Juhan Liivi kogutud teosed VII/Sellest eeskujulikust talumehest
SELLEST EESKUJULIKUST TALUMEHEST.
Sellest eeskujulikust talumehest mina kirjutan.
Ta tuli meie juurde kui omasuguste sekka, kui oma koju, istus meie, ajalehe toimetaja abiliste sekka lauale. Ta oli toimetajale tuttav, tema külaline.
Ta näitas, et ta siin meile oma tulekuga au teeb, mitte meie, eesolijad, temale; temast paistis, et ta teab, et meie juba iseenesestki temast lugu peame, nagu tema meist, ja mis siis veel tarvis tutvustamise vormisid!
Tal oli lambanahka pihtkasukas seljas.
Ta võttis istet. Tõsine, pea valjuse poole kalduv nägu, pikad valkjad juuksed, tubli suur pää tugevate, kindlate põseluudega — rahulik, umbes 55 aastane mees, meie talupoeg.
Ta oli oma — kui ma ei eksi — kahte poega T. ülikooli toomas ja oli siis meid vaatama tulnud.
Vist olid, nagu arvata, tema vanemad veel pärisorjad olnud.
Jah, tema vanemad olid oma elukutset mõistnud, mõistnud oli seda ka tema. Oma ihu jõuga, oma käsivartega olid nad lootuses iga tund, kui Jerusalemma lagunud müüri kohendajad, tulevikule elanud, maa vabaks ostnud, pojad ülikooli toonud.
Oh, kui palju oli see vaeva maksnud! Kui palju oli kokku hoitud, kui raske, kui väga raske see suur eesmärk oli kätte saada olnud.
Ja nüüd oli ta käes!
Oh teie aukroonikandjad eesti esivanemad orjaaja lõpust, teie teadsite, et te tulevikule elate, et te enese surematuks teete…
Teie olete oma lastele ja oma soo tulevikule õigesti elanud, mis jääb meil teha oma lastele, kodumaale?
Et meie ei peaks säärase rahva auväärt tublidust ka auvääriliselt mälestama, oma esivanemaid kiitma, nende kangelasmeelt mitte mõistma, nendest oma noorsoole kirjas ja koolis jutustama — et meie ei tohiks tunda oma auväärilist kändu — seda nõutakse!
Sest võõras keeles peame seda nendele tegema, ja sääl üteldakse, et meil, selle rahva järeltulijatel, rahvusliku olemise tüsedust ega õigust ei ole.
Ja meile on valus see kuulda ja meie meelde tuleb jälle eesti talupoeg, kokkuhoidlik, õiglane, tööusin, kes oma kaks poega korraga ülikooli toob.