, päris õiget maitset andma põrgupiinadest, mida ta nii osawasti mõistis kirjeldada!… Anni aimas, kuda ta praegu mitmes kihelkonnas awalikult laskis kuulutada, et tal enam kolmat last ei olewat, et tal sellega, kes linnas kurjategijaks mõistetud, enam mingit were- ega muud inimlikku ühendust ei ole, et ta teda Jumala ja inimeste ees kõige raskema isawandega ära on neednud…
Andrese mõju all seisiwad muidugi ka mõlemad õed ja kõik muud sugulased. Ta oli esimestele wissisti oma wiha ja wande ähwardusel ära keelanud jõledale kurjategijale lähenemast. Ja nõnda ootas Anni asjata nende ilmumist, kuni ta ka selle lootuse oma murtud südamest kiskus ja maha mattis.
Ta oli üksina ilmas. Tal ei olnud muud kui ta wilets, ära neetud elu. See süda, mis tema poole tuksus — kes teab, kui kaugel ta sellest warsti lahus on? Kes teab, kuhu seadus ja saatus ühte, kuhu teist kannatama ja surema saadab?
Endine tuim põdemine wõttis õnnetuma tütarlapse hinges maad. Ta sai jälle oma korteri-kaaslaste pilkamise ja piinamise mängukanniks.
Nad elawad kuuekesi pikas, tühjas, wiletsalt walgustatud kongis, milles neid neli tõmmupruuni, lagedat seina, tühi põrand ja lagi ümbritsewad — kuus lauda nagu puusärgil. Pääle palja põranda ja puust kasti, mille all rooja-anumat warjatakse, ei ole neil mingit istme-paika, sest õlekotid, mille pääl nad öösel magawad, kantakse õhtuks sisse ja hommikuks jälle wälja. Walgus tungib kõrgelt lae serwalt, pisikese trellidega akna kaudu ruumi. Ainus asi, mis puuri lagedust waheldab, on kitsas riiul seina küljes, mille pääl wangide söögi-nõuud, plekist kausid ja puust lusikad ning nende leiwapätsid seisawad.
Siin kükitawad nad põrandal, külg külje wastu, üks teise hinge-auru neelates, nagu kitsasse lauta kokku tuubitud lambad.
Auuwäärt seltskond on siin koos. Neil kõigil on pikk porine minewik selja taga. Need kaks toorelt hirwitawat, kähisewa joodikuhäälega lorisewat naesterahwast on kõige madalamat seltsi awalikud tüdrukud, kes kolmandat ja neljandat korda warguse pärast wangis istuwad. See kongus ninaga, weewlikarwa näoga wana nõid, kelle torkawad silmad nagu tulised söed õõguwad, seisab alaealiste tütarlaste kauplemise pärast nuhtluse all. See mehe suurune, karu jõuuga paks tädi, kelle päratuid rusikaid iga puurisolija juba mitu korda maitsta saanud, pidas linnas päris rööwlikoobast, kus ta oma ohwritel walemänguga wõi wägise raha taskust laskis riisuda ja ühe ohwri tapmisest tegewalt osa wõttis. Siis weel üks totra näoga noor lapsetapja maalt ja üks jultunud turu-taskuwaras, kõhn kui ämblik, laia ja ropu suuga.
Selle seltskonna keskel elutses Anna Wadi. Nende huntidega pidi ta hulguma, nende toorusi pidi ta kuulma ja nägema, nende ülbetest ajawiidetest pidi ta osa wõtma ja nende rahulolemist alandliku allaheitmisega ära teenima, kui ta wähegi tahtis hingata ja murdjate küünte wahelt waba olla. Ainus pääsmise-aeg oliwad töötunnid suuremas kongis wõi wangimaja puhastamine. Siis ei pruukinud ta nõnda nende keskele kinni kiilitud olla…
Anni hauda tungis ühel päewal siisgi südant elustaw rõõmukiir. Talle toodi elumärki Jaanilt. Ja missugust elumärki weel! Annile ei tahtnud terwe suur aade esiotsa pähegi mahtuda…
Wangikoja ülem, muidu wali ja karm seadusetäitja, oli wahel helde ja osawõtlik inimene.
Ühel hilisel hommikul astus ta äkitselt puuri.
Kõik wangid tõusiwad auupaklikult üles ja wõtsiwad ta teretuse ühest suust wastu. Ta silmitses neid ja päris nende soowide ja kaebtuste järele. Ühel oli ühte, teisel teist kurta. Ainult Anna Wadi seisis wait. Tõsise näoga, mille taga aga kelmikas naer waritses, lähenes ülem Annile.
„Tulge minu järele!“
Ta astus eel numbrist wälja, wang pool kartlikult — kahewahel, mis asjast arwata — tema järel. Nad sammusiwad mitmest pikast, pool-pimedast koridorist läbi, kitsast, ilmlõpmata trepist alla ja jõudsiwad wiimaks wangikoja ülema kontorisse, mis tühi oli. Ülem andis ühele wangitalitajale käega ja silmapilgutamisega märku. Mõni minut hiljemini astus wang Jaan Wapper oma saatjaga sisse.
Kui Anni rõõmliku erutusega silmad noore mehe pääle lõi, märkas ta, et wiimase waade sedasama tundmust kujutas, aga weel midagi muud, mis rohkem näitas tähendawat kui üksnes rõõmu jällenägemise üle. Anni aimas, et selle kokkutuleku taga midagi warjul oli — aga mis? Ta waatas küsiwalt kord ametniku, siis Jaani pääle.
Esimene silitas oma suuri wurrusid; ta suu ümber liikus häätujuline naeratamine.
„Teie wõite oma südamed wälja puistata,“ ütles ta, „ja kui teil saladusi on, siis tehke, nagu poleks mind siin olemasgi… Iwan kaob koguni ära.“
Tema märguandmise pääle astus wangikoja-soldat uksest wälja.
Kui Jaan liig kaua end kohendas ja sõnu otsis, tuli ametnik talle appi. Ta seletas tüdrukule, mis otstarbe nende praegusel kokkutulekul olewat, mida Jaan Wapper temalt palunud. Wiimane seiswat — kosilasena neiu ees. Tal olewat nõuu, kui pruut teda wastu wõtab, ülemalt poolt abielusse heitmiseks luba paluda, enne weel, kui neid mõlemaid pikale teele saadetakse… Wangikoja ülem lisas julgustades juurde, et seda palwet wissisti warsti täidetakse, sest alles wiie aasta eest olewat siinses wangikojas kah üks paar enne Siberisse minemist abielusse laulatatud. Ühtlasi jäetawat niisugune paar, kui ta uuele kodumaale on jõudnud ja oma asukoha kätte saanud, sellekohase palwe pääle kokku elama; lahus-olek kestwat aga ainult nimetatud ajani.
Anni pidi kõik oma kihawad mõtted kokku wõtma, et asjast selgemat kuju saada. Ta wahtis esiotsa ikka weel uskmatalt ametniku otsa ja pööras siis argliku rõõmu ja kartliku kahtluse wahel waakudes noore wangi poole.
„Kas see tõsi wõiks olla?“ sosistas ta.
„Kui sa tahaksid. Anni, kui sa wõiksid,“ kogeles Jaan. „Kui sa mind liig halwaks ei pea ja mulle andeks annaksid —“
Tüdruk raputas pääd.
„Halwaks? Ei… Aga on see siis wõimalik? Kust sa selle mõtte said?“
Jaan seletas.
Ema oli wangikojas teda waatamas käinud. Ta öelnud: „Kui sul sääl kaugel maal ometi üks inimesehing oleks, kes sind armastaks ja sinu kurbtust jagaks! Kui sul naene oleks! Ma oleksin sinu pärast siis hoopis rahulikum. Aga kui sa üksi oled — ma kardan, et sa sured wõi nõdrameelseks lähed.“
„Ma mõtlesin sinu pääle ja ütlesin kohe: Mul on ju pruut! Kui ta mind aga weel tahab ja kui meile luba antakse… Ema wastas täis rõõmu:
„Jah, kui Anni sinu juures oleks! siis tunneks mu süda rahu, siis oleksin ma sinu pärast mureta, olgu su elu nii wilets ja raske kui tahtes?… Mina aga wastasin jälle: Kui ta mind aga weel tahab! Ma olen ju nii hukka läinud inimene, waras, walelik ja petis… Kas sa tahaksid siis warga naeseks saada?“
Jaan jäi wait. Ta pilt wiibis argselt paludes Anni näo pääl, mida kerge purpurikuma hakkas wärwima. Hinge tagasi hoides, ootas ta mõrsja wastust.
„Ma tahan.“
„Sa tahad tõesti?“
„Ja.“
Jaan seisis nagu tänupalwes tema ees. Ta silmitses teda kirjeldamata imestuse ja liigutusega kaua, kaua.
„Siis saadame palwe minema,“ tähendas ta wiimaks, sügawasti hinge tõmmates, ja astus alandlikult wangikoja ülemale ligemale. „Kui herra nii armuline wõtaks olla — ta tahab ka — meie palume mõlemad…“
Ametnik lubas nende soowi lahkesti täita. Mõlemad wangid oliwad korralise, wiisaka ülespidamise, wirkuse ja sõnakuulmise läbi juba ammugi ta täie rahulolemise osalised. Ta soowis neile õnne ja lisas, pruudi poole pöörates, tõsiselt juurde:
„Anna Wadi, ma olen teie tulewase abielu pärast üsna mureta: ma pean teie peidmeest tubliks poisiks, kes oma minewikku uue parema elu läbi saab hääks tegema.“
„Aga minu isa?“ sähwis Annile korraga meelde.
Ka Jaani nägu tõmmas murelikuks.
„Teie isa käest peab muidugi luba tulema,“ tähendas ülem, „aga ma arwan, et tal asja ei ole seda keelata. Ma tahan teie hääks sõnakest kaasa rääkida. Olge esiotsa üsna mureta.“
Tundmused, mis Anni rinda sulatasiwad, kui ta oma puuri tagasi pööras, oliwad enam kui pruutlikud. Ta langes sääl oma kaaslaste nähes nurka põlwili maha ja saatis palawa palwe abi pärast üles poole. Ta ei pannud teiste koerusi mitmel ajal tähele, ta elas oma uuele, nii magusale tundmusele…
Ja tõesti — luba tuli! Mitte ainult ülemalt poolt, waid ka mõrsja isalt. Nagu Jaani ema kodukohast oli kuulnud ja pojale rääkinud, olla Wirgu Andres kostnud: „Mis luba minult küsitakse? Mul ei ole Anna nimelist last enam. Ma ei tunne niisugust. See, kes linnas türmis istub, wõib teha, mis ta tahab. Mingu wargale wõi mõrtsukale — see pole minu asi. Päästa ei jõua ma ta hinge siisgi enam.“
Wõib olla, et Andres sellegi pärast takistusi oleks hakanud tegema — kui ka ainult wiha ja kiusu pärast Jaani wastu — kui mitte mõistlikud inimesed talle ei oleks selgeks teinud, et tema keeld ju ainult wormi-asi on, millest tütar kaugel maal uute palwete mõjul kergesti üle jõuaks; ehk kui ka seda mitte — mis wõis ta selle wastu teha, kui Anni ilma lubata ja ilma laulatamiseta mõne mehega ühendusesse heidab? Kui kaua kestab kõige kindlam woorus niisuguses ümbruses, kus kurjategijad koos elutsewad?
Haruldane sündmus — laulatus wangikojas — jõudis ka wiimaks kätte. Wäljas mühasiwad sügisesed tuuled, wihm pragises wastu trellidega aknaid, korstnatest ja lõõridest kajas leinaw hulumine. Jaani ja Anni põues walitses aga kewade — kidur, kurblik, õilmewaene, aga ikka kewade.
Missugused pulmad!
Kes oleks neile seda wõinud ette kuulutada, kui nad paari aasta eest oma hinge-ühendust argsetest, häbelikkudest pilkudest, nagu kullateri korjates, oliwad kokku weerinud? Tume tulewik täis lõpmata raskust ja ohtu ees, lahus kõigest senisest ilmast, lahti kistud kõigest, mis neile siiamaani armas olnud — nõnda astusiwad nad teineteisega elu-ühendusesse.
Kentsakas pulmatuba, kuhu neid tallutati, ja weel kentsakamad pulmalised!
Üks suurem puur, kuhu wiiskümmend wangi sisse mahtus, oli kirikuks muudetud. Sääl seisis wäike laud kahe põlewa küünlaga; muidu oli ruum tühi ja lage, kurb ja leinaw. Tuhmi imetlemisega wahtis sein seinale wastu ja selle pidusalgakese pääle maha, kes siia kokku kogus. Altarit tähendawa laua kõrwal seisis halli pääga õpetaja pikas mustas ametikuues ja ajas wangikoja ja paari ametnikuga tasakesti juttu. Nurkadesse puges hall hulgake wangisid, kes luba saanud pühalikku toimetust päält waadata. Peiu emake kahe lapsega, kõik argtuse pärast kohutawa maja ja terwe ümbruse pärast kahwatud ja keeletud, toetasiwad paremal käel õpetajast seina wastu. Mann, kes wangisid wäga kartis, peitis nägu eidekese põlle sisse ja nuuksus.
Nüüd toodi peig ja tema kannul kohe mõrsja sisse — igaüks oma puurist.
Neil ei ole pulma-ehteid ümber; kurwad, põlatud wangiriided katawad nende ihu, häbikuues astuwad nad nii puhtale, pidulikule sündmusele wastu. Aga kes neid terasemalt silmitseb, kes nende hinge-olu nende nägudest ja pilkudest püüab uurida, peab tunnistama, et mitte iga pruutpaar nii pühalikkude tundmustega, nii kindla, ustawa ja puhta hinge-ühendusega altari ette ei astu, kui need kaks siin. Neid waadeldes kerkib küsimine tahtmata keelele: kuda sattusiwad nemad siia, miks kannawad nad neid riided, miks ei pühitse nad oma pulmapidu täie iluga pidulikult walgustatud, rõõmust kajawas pulma-majas?
Õpetaja algas laulatust.
Ta oli nähtawalt ise liigutatud ja ta häälekaja, mis ruumist pühalikult läbi wärises, liigutas ka teisi, kellel niisuguseks tundmuseks põues weel maad oli. Peiu ema põlwitas nuttes mõlema lapse wahel põrandal. Mõrsja surnukahwatu palge üle weeres pisar pisara järele, tulehelgil särades kui pärlid. Sügawast südamepõhjast kerkis ja-sõna mõlemate huultele, ja nad wahetasiwad pilgu, milles terwe ilm armastust, truudust ja waprust kokku woolas…
Tulgu nüüd weel, mis tuleb — nad oliwad walmis!
Kui õpetaja lõpetanud, astus Jaan maas põlwitawa ema juurde ja tõstis ta oma tugewate kätega üles.
„Mitte sina — lase mind põlwili olla — mina olen süüdlane — mul on waja armu paluda!“
Ja ta noor naene astus nende juurde ja nad oliwad kitsas armuringis koos ja tahtsiwad rääkida, nii palju rääkida, aga nad wõisiwad ainult nutta — rõõmu ja ärarääkimata kurbtuse pärast…