Kõrboja peremees/14
14
Kui Katku Villu linnast koju jõudis, võttis ema parajasti leibu ahjust välja, võttis ja katsus neid kätel, kas nad küllalt kobedad saanud ja kas ehk tuul pole vaatamisega peale käinud, mis koorukesed lahti võtab. Poega nähes jäi ema palava leivaga seisma ja ei tal tulnud enne meelde teda käest panna, kui see põletama hakkas. Siis pistis ta tema lauale teiste kõrvale, pistis ilma pesemata, ilma niisutamata, nagu küpsetataks Katkul leibu pannil või nagu oleks seal ahjupõrand vähemalt telliskivist. Aga ometi pole seal leiva küpsetamiseks panne ja ahjupõrand on tehtud paekivist, nii et leibu peab välja võttes alati alt pesema, kui ei taha, et alumine kooruke süües ragiseb. Kui Villu ema leiva siiski pesemata lauale pani, siis tegi ta seda ainult sellepärast, et ta oma poega nägi üle läve sisse astuvat.
«Tuled üksi?» küsis ema Villult.
«Kellega siis?» küsis Villu vastu.
«Siis sa näed ikka!» hüüdis ema niisuguse rõõmuga, et see Villu endagi südamesse kinni hakkas. Kunagi varemalt polnud Villu tähele pannud, et ema rõõm temasse nõnda võiks kinni hakata. «Päris pimedaks ei saand veel!» rääkis ema edasi.
«Ei veel,» vastas Villu.
«Kui nad rääkisid, et sa näed, siis ei uskund ma, mõtlesin, et räägivad ainult minule nõnda,» ütles ema.
«Näen,» kinnitas Villu, «aga kui hästi, see on teine küsimus.
Vöib-olla, ehk paraneb tulevikus, aga praegu pole mul ei sepikoda ega midagi vaja.»
«Aga kartulivagu näed?» küsis ema.
«Küllap ma juba seda näen,» vastas Villu. «Kartulivagu ja heinakaart, seda küll. Rehale löön ikka pulga sisse ka.»
«Mina olin sinu pärast hoopis mures,» seletas ema, «mõtlesin, et mis hull sa peale hakkad, kui üsna pimedaks jääd… Et sa ka kallil pühapäeva hommikul pidid sinna minema, nagu oleks mõni kuri kihutajaks!»
Kui Villu ei vastanud, rääkis ema edasi:
«Muidugi tema, Kõrboja oma, temaga sa läksid ju. Näed sa nüüd, kas mul põlnd õigus, kui ma sulle seekord ütlesin, et küll sa jooksed ka oma teise silma temaga peast välja. Nüüd on sul käes, mine veel.»
«Aga päris pimedaks ikka veel ei saand,» ütles Villu, nagu heidaks ta oma häda üle nalja.
Nõnda rääkides otsis ema katsekaku välja, mis paras leige, lõikas sealt küljest mõnusa tüki, pani sellele sahvrist võid peale ja andis siis Villule, öeldes:
«Säh, söö, kõht muidugi teelt tulles tühi, ega veel niipea õhtust saa.»
Villu sirutas oma parema käe, et leivatükki emalt vastu võtta, aga ennem oleks võinud ta seda pahemaga teha, sest pahemat kätt nähes poleks ema silmad nii paisul vett täis tõusnud.
«Sa oled ju sant!» hüüdis ema poja paremat kätt nähes, «vaevalt võid sa sellega leivatüki vastu võtta.»
«Õnn, et pöial ja need kaks tömpigi järele jäid,» vastas Villu, «nõnda võib ikka üht ja teist asja liigutada. Usu, ema, las ma harjun nendega pisut, ma teen viimaks kõik tööd ära, niipalju kui silm seletab.»
Villu rääkis muidugi ainult selleks nõnda, et ema trööstida, ema arvas, et Villu ainult tema trööstiks nõnda rääkis, sest tema vanad silmad olid liig paisul vett täis tõusnud poja kätt nähes.
«Sinu elu on kui aia tugiteivas,» ütles ema, «kõik rummud ja rattad hakkavad sinna taha kinni. Kuniks sa nõnda ikka vastu pead, kuniks ükski nõnda vastu peab.»
Villu ei vastanud midagi, istus ainult toa ukselävel ja sõi himukalt leiget katsekakku, millele ema paksult võid peale pannud, igatahes hoopis paksemalt, kui Katkul harilikult pandi, ehk olgu siis, et pühitseti mõnda suurt püha.
«Kus isa on?» küsis Villu, kui leivatükiga otsakorrale jõudis.
«Isa teeb väljal rukkit hakki,» vastas ema. «Mädasoolt ja Kõrbojalt on meil täna abi ka.»
«Kõrbojalt?» küsis Villu imestades.
«Jah, keskhommikuks tulid Mikk, Jaan ja Leena,» seletas ema.
«Kas isa võttis nad vastu?» päris Villu.
«Ega ta heaga tahtnud võtta, aga Mikk ei läind ega läindki ära, ütles teine, et perenaine on saatnud, käskind aidata Katku rukki ära lõigata, sest Kõrbojal omal on valmis. Eks see muidugi sinu pärast olnd, et sina olid ära, aga sinust ei lausund Mikk sõnagi. Tulid ju teised masinaga, nii et täna õhtuks on kõik maas, kui aga kokku jõuavad panna,» jutustas ema.
«Ma lähen ka õige appi,» ütles Villu ja tõusis ukselävelt.
«Kui sa võid, tarvis oleks küll,» arvas ema.
«Küllap katsun,» lausus Villu ja läks.
«See siis ongi Kõrboja masin, mis seal meie väljal lõgiseb,» rääkis Villu minnes endamisi. Seda oli ta ei tea miks isegi aimanud ja sellepärast oli see masin tema sisemuse soojemaks lõgistanud. Süda oli soenenud masinat kuulates ja jalg oli kergemalt astuma hakanud veel enne, kui ema pistis talle leige katsekaku võiga pihku. Niisuguse sooja südamega jõudis Villu isa juurde, kes rukkivihke hakkidesse ladus, ja andis tööle jõudu.
«Näe, logaski polk ka maale saand,» vastas isa jõudu vastu võttes naljatades. «Nägid ikka veel oma jalaga koju tulla?»
«Nägin,» vastas Villu ja küsis: «Mis mina peaks tegema hakkama?»
«Saad sa siis veel midagi tehtud?» küsis isa vastu ja vahtis poja parema käe poole.
«Noh, eks rukkit ikka või kokku kanda,» vastas Villu.
«Näita siia,» käskis isa poja paremat kätt tähendades.
Villu tõstis oma inetu ja vigase ihuliikme isa silme ette, ilma et ta ise sõnagi oleks lausunud.
«Te raiped küll!» ütles isa, «kuidas nad ta ära on rikkund. Mis sellega veel teha.»
«Peab õppima ka sellega tegema, kui elada tahad,» arvas Villu ise.
«Vähe õppisid sa tarvilikku enne, veel vähem õpid nüüd,» ütles isa halvakspanevalt. «Enne tormasid kui poisike, nüüd elad kui sant, meest ei saa sinust kunagi. Üheks kõlbaksid sa veel…»
«Milleks?» küsis Villu uudishimulikult, aga kui ta oleks teadnud, mis isa vastab, vaevalt oleks ta siis küsinud, sest isa vastas:
«Kõrboja peremeheks.»
Villu tuikus jalul ja oma vigases käes tundis ta hoogset valu.
«Issand jumal! On isa hulluks läind või? Villu Kõrboja peremeheks! Nüüd! Vigaselt ja pimedalt!» sähvis Villu peas, kui ta isale ütles:
«Isa, nõnda ei peaks sa rääkima.»
«Ega mina räägi, teised räägivad,» vastas isa. «Kõik räägivad nagu ühest suust, et sinust saab Kõrboja peremees.»
«Lori!» hüüdis Villu, pööras isale selja ja läks, läks rukkivihkude juurde ja ladus niisuguse kandami kokku, et parem käsi seljatäie tõstmisel teravat valu tegi. Aga Villu ei hoolinud sellest, litsus hambad kokku ja tegi järgmise seljatäie sama suure.
«Ära omale liiga tee,» ütles isa talle lepitavalt, kuna ta natukese aja pärast uuesti juttu tehes küsis:
«Kus parem oli, kas vangis või laatsaretis?»
«Vangis,» vastas Villu mõtlemata.
«Seda on näostki näha,» arvas isa pojale otsa vaadates. «Vangist tulles põlndki sa näost nii alla jäänd kui nüüd.»
«Vangis sai tööd teha, aga laatsaretis vahi kõik jumalapäevad muidu, see teeb elu raskeks,» seletas Villu. «Kui minu teha oleks, mina paneks kõik vangid laatsaretti, see aitaks kindlasti rohkem kui vangistamine. Mina läheks ennem aastaks vangi kui kuuks laatsaretti, niisuke oli mulle laatsareti elu.»
Nõnda rääkis Villu isale, kui ta käristas rukkivihke kokku kanda, nii et paremas käes kibe valu tuksatas. Ise mõtles ta aga isa sõnadele, et temast, Katku Villust, temast poolpimedast ja vigasest saavat Kõrboja peremees. Kui Villu ometi teaks, kes selle nalja lendu on lasknud!
Aga Villu ei tea midagi, ta tuli alles täna laatsaretist, sõi ema antud katsekakku ja kannab nüüd rukkit kokku. Ema peaks sellest asjast rohkem teadma, aga ometi ei lausunud ta temale, Villule, sõnagi, kui ta istus ukselävel. Ehk räägib ta õhtul, Villu katsub nõnda teha, et ta räägiks, sest kelle muu käest võiks ta midagi kuulda. Mikuga võib ta ükskõik kui kaua juttu ajada, tema ei lausu sõnagi, sest Mikk ei puutu kunagi teiste asjadesse, ennem räägib ta ilmast, räägib heinateost ja rukkilõikusest, räägib rukkiterastki või mõnest veel väiksemast asjast.
Nagu Villu mõtles, nõnda ta ka õhtul tegi. Kui võõrad läinud ja kui isagi väsinult magama puges, istus Villu alles väljas ukse ees, nagu vaataks ta ilma või nagu kuulaks ta kaua aja tagant jälle kord rohutirtsude laulu. Villu istus ja ei lausunud emale sõnagi, sest ta teadis, et kui emal midagi südamel kipitab, siis ta selle ka ilma küsimatagi sealt välja puistab.
Ema käis ja toimetas, ema käis ja tegi, nagu oleks tal toimetamist, nii et veel mahti ei saanud vanamehe kõrvale puhkama ronida, lõpuks jäi ta Villu juurde seisma ja küsis:
«Kas Kõrboja oma käis sind linnas vaatamas?»
«Käis,» vastas Villu, nagu oleks tal vastumeelt seda emale tunnistada.
«Nojah,» ütles ema siis, «ega nad muidu räägi, ega inimesed tuulest võta.»
Aga Villu ei vastanud selle peale midagi, nii et ema uuesti pidi küsima:
«Oled sa ise ka kuulnud, mis teist räägitakse, sinust ja Kõrboja omast?»
«Mida siis?» küsis Villu omakorda.
«Et sinust saab Kõrboja peremees,» vastas ema.
«Mädasoo ütles sinu kohta, et las sa aga tantsid, las te aga Kõrboja Annaga kahekesi tantsite, küllap sa viimaks enda Kõrboja peremeheks tantsid.»
«Noh, tantsida ma veel võiks,» ütles Villu, «jalad on alles terved. Kui tantsimisega Kõrboja peremeheks saadakse, siis võiks Mädasoo eidel õigus olla.»
«Kas olete siis juba midagi eneste vahel rääkind või?» päris ema.
«Rääkind,» osatas Villu, ja ema tundis, et poeg saab nagu ägedaks. «Mida? Millest? Et te ka igasugu lori usute, sina, ema, ja isa niisama. Tema rääkis mulle seda juba väljal. Kas siis Kõrboja jaoks tõesti paremat peremeest ei leidu kui minusugune pime ja vigane?»
«Jah, see ta nüüd on, et see nõnda pidi minema, et ta just selle terve silma pihta,» hädaldas ema. «Aga ega sa veel päris pime ole,» trööstis ta siis ennast ja poega.
«Jah, las Mädasoo ootab, kuni ma päris pimedaks jään, siis saan ma Kõrboja peremeheks,» ütles Villu pilkavalt.
«Mis sa ikka niisukest patujuttu räägid,» manitses ema, «miks sa siis päris pimedaks peaksid jääma.»
«Räägin seda, et inimesed nõnda räägivad ja et teie seda kohe usute,» ütles Villu. «Üht ütlen sulle, ema: vigaselt ei minda Kõrboja peremeheks, vähemalt mina ei lähe, kõik muu, seda mitte, rääkigu inimesed mis tahes või mingu kudas läheb.»
«Seda minagi olen neile öelnd, et mis selle Kõrboja Anna arusse siis on läind, et vigast hakkab tahtma,» rääkis ema.
«Mis Anna arusse on läind, seda mina ei tea, pole temaga sellest sõnagi lausund,» seletas Villu, «aga mis minu arus on, seda ma tean. Mina võin ju kõik olla, võin olla poisike, nagu isa ütleb, võin olla arutu inimene, aga nii arutu pole ma ometi mitte, et nõnda, nagu praegu olen, Kõrbojale peremeheks hakkaksin minema. Sest Kõrbojale ei saa ometi muidu peremeheks, kui peab Anna ä’ä võtma, aga Anna kõrval eluaeg vigaselt elada – seda tehku mõni teine, mitte mina, tehku seda need, kes sellest räägivad. Minule aitab sellestki, kui Kõrboja Annaga tantsida saan,» lisas Villu nagu kergema südamega juurde, et ta oli emaga rääkinud nii kindlat keelt, «sellestki on liiga, võtab seegi silmad peast ja käed otsast.»
Nõnda lõpetas Villu oma jutu peaaegu naljatoonil, aga ometi polnud tal omal naljanatukestki. Lõpetas, nagu poleks tal enam emale midagi öelda ega emalt enam midagi küsida, ehk ta küll veel sõnagi polnud lausunud sellest, et ta Kõrboja perenaisele oli tõotanud joomise alatiseks maha jätta ja et nad jaanipäeval pidid minema kõverale kasele, Mädalaukale ja Hundiaugu saartele. Ainult ise mõtles selle peale, mõtles, kui ilus oleks olnud minna päikese paistel, nii ilus, et Villu läheks veel praegu, kui aga Kõrboja perenaine tahaks, Villu hakkaks kas või südaööl minema.
Aga Kõrbojale peremeheks ei läheks ta mitte, kuigi perenaine kutsuks – niisugune arutu mees on Katku Villu. Selle asemel jääks ta Katkule peremeheks ja võtaks Kuusiku sauna Eevi perenaiseks, kui seegi temale, vigasele ja pimedale, veel tuleks.
Jah, kui seegi veel tuleks!
Ja kui emagi magama läinud, ei saa Villu muidu, kui peab Kuusikule vaatama minema, kas Eevi tuleks Katkule perenaiseks, kui tema, Villu, oleks seal peremeheks.