Juhan Liivi kogutud teosed V–VI/Kolm pisarat
KOLM PISARAT.
Üleval Igavese trooni ümber seisid inglid ja vaatasid alla inimeste elu ja tegude pääle. Vaata, sääl nuttis üks väikene tütarlaps. Temal oli üks imeilus tita, mida ta õrnasti armastas. Aga tema vennakene, vallatu Kaalu oli selle põrandale lasknud kukkuda; selgseliti oli ta kukkunud. Väikesele tütarlapse südamele tegi see praegu väga haiget ja suur hele pisar paisus ta ilusasse silma. „Üks!“ laulsid inglid ja üks neist lendas alla, võttis tasakesi lapse silmast pisara ning tõi ta taevasse, kus pisar kalliskiviks muutus. „Süütus!“ kirjutas ingel sinna pääle ja pani kivi Jumala troonile paigale.
Vaata, nüüd oli seesama tütarlaps juba õnnelik ema. Esimest korda oma lapsele suud andes hiilgas õnneläige ta palgel ja hiilgav pisar langes ta silmist voodi tekile. „Kaks!“ laulsid inglid ja üks neist viis pisara kalliskivina taevasse. „Armastus“, kirjutas ingel ta pääle ja pani kivi esimese kõrvale.
Vaata, nüüd oli ta juba elatanud naine, nüüd oli ta suremas. Õnnistades pani ta omad käed laste pääle, kes ahastades ta ümber seisid. Ta poolkustunud pilk langes veel korra elujõuliselt abikaasa pääle, siis tuli suur tume pisar ta silmasse. „Kolm täis!“ laulsid inglid taevas ja üks neist viis pisara kui kalliskivi taevasse. „Valu!“ kirjutas ta sinna pääle ja andis kõik kolm Jumala kätte. „Nüüd on ta surnud,“ ütles Igavene, „nüüd viige need kivid ta hauale, kus nende hiilgust iga möödamineja näha võib.“ — Ja inglid ruttasid käsku täitma.