Juhan Liivi kogutud teosed VII/Tuikene
TUIKENE.
Ühes talu õues nägin ma üksikut tuikest. Märtsi hommik oli, üks neist märtsi hommikutest, mis muremeele, umbsuse ja teadmatuse truu pilt on: paks sula udu, vee ja lume segu väljal, kasemets suikel paksu, läbinägematu vesise udu süles, oksad pikalt alla ripnemas. Hooned paistavad mõnekümne sammu päält vaevalt vastu, tumedate kühmastena.
Ta, tuikene, seisis õues jää-lobjaku äärel, kust porine õu algas, ühel jalal, pää tiiva all.
Ta oli võõras, siia kusagilt lennanud. Tema kaaslane oli küll kusagil otsa saanud.
Ta seisis sääl, maha jäetult, enese üksildust ise tundes, enese saatust, et ta eksinud ja üksi jäänud, tundes.
Ta seisis sääl, üksioleku, kurbuse kuju. Tal ei ole teist maailmas.
Eesti rahvuse mõte. Ka sinul ei ole rohkem, kui sellel üksikuks jäänud tuil.
Ka sinul ei ole toetajat terves maailmas.