Kõrboja peremees/20
20
Videvik tihenes juba, kui Kõrboja perenaine ja Katku Villu uuesti jõudsid järve äärde. Ei see olnud küll sama paik, kus nad olid viimati istunud ja haavast rääkinud, millel lehis juba punast. Aga küllap seda punast siiagi paistis, kui aga vaadata, sest ep olnud Kõrboja järve ääres paika, kuhu poleks silma torganud see täna juba otse lõõmav puu, ehk ta küll mändidega võrreldes oli nääpsuke. Niisugune imelik järv oli see ja niisugune imelik puu.
Järv oli vaik, sootuks vaik oli järv nagu nõmmgi, kust tulid Villu ja Kõrboja perenaine, ainult üle järve kostab ikka veel Lõugu Kusti «vasika» ammumine, mis ajab tantsima. Pill on ainuke, mis häälitseb üle järve nõmme – Villust ja perenaisest mööda, nagu poleks tal nendega enam midagi asja.
«Teil peaks rohkem tegevust olema,» ütleb perenaine Villule, kui nende ümber valitseb niisugune vaikus, «siis ei mõtleks te niipalju selle peale, mis olnud ja on.»
«Mul pole tööst puudus,» vastab Villu.
«Seda ma tean,» ütleb perenaine, «aga teil peaks omaette töö olema.»
«Kõik, mis ma teen, jääb ju ükskord minule, teist pärijat Katkul ei ole,» seletab Villu.
«Ükskord muidugi,» arvab perenaine, «aga see ükskord ei aita tänase ette. Teil peaks omal koht olema, teil peaksid omal mured olema, see oleks hoopis teine asi. Isa on tugev ja terve, tema elab veel kaua.»
«Mis teha,» ütleb Villu. «Sinna põle midagi parata, kuhu nüüd veel mujale lähen või mis ma veel ette võtan.»
Selle peale räägib Kõrboja perenaine oma suured sõnad, nii et nõksatus käib Villul kogu kehast läbi, kui perenaine ütleb:
«Tulge Kõrbojale.»
Villu ei vasta kohe, ta korjab oma mõtteid, oma aru, et mõista, millest Kõrboja perenaine räägib.
«Te rääkisite jaanilaupäeval sellest, mis Kõrbojal peaks tegema,» jatkab perenaine, «tulge ja tehke, nagu ise rääkisite. Hakake või hommespäev peale.»
Perenaine ütleb seda vaikselt ja tõsiselt; Villu arvab, et ta ütleb seda peaaegu pühalikult, omal hääl väriseb pisut.
«Aga teil on ju Mikk,» vastab Villu, «tema on tubli ja töökas mees, mina tunnen teda.»
«Issand jumal!» hüüab selle peale perenaine. «Mina ei tea, olete teie nii rumal või häbemata. Saage ometi ükskord aru: ma kutsun teid Kõrbojale peremeheks!»
Nõnda hüüab perenaine, pöördub siis kõrvale ja puhkeb ise nutma. Alles nüüd mõistab Villu, mis talle öeldud, kui teda Kõrbojale kutsutud kas või hommespäev seda tegema hakkama, millest ta jaanilaupäeval purjus peaga rääkinud. Aga ka nüüd ei leia ta, mis vastata, ta vaatab ainult oma kõrval istuvat perenaist, kes nutab. Ja talle näib, et see polegi Kõrboja perenaine, see pole Kõrboja preiligi, vaid see oleks nagu sama plika, kes jooksis kord tema seltsis paljajalu mööda metsa.
«Teie ei peaks nõnda rääkima,» ütleb Villu, «minusuguse sandiga poleks pidand teiegi nõnda rääkima, mul on muidugi raske küll.»
«Jah, rumalus see oli, et teiega rääkima hakkasin,» vastab perenaine läbi pisarate pahaselt, «oleksin pidanud ennem midagi selletaolist tegema nagu tookord seal suure kase all.»
«Jah, ennem midagi selletaolist, kui nõnda rääkida,» on ka Villu nõus.
Silmapilk vaikust. Perenaine nutab omaette, Villu istub piineldes. Järve tagant kostab kaugenev pillihääl, sest hakkab juba pimedus. Vaikne veepind läigib vastu eha. Kuski sulpsatab hiline kala.
«See oleks pidand varem olema,» ütleb Villu viimaks, «siis, võib olla, kui mul alles teine silm peas ja mõlemad käed otsas. Aga nüüd, mõtelge ometi isegi, kuhu ma nõnda kõlban.»
«Muidugi oleks pidanud see varem olema,» on ka perenaine nõus. «See oleks pidanud juba siis olema, kui ma teil silma peast välja lõin. Mina poleks pidanud siis kuhugi sõitma, oleksin pidanud Kõrbojale jääma ja tänapäevani siin olema. Ja uskuge, vististi oleks ma jäänud, kui juba siis oleksin olnud Kõrboja perenaine, jumala eest oleksin jäänud. Ja ma oleksin vististi juba siis teid kutsunud Kõrboja peremeheks, kui te seal rabamättal mu jalast ussikihvti imesite. Sest pange tähele: uss ei hammustanud mind tookord mitte, ma tegin muidu nõnda, tegin, nagu oleks ta mind hammustanud ja nagu oleksin ma nii hirmsasti surma kartnud. Ma tahtsin näha, mis te teete, kui mina nii hirmus surma kardan, tahtsin näha, kas julgete ja tahate minu jalast kihvti välja imeda. Vaat sel korral oleksin teid juba Kõrboja peremeheks kutsunud, kui oleksin ise olnud Kõrboja perenaine. Aga ma ei olnud, ma polnud siis midagi, kui ma teiega nõnda mängisin ja viimaks teil südametäiega silma peast välja lõin.»
«Kas tõesti uss teid sel korral ei hammustanud?» küsis Villu.
«Nii tõesti kui ma teid täna õhtul Kõrboja peremeheks kutsun,» vastas perenaine ja pööras oma näo Villu poole.
«Aga te näitasite ju punast märki, näitasite verepisarat,» ütles Villu.
«Ork torkas sinna,» vastas perenaine.
Villu vaikis üürikeseks ja otsis pimedikus perenaise silmi, mis hiilgasid.
«Kust tulite selle mõtte peale?» küsis Villu umbusklikult.
«Ma ei tea,» vastas perenaine, «see sündis silmapilkselt, ebateadlikult. Mäletate, sel korral paistis palav päike, oli kõue eel, meil olid korvid murakaid täis, sõime neid üheskoos ja pärast pidasime murakatega sõda, kuni korvid tühjad. Teie korv sai enne tühjaks ja siis võtsite väevõimuga minu korvi ja pildusite ka selle tühjaks minu enda pihta. Ma olin vihane, aga ometi meeldis mulle see, mis teie tegite, meeldis, aga ikkagi tahtsin kätte maksta. Kuidas see just oli, ei mäleta, aga kui me pärast võidu marju korjama hakkasime, kumb korvi enne täis saab, siis tuli mul meelde, et onu Oskar millalgi ussikihvti väljaimemisest oli rääkinud, ja kohe mõtlesin ma: Hea küll! Korvist pildusite kõik mu marjad välja, siis imege mu jalast ka olemata kihvt. Katsuge, kas on hea. Küll te siis teate! Ja nõnda see sündiski.»
«Ja mina, rumal, imesin ja imesin ning kõige rohkem veel oma suud ja igemeid, sest nagu teie seletasite, võib muidu ise kihvti kätte surra. Aga ütelge ometi, kas teil valu ei olnud?» küsis Villu perenaiselt.
«Oli ikka ka, oli küll,» vastas perenaine, «aga kannatasin välja.»
«Ah nõnda on see kõik!» ütles Villu viimaks. «Nüüd mõistan, miks te pärast järve jooksite.»
«Aga te oleksite pidanud seda siis mõistma, siis oleks teil silm pähe jäänud,» ütles perenaine.
«Ei usu,» arvas Villu, «mina olen ei tea miks seda tõugu, et minu käes ja minuga kõik kudagi viltu läheb. Kuigi ma seekord oma silma oleks päästnud, küllap ma temast mujal kusagil lahti oleks saand, kas või sõjaväljal, kui mitte mujal. Silmaga oleks võind iseendastki lahti saada.»
«Teie räägite hirmsaid asju!» hüüdis perenaine, nagu hakkaks tal õudne, ja Villul oli tundmus, et perenaine nihkub temale pisut lähemale. «Te räägite oma õnnetusest kui mingisugusest saatusest, millest pole pääsmist.»
«Mina, nagu näete, pole osand oma saatusest mitte pääseda,» vastas Villu.
«Te võite seda, kui aga tahate,» ütles perenaine.
«Kudas?» küsis Villu.
«Ma ütlesin juba,» vastas perenaine.
«Ärme räägime sellest enam,» ütles Villu nagu hirmul. «Kord oli see ehk võimalik, aga siis põlnd teie Kõrboja perenaine, nüüd olete küll seda, aga mis olen nüüd mina?»
«Teie silm näeb küllalt niipalju, kui Kõrboja peremehel vaja, ja käest pole kuigi suurt lugu, sest ega Kõrboja peremehel endal ometi tarvitse heinakaartel või mujal eestegijaks olla, temal on siin parematki teha, kui ta aga tahab ja seda oskab,» rääkis perenaine.
«See on ainult nõnda rääkida,» ütles Villu.
«Kuidas nii ainult rääkida?» küsis perenaine.
«Ega siis Kõrbojale ainult peremeest vaja ole,» ütles Villu. «Peremehe ametiga saaks ma ehk toime, aga see teine…»
«Missugune teine?» päris perenaine, nagu ei mõistaks ta, mis Villu öelda tahab.
«Kõrboja perenaisele, Kõrboja preilile on ka meest vaja,» vastas Villu, «ja selleks ei kõlba ometi minusugune sant.»
«Aga kui see Kõrboja perenaine ja preili seda santi tahab,» ütles perenaine.
«Siis ei taha sant mitte,» vastas Villu kindlasti ja teravalt.
«See on teine asi,» lausus perenaine nüüd ja jälle nuttis ta omaette männitüve najal.
«Teie ei pea mitte sellepärast nutma,» rääkis Villu, «sest ma ei mõtle seda nõnda, nagu räägin, vaid teie peate seda teisiti mõistma. Ma tahan ju, aga ma ei või…»
«Miks?» küsis perenaine.
«Nagu oleks see nõnda kerge öelda,» vastas Villu. «Ütelge ometi isegi, mis mees ma siis veel olen, kui ma nii, nagu ma olen, teile meheks tuleks. Seda võiks ma ainult purjus peaga teha, ja niipea kui ma kaineks saan, siis ei tea ma enam, mis minuga sünniks. Minu ajad on mööda. Te nägite täna: kas oleks võind varem minuga midagi niisugust sündida? Enne kartis ja austas mind terve metsanurk.»
«Te mõtlete ainult iseenda peale,» ütles perenaine.
«Ma ei tea, kelle peale ma mõtlen, ma teen, nagu ma võin,» vastas Villu. «Aga kui te just tahate, tulen muidu Kõrbojale, tulen sulaseks, kui tahate, võtan oma Eevi ära, temaga on mul poeg, ja tulen Kõrbojale, teen seal kõik, mis te tahate. Seda ma võiks.»
«Sulaseid on Kõrbojal ennegi, peremeest on sinna vaja,» vastas perenaine. «Tulge peremeheks, siis võite lasta ka Eevi oma pojaga Kõrbojale tulla, kui ta aga tulla tahab, ja võite oma poja seal üles kasvatada, nagu oleks ta Kõrboja peremehe poeg.»
«Nõnda ei tule Eevi kunagi ja ei anna ka oma poega Kõrbojale,» ütles Villu.
Nad vaikisid ja igaüks korrutas pimedas oma mõtteid, kuni perenaine ütles:
«Kuusiku sauna Eevil on kergem kui Kõrboja perenaisel: tal on ometi poegki.»
Neis sõnades oli kahetsus ja nagu mingisugune etteheide, Villu tundis, et oli etteheide.
«Igaühel oma õnn,» ütles Villu, et aga midagi öelda, sest vaikida hakkas raske, «ühel on poeg, teisel Kõrboja.»
«Kõrboja pole minule mingi õnn,» vastas perenaine. «Mina ütlesin isale, et ma sinna ainult siis jään, kui teie peremeheks tulete.»
«Muidu?» küsis Villu.
«Ma ei tea, mis muidu… Müüme Kõrboja ära või anname rendile,» vastas perenaine.
«Mõtelge ometi, mis te räägite,» ütles Villu nagu hirmul, sest temal oleks nagu külm tuul südame alt läbi puhunud. «Mina võin ju sootuks pimedaks jääda, nagu arst mulle ütles, kui ta küsis, kas ma üksi olen või on mul juba perekond. Jumal tänatud, et üksi olete, ütles ta mulle, nõnda on ikkagi kergem, sest kes teab, kuniks teie päevavalgus ulatub. Pärast rääkis ta küll teisiti, aga seda ei või uskuda.»
«Aga Eevi oma pojaga?» küsis perenaine.
«Temaga on teine lugu,» vastas Villu, «tema kõlbab mulle ravitsejakski. Aga ega ma veel tedagi pole võtnud, istun nagu hunt aianurgas ja laksutan hambaid. Ah, preili, kui teaksite, kudas ma need päevad kui hunt hambaid olen laksutand!»
«Jätke kõik hambalaksutused ja tulge Kõrbojale peremeheks,» ütles perenaine, «seal on teid vaja, seal oodatakse teid. Tulge või täna sisse, tulge jalamaid, tulge pühapäevariietes.»
Perenaine palus, aga Villu oli järeleandmatu kui loom, keda kuhugi tahetakse ajada: ta läheb igale poole, aga mitte sinna, kuhu teda aetakse. Läbi tule ja vee läheb ta mujale, mitte sinna, nagu varitseks teda seal hädaoht, surm.
«Ei,» vastas Villu, «ei või. Kõrbojal jään teile risuks ja iseendale vaevaks.»
«Ärge muretsege minu eest,» ütles perenaine, «tulge ainult, kui aga Kõrboja teile meeldib.»
Aga Villu ei saanud muidu, kui pidi ka perenaise eest muretsema, ehk küll Kõrboja talle meeldis. Katkul võis Villu ükskõik kuidas edasi elada, ta võis kas üsna pimedaks jääda või veelgi mõne oma ihuliikmeist kaotada, ikka veel arvas ta, et maksab elada. Aga nõnda, nagu ta oli, või päris pimedana Kõrbojale minna, sellega ei saanud Villu mitte toime. Veel enam: Villu kippus Kõrboja perenaisega täna siin pimedas rääkides iseendalt küsima, kas tõesti maksab pimedana ja vigasena Katkulgi elada, kui nii hirmus tahaks kõige peale vaatamata minna Kõrbojale?
Eriti piinas see küsimus teda siis, kui perenaine lõpuks tal haigest käest kinni võttis, sellest kinni hoidis ja teda silitas, nagu oleks ta mõni Kuusiku sauna Eevi, kellega tal poeg. Ainult perenaine oli naljakam kui Eevi, Villule paistis, et naljakam, sest tema hakkas haiget kätt oma käte vahel hoides rääkima, nagu oleks see mõni elav olevus või nagu oleks see Villu ise.
«Sina tömpnina, sina igavene tömpnina,» nõnda oli perenaine Villu mälestuse järele rääkinud, «miks ei taha sa Kõrbojale peremeheks tulla? On see veel vähe? Aga mul ei ole rohkem, ma pakun kõik, mis mul on, pisut hilja küll, aga ikkagi pakun. Ma rumal, ei osanud seda õigel ajal, siis läksin võõrsile.»
Nõnda oli perenaine rääkinud, kui nad seisid Kõrboja aia taga, kuhu Villu ta oli saatnud ja kus nad seisid teineteisele nii lähedal, et Villu tundis perenaise riideid, tema soojustki vist läbi riiete. Sel silmapilgul ei saanud Villu muidu, kui pidi terve käega perenaise ümbert kinni võtma, sest perenaine seisis nõnda, et oli hea võtta. Pidi kinni võtma, kinni hoidmagi ja pidi lubama paari päeva pärast lõpliku vastuse anda, pidi lubama peaaegu oma tahtmise vastu, sest mis võis Villu, kui Kõrboja perenaine seisis nii ligi, et hea oli terve käega tema ümbert kinni võtta.
Ainult üht võis Villu, sest see oli paratamatu: ta läks meeletumana koju kui kunagi enne ja viskles asemel hullemini kui laatsaretiski ning ei leidnud ega leidnudki und.