Kõrboja peremees/4
4
Kõrboja Rein istus jaanilaupäeva õhtupoolikul oma ukse lävel ja ootas tütart – oma ainukest last, kes täna pidi linnast koju tulema ning seekord juba jäädavalt.
Anna oli suurel ristipäeval Kõrbojal käinud ja oli nelipühiks teist korda tulnud ning siis oli isa talle öelnud, et tulgu ta linnast ära maale, et tulgu ära teisi orjamast ja hakaku ometi omaette elama, sest ega ta ikkagi alatiseks taha teiste meelevalda, võõraste toanurka jääda. Tema, Rein, olevat juba vana ja temale oleks abi, või mis peaasi – perenaist vaja, sest Anna õndsa ema surmast saadik pole Kõrbojal enam kedagi, kes majapidamise järele valvaks.
«Aga Madli?» oli Anna siis vastuseks küsinud ja seega oma tädi, isa vanemat õde tähendanud, kes juba mõni aasta Kõrbojal perenaise kohuseid oli täitnud.
«Madli on ju pime ja töntsi kõrvaga, mis perenaine tema on,» vastas isa seekord tütrele ja lisas juurde: «Kõrbojale on noort inimest vaja, kes kõik näeks ja kuuleks ning kelle jalg ulatuks igale poole.»
Anna oli selle peale pisut vaikinud ja isalt siis mõtlemisaega nõudnud, ning kui isa talle seda andis, siis ei teinud ta asjast enam juttu, ei sel ega järgmisil päevil, nii et ta sõna lausumata Kõrbojalt linna tagasi sõitis. Niisugune teguviis laskis vanameest end haavatuna tunda. Muidugi oleks võinud ta ise asjast uuesti juttu teha, aga ta hoidus meelega tagasi, sest tema oli ju oma sammu astunud, nüüd ootas ta tütrelt vastusammu. Ja kui ta asjata ootas, siis arvas ta omale ja ka Kõrbojale õnnetuseks, et tema ainuke laps ja Kõrboja pärija on tütar, mitte poeg, sest viimane poleks esitatud pakkumisele kunagi vaikimisega vastanud. Rein ootas, ehk saadab Anna linnast kirja, milles oleks vastus, aga ei – ka kirja ei tulnud ning nõutult rääkis ta asjast Madlile.
«Mis muud kui kirjuta koht tütre nimele, küllap ta siis vastab… siis ta tuleb,» lausus Madli ja välgutas oma pimedaid, imelikult suuri valkjaid silmi.
«Arvad sa?» küsis Rein umbusklikult, sest tema ise polnud kordagi selle mõtte peale tulnud.
«Mis siis veel!» vastas Madli.
«Muidu mitte?»
«Eks katsu.»
Rein vaikis.
«Või nii,» arutas ta endamisi. «Tähendab – tahab juba nüüd talu oma kätte, tahab minu vabadikuks teha, tahab, et minul enam Kõrbojal midagi ütlemist põleks.»
«Mis ta siis muidu peakski siia tulema,» heietas Madli. «Põle ta tänini talutüdrukuks olnd, ega ta nüüdki selleks hakka, saab kergemaltki leiba, tal ju keeled suus.»
«Tüdrukuks,» kordas Rein õele vastuseks. «Perenaiseks, mitte tüdrukuks.»
«Aga küllap Anna vist ikka arvab, et kui ta juba kord soo-soo, jaa-jaa Kõrbojale tuleb, siis temast varsti siin päris teenijatüdruk saab. Usu, vend, Kõrboja teeb iga tüdruku orja- või karjatüdrukuks. Nõnda suri tema õnnis emagi siin, seda teab Anna ja sedap ta kardabki.»
Õde ootas, et vend midagi vastaks, ja kui see vaikis, küsis ta:
«Mis oleks, kui Anna tahaks mehele minna?»
«Mingu,» vastas Rein mõtlemata.
«Aga kes teda võtab, kui tal kohta põle? Põle tänini võetud, põle linnaski võetud, maal ammugi mitte. Maal tahavad kõik kohta, kohaga tükis, siis ehk küll, sest Anna põle enam tita.»
«Peale minu surma jääb ju kõik Annale, muud pärijat põle ju mul,» seletas Rein.
«Aga väimees, see Kõrboja tulevane peremees, tahaks ehk teada, millal sa sured, lased sa kaua oodata. Sinu päevades võetakse mõnikord veel teine nainegi. Või kas sa tõesti Kõrboja igale väimehele tahaksid anda?»
«Ju mu tütar ometi niisukese mehe väärt on, kes Kõrbojale peremeheks kõlbab.»
«Küllap su tütar juba väärt on,» vastas Madli, «liiatigi kui tal kaasavaraks Kõrboja, aga kes teab, kelle ta valib, kui ta valima peaks. Valib korraga mõne Katku Villu, tahad sa niisukest omale väimeheks või Kõrbojale peremeheks?»
«Kõrbojale peremeheks – selleks ehk kõlbaks ta, minule väimeheks mitte,» vastas Rein.
«Näed sa, va vennas, kui koduväi majasse tahab tulla, siis on endisel peremehel aeg surra.»
«Mis sa hullu juttu ajad,» vastas Rein, kes alles nüüd tõelikult näis õe sõnade mõtet taipavat. «Miks siis minu tütar just mõne Katku Villu peaks valima? Kas siis peale joodikute, salaküttide ja vangide enam kedagi ei ole, kes tahaks Kõrbojale peremeheks saada? Või tead sa midagi?»
«Mitte midagi ei tea ma,» vastas Madli, «räägin niisama, räägin, et kes neid uuema aja inimesi teab või tunneb ja Anna on niisuke inimene. Tema põle sinusse ega minusse, tema põle üleüldse meisse, Kiviristesse, tema on sinule ja minule võeras. Kont on meie oma, aga veri on teine, üsna teine. Tema ei armasta rääkida, aga meie armastame, tema elab ja vaikib nagu ta õnnis emagi. Keegi ei tea õieti, mis ta mõtleb või mis talle haiget teeb, sureb äragi, ilma et keegi õieti teaks, miks ta sureb. Tead sa, miks sinu eit suri? Ei tea. Mina ka ei tea, keegi elavatest ei tea. Niisama on lugu ka Annaga: teda peab aimama, teda peab mõistma, muidu põle temaga miskit hakkamist. Tahad sa, et ta siia tuleks, siis kirjuta talle või mine ise linna ja räägi temaga suusõnal. Anna Kõrboja tema kätte, küllap ta siis tuleb, tuleb kindlasti.»
Nõnda olid õde-venda kahekesi arutanud ja selle peale käis vana Kõrboja peremees üksi mööda põllupeenraid ja aiaääri, metsateid ja niitusid ning mõtles, mis teha või kuis olla. Veel pole ta tublisti kuuekümnenegi, peab ta siis tõesti juba käed tasku panema ja ainult pealtvaatajaks jääma, kuna teised tema asemel talitama hakkavad?
Küll pole ta kogu eluaeg suuremat rähklemist armastanud, aga ometi ei saanud ta Kõrbojal peremeheks olles muidu, kui pidi üht või teist asja liigutama, üht või teist mõtet mõtlema. Või kuigi ta ise seda poleks tahtnud, siis sundisid teda teised, sundisid olud, sundis Kõrboja, sundisid Kõrboja sulased ja teenijad, sest nad tulid ja nõudsid, tulid ja küsisid, ning peremees pidi teadma, mis vastata, peremehel pidi olema, mis anda.
Oo, see Kõrboja oli suur sundija, suur kubjas, kes käib ja käib, tugev kepp käes. Ei tema annud kellelegi armu ega aega, peremehele endalegi mitte, ja ei ta anna seda tulevikuski, kindlasti ei anna. Tema väsitab kõik, tema piitsutab kõik surma, piitsutas juba vend Oskari, piitsutas hiljem eidegi, selle Kõrboja raudnaela.
Rein käis ja mõtles, istus ja mõtles, et mis oleks, kui ta tõepoolest koha kõigega tütrele annaks ja ise «aplaagri» läheks. Kui ta ometi teaks, kes saab Kõrboja tulevaseks peremeheks, Kõrboja koduväiks, võib-olla oleks tal siis palju kergem otsustada! Võib-olla ei mõtleks ta siis enam millegile muule, ei kõhkleks silmapilgukski, võtaks koha paberid, sõidaks linna ja ütleks tütrele, et kui tahad, lähme nüüd notaariuse juurde, sest minul on Kõrboja peremehe ametist himu otsas ja mina tahaksin ta kõigega tükis sinu kätte anda.
Aga seep see ongi, et koduväi on teadmata. Kõrboja tulevane peremees tundmata. Ja tütrega on lugu nii, et tema meel pöördub ikka mehe järele. Pojadki tantsivad sagedasti naise pilli, aga see puutub enamasti koha sisemist majapidamist, mitte välimist, sest naist ei huvita, kas sa põllupeenra või kraavi nõnda või pisut teisiti ajad, kas sa ühe või teise metsatuka või puu maha võtad. Kuid see nõnda-öelda välispoliitika on Reinu arvates peaasi, Kõrbojale on see peaasi ning sellepärast kahetseb ta, et eit andis talle ainult ühe tütre ja ei ainustki poega.
Kõrboja peremees käis mitu-setu päeva mõttes ja nüüd vast mõistis ta, kui hirmus õigus oli neil, kes ütlesid – tütred pesevad halliks. Muidugi, Reinu polnud tema tütar kunagi pesnud, sest millal pidi ta seda tegema, kui ta lapsest saadik linnas koolis käis ja pärast seda mõni teab missuguseid suuri saksu teenis. Aga hallid juuksed tõi ta oma isale siiski.
Vististi oleks võinud kõik teisiti minna, kui Rein oleks eluotsani kooliõpetajaks jäänud ja kui vend Oskar poleks Kõrboja ostnud, kuhu ta Reinu peremeheks kutsus, kuna ta ise esiotsa tahtis Venemaa põhja jääda, et seal kellegi vürsti mõisaid valitsedes neid tuhandeid teenida, mida Kõrboja oma liivaste põldude ja soode ning rabadega pidi neelama. Kindel, õpetajana poleks Rein kunagi suutnud oma tütrele niisugust haridust anda kui Kõrboja peremehena, oma venna ainukese pärijana.
Aga mõtles Rein niipalju kui mõtles, ühest mõttest ei saanud ta ometi lahti: Kõrboja vajab uusi inimesi, tema, nagu ta praegu on, ilma naise ja lasteta, ei kõlba enam peremeheks, sest tema käes rohtuvad põllud ja rägastuvad heinamaad. Tema ehk pole kunagi päris hästi Kõrboja peremeheks kõlvanud, nõnda arvab Rein praegu, kus ta ei sõelu mitte ainult tuleviku küsimusi, vaid ka kogu oma minevikku.
Liig palju on ta kavatsenud, liig suuri asju on ta kavatsenud ja on tegemata jätnud sagedasti kõige tarvilikumagi. Tema on Kõrbojast unistanud kui mõnesugusest ime- või muinasmaast, kus on piiramatud võimalused, ja on unistades unustanud tema kivid ja rabad, mis ootavad tänapäevani lõhkujaid ja kraavitajaid. Temale on ikka lähedam ja omasem olnud mitte reaalne, vaid ettekujutatud Kõrboja, mida ta tundma on õppinud mitte oma silmaga, vaid mingisugustest isamaaliste laulikute sepitsetud salmidest. Tema isegi on millalgi tagunud niisuguseid salme ja on neid saatnud lehetoimetustesse, viimne kord Kõrbojalt, sellelt igasuguste võimaluste muinasmaalt, kus on nii ilus ja armas.
Kui Rein lõpuks otsusele jõudis kohta ilma mingisuguste tingimusteta tütrele anda, kui ta jättis täiesti tema mureks, kes kord Kõrbojale peremeheks saab, siis sündis see küll sellepärast, et võõrad võivad talitada ainult reaalsel Kõrbojal, mitte aga Reinule omasemal ja armsamal ettekujutatul. See jääb endiselt tema pärisosaks, mille ta oma vennalt saanud. Seal Kõrbojal on kena laudadega löödud ja tumeroheliseks värvitud lahe ja ruumikas elumaja, kus on sulastel oma tuba ja tüdrukutel oma ning kõigile ühine suur töötuba. Seal on kivist karjalaudad ja mõnusad kuurid igasugustele riistadele ning tarbeasjadele. Seal on jõele ehitatud ilus ja kõrge sild ning silla juures veski oma tammiga, kus jahvatatakse vilja ja saetakse laudu, kedratakse villu ja tambitakse kangaid. Seal lõigatakse käsitsi või ka masinaga turbaid, mida saadetakse laiali kodu- ja kas või väljamaalegi. Seal on sügaval metsas suitsemas tõrva- ja tökatiahjud, nii et nende magusat lõhna võib tunda mitme versta peale, kui on selleks terav nina.
Ühesõnaga – seal kihab töö ja tegevus, millest reaalsel Kõrbojal pole vähematki aimu, sest siin on küll elumaja ehitatud, aga laudadega on ta löömata jäetud, nii et vihmavesi palgipragudesse on nõrgunud ja seal mädaniku sünnitanud. Siin on küll hulk kive välja veetud, osalt jõe kaldale, kuhu võiks ehitada veskitammi, osalt paigale, kus võiksid seista karjalaudad, aga ei ühest ega teisest pole vähematki märki. Kivide ümber ja nende vahel lokkab lopsakas umbrohi ning nende peale ronivad sisalikud päikesepaistele sooja, kust neid mõnikord tabab läheduses mängiva lapse pruuniks põlenud käsi.
Paar aastat tagasi seisid siin palgidki virnas mädanenud ja tuule lõhutud õlgkatuse all, kuid nüüd neid enam ei ole: pihastunult, nagu nad leiti, saeti nad tulepuuks ja aeti pliidi alla või ahju. Suuresti alatud viljapuuaiast on järele jäänud ainult kurvad riismed, sest marjapõõsad on rägastunud ja põevad hallitust ning õunapuud on kas jäneste kooritud või inimeste rikutud. Rammutamata ja harimata, nagu nad seisavad, kannavad nad kehva vilja ja seegi on rohkem usside kui inimeste süüa. Hooned on ripakil, hooned on peale elumaja needsamad, mis olid Kõrboja ostmiselgi, aastate jooksul ainult vananenud ja veel viletsamaks muutunud.
Seda reaalset Kõrboja Rein ei armasta; vaevalt armastab teda keegi; vähemalt ei tea Rein inimest, kes teda armastaks. Surnutest armastas teda vist ainult Oskar, sest siin arvas ta õige paiga leidnud olevat, kus ta oma tahtmise järele võis «mässata», nagu ta ise tähendas, aga ka tema ei armastanud teda üle kõige, sest miks muidu lõpetas ta ise oma elu, kui naine tema juurest plehku pistis.
Aga Rein armastab oma ettekujutatud Kõrboja rohkem kui kõike muud. Tema usub, et kui tema oleks Oskari aastates ja kui temal oleks noor naine, kes jätaks tema maha, siis ei mõtleks ta kordagi eluvõtmise peale, vaid ripuks seda suurema õhinaga oma Kõrboja küljes.
Oskar ei osanud Kõrboja ette kujutada ilma noore naiseta, kelle pärast ta ehk selle koha ostiski, aga Rein oskab küll, täna tunneb Rein, et ta oskab. Kui eit suri, siis oli Kõrboja esiteks üsna tühi ja õudne, iseäranis see reaalne Kõrboja, mida surija ikka vanaks loguks armastas nimetada, aga Rein läks siis kõigest sellest eemale, mis seda vana logu meelde tuletas, Rein läks metsa, kus polnud ripakil hooneid ega lagunenud põlluaedu, ja seal leidis ta, et Kõrboja polnudki nii hirmus õudne ja tühi, eide surma peale vaatamata.
Rein käis mööda metsateid, kus sügavad roopad, nii et vankril rummuotsad kannavad, aga tema ei näinud neid roopaid, vaid nägi kumeraks sillutatud, puude vahel valendavat teed, kus vanker aina kõriseb, nagu jookseks ta munakoorel.
Ilus ja sile pole Reinu Kõrbojal mitte ainult see tee, mis läheb läbi küla maanteele, kust võib pääseda kiriku ja linna, vaid ilus ja sile on ka see hundisabaga mõõdetud metsarada, mis viib Mädasoole, Metstoale ja sealt Põrgupõhja, kust edasi saab ainult jalgsi, ühelt saarelt teise, läbi soode ja katkude, üle kraavide ja ojakese, kuni hakkab uuesti roopaline vankritee, mida mööda mine kas või ilmaotsa. Rein pole küll kunagi seda teed kaugemale käinud kui ainult Põrgupõhjani ning pisut sealt mööda, aga teised on käinud ja nemad teavad, et see metsatee ei peatu, et see metsatee läheb aina edasi, uute põldudeni, lopsakate viljaväljadeni, nendestki üle, kuni hakkavad uued metsad, uued sood ja rabad.
Niisugused imelised teed on Reinu Kõrbojal, kui ta istub jaanilaupäeva õhtupoolikul ukselävel ja ootab oma ainukest last linnast koju. Pere võtab heinamaal loogu, paneb esimest värsket, lõhnavat heina küüni, mille katus hästi vihma ei pea, mädanenud õlgede toeks laotud kuusekoorte peale vaatamata, aga Reinu see ei huvita, sest tema Kõrbojal on kõik korras, tema Kõrboja on kui kelluke, mis heliseb, kui ta istub oma ukselävel ja ootab tütart.