Juhan Liivi luuletused/1910
Nagu ilusamgi hele hääl mäe koopast kostab koledalt, haua sügavusest haledalt, kui on koolja-koorem pääl: nõnda kustub püham püüegi, nõnda närtsib surematuski, nõnda vaibub selgem tõdegi, sumbub öösse ärdam hüüegi.
