Juhan Liivi kogutud teoksed I/Minu lugu
Minu lugu.
Aust. hra Talvik!
Minu keelt nad ei mõista, Teie oskate, aidake.
Mul ei ole siit enam midagi otsida. Haigust ainult, kui ma ei pääse minema.
Mina olen haigem kui haige. Raske päävalu, pää segi, mao valu, külm. Tahan ma mida taht, siis ei saa kohe. Lugupidamist ei ole.
Purits, kes mind kõige rohkem maha on koorinud, aitas praegu, olgu meheks, pliiatsisse.
Minu lugu on täpp-täpilt see:
Olin aastane 16—17. Kirjameeste Seltsi riid. Grenzstein astus välja, kutsus teisi liikmeid järele. Jakobsoni pärast. Mina olin õige kange jakobsonlane. Kes siis ei olnud. Kõik, kooliraamat jne., olid Jakobsonilt, põllutööraamatud jne.
Soovitas minule tuttav, natuke vanem minust: Tehku ma Grenzsteinile, „E. Post.“ redaktorile üks petukiri, et Alatskivi koolmeistrid E. K. Seltsist välja astuvad. Niisugune kiri, mille ristinime tähti ülevalt alla lugedes ja perekonnanime tähti alt üles lugedes „Baltlaste Piirikivi“ välja tuleb. Sel ajal olid sarnased mõistatused kirjanduses moodis. Alatskivilt ei olnud ainust koolm. seltsi liikmeks.
Mina tegin. Gr. kirja ilmutas. „Sakala“ oli esimene, kes sellest kõneles, teised, Gr. ka: Ei ole tõsi. Neid inimesi seltsis polegi. — S. o. teised pilkasid Gr. pilgata saamise eest, Gr. ise tähendas: „ühel kelmil on korda läinud meid petta.“
Mina olin Jakobsoni tubliduse ja Gr. mitte-tubliduse üle kindel.
See on poliitika asi, siin ei mõista kaaluda. Teine asi on tähtsam.
Minul oli mõistatusega, mitte teise nimel kirjakirjutamisega enese teada tegemist — (arusaamatu sõna. Toim.) sünnitab närusust —, minul oli sel korral ja peab praegu selle järgi silmis seisma — süüta tundmus nagu ühel, kes nimedest, üks kõik kas nad olemas ehk mitte, mõistatuse kokku seab. Ma oleks pidanud siin mitte olevate inimeste nimesid sellega kurjasti tarvitama, aga kes nii palju teadis?
Aga on küsimine: kas neid sel viisil üleüldse kurjasti tarvitada saigi? Eks mõistatus ütelnud ju, millega siin tegemist? Et nende, kui ühe seltsi liikmete nimel midagi oleks öeldud, polnud ju olemas. Minul oli sel ajal ju ka natukene haridustki, olgu ka vähe, ma ei olnud kõlbmata inimeste seast võsunud — miks ei tunnud ma siis teokahju?
Kui pärast „Oleviku“ pool teenisin, mõtlesin: ununenud ajad!
10 aastat oli mööda läinud. Ühel päeval küsisin „Oleviku“ toimetajalt luba Väike-Maarjasse kuuks ajaks sõita. Tööjõudu oli ilma minutagi, kui taheti lubada. Lehe töö oli — rahvale lugemist anda!
Grenzstein ehitas sel suil oma maja. Käis ainult kodu sööma. Lõuna ajal trehvasin korridoris, küsisin. „Ärge ajage mind kolerasse!“ vastas tema.
Hull vastus, mõtlesin. Aga tema oli karm üleüldse. Meie olek ei olnud halb olnud, sõprade vahene ka mitte. Ma ju seda ei võinud tahta ega tahtnudki.
Kostus oli kare, aga ei olnud ju ka käsk: ära mine! (Küllap vist siis ikka silumiseks juurde lisati: minge!)
Ma läksin. Olin kuu ära. Oli palav aeg. Imestasin, et Kilsi vaksalis jaama hobustepidaja, liht inimene, karu kombel minuga ümber käis. Kui hobuseid küsisin: ei ole! Tahan tulema hakata: ehk saab! Saadigi. Aga vaheajal pakuti — attshishtshinat. Ei taha. Kuhu lähete? Sinna jne. „Ise tegin rahad.“ Andis 1. rublased sellesama (1892) aasta paberirahad pääle vahetuse tagasi.
Rääkisin ühe Liivimaalt tulnud koolmeistri pool ühe mõisavalitsejaga paar sõna: valitseja jäänud — kuulge nüüd — kolerasse! kõneldi. — Vale. Kilsi vaksalis üteldi üks vagun kolerat olevat — ühe sõnaga, minul oli esimene, ma usun, esimene kartus elus, et — et kõik korras ei ole!
Mina tulin Tartu. Läks nädal. Tuleb kiri: tule venna matusele, — koolmeister, Alatskivil, surnud.
Sõidan jõe kaudu. Sugulastel Voronje juures ööd. Ööse kange koera lärm (aga kas ei olnud see üks teine kord? Ei, ei!), midagi aga ei nähta. Hommikul sureb kolm, neli siga üksteise järgi enne kui ära sõidame.
„Ma ei tea, mis see on, kuhu lähen, õnnetused kannul,“ ütlen J. Lindperele matusel. Pillikoori juhataja.
Meele poolest otse haige, saatsin teise venna Tartus vaksali, kui A—st ära tulime.
Tähendan siia, et N. N.[1] mulle oma „Litterarische Magazini“ (vist oli nii) V.-M. minekul kaasa pidi andma. Kirjutasin trükipoisikesega temale enne sõitu. Poiss ei tulnud tagasigi. Virumaal palusin raha. Ei vastust. Kirjutasin Gr-le. Siis tuli N. N. käeline kuväär rahaga — kirjagi sees ei olnud.
Selle vastu lõi tähendatud seltsimees mulle põlvega kuhugi kohta, kui ma talt, kui ta minu, õigem Saali korteris selle raamatutest üht otsis (Saal oli reisil), minu küsimise pääle, kas raamatut ära viia võib, ja vaatas isevärki mulle otsa. See oli enne juhtunud, enne sõitu. On teisigi imelikke asju mälestuses.
Mina olin kuu aega veel toimetuses ja lahkusin.
Sügisel oli kaunis kibe pilkekiri minult „Olevikus“ ühe mõisnikkude jahi kohta.
Kui ma ei eksi, nägin Tartus tol talvel kord kogemata inimest, kes mitmeti mu surnud venna sarnane oli, lähen veidi edasi — näen, sääl mu lell — jälle pettus!
Midagi ei teadnud ma aimata.
Minu vend oli kolmandat korda abielusse heitnud. Üks mu venna koolikonnast inimestest. Vanemad Vene usku.
Minu vend oli küttinud. Enne tundmata. Naise vendadelt õpitud. Rentnik.
Ikka tumedamaks oli talvel mu elu muutunud. Ma kartsin lausa — kõnelesin sellest mitmele.
Kui kodu läksin, kui Tartu sõitsin käima — nägin juba shandarmisid kannul.
Kaebtus läks luhta.
Minu sõnad keerati ümber, kuulututi laste kaudu tagasi. Venna naine — pudrutas nagu magades kõnelda.
Värvituled akende taga.
Kanged värtnad olid vuramas. Viimaks, ei tea kust, helkis sõna „Kain“ välja. Aegapidi selgus. Mu vend oli, arvati, enne räägitud kirja pärast surnud. Tema oli kirja enne postiandmist ümber kirjutanud! See on ka tõde, see on teda hirmutanud.
Tema haigus, lühike, algas selsamal aja veerul, kui ma Virumaal kartma ja kahtlema lõin.
Mitte venna surmast ei tulnud mulle värtnad, vaid vend langes hirmusse ja surma minu pärast, teda ei võristatud tema, vaid minu pärast, siis mind tema pärast.
- ↑ Originaalis leiduv nimi siin välja jäetud. Toim.