Ma kõndisin metsa poole,
kus vaiklik üksildus;
siin leidus mu nukker süda:
mu noorus ja armastus.
Ma kõndisin välja pääle
ja üle kirikutee.
Siit rahvas sõitis mööda,
Mull' haiget tegi see.
Siin tuli ta mu meelde —
otstarbeta elu ja töö:
kuis kurbtus köitnud mu keele
kuis raugemata on öö!
Ma astusin mäe pääle,
kust näha võis edasi:
sääl muistne aeg tuli meelde
ja lossid tagasi.
Sääl muistne aeg tuli meelde,
sest kõigest paisus aim.
Sest silmad langesid märjaks
ja õieti kurvaks läks vaim.
Sa mine kuhu tahad,
sul ikka varemed ees,
nii metsas, mäel, väljal,
sa ikka nende sees!
