Juhan Liivi kogutud teosed V–VI/Linnupesa
LINNUPESA.
Tillukese kadaka all aianurgas kulu ja sambla sees oli linnupesa. Väike kuueaastane Anni oli ta praegu üles leidnud ja vahtis nüüd suuril imestavail silmil linnupoegade pääle. Ta tahab kummardada ja neid kollasenokalisi saksu ligemalt vaadata. — Ai! — Vaata ette, laps, mina olen majahoidja, sõnas kadakas. — Ah, härra kadakas ja majahoidja, miks sa mind nii valusasti torkad? kaebas Anni. — Ära pane pahaks, väike suhkrusuukene, minu amet nõuab seda — kellega on mul au rääkida? — Mina olen Anni, Liisikese õde, ja tahan linnupesa juurde jutule minna. Eks sa luba seda, kadakaonu? — Häämeelega, kui sa Liisikese õde oled, tema käib tihti meie saksu vaatamas. — Tänan, kadakaisand! — Aga ole sa hästi ettevaatlik, et sa vallatust ei tee. Majaproua sisask ei ole praegu kodu ja ta nutaks siis, kui tema väikestele keegi haiget teeks. — Küll ma oskan. — Anni pidas lahke kadaka õpetust meeles ja kummardas pää alamale. — Oh kui karvased te olete! — Tsirrrr, tsuuhh, prrrr! Kas sa meie ema nägid? Kas sa meile usse tõid? küsisid linnupojad. — Ei näinud. Mis teie ussidega teete? — Ussid on meie maiusroog. — Vaat mul ussimokad! Kas mõni usse sööb? — Kas sina ei söö? Mis see ilmaelu siis veel maksab, kui usse ja tõukusid süüa ei saa! — Mina söön saia ja piima. Kuidas teie ometi ussisid süüa võite? — Nad on väga hääd. Päälegi saate teie, inimesed, sest suurt kasu. Kui meid linnukesi ei oleks, siis ei saaks teie ainust õuna ega marja, ussid sööksid kõik ära. Ema ütles meile, et väike Teistre Peeter mineval suvel kaks linnupesa ära lõhkunud ja ühe linnuema ära tapnud. Selle eest olid ussid tema õunapuu paljaks teinud. — Huu, mis hirmus! Kas need teie sugulased olid? — Seda teab ema. Meie ei ole tema käest küsinud. Meie koolitundides ei võeta niisuguseid perekondlikke asju ette. — Sooh, kas teil ka koolitunnid on? — Ikka. Meie ei käi küll koolis, meid õpetab ema kodus. — Mis teie ka siis õpite? Kas teie ka vene keelt ja saksa keelt õpite, nagu meie Liisi? — Ei õpi, seda ei ole meile tarvis. Meie õpime laulmist. — Või üksi laulmist? Kus on teie noodiraamatud? Meie Liisi laulab noodist. — Meie ei laula noodist. Meile õpetab emakene oma viisid. Need on väga ilusad. Teie, inimesed, ei saa ükski nii ilusaid viise teha. Sellepärast on ka inimestele meie laul väga meelejärele. Kui neid vahest mure vaevab, siis lähevad nad metsa meie laulu kuulama ja unustavad vahest kõik mured sinnasamasse. — Oh, mis hääd teie olete. Kas teie võiksite mulle natukene laulda? — Ei, meie hääl on veel nõrk. Meil on veel üksi kaks esimest takti selged:
Liiri liirila |
— Oh mis ilus! Ma annan oma nuku teile selle eest. — Meie nukku ei taha. Kui sa aga hää laps tahad olla, siis mine ära oma nukuga mängima ja jäta meid üksi. Meie ema kardab sind, ta mõtleb, et sa niisama kuri oled kui Tõistre Peeter, ja ei tohi meile usse tooma tulla. Küll me siis pikemalt räägime ja rohkem laulame, kui juba suured oleme. — Jumalaga siis, ema ka juba ootab. — Jumalaga! Ütle Tõistre Peetrile ka, et ta enam linnukesi ei kiusaks.