Juudit/Esimene vaatus
ESIMENE VAATUS.
(Eestuba Juuditi juures. Pahemat kätt välisuks, paremat kätt uks siseruumi, kust tuleb Juudit. Kohe pärast seda Susanna välisuksest.)
JUUDIT. Käisid sa müüril?
SUSANNA. Tulen säält, emand. Hommikuti on mu esimene teekond ikka müürile.
JUUDIT. Mis teeb Assur?
SUSANNA. Assur seisab nagu ikka. Hobuseid ja sõjavankreid on kõik kohad täis, piigi- ja ammumehed kõnnivad nende keskel.
JUUDIT. Tormijooksu ei kardeta veel?
SUSANNA Ei, emand, sellest ei teadnud keegi midagi rääkida. Assur loodab, et me heaga alla anname, et me läkitame saadikud Olovernese juurde. Eilagi on jälle müüri taga pasunat puhutud ja inimesi müürile kokku meelitatud kuulama Olovernese kiitust. Nad räägivad temast, nagu polekski muid vägevaid ilmas, kui aga tema, Olovernes. Tema kuulsus liigub kõigi meeltes, tema nimi ei anna enam inimestele rahu, tema nimi kustutaks nagu nälja ja janu.
JUUDIT. Jah, Olovernese nimi ei anna enam kellelegi rahu, varsti räägitakse temast müüri sees niisama sagedasti nagu müüri tagagi. Raske on inimestel Olovernese nimele vastu seista, kui nad kuulevad teda nii sagedasti… Aga kaevud on ikka veel kinni?
SUSANNA. Kaevud on kinni; nagu ennegi hoiavad neid Olovernese sulased. Ümberkaudsed mäed on täis sõjamehi; sääl istuvad ikka veel Eesavi ja Ammoni lapsed: nad istuvad nagu näljased rongad, kes ootavad kõngeja looma viimast hingetõmbust. Nälgiva ja närbiva Petuulia järel käivad nende himud.
JUUDIT (endamisi). Kõik nagu ikka, nagu eile ja tunaeile, nagu sel ja viimasel nädalal… Mis on linnas näha ja kuulda, mis teeb rahvas?
SUSANNA. Linn on täis hulumist ja hädakisa, rahvas rõkkab tänavail, turul ja katusel Jehoova poole, rahvas on meeleheitel. Süüdistatakse vanemaid, miks pole nad alla läinud ja Assuriga rääkinud, miks pole nad Olovernese jalge ette heitnud ja temaga lepingut teinud, nagu tegid Moabi vürstid ja Ammoni pealikud ning kõik need rahvad, kes elavad mere ääres suurtest mägedest kuni alla Egiptusest saadik. Neil kõigil on nüüd hea põli: nad istuvad omas kojas, puhkavad viigipuu all ja söövad oma leiba. Nende kaevud on vabad ja allikate juures ei seisa piigimehed vahiks. Miks peab siis ainult Iisrael nälgima, miks peab Iisrael janu kannatama? nõnda küsitakse.
JUUDIT. Oleme meie siis paganad, et peaksime tegema nagu Moabi vürstid ja Ammoni pealikud ning kõik need teised rahvad, kes elavad mere ääres?
SUSANNA. Rahvas on meeletu häda pärast, emand. Nägin surejat sõdurit, keda vaenlase nool osavasti tabanud. Ta kannatas hirmsasti, aga ümberseisjatele seltsimeestele ütles ta naeratades: vennad, surm on valus, aga tema on ainuke abimees näljas; ärge lootke mujalt abi, Jehoova on kõrgel, Jeruusalemm kaugel.
JUUDIT. Jehoova nõuab alandlikku meelt.
SUSANNA. Oleme põrmus Jehoova ees. Eks ei ole kõik oma riideid lõhki käristanud ja eks ei kanna ka vanemate ja preestrite niuded kotiriideid? Vanakestegi hallidest juustest tuisutab hommikutuul tuhka. Aga ometi oleme nõrkemas rammutuses. Nagu hundid otsivad näljased saaki põlevail silmil. Emad tuiguvad janus lastega lävelt lävele, aga neid saadetakse tühjalt ära. Ükski ei halasta teise peale, igaüks muretseb ainult iseenda eest — võõra valu on puu küljes. Nõdrad ja väetid ei liiguta enam kellegi meelt.
JUUDIT. Õndsad on tänapäev need, kel pole isa ega ema ja kelle lapsekoda Jehoova pole avanud.
SUSANNA. Jah, emand, õndsad on sigimatud.
(Vaikus.)
JUUDIT. On meil veel astjas vett?
SUSANNA. Vett jätkub nii mõnekski päevaks. Ehk annab Jehoova seni vihma. Õlist ja leivast saab ka tulevaks nädalaks.
JUUDIT. Hoia seda kõike, kuni ma saan käskinud.
SUSANNA. Mõtleb ehk emand näljaste ja januste peale? Täna hakkas mul nende ees õudne. Kõik tänavad, tänavate nurgad, kogu turg oli neid täis. Igal pool koltunud palged, igal pool kilavad silmad, igal pool laste nutt ja emade pisarad. Mineval nädalal oli neid alles vähe, tunaeile vähem kui eile, eile vähem kui täna. Aga mis saab homme ja ülehomme, mis toob tulevane nädal? Tilk vett pikendaks nii mõnegi lapsukese elupäevi.
JUUDIT. Tilk vett pikendaks nii mõnegi surija piina, sest keda suudaksime päästa, kui Jehoova ei anna vihma, kui ta ei kuule meid. Kui ühele annaksime, miks peaksime siis teisele keelama, või kui üks tilga saab, kas ei tea sellest siis varsti terve linn. Aga mis saaks meie veest linnale? Sellepärast, hoia, mis meil on, seda läheb Jehooval tarvis. Mine kutsu rabi ja vanemad siia, palu nad minu kotta, sest mina tahan neile imelikku asja ilmutada.
SUSANNA. Teen, nagu sa käskinud, emand. (Välisuksest ära.)
(Enne kui Juudit jõuab eestoast lahkuda, astub sisse lapsega naine.)
NAINE (laps süles). Jumala rahu olgu…
JUUDIT (vahele) Mis sa tahad?
NAINE. Jehoova õnnistus olgu Juuditi majale.
JUUDIT. Räägi, mis sul vaja.
NAINE. Tilk vett.
JUUDIT. Minu astjad on tühjad.
NAINE. Üksainus tilk… Jehoova nimel… ma palun.
JUUDIT. Ütlesin juba — minu kruusid on kuivad.
NAINE. Halasta, Juudit, sest sa oled ikka lahke ja helde olnud. Sa oled vaeseid toitnud ja paljaid katnud, sa oled peavarjutuile ulualust annud… Vaata, mu lapsukese silmad on juba suletud, palekesed lohku vajunud, kurtunud keel ei liigu enam veretute huulekeste taga. Ta on mu ainuke nääpsuke ihuvõsu, mu ainuke Jehoova õnnistus, — olen lesk.
JUUDIT. Ka mina olen lesk ja mul pole ainustki last. Aga Iisraelis on veel mehi küll.
NAINE. Emand, olen vaene, olen vana, olen inetu, mind ei taha enam ükski Iisraeli mees.
JUUDIT. Mis võin siis mina, olen naine nagu sinagi.
NAINE. Anna ainult pisut vett. et korrakski oma lapse suud kastaksin, siis võib ta surra, kui see on Jehoova tahtmine.
JUUDIT. Pista talle rind suhu.
NAINE. Ta suu ei ime enam.
JUUDIT. Siis lüpsa end ja jooda oma last.
NAINE. Näljast ja janust olen aher juba kolmat päeva.
JUUDIT. Niisuta siis silmaveega ta huuli.
NAINE. Silmad on kuivaks saanud nutmisest, põud on silmalauges suure nutu pärast. Kogu linn on karjumist täis.
JUUDIT. Sa tunned vagajuttu emast, kes suure põua ajal oma sooned avas, kes päästis vallali oma keha tuiksooned, et joota oma ihusugu. Kui sa oma last armastad, siis mine tee niisamuti. Sina ise oled vana, tema on noor, sina oled sigimata, aga tema võib kord Iisraelile sugu saata.
NAINE. Juudit, sul on vagaduse ja tarkuse kuulsus Iisraeli naiste seas, kasvades istusid vana Siimeoni jalge ees, aga ometi räägib sinu suu hirmust asja Jehoova vastu. Sinu sõnad on täis pattu.
JUUDIT. Jehoova on meile katsumisepäevad saatnud, Jehoova tahab suurt armastust, Jehoova nõuab rasket ohvrit, ja kes midagi keelab, see peab kõik ohvriks tooma: kui sa pattu kardad, siis mine ja sure ühes oma lapsega.
NAINE. Verd ei pea teie mitte sööma, ütleb Jehoova, sest kes verd söönud, selle vastu tahab ta oma palge panna ja teda oma rahva seast ära kaotada. Veri on liha hing ja hinge ei pea teie mitte sööma, ütleb Jehoova.
JUUDIT. Veri ehk päästab tänapäev su lapse: miks ei taha sa oma ihusugu lunastada?
NAINE. Kes olen mina, et peaksin oma ihusoo lunastama! Olen vana, olen vaene, olen inetu, olen sigimata, olen alatum Iisraeli naiste seas. Palun ainult piisakese vett, Juudit. Otsi oma kruusid läbi, ehk leidub ometi kuskil tilgake; pööra oma astjad uurakile, armuline emand, ehk nõrgub niiskust uurdesse. Ehk pani ümmardaja su linased riided ööseks kaste alla, ehk viis ta sinna su kallid Egiptuse lõuendid; too, ma katsun neid väänata lapsukese suu kohal, ehk puserdub kuskilt piisake. Näe, alles liiguvad teise huulekesed, käed kerkivad, silmalaud paonevad… Juudit, halasta, heida armu!…
JUUDIT. Jehoova ei anna kastet ega vihma, Jehoova on taeva ja maa Iisraeli eest lukku pannud, Jehoova meel haudub kättemaksmist. Mine, et ma palvetaksin.
NAINE. Enne tilk vett, emand, piisakenegi… Ma orjan sind selle eest eluaeg.
JUUDIT. Mul on muidugi orje küll. Ma tahan paluda.
NAINE. Anna enne vett, palu siis… palu ka minu lapse eest.
JUUDIT. Ma palun Iisraeli eest.
NAINE. Mis on mulle Iisrael, kui mu laps sureb. Oleks Iisrael minu päralt, siis annaksin terve Iisraeli tilga vee eest.
JUUDIT. Naine, sa räägid arutuid sõnu, kurbus on su meeli puutunud.
NAINE. On see siis ime, Juudit? Kogu Petuulia olen läbi jooksnud, et lapsukesele tilga vett saada, aga nüüd saadad sinagi mu tühjalt ära. Inimeste meeled on kivist ja nende südamed on pinnitud vask. Ennem leiab rikka silmas armu koerapoeg kui lesenaise laps.
JUUDIT. Tänapäev on Jehoova katsuma tulnud rikkaid ja vaeseid. Ainult kelmid ja petised lähevad rasva, nagu murdjad suure katku ajal.
NAINE. Emand, sa ütled: kelmid ja petised. Aga kes võib Petuulias sellega hoobelda, et ta on aus ja õiglane? Kelm on igaüks, kes sööb, kui naaber nälgib; kelm on igamees, kes veel elab, kui seltsimees juba võitluses langenud; petis on iga naine, kes end ehib, kui võitlejad on alasti. Aga kas närbivad ja nälgivad Petuulias juba kõik? Kas on juba kõik mehed linnamüüril võitlemas või kas on naised juba ehtimise jätnud? Eks ei ole kõrvus alles rõngad, kaelas keed, jalus ehitud kammitsad, et oleks tippamisi käik! Ma vihkan ja põlgan Petuuliat; vähe puudub, siis neaksin ta.
JUUDIT. Naine, ära nea parem, ära nea mind ühes Petuuliaga mu enda kojas.
NAINE. Anna tilk vett, Juudit, halasta meeletu ema peale. Muidu lähen turuplatsile, lähen lausa taeva alla, lähen sinna, kus on palju teisi nälgijaid, ja nean seal… nean kõikide kuuldes… nean oma lapsukese pärast, kellele ei saa tilgakest vett kogu Petuuliast.
JUUDIT. Ära nea ka turuplatsil, naine; ei ole hea, kui neetakse tilga vee pärast.
NAINE (pöördub minema, uksel tuleb talle vastu tudisev vanake väikse poisiga käe kõrval. Naine neile) Ärge tulge parem — mine tagasi, Siimeon: Juudit on nagu teisedki, tema halastus on kurt, tema heldus on surnud. Juudit tahab palvetada, aga mu laps tahab juua, mu laps tahab vett… kust leian oma lapsele tilga vett. Siimeon, juhata sina ometi, heida armu, halasta!
SIIMEON. Turul müüakse vett, räägiti.
NAINE. Turul? Turul müüakse vett! Issand jumal! Ja mina olen siin! Müüakse vett ja mina ei teadnud. Jään jällegi ilma… (Välja.)
SIIMEON. Rahu olgu Juuditi majale.
JUUDIT. Siimeon, sa elad alles! Pole sind ammugi näha olnud.
SIIMEON. Istusin kodus, ootasin surma, aga surm on mu unustanud, ei saada mulle ei katku ega nälga järele; need armastavad nooremaid, tugevamaid.
JUUDIT. Mis sinu siis täna välja ajas?
SIIMEON. Otsin poisile abi ja armu.
JUUDIT. Ah Siimeon, Siimeon! Kohatul ajal otsid sa abi ja armu. Puhtest videvikuni koputavad abipalujad ustele, aga kes suudab neid tänapäev aidata. Kus on Petuulias see, kes jõuaks kõiki januseid joota ja kõiki nälgijaid sööta? Siimeon, Jehoovalt peab abi otsima, Issandat peab paluma, mitte inimesi, nõnda õpetasid ise kord mind.
SIIMEON. Nõnda õpetasin kord, aga häda unustab kõik sõnad, häda vastu ei saa ükski õpetussõna. Jehoovat olen kogu eluaja palunud, nüüd pööran inimeste poole, nüüd palun sind, Juudit.
JUUDIT. On siis Jehoova kurdiks jäänud, et pöörad inimeste poole palvega?
SIIMEON. Jehoova on Iisraeli vastu kurjust täis, tema meel on äritatud tulisest vihast.
JUUDIT. Mis võin siis mina? Ega ometi naine pea Jehova juures eestkostjaks hakkama?
SIIMEON. Varja mu lapselast, hoia mu poissi, anna talle ulualust, kaitse teda.
JUUDIT. Ei mõista, Siimeon, kelle eest pean teda varjama, kelle eest kaitsema.
SIIMEON. Varja mu poissi omaste ja sugulaste eest, — nemad ihkavad ta hinge.
JUUDIT. Siimeon, sa räägid hirmsaid sõnu! On siis omaksed metsalisteks saanud, et ihkavad poisi hinge? On nad aru kaotanud? Nälg on su meeltele liiga teinud, sa jampsid.
SIIMEON. Ei, ma ei jampsi ja mu aru on selge. Inimesed on näljased nagu kõrvehundid ja saaki otsivad nad kui noored lõvid. Prohveti sõna on tänapäev tõeks saanud: liisku heidavad nad oma laste peale.
JUUDIT. Halastaja Issand! Vägede Jehoova! Su rahvas on meeletu rahvas, su rahvas on õnnetu rahvas! (Haarab omal peast kinni.) Mu meeled lähevad segi… (istub) Iisraeli häda ei mahu mu südamesse. Peaks midagi võimatut sündima, meie igaüks peaksime midagi võimatut tegema, muidu läheme kõik hukka ja Iisrael ühes meiega… Nad söövad juba oma ihusugu! Siimeon, miks ei ole Jehoova noormees, et naine oma liikmetega võiks ta meelt muuta!
SIIMEON. Miski ei või tema meelt muuta, mitte miski; ei kunagi pole ma näinud, et keegi oleks tema meelt muutnud. Sellepärast pöörangi inimeste poole, tulen sinu juurde, Juudit, palvega oma poisi pärast. Ema suri tal nälga, isa katku, nad jätsid poisi minu hooleks. Tahaksin teda hoida, et ta ei läheks isale ja emale järele ja et ta kannaks mu ihusugu tulevatesse põlvedesse, kui see on Jehoova tahtmine.
JUUDIT. Siimeon, ka sina mõtled ainult iseenda ja oma poisi peale, ka sina mõtled, nagu kõik teised. Kellelegi ei tee Iisrael muret, kõik mõtlevad ainult iseenda peale.
SIIMEON. Ei, Juudit, mina mõtlen Iisraeli peale, mõtlen, et lapsed on tulevane Iisrael. Endast ei hooli ma, aga poisi, selle päästaksin, sest iga päästetud laps võib tänapäev tulevase Iisraeli isaks või emaks saada.
JUUDIT. Minu maja oleks lapsele halvaks varjuks, siin sureks ta nälga.
SIIMEON. Veel elab ta mõne päeva ja seni näitab ehk Jehoova Iisraelile oma palet.
JUUDIT. Janu tapab ta.
SIIMEON. Mitte täna ja homme võib juba päästmine tulla. Halasta, Juudit! Võta poiss oma kotta, siit ei leita teda nii pea, siin ei teata tema hinge varitseda. Tule, pojuke, langeme Juuditi ette maha, ehk võtab ta meid siis kuulda, ehk nõrkub ta süda (põlvili).
JUUDIT (Siimeoni juurde, härdalt). Tõuse üles, Siimeon, minu ees ei pea sa mitte põlvitama, minu ees mitte (tõstab vanamehe ja poisi jalule).
SIIMEON. Siis kuule meid, kuule mind, keda nimetid millalgi oma isaks, ja ära pööra oma silmi kõrvale, nagu pöörab Jehoova Iisraeli pealt.
JUUDIT. Mu koda pole ju kindlus, kus hädalised võiksid varju leida.
SIIMEON. Siia ei tule, ei tea nad nii pea tulla ja küllap leiad poisile mõne salaurka, kus ta kellelegi silma ei puutu.
JUUDIT. Mu koda jääb tühjaks, ma lähen siit ära. Nii tõesti kui ma siin seisan, tahan siit ära minna.
SIIMEON. Aga kuhu siis, mu tütar? Kuhu tahad sa minna, Juudit?
JUUDIT. Mõtlen Iisraeli peale. Iisrael õhkab päästmise järele.
SIIMEON. Peab siis naine Iisraeli päästma?
JUUDIT. Miks ei peaks ka naine Iisraeli päästma, kui see on Jehoova tahtmine; meie igaüks peame katsuma Iisraeli päästa. Sellepärast jätan oma koja maha ja lähen.
SIIMEON. Kuhu?
JUUDIT. Siimeon, ära päri. Kui see on jumala tahtmine, siis kuuled, kui kõik saab sündinud. Seni õnnista mind, Siimeon, õnnista ja palu, et Jehoova juhiks mu jalaastumisi.
SIIMEON. Kuhu pean siis küll oma poisi viima…
JUUDIT. Vii ta mõnde teise kotta, Petuulias on suuri ja vagu kodasid veel küll.
SIIMEON. Kus on tänapäev see koda, mis võõrast vanakest varjaks ja mis annaks vaeslapsele ulualust? Ennem tuleb jumal jälle maa pääle meie keskele, kui et vaeslast keegi varjaks. Ei, Juudit, enam ei tea ma kuhugi minna, kui sina mu ära ajad; sina olid mu viimane lootus. Inimeses on inimene surnud, inimene ei tunne enam inimest.
JUUDIT. Rahvas on Jehoova unustanud.
SIIMEON. Jehoova on oma rahva unustanud, ta on oma kuulmed sulgenud laste nutukisa eest.
JUUDIT. Issand nõuab alandust.
SIIMEON. Rahvas ihkab halastust ja armu.
(Susanna välisuksest.)
JUUDIT (ümmardajale) Mis ütlesid vanemad?
SUSANNA. Nad tulevad, nad on teel siia. Ka rabi tuleb, nad tulevad üheskoos.
JUUDIT. Vii siis vana Siimeon ühes poisiga tahatuppa ja otsi neile pisut leiba ja vett.
SIIMEON. Mitte minule, minule mitte, mina olen vana, poisile anna, temale on vaja.
SUSANNA. Lapsed karjuvad süüa ja juua, emand.
JUUDIT (ümmardajale) Tee, mis ma käskinud. Mine, Siimeon, söö ka sina, sööge ja jooge mõlemad.
SIIMEON. Sinu jalgu tahaksin suudelda ja sinu jalajälile suud anda, mu tütreke. (Tahab maha langeda.)
JUUDIT (teda takistades) Isake, päevade poolest olen sinu lapselaps — minu jalgu ei pea sa mitte suudlema. Minu jalgu pole veel ükski mees suudelnud, ega ometi sina taha esimene olla. Võta poiss ja vii ta tahatuppa.
SIIMEON. Õnnistatud olgu sa Iisraeli naiste seas ja… (Sõnad katkestab rabi, Osiase ja Kabrise sisseastumine, kuna Siimeon ja poiss teise ukse kaudu kaovad.)
RABI. Rahu olgu Juuditi majale.
JUUDIT. Tere, rabi. Tere ka, Osias ja Kabris. Palun vabandust, et teie kallist aega raiskan sel raskel silmapilgul.
OSIAS. Mis on emandal rääkimist? Meie aeg on kasin; ahastus ja meeletus kipuvad võimust võtma.
JUUDIT. Kui kaua mõtlete veel vastu panna?
OSIAS. Veel ehk päeva viis.
JUUDIT. Miks just viis?
RABI. Seni pöörab ehk Jehoova oma viha.
KABRIS. Ehk tuleb meile seniks abi.
JUUDIT. Miks peab Jehoova just viie päevaga abi saatma? Eks ei või ta seda ka kuuendal päeval teha.
KABI. Hiljem pole meil vist enam Jehoova abi tarvis.
OSIAS. Hiljem sureme nälga.
KABRIS. Janus närbivad juba nüüd me lapsed.
JUUDIT. Ons Jehoova teie võlglane, et te talle tähtaja määrate?
RABI. Me palume ja loodame ainult.
JUUDIT. Milleks siis see tähtaeg?
OSIAS. Me kaotame võimu rahva üle, me võime ta juba enne viit päeva kaotada, kas või täna, homme — me ükski ei tea, kui ruttu võime kaotada võimu rahva üle.
JUUDIT. Te olete vanemad, te käsite.
OSIAS. Sagedasti on raskem käskida, kui käsku täita.
JUUDIT. Kas ei ole teie Jehoova asemikud maa peal.
RABI. Jehoova on oma rahva maha jätnud, nälgijad jätavad Jehoova maha.
OSIAS. Nälgiv vanem on ainult nälgija nälgijate seas ja sellepärast võib sündida, et rahvas meid varsti mikski ei pane: meie käsu vastu avab ta linnaväravad ja läheb alla Olovernese leeri paluma suutäit leiba ning rüübet vett. Usu, emand, seda teeb ta, kui mitte neljandal või viiendal päeval, siis ometi kuuendal. Rahvas läheb kui näljas kärvav koer, kes otsib uut peremeest, kel on veel leiba. Meie pühad paigad teotatakse siis ära ja meie naiste ning neitsite au oleneb võõra sõjamehe himust. Juba praegu maksab Olovernese nimi paljude suus rohkem kui paljud Iisraeli nimed, varsti ei taheta enam ühtegi Iisraeli nime kuulda Olovernese nime kõrval.
JUUDIT. Nii tõesti kui Jehoova elab, see ei tohi mitte sündida.
RABI. Iisraeli jumal teeb mõnikord imelikke asju.
OSIAS. Imetegudeks on tänapäev kõik käed nõrgad Iisraelis.
JUUDIT. Usku on tarvis, Osias, Jehoova on usus, usk saadab abi.
OSIAS. Kutsusid sa meid selleks, Juudit, et usule manitseda? Siis raiskame asjata kallist aega.
JUUDIT. Ei, Osias, manitseda ei taha ma teid, vaid imelikku asja teile ilmutada.
OSIAS. Siis räägi.
RABI. Me ootame, emand.
JUUDIT. Ma ei tea, millal või kus see oli, aga see oli…
OSIAS. Mis nimelt?
JUUDIT. Magasin nagu rasket und, väga rasket. Äkki puutus mind keegi — ma polnud tema juurdeastumist kuulnud — puutus ja ma tundsin seda lihas, luus, üdis ning kargasin üles. Minu ümber oli lõpmatu lagendik, pimedus kattis maad ja tähed sirasid taevas; kaugel, kaugel helendas mingisuguse mäe lumine tipp. „Sinu laps karjub, Juudit,“ ütles puutuja. Ja nüüd kuulsin pimeduses lapse nutuhäält ning see hääl oli mulle tuttav ja armas. Hakkasin huupi hääle peale edasi minema, kord-korralt sammu ikka kiirustades, kuni viimaks jookstes hingetult maha langesin, ilma et nutjani oleksin jõudnud, nagu põgeneks ta minu eest pakku. Mul hakkas hirmus kahju sest nutjast lapsest, nii hirmus kahju, et endalegi nutt peale kippus pimeduses. Kui ma nõnda hingeldades keset lagendikku kummuli lamasin, puutus mind jällegi keegi — ja tema puutumine oli kui tuleleek — puutus ja ütles: „Juudit, mitu korda peab sind äratama, kui su laps karjub!“ Ehmunult kargasin maast ja vahtisin pärani silmil oma ümber, aga pimeduse pärast ei seletanud mu silm midagi kui aga siravaid tähti ja kaugeid lumiseid mäetippe. Võtsin oma viimase jõu kokku ja jooksin sinnapoole, kus karjus ikka veel laps. Väga kaua. ei võinud see kesta, sest hingetult langesin uuesti maha. Aga siis rääkis endine hääl: „Juudit, miks ei taha sa oma last aidata?“ Meeletult hüüdsin talle vastu pilkasesse pimedusse: „Mu ihuramm on otsas, ma’i jaksa enam!“ Aga tema vastas mulle: „Juudit, Juudit, tänasest peale pead sa palju jaksama ja sinu ihurammul ei pea lõppu tulema. Iisrael ootab sinult ilmvõimatut. Iisrael ootab päästmist, sest Iisrael on saanud kui väetiks lapseks, kes nutab pilkases pimeduses ja ükski ei kuule tema häält. Tähed siravad kõrgel, aga nemad ei tule alla aitama, mäed istuvad kaugel, aga nemad ei astu ligi nuttu vaigistama, pimedus on Iisraeli ümber, aga tema ei varja teda vaenlaste eest. Sellepärast tõuse üles, ehi end ja võta kaasa leiba ja õli, nagu valmistuksid pikale teekonnale, ning mine alla Assuri leeri — astu Olovernese palge ette, sest seal pead sa Iisraelile abi saatma.“ Nõnda rääkis see hääl, kui ma kummuli maas lamasin ja mind ümbritses pimedus. Suur hirm tuli minu peale ja ma küsisin, ilma et silmi oleksin julgenud tõsta või paotada: „Kes oled sa, et sa minuga nõnda räägid?“ Ja hääl vastas: „Olen see, kes ikka olnud ja kes jääb igavesest ajast igavesti. Sellepärast ära viltsi minu sõnu täitmast, sest ma olen rääkinud ja Iisraelil on häda suu juures.“ Nõnda vastas ta mulle viimaseks ja vaikis ning see vaikus oli mu kuulmeis, nagu puhuksid kümme suurt pasunat väehulkade ees. Nüüd lasksin teid kutsuda, et kuulda, mis peab sest kõigest arvama?
RABI. See, kes sulle seda imelikku asja näitas, küllap see ka sind õpetab teda õieti mõistma — tema nimi olgu kiidetud.
OSIAS. Kuidas peab sellest aru saama: oli see unes või ilmsi?
JUUDIT. Ma ei tea, oli see unes või ilmsi, ma tean ainult, et see oli.
RABI. Osias, milleks see küsimine? Eks ei ole uni niisama Jehoovalt kui ilmnegi elu.
JUUDIT. Uned on mul sagedasti ilmsemad kui päevlik askeldus, uni on mulle nii mõnigi kord olnud elulisem kui ilmne olemine, uni saab mulle elu unistuseks.
RABI. Unes räägime oma jumalaga.
(Sisse astub naine nuttes.)
JUUDIT. Mis sa tahad?
NAINE (toetub jõuetult vastu piita ja nuuksub.)
JUUDIT. Miks sa nutad?
NAINE. Mind juhatati siia.
JUUDIT. Milleks? Räägi ometi
NAINE. Otsin peavanemat Osiast.
OSIAS. Ma olen siin. Mis on sul rääkimist?
NAINE. Nad tapsid mu mehe, lõid maha.
OSIAS. Kes tappis? millal? kus?
NAINE. Tulid ja tapsid, ma’i tea kes, ei tunnud neid.
OSIAS. Miks nad tapsid? Räägi, et mõistaksin.
NAINE. Olime kahekesi… uks oli kinni… alles teist päeva elasime koos… pidasime mesinädalaid… nõnda tulid ja tapsid nad.
OSIAS. Mida tahtsid siis tapjad?
NAINE. Tahtsid süüa… Meil oli viimane suutäis leiba laual, viimane tilk vett kruusis. Tahtsime viimast korda üheskoos süüa ja rõõmsad olla, et siis üheskoos surra, kui see on Jehoova tahtmine. Aga meid nähti, uks murti maha ja kui mees võõrastele vastu läks, lõid nad teda, nii et ta sinnasamasse suri.
JUUDIT. Metsalised!
RABI. Leivamurdmine on tänapäev kuritööks saanud.
OSIAS. Kus on su maja?
NAINE. Turu lähedal.
OSIAS. Miks ei tõtanud sa turule, — sinna jäi vanem Karmis korrapidajate sõduritega.
NAINE. Esteks jooksin sinna, hakkasin ta põlvede ümbert kinni, palusin, nutsin, aga tema vastas: pole tema asi, tema valvab ainult turgu… Meeletult jooksin oma kotta tagasi, kus tapjad alles vett ja leiba otsisid. Mind nähes võtsid mu kinni ja naersid mu ära… mehe surnukeha juures, tema veres naersid mu ära… (Nuuksub ägedamalt.)
OSIAS. Kabris, mine ja rutta, võta müürilt mehi ja katsu pööraseid tabada. On naisel õigus, siis olgu surm kuritöö lunastuseks.
KABRIS (naisele) Tule, lähme!
NAINE. Mu mees lamab alles koristamata põrandal.
OSIAS. Küll Kabris muretseb kõige eest.
NAINE. Olen naerdud naine… eluajaks naerdud.
Kabris. Ruttame, iga silmapilk on kallis.
(Kabris ja naine ära.)
JUUDIT. Rahvas unustab Jehoova seadmised.
OSIAS. Rahvas on koer, kes ainult söötja künnisel valvab.
JUUDIT. Sul peab rahvast halb arvamine olema, et teda võrdled koeraga.
OSIAS. Keegi pole meeletum kui hulk ja kellegi ees ei pea rohkem roomama kui hulga ees, kui sa tema üle tahad käskida. Mul on mõnikord tundmus, nagu oleksin tänapäev kõige naeruväärsem inimene Petuulias.
JUUDIT. Sa oled Petuulia peavanem, Osias.
OSIAS. Nõnda on mu kohuste nimetus ja neid täites olen kõik unustanud, mis noores eas aususest ja mehisusest õppisin. Nüüd tean, et käskija voorused on silmakirjalisus, salalik meel ja kõrk edevus, kuni isegi end selleks hakkad pidama, milleks sind totter hulk tahaks pidada,
JUUDIT. Õnnetu mees!
OSIAS. Seda mitte: ma täidan oma kohust.
RABI. Meie kõik täidame oma kohust.
JUUDIT. Mis on siis minu kohused? Pean ma oma kotta jääma või pean ma tegema, nagu kästud?
RABI. Julged sa käsu täitmisest loobuda või julgeme meie sind selles tagasi hoida! Iisraelil on rasked päevad, nüüd peavad kõik oma kohust täitma.
OSIAS. Peab siis naine minema vaenlase leerist Iisraelile abi otsima?
RABI. Ka laps peaks seda tegema, kui see on Jehoova tahtmine.
(Sisse tormab käskjalg.)
KÄSKJALG. Kabris kutsub peavanemat Osiast.
OSIAS. Mis on lahti?
KÄSKJALG. Rahvas on arust ära, rahvas lõhub.
OSIAS. Kus? miks? Räägi, vasta.
KÄSKJALG. Turul müüsid mees ja naine leiba ja vett. . . nad olid tagavaraks hoidnud, et kasu saada. Nad nõudsid kõrget hinda, aga neile pakuti veel kõrgemat. Kõik anti ära tilga vee ja suutäie leiva eest. Kes vaene, see hulus, sest ta ei jaksanud osta. Siis pakkus keegi end kaupmehe teenistusse… aastaks, kaheks, kolmeks, kümneks aastaks, alatiseks, ja seda ainult suutäie leiva eest. Varsti leidus teisi, kes valmis olid ka oma naise ja lapsed, kogu oma sugukonna tükikese leiva eest päriseks kirjutama. Aga äkki hakati ütlema, hakati rääkima, karjuma: pole õige, et leiva ja veega inimesi orjastatakse; maha orjastajad! Hääl leidis poolehoidjaid, toetajaid, heakskiitjaid ja ägedus kasvas…
OSIAS. Kus oli siis Karmis? Miks ei astunud ta vahele?
KÄSKJALG. Karmis oli seal, ta püüdis kaupmeest kaitsta: leib ja vesi olla tema, ta võida nende eest võtta, niipalju kui saab, niipalju kui tahab.
OSIAS. Ja rahvas?
KÄSKJALG. Rahvas karjus: müüdud hing! Ta on kaupmehelt meelehead saanud, sellepärast kaitseb ta teda. Ta on orjastajate sulane! Maha orjaperemehed! Maha meeleheavõtjad! Ja siis välkusid rusikad, tõusid kaikad, lendasid kivid. Silmapilguga oli kaupmehe laud ümber, veekruusid purud ja leib tallati jalgega ära; vaevalt sai keegi midagi. Kaupmees ja tema naine aga ning Karmis lamasid oma veres; nad tallati ära ühes leivaga.
OSIAS. Neid on Jehoova sõrm puutunud. Juuda mees ei pea Juuda meest oma orjaks tegema, nõnda seisab käsuõpetuses; ammugi ei pea ta seda tegema raasukese leiva ja tilga vee eest. Karmis on oma kohused unustanud, sellepärast on Jehoova teda nii karmilt katsuma tulnud.
RABI. Jehoova nimi olgu kiidetud!
KÄSKJALG. Aga rahvas lõhub edasi.
OSIAS. Mida tahab ta veel?
KÄSKJALG. Rahvas on arust ära, ta purustab meeletuses, hävitab mõtteta, sellepärast palub Kabris abi.
OSIAS. Tänapäev paluvad Iisraelis kõik abi, nagu oleksid nad väetiks lapseks saanud. Kui ometi keegi oleks, kes ka mind aitaks, mulle head nõugi annaks!
JUUDIT (ärevalt, vaimustuses) Võta minu nõu kuulda, Osias, mina annan sulle head nõu.
OSIAS. Lase kuulda, emand, käskjalg ootab.
JUUDIT. Hea sõna on mõnikord vägevam kui terav mõõk; sellepärast mine rahva juurde ja ütle talle, et abi tuleb, et ta on ligi ja et kõik saavad varsti süüa ja juua, niipalju kui süda kutsub. Ütle, lase kuulutada müüril ja tänavanurgil, Jehoova on märku annud, Jehoova on sõna saatnud, et päästmine on ligi ja õndsad on need, kes kannatavad ja loodavad.
OSIAS. Juudit, tahad ka sina mind õpetada rahvale valetama? Sinult poleks ma seda oodanud.
JUUDIT. Mitte valetama, Osias, vaid tõtt kuulutama. Lase pasunaid puhuda ja kõigile kuulutada, et Jehoova on meid kuulnud — et Jehoova on end Juuditile ilmutanud ja temale tõotanud Iisraeli päästmist, sest nii tõesti kui ma siin seisan, tahan veel täna Olovernese palet näha.
OSIAS. Pean ma ka seda laskma rahvale kuulutada?
JUUDIT. Ka seda, sest see pöörab meeletute meele, see teeb, et pole Iisraelis kõlavamat nime kui on Jehoova nimi.
OSIAS (rabile) Rutta siis sina, püha isa, ja vii see rõõmusõnum rahvale; sina leiad temale ehk õigema kuju kui keegi teine, sest sinu päralt on sõna riik. Mina tulen kohe sulle järele.
RABI (õnnistades Juuditile) Õnnistatud oled sa Iisraeli naiste seas ja õnnistatud olgu su ihusugu. Jehoova valgustagu sinu teerada ja olgu sulle abiks.
(Rabi ja käskjalg ära.)
OSIAS. Juudit, tahad sa tõesti Olovernese palge ette ilmuda?
JUUDIT. Ma pean, muidu läheme kõik hukka ja Iisrael ühes meiega.
OSIAS. Aga nõnda lähed sina hukka.
JUUDIT. Mis olen mina, kui aga Iisrael elab.
OSIAS. Juudit, sa räägid raskeid sõnu, sa isegi ei tea vist, kui hirmus raskeid sõnu sa mulle räägid. Ma palun, ära mine alla Assuri leeri, ära mine, ma ei taha, et sa lähed. Tee kõik, mis süda kutsub, aga ära mine: ma tunnen, sa ei tule sealt enam kunagi tagasi.
JUUDIT. Mis võiks mulle juhtuda, kui Jehoova on minuga.
OSIAS. Ma ei tea, mis juhtuda võib, aga ma tunnen, et juhtub midagi hirmsat ja paratamatut, mille pööramiseks pole pärast enam kellelgi jõudu. Sellepärast — jää siia, jää oma rahva juurde, jää oma kodulinna.
JUUDIT. Minu rahvas ja minu kodulinn lähevad nõnda hukka.
OSIAS Kui see nõnda olema peab, siis hukku ühes meiega, kes me siia jääme, hukku ühes minuga, sest mina jään, nii tõesti kui Jehoova elab.
JUUDIT. Osias, ma ei mõista sind; ma ei mõista, miks peaksin siia jääma, kuigi see tooks meile kõigile hukatuse. Ja miks ei peaks ma alla Assuri leeri minema, kui seega võiksin pöörata Jehoova palge Iisraeli poole?
OSIAS. Aga sina, sina ise, sa unustad iseenda.
JUUDIT. Osias, räägid sina nõnda! Sa oled Petuulia peavanem, aga õpetad mind mõtlema ainult iseenda peale. Ei, Osias, mina mõtlen ainult Iisraeli peale.
OSIAS. Aga mina mõtlen ainult sinu peale, Juudit, sellepärast palungi sind: ära mine alla, ära mine Olovernese palge ette. Sinu peale mõtlesin juba siis, kui oma naisele andsin lahutusraamatu.
JUUDIT. Osias, sa oled arust ära, nagu kogu Petuulia, nagu terve Iisrael, et sa võid tänasel silmapilgul rääkida niisuguseid sõnu, mõelda niisuguseid mõtteid!
OSIAS. Ei, ma ei ole arust ära, mu mõistus on selge. Aga sa kuulsid, mis ütlesin rahvast ja oma kohustest, ja sa mäletad, et nimetid mind õnnetuks meheks. Sul oli ja on õigus: olen õnnetu mees. Mul pole Petuulias ega kogu Iisraelis paika, kus võiksin olla mina ise, kus võiksin olla, nagu ma olla tahaksin. Igal pool piiravad mind mu kohused. Väljas olen rahva tujude ja edevuse ori, kodus peavad mind silmas ümmardajad ja teenijad, ning häda mulle, kui silmapilgukski unustan, et olen Petuulia peavanem. Isegi oma naisega üksi olles pidin meeles pidama, et ma pole ainult Osias, vaid peale selle veel majaisand ja mees, kel on oma kohused, mida peab täitma. Usu, Juudit, olen kõik muu, mitte aga Osias, mitte inimene, kel on oma tahtmised, oma arvamised ja tõekspidamised. Pean magamagi teisiti, kui seda teeks Osias, kui seda teeks inimene minus. Juudit, oled sa kunagi tunnud, mis tähendab, kui inimene ei või kuskil olla ta ise, oled sa kunagi paika otsinud, kus sa võiksid olla sa ise?
JUUDIT. Olen, Osias, olen seda aastate kaupa teinud.
OSIAS. Siis pead mõistma, miks ma oma naisele andsin lahutusraamatu: vähemalt iseenda kojas tahtsin nurga luua, salajase nurga tahtsin ehitada, kus võiksin olla ma ise. Mul hakkas hirm, kui nägin, et Jehoova on Iisraeli katsuma tulnud, ja kui mõtlesin, et Iisrael võib hukkuda ning mina ja sina, Juudit, ühes Iisraeliga. Meie kõik võime tänapäev enne hukka minna, kui ma saan ehitanud omale selle salajase nurga, kus võiksin olla ma ise. Sellepärast ruttasin ja sellepärast palun sind, Juudit: ära mine alla Assuri leeri; jää siia, tule minu kotta, sest sind tahaksin näha oma salajases kodunurgas, sina üksi pead olema minuga, kui ma olen täiesti ma ise. Sina oled tark, sina oled arukas, sina kuulasid juba lapseeas vana Siimeoni õpetussõnu, sina üksi naiste seas võiksid mõista, kui hirmus kodutu ja võõras võib inimene olla inimeste keskel. Iisrael võib täna-homme hukka minna ja mina ühes temaga, aga mis tähendab mulle surm, kui olen päevagi, silmapilgugi täie teadmisega saanud olla ma ise ja kui olen võinud öelda seda kellelegi teisele.
JUUDIT. Peab siis see teine tingimata olema naine?
OSIAS. Ma ei tea, Juudit, tean ainult, et see teine oled sina, ainult sina. Kui sina ei taha, siis ei tea ma enam, milleks elada.
JUUDIT. Iisraeli pärast peab elama, Jeruusalemma pärast.
OSIAS. Mis on mulle Jeruusalemm, mis on mulle kogu Iisrael, kui ma ei leia nurka, kus võiksin olla ma ise — olla inimene.
JUUDIT. Kohatu aja valisid, Osias, et olla inimene. Tänapäev ei vaja Iisrael inimesi, vaid kangelasi, tänapäev peab mees ja naine kõik võima, kui ei taha, et hukka läheb Iisrael ja tema ise ühes Iisraeliga. Sa kutsud mind sinna salajasse kodunurka, kus sa tahaksid olla sina ise — kus sa tahaksid olla inimene. Aga olen siis mina inimene, et sa mind kutsud? Mina olen ju ainult noor naine. Ja ehk oled sa kuulnud, mis vana Siimeon ütleb naiste kohta? Ta ütleb: miks peab naine inimene olema? Ei! Naine ei pea inimene olema, sest inimesi on meil muidugi. Naine olgu ema, naine olgu rõõmutüdruk, naine olgu halastaja õde, aga mitte inimene, sest inimene on igav, inimene elab üksinda, aga naine otsib seltsi. Ära kutsu siis mind, kui sa ihkad inimest, ära kutsu kedagi, kui sul on janu inimese järele. — Inimene elab üksinda, nagu vana Siimeon, kel pole muud seltsilist kui aga koer, sest igast loomast, taimest ja kivistki on inimesel rohkem seltsi kui mehest või naisest, igas loomas, taimes või kivis on rohkem inimest kui üheski mehes või naises — nõnda ütleb vana Siimeon ja elab selle järele.
OSIAS. Ma pole ometi veel päevade poolest vana Siimeon, et peaksin elama nagu tema, ma pole veel vana tudike, et peaksin valima rauga saatuse.
JUUDIT. Miks tahad siis olla inimene, miks tahad siis olla sa ise? On mehed ja naised kunagi nad ise?
OSIAS. Juudit, sa põikled kavalate ettekäänetega minu sõnade eest kõrvale, nagu ei mõistaks sa mind. Minu sõnad võivad eksida, aga minu tundmused ja tahtmine ei eksi mitte. Ma räägin inimesest, räägin iseendast, aga tõepoolest peaksin rääkima vististi ainult sinust, Juudit, sest mu mõtted käivad ainult sinu järele ja minu himud saadavad sinu jalaastumisi. Tule minu kotta, tule ja käsuta minu kodakondseid siis tahan mina rõõmuga käskida Petuulia üle.
JUUDIT. Täna ei tule ma mitte, täna mitte.
OSIAS. Millal siis? Tunahomme võime juba kõik hukkuda, sellepärast loen silmapilke.
JUUDIT. Ka homme mitte.
OSIAS. Miks?
JUUDIT. Homme olen Assuri leeris.
OSIAS. Siis ikkagi tahad sa minna, minu sõnu ei pane sa mikski!
JUUDIT. Ma pean minema.
OSIAS. Siis tulen mina ühes sinuga, sinu saatus olgu ka minu saatus.
JUUDIT. Osias, sa oled tõepoolest arust ära!
OSIAS. Olgugi nõnda, ma tulen siiski, hiilin salaja sulle järele, nagu oleksin viimane hulgus Petuulias.
JUUDIT. Osias, ma palun, ära tee iseend, mind, Petuuliat, kogu Iisraeli õnnetuks, sest mis noor naine vaenlase leeris võib, seda ei või ometi mees,
OSIAS. Ha! Sa mõtled oma nooruse peale, sa mõtled oma ilu peale, seda mõtled sa ja selleks tahad sa Olovernese palge ette ilmuda. Sa räägid Petuuliast ja Iisraelist, aga sinu mõtted keerlevad sinu enda ümber, sinu himud piiravad Olovernest. Tema nimi on sinu meeli puutunud, tema nimekõla sinu himusid vangistanud, sa mõtled tema peale, nagu mõtleb kogu Petuulia, nagu mõtleb varsti kogu Iisrael — nõnda mõtled sa. Nüüd mõistan su nägemust nutjast lapsest ja kellegi puutumisest, mis oli nagu tuleleek! Sinu liha põleb, sinu naisilu leegitseb Olovernese poole! Pagana mehe, Iisraeli vaenlase järele kõnnivad sinu öisedki jalajäljed!
JUUDIT. Osias, mispärast teotad sa Jehoovat minu kojas ja miks pöörad sa tema kutsumise tiiraseks himuks. Kui sa tõesti nõnda arvad, siis mine ära minu kojast; mine oma kotta ja teota seal Issandat, kui see sinu südant jahutab; mine ja ära tule enam kunagi.
OSIAS. Anna andeks, Juudit, ma olen tõepoolest arust ära, nagu kogu Petuulia, ma olen sinu pärast arust ära. Jää siia, jää kodulinna, siis saan aru tagasi.
JUUDIT. Osias, ära palu seda, ära palu ilmvõimatut, palu midagi muud.
OSIAS. Mul ei ole muud palvet kui aga — tule minu kotta, Juudit, aita minu kohuseid kanda, muidu lämbun ära.
JUUDIT. Täna ei või, homme ei või…
OSIAS. Siis luba ometi, et sa millalgi tuled, tulla tahad; muidu ei tea ma, mis teen.
JUUDIT. Seda luban, ainult üks tingimus.
OSIAS. Palun tingimusteta.
JUUDIT. Ei, Osias! Sa pead siia jääma ja talitama kui Petuulia peavanem, sa pead seda tegema Iisraeli pärast, kuni ma saan läinud ja Olovernese palet näinud. Siis tahan tulla, kui see on Jehoova tahtmine.
OSIAS. Sa jääd kauaks, Juudit, kardan, sa viibid, sa unustad minu ja Iisraeli, me läheme hukka sinuta.
JUUDIT. Osias, ole kangelane, ole inimene; täna on silmapilk, kus seda võid. Õhtul, kui pimeneb, oota mind kaevude väraval; sealt läheb minu tee.
OSIAS. Juudit, Juudit!
JUUDIT. Mine; aeg on kasin, ma pean kõik valmis panema.
OSIAS (ära).
JUUDIT. Susanna!… Susanna!
SUSANNA (tuleb siseruumist). Mis soovib emand?
JUUDIT. Kus on vana Siimeon poisiga?
SUSANNA. Tagatoas, emand.
JUUDIT. Mis ta teeb?
SUSANNA. Uinub pea rinnal. Söötis ja jootis teine poissi ja pani ta magama, murdis ka endale raasukese leiba ja rüüpas kruusist pisut vett; mõtles lapse juures valvata, kui see magab, aga rammestus võttis ka tema enda üle võimust.
JUUDIT. Vaene rauk!… Aga las’ nad magada, ära sega neid, nad on vist näljas ja hirmus kaua valvanud. Sulu välisuks, et võõrad sisse ei pääseks.
SUSANNA. Aeg on alles varajane, emand.
JUUDIT. Tee, nagu ma käskinud, meil on toimetamist, mis ei salli võõraid.
SUSANNA (suleb välisukse).
JUUDIT. Ütle mulle, Susanna, tahad sa minuga kaasa tulla?
SUSANNA. Kuhu, emand?
JUUDIT. Tahad sa minuga igale poole kaasa tulla, kuhu ma sind kutsun?
SUSANNA. Sa küsid seda nii imelikult, emand. Ma ei taha „ei“ öelda, aga ma kardan ka „jaa“ öelda.
JUUDIT. Sa kahtled, Susanna; vist pean omale kellegi teise seltsiliseks otsima.
SUSANNA. Ei, ei, emand, ära otsi teist, kutsu mind, kutsu, kuhu tahad, ma tulen igalepoole.
JUUDIT. Meie lahkume täna linnast.
SUSANNA. Linn on ju kinni, linnast ei pääse keegi, ehk olgu siis, et ta langeb piirajate küüsi.
JUUDIT. Me läheme Assuri leeri, me läheme Olovernese palge ette.
SUSANNA. Armuline Issand! Tahab emand siis armu leida Olovernese silma ees? Aga kõik räägivad, et Olovernesele otsitakse ainult neitsid, ainult neitsid viiakse armu leidmiseks tema pale ette.
JUUDIT. Olen kuulnud, et nõnda räägitakse.
SUSANNA. Ja ikkagi tahab emand minna?
JUUDIT. Mu mõrsjasäng oli õnnistuseta, Jehoova oli mu mehe ihurammu puutunud.
SUSANNA. Siis oli Manasse sigimata?
JUUDIT. Tema, mitte mina. Tema kandis oma ihus minu ja iseenda õnnetust. Tema armastas mind, nagu oleksin mõni pühadus, mida ei tohi puutuda; lõpuks julges ta vaevalt silmagi minu peale heita, nõnda armastas ta mind, kui me elasime nagu mees ja naine üheskoos.
SUSANNA. Mis on mehe armastus, kui pole lapsi! Mis on mees, kes ei maga oma naise juures!
JUUDIT. Jehoova teed on kummalised, tema arupidamised äramõistmata. Ilu sai mu õnnetuseks, mu mesinädalad olid nutunädalad ja mu neitsiau sai naeruks ilma ees. Mu elu polnudki nagu elu, vaid nagu mõni kuri unenägu või hirmus ettekuulutus prohveti suu läbi. Ihkasin surma, aga surm ei tulnud meie katuse alla, nõnda elasime kahekesi üheskoos edasi, nagu oleksime mees ja naine.
SUSANNA. Siis oli selles ometi tõtt, mis räägiti.
JUUDIT. Ma ei tea, mis räägiti, aga ma tean, et olin hirmus õnnetu. Sellest saab juba varsti kolm aastat mööda. Siis olin väga noor, ainult nii noorelt jõuame nii suurele õnnetusele vastu panna.
SUSANNA. Emand on ikka alles noor.
JUUDIT. Aga ma olen vanemaks, olen palju vanemaks saanud, — kannatus teeb ruttu vanaks.
SUSANNA. Kannatus teeb targaks, ütles mulle kord vana Siimeon.
JUUDIT. Kas sa ei tahaks öelda, mis rahvas minust sel korral rääkis?
SUSANNA. Kardan korrata kurje sõnu.
JUUDIT. Need on ju vanad asjad, nende pärast ei minda ometi kohtusse. Noorusrumalused, peaaegu lapsepõlve mälestused.
SUSANNA. Emand palunud kadu, räägiti.
JUUDIT. Kellele?
SUSANNA. Oma mehele… Ärgu pangu emand neid sõnu mulle pahaks.
JUUDIT. Räägiti tõesti seda?
SUSANNA. Just nõnda, emand.
JUUDIT. Ah, Susanna! Kui sa teaksid, kui meeletu ma siis olin kurbuses! Neitsimure röövis aru peast.
SUSANNA. Siis ometi, emand!
JUUDIT. Sel korral palusin kõigele kadu: endale ja neile, kes minust õnnelikumad. Needsin tähedki taeva, kui nad ööseti särasid, sajatasin vaikist tuult oma hoone katusel, vannutasin päikest, et ta ei soendaks. Mis siis ime, kui oma mehelegi kadu palusin. Jah, ma palusin, mäletan, et palusin. See oli kord õhtul toa peal telgis asemel. Linn sumises alles tasa, tähed särasid, tuul liigutas telgi riideid… siis oli see. Unistasin ja igatsesin arutult ja unustasin, et tema mu kõrval lamab. Mu süda kisendas sosistatud armusõnade järele ja mu ihuliikmed himustasid mehe puutumist. Ja kui seda asjata ootasin, hakkasid mu huuled liikuma, suu rääkima, teadmata mida. Temagi kuulis mu rääkimist ja küsis: kellega sa räägid? Jumalaga, vastasin ma. Aga tol korral ei rääkinud ma jumalaga, vaid oma igatsuste ja himudega, nendega ajasin lausa ilmsi juttu, kui telgis oma mehe kõrval lamasin ja kõike needsin, mis minust õnnelikum. Oleksin käe oma elu külge pistnud, sest julgust oli mul; tundsin, et oli, aga ei raatsinud: nii väga ihkasin elu ja himude rõõmu.
SUSANNA. Emand räägib, nagu oleksid tal mehe sõnad.
JUUDIT. Ihkasin ja lootsin, heitsin südame alanduses Jehoova ette, rääkisin ööd läbi vana Siimeoniga ja söötsin ning jootsin nälgijaid, nagu võiksid nemad juhatada, kus on mu igatsuste rahustaja, mu himude kodu. Aga rahu ei leidnud ma ja kodus polnud ma iseendagi kojas.
SUSANNA. Emand, kus oleks parem kui sinu kojas. Siit minnes himustan siia tagasi.
JUUDIT. Aga küllalt neist vanust asjust, — me raiskame kallist aega. Peab kohe kõik valmis panema, sest veel täna jätame selle koja maha.
SUSANNA. Juba täna!
JUUDIT. Jah, täna. Kui ilm hakkab pimedaks minema, ootab Osias meid kaevude väraval, et meid sealt välja lasta. Pane leiba valmis kaasavõtmiseks mõne päeva tarvis ja vett lähkrisse. Too ka siia mulle vett; tahan oma ihu loputada, enne kui lähen Assuri leeri, sest sinna lähen, nagu ilmuksin Jehoova palge ette.
SUSANNA. Linnas on nii palju januseid ja emand mõtleb pesemisega vett raisata.
JUUDIT. Küll Jehoova muretseb januste eest.
SUSANNA. Petuulias on palju närbivaid lapsi. Väetikeste suust kostab karjumine ja nende silmad on pondunud haledast nutust.
JUUDIT. Ons Jehoova inimeselaps, et tema käskude pärast peab kauplema? Eks ei pea ma Olovernese ette minnes oma ihu kasima ja oma liikmeid tegema lõhnavaks lilleks. Otsi mulle mürriõli, mida toonud Siidoni kaupmehed, pane valmis kallid rohud, mis lõhnavad magusasti. Kirstust võta mu merisinised riided, mis vilguvad rohekalt, ja peened Egiptuse lõuendid, sest ehituna tahan alla minna Assuri leeri ja nagu mõrsja ilmuda Olovernese palge ette. Kaela panen merevahust kaelakeed, mis föniiklased toonud teiselt poolt ilmaotsa, kõrvu anna mulle mu kõrvarõngad ja too välja kõik muud kallid ehted, mis mulle surres jättis Manasse… Alla minnes tahan kandle võtta ja tema keeli helistada meelepäraseks mänguks Olovernesele ja tema sulastele, et neil himu tõuseks naise järele, kes tuleb mägedelt… Mine ja tee, nagu ma käskinud.
SUSANNA. Ma lähen, emand. (Ära.)
JUUDIT (langeb põlvili ja palvetab) Vägede Jehoova, kes sa mind kutsusid, tee ilusaks mu silmade vaade ja himuäratavaks mu liikmete nõtkus! Anna mu häälele sulavus ja juhi mu sõrmi kandlekeelil, et mängiksin meeletuks Assuri leeri ja süütaksin armuihke Olovernese silma. Anna mulle tarkust ja kavalust, et mõistaksin õieti su salanõu ning et ma jällegi ei viiks oma neitsilikke kenadusi ilma naeruks. Kuule, Jehoova, oma ümmardaja häält ja ära jäta teda mitte maha, sest tema on kõvasti nõuks võtnud ei midagi peljata, ei millegi ees kohkuda. Iisrael leinab, Iisrael nutab, Iisraelis on vaikinud vile ja pill, Iisraeli ei rõõmusta enam kinniri ega siltseli mängud, aga mina, Iisraeli tütar, tahan alla minna kannelt helistama. Tee, Jehoova, et oma kandlemängust rõõmu tunneksin, sest minu rõõm peab olema ka Iisraeli rõõm, minu õnn tema õnn. Kuule mind, taevane isa, kui ma põrmus sinu poole hüüan!
(Eesriie juba enne viimaseid sõnu.)