Ivanhoe/XXV
←XXIV
|
Ivanhoe Walter Scott, tõlkinud A. H. Tammsaare |
XXVI→
|
Kahekümneviies peatükk.
Tükk neetud kirjakunsti, nagu ma seda vaevalt |
Kui tempelrüütel lossisaali jõudis, leidis ta de Bracy juba eest. „Ma arvan, et teie armumängu see lärmitsev kutse samuti rikkus, nagu minugi oma,“ ütles de Bracy. „Kuid teie tulite hiljemini ja vastupunnivamalt, sellepärast arvan, et teie kõnelus paremini sobis kui minu oma.“
„Kas siis Saksi pärija teie viisakused vastuvõtmata tagasi lükkas?“ küsis tempelhärra.
„Thomas à Becketi luude nimel,“ vastas de Bracy, „leedi Rowena on vististi kuulnud, et ma naisterahva pisaraid ei suuda välja kannatada.“
„Mis!“ hüüdis tempelrüütel, „ise oled vabarühma juht ja kardad naiste pisaraid! Mõned armu-tulilondile pillatud pisarad panevad selle veel heledamalt loitma.“
„Tänan väga sinu mõne pillatud pisara eest,“ vastas de Bracy, „kuid see tüdruk nuttis, nii et pisaratega oleks võinud ka tulitorni leegi kustutada. Püha Niobe päevilt, kellest prior Aymer meile jutustas, pole kunagi enam niisugust kätemurdmist ja silmade pööritamist olnud. Mõni veevaim on ilusa saksilase vallanud.“
„Terve leegion kuradeid peab küll selle juuditüdruku rinnas elutsema,“ ütles tempelrüütel, „sest üks ainus, kuigi ta oleks Apollyon ise, poleks kunagi suutnud talle niipalju taltsutamata uhkust ja meelekindlust anda. Aga kus on Front-de-Boeuf? Sarv kõlab ikka valjumalt.“
„Ma arvan, tema peab juudiga läbirääkimisi,“ vastas de Bracy külmalt. „Võib-olla katab Isaaki ulumine sarvehääle kinni. Sa peaksid ometi kogemuste najal teadma, härra Brian, et juut, kes oma varandusest meie sõbra Front-de-Boeufi esitatud tingimusil on sunnitud lahkuma, küllalt valjusti karjub kahekümne sarve ja pasuna hääle lämmatamiseks. Kuid laseme ta kutsuda.“
Varssi ilmuski Front-de-Boeuf, keda tema julmas tegevuses eelmainitud viisil oli segatud ja kes ainult mõnesuguste käskude jagamise tõttu oli viibinud.
„Vaatame, mis põhjus sel neetud sarvel on,“ ütles Front-de-Boeuf, „siin on kiri ja kui ma ei eksi, siis on ta saksi keeli.“
Ta vaatas ja pööras teda üht- kui teistpidi, nagu peaks ta sellega kirja sisu teada saama, ja andis ta viimaks de Bracy kätte.
„Minu pärast võib see nõiakiri olla,“ ütles de Bracy, kes oli harimata, nagu kogu selle ajajärgu rüütelkond. „Meie kaplan püüdis mulle kirjutamist õpetada,“ ütles ta, „kuid kõik minu tähed sarnanesid odapeadega ja mõõgateradega, nii et vana paljaspea viimaks oma vaevast loobus.“
„Anna siia,“ ütles tempelrüütel. „Meil on niipalju osa preesterlikust loomusest, et meie teadmised valgustavad pisut meie vahvust.“
„Noh, siis kasuta oma auväärilisi teadmisi,“ ütles de Bracy. „Mis ütleb see rull?“
„See on vormilik väljakutse,“ vastas tempelrüütel, „aga Petlemma neitsi nimel, kui see pole rumal nali, siis on ta küll kõige haruldasem sõjakuulutus, mis kunagi üle vabahärraliku parunilossi tõstesilla on tulnud.“
„Nali!“ ütles Front-de-Boeuf. „Hea meelega tahaksin teada, kes julgeb minuga selles asjas naljatada! Loe, härra Brian.“
Nõnda siis luges tempelrüütel järgmist:
„Mina, Wamba, Witlessi poeg, suursuguse ja vabasündinud Saksi Cedricu von Rotherwoodi narr, ja mina, Gurth, Beowulfi poeg, seakarjus…“
„Sa oled hull!“ hüüdis Front-de-Boeuf lugejale vahele.
„Püha Luukase nimel, nõnda seisab must valgel,“ vastas tempelrüütel. Oma ülesandele uuesti andudes jätkas ta: „Mina, Gurth, Beowulfi poeg, mainitud Cedricu seakarjus, anname ühes oma abiliste ja liitlastega, kes meiega selles tülis kaasa võitlevad, nimelt — ühes hea rüütliga, keda praegusel silmapilgul Mustaks Logardiks hüütakse, ja tubli vabamehega Robert Locksleyga, nõndanimetatud Vitsalõhestajaga, teile, Reginald Front-de-Boeuf, ühes teie abiliste ja liitlastega, ükskõik kes nad ka oleksid, avalikult teada, et kuna teie ilma põhjuseta ja vaenu kuulutamata olete ülekohtuse vägivallaga vangistanud meie isanda ja käskija, mainitud Cedricu; sama ka suursuguse ja vabasündinud neiu, leedi Rowena von Hargottstandstede; sama ka suursuguse ja vabasündinud mehe Athelstane von Coningsburghi; samuti ka teatud vabasündinud mehed, nende teendrid; sama ka teatud orjad, nende sündinud pärispõlvelised; sama ka teatud juudi, nõndanimetatud Yorki Isaaki ühes tema tütrega, juudineiuga, ja teatud hobuste ja hobueeslitega, ning kuna kõik need suursugused isikud, nende teendrid ja orjad, sama ka nende hobused ja hobueeslid, ning sama ka mainitud juut ning juudineiu, olid oma majesteediga rahujalal ja reisisid avalikul teel truude alamatena: siis nõuame meie, et need suursugused isikud, nimelt — Cedric von Rotherwood, Rowena von Hargottstandstede, Athelstane von Coningsburgh ühes oma teendrite ja kaaslastega, sama ka hobuste ja hobueeslite, juudi ja juudineiuga, kõige oma varanduse ja asjadega tunni jooksul peale selle kirja kättesaamist meile enestele või neile, keda meie selleks volitame, välja antaks puutumatuina ja terveina ihu kui ka hinge poolest, missuguse nõudmise mittetäitmisel meie teile teatame, et meie teid röövliteks ja äraandjateks peame ning teile vastu astume olgu avalikus lahingus, piiramises või muul viisil ning et meie kõik võimaliku teeme teie võitmiseks ja hävitamiseks. — Alla kirjutatud meie poolt püha Witholdi päeva õhtul suure koondumistamme all Hart-hilli teel, kuna selle kirja püha mees, neitsi Maria ja püha Dunstani preester Jumala ees, Copmanhursti munk kirjutas.“
Selle dokumendi lõpul seisis esimesel paigal kohmakas kukepea ja tema harja joonistus ühes kõrvaltähendusega, et see olevat Witlessi poja Wamba allkiri. Sellest auväärt embleemist madalamal seisis rist, mis pidi olema Beowulfi poja Gurthi allkiri. Siis järgnesid julgelt ja tugevalt kirjutatud sõnad: Le Noir Fainéant. Ja kõige lõpuks kenasti joonistatud nool vabamehe Locksley allkirjana.
Rüütlid kuulasid seda haruldast dokumenti algusest lõpuni ja vaatasid siis üksteise otsa, nagu ei mõistaks nad, mis see võiks tähendada. De Bracy oli esimene, kes vaikuse katkestas püsimata naerul, millega ühines, kuigi tagasihoidlikumalt, ka tempelrüütel. Front-de-Boeuf näis aga nende kohatu rõõmu üle kärsituks muutuvat.
„Hoiatan teid, mu härrad,“ ütles ta, „et oleks parem, kui te aru peaksite, mis praegusel korral teha, enne kui andute oma kohatule lõbusale meeleolule.“
„Front-de-Boeuf pole oma viimasest kaotusest saadik veel head tuju tagasi võitnud,“ ütles de Bracy tempelrüütlile. „Ainult mõte väljakutse peale ajab tal kananaha selga, kuigi see kutse tuleb narrilt ja seakarjuselt.“
„Püha Miikaeli nimel,“ vastas Front-de-Boeuf, „tahaksin, et sa kogu selle jandi oma nahal kannaksid, de Bracy. Need poisid poleks niisuguse häbematusega talitanud, kui neid mitte tugevad salgad ei toetaks. Siin metsas on küllalt röövleid, kes minu peale metsloomade kaitsmise pärast vihased. Ma köitsin ühe neist, kelle tabasin veriste kätega värskelt teolt, metspõdra sarvede külge, kes ta viie minuti jooksul surnuks pistis, ja minu pihta on sest ajast saadik sama palju nooli lastud, nagu saadeti neid Ashbys märki. Kuule, poisu,“ pöördus ta ühe teendri poole, „oled sa väljas lasknud järele vaadata, missugune jõud seda väärtuslikku väljakutset peab toetama?“
„Vähemalt kakssada meest on metsas koos,“ vastas teeniv kannupoiss.
„Kena lugu!“ ütles Front-de-Boeuf. „See on selle tasuks, et ma oma lossi teile tarvitada andsin. Et te ka vaiksemalt ei märganud oma asja toimetada! Tingimata pidite selle erilasepere mulle kaela tooma!“
„Erilasepere!“ ütles de Bracy. „Ennemini on need nõelata lesed; kari laisku võrukaelu, kes ennemini metsa redusse lähevad ja jahiloomi hävitavad, kui et nad tööga end ülal peaksid.“
„Nõelata!“ vastas Front-de-Boeuf. „Rautatud küünrapikkused nooled, mida pajuvitsa sisse võidakse lasta, on küllalt head nõelad.“
„Häbenege, härra rüütel!“ hüüdis tempelhärra. „Kutsume oma inimesed kokku ja kihutame neile kallale. Ühest rüütlist — ei, ühest sõjariistus mehest on küllalt kahekümne niisuguse talupoja tarvis.“
„Küllalt ja liigagi,“ kinnitas de Bracy. „Minul oleks isegi häbi oma oda nende vastu tõsta.“
„Õige,“ vastas Front-de-Boeuf, „kui need oleksid mustad türklased või mooralased, härra tempelrüütel, või viletsad Prantsusmaa talupojad, kõige vapram de Bracy, aga need on ju Inglise vabamehed, kellest meie millegagi üle ei käi, ehk olgu siis oma sõjariistade ja hobustega, kes meile metsas vähe tulu toovad. Välja tungida, ütled sa? Meil leidub vaevalt mehi lossi kaitsmisekski. Minu paremad mehed on Yorkis, sama ka sinu rühm, de Bracy, ja peale nende, kes selles hullus ettevõttes kaasa töötasid, leidub veel vaevalt kakskümmend meest.“
„Ega sa ometi karda,“ ütles tempelrüütel, „et nad küllalt jõudusid suudavad koondada lossi võtmiseks?“
„Mitte seda, härra Brian,“ vastas Front-de-Boeuf. „Neil röövlitel on tõepoolest julge pealik, kuid ilma masinate ja tormiredeliteta ning vilunud juhtideta ei või nad minu lossi vallata.“
„Saada sõna oma naabritele,“ ütles tempelrüütel, „las nad kutsuvad oma rahva kokku ja tulevad kolmele rüütlile appi, keda piiravad narr ja seakarjus Reginald Front-de-Boeufi parunilossis.“
„Teie naljatate, härra rüütel,“ vastas parun, „kuid kellele peaksin ma sõna saatma? Malvoisin on oma saatjatega praegu Yorkis, sama ka minu teised liitlased, ning seal oleksin ka mina pidanud olema, kui mitte see põrgulik ettevõte vahele poleks tulnud.“
„Siis saada sina Yorki ja kutsu minu mehed kokku,“ ütles de Bracy. „Kui nad ka minu lipu lehvimisel ja minu vabarühma ilmumisel ei peaks põgenema, siis tunnustan nad kõige julgemaiks röövliteks, kes kunagi siin metsas oma vibu vinna tõmmanud.“
„Ja kes peaks seda sõna viima?“ küsis Front-de-Boeuf. „Nemad on muidugi kõik teerajad oma kätte võtnud ja kisuvad saadetud sõna käskjalal ühes verega rinnast. Ah jaa, pidage,“ lisas ta juurde üürikese mõtlemise järel, „härra tempelrüütel, sina oskad lugeda ja kirjutada, ja kui me minu vana kaplani kirjutusmaterjali võiksime üles leida — tema suri mineval aastal keset jõulusöömingut…“
„Lubage,“ ütles teeniv kannupoiss, „ma arvan, vana Urfried on selle kuskil alal hoidnud, armastuse tõttu oma pihti-isa vastu. Tema ütles minule, kaplan olnud viimne mees, kes temaga nõnda rääkinud, nagu viisakus nõuab, et neiudega või naistega räägitaks.“
„Mine, otsi ta siis välja, Engelred,“ ütles Front-de-Boeuf, „ja sina, härra tempelrüütel, kirjutad siis vastuse sellele julgele väljakutsele.“
„Ennemini teeksin seda mõõgaotsaga kui sulega,“ ütles Bois-Guilbert, „kuid sündigu teie tahtmine.“
Nõnda siis istus ta maha ja kirjutas järgmise prantsuskeelse kirja:
„Härra Reginald Front-de-Boeuf ühes oma suursuguste ja rüütellikkude abiliste ja liitlastega ei võta mingit väljakutset vastu orjadelt, pärispõlvelistelt ja jooksikuilt. Kui see isik, kes end mustaks rüütliks nimetab, tõepoolest osa tahab saada rüütel-aust, siis peaks ta ometi teadma, et tema praegune kaaskond teda alandab ja temalt õiguse võtab suursuguse verega vastastelt aruandmist nõuda. Mis aga meie vangidesse puutub, siis palume teid kristliku halastuse nimel vaimulikku saata, kes neid pihiks ja nad Jumalaga lepitaks, sest meie oleme otsustanud nad veel täna hommikul enne lõunat surma saata ja nende pead kindlusele välja panna, et kõik võiksid näha, kui kergelt meie nende peale vaatame, kes neid on tulnud päästma. Sellepärast palumegi teid neile preestrit saata, kes nad Jumalaga lepitaks, ja see oleks teie poolt viimne maine heategu neile.“
See kiri pandi kokku ja anti kannupoisi kätte, kes ta väljas ootavale käskjalale edasi toimetas, vastuseks toodud kirjale.
Kuna vabamees nõnda oma ülesande oli täitnud, läks ta oma liitlaste peakorterisse tagasi, mis asus praegu kuskil auväärt tamme all, umbes kolme noolelennu kaugusel lossist. Siin ootasid Wamba ja Gurth ühes oma liitlaste, musta rüütli ja Locksleyga ning lõbusa pagulasega kärsitult vastust oma kirja peale. Ümberringi natukese maa peal oli nii mõnigi vabamees näha, kelle metsamehe-riided ja päevitanud näod nende elukutset lasksid aimata. Enam kui kakssada oli neid juba koos ja lisa pidi varssi saabuma. See, kelle sõna nad pidid kuulama, erines neist ainult sulega mütsi küljes, kuna tema riided, sõjariistad ja varustus muidu samasugused olid.
Peale nende salkade tuli abiks veel halvemini relvastatud jõudusid Saksi elanikkude seast naaberlinnadest, sama ka Cedricu laialdastest asundustest pärispõlvelisi ning orje, et oma isanda vabastamist toetada. Suuremal osal olid sõjariistuks asjad, mida ainult paremate puudusel võitlus-abinõuna tarvitatakse. Kuldiodad, vikatid, vardad ja muud riistapuud olid neil käes, sest normannid keelasid hariliku võitja kavalusega võidetud saksidel mõõga ja piigi tarvitamise. Need põhjused tegid piirajad piiratuile vähem kardetavaks, kui nad muidu oma suure arvu ja vaimustuse tõttu õige asja pärast sõdides oleksid võinud olla. Selle kirju hulga juhtidele antigi nüüd tempelrüütli kiri.
Kõige pealt pöörduti munga poole kirja sisu teada saamiseks.
„Vannun püha Dunstani karjuskepi nimel,“ ütles auväärt vaimulik, „kes rohkem vagu lambaid lauta tõi kui ükski teine vaga mees paradiisis, et ma seda keelemurret teile mitte seletada ei oska, sest tema, olgu ta prantsuse või araabia keel, käib üle minu mõistuse.“
Ta andis kirja Gurthi kätte, kes tõredalt pead raputas ja Wambale ta edasi ulatas. Naljahammas silmitses irvitades iga nelja paberinurka arusaaval näoilmel, nagu teevad seda ahvid sarnastel kordadel, ja andis siis vigurlisel hüppel kirja Locksleyle.
„Kui pikad tähed oleksid vibud ja lühikesed nooled, siis saaksin ma ehk midagi aru,“ ütles aus vabamees, „nagu aga asjad praegu seisavad, siis tean ma kirja sisust sama palju kui põdrast, kes kaheteistkümne penikoorma tagant minu eest läbi läheb.“
„Siis pean mina ta ette lugema,“ ütles must rüütel, ja Locksleylt kirja võttes luges ta tema esiti endamisi läbi ning seletas tema sisu pärast oma kaasvendadele.
„Suursugust Cedricut surmata!“ hüüdis Wamba, „risti nimel, sa pead eksima, härra rüütel.“
„Mina mitte, mu auväärt sõber,“ vastas rüütel, „mina seletan sõnad, nagu nad siia kirjutatud.“
„Püha Canterbury Thomas’e nimel,“ ütles Gurth, „siis võtame meie selle lossi, kuigi peaksime ta oma kätega maha kiskuma!“
„Muud polegi meil, millega kiskuda,“ tähendas Wamba, „kuid minu omad suudavad vaevalt kivi ja lupja purustada.“
„See on ainult kavalus aja võitmiseks,“ ütles Locksley; „kunagi ei astu nad sammu, mille pärast ma neid hirmsasti võin karistada.“
„Tahaksin,“ ütles must rüütel, „et meie seas keegi oleks, kes võiks kuidagi lossi pääseda, et seal teada saada, kuidas on vangide seisukord. Nad nõuavad, et meie neile vaimuliku saadaksime; see püha pagulane võiks nüüd kord oma püha kutset täitma minna ja meile soovitud teateid muretseda.“
„Katk sulle endale ja sinu nõule!“ hüüdis hea pagulane. „Ütlen sulle, härra laisk rüütel, et kui ma oma mungakuue seljast ära võtan, kaob ühes temaga minu preesterlikkus, pühadus ja ladina keel, ja kui ma endale rohelise vammuse selga ajan, võin ma ennemini kakskümmend jahilooma tappa kui ühtki kristlast pihtida.“
„Ma kardan,“ ütles must rüütel, „kardan väga, et siin kedagi ei ole, kes kohane ja valmis oleks üürikesekski pihti-isa kohuseid oma peale võtma.“
Kõik vaatasid üksteisele otsa ja vaikisid.
„Ma näen,“ ütles Wamba natukese aja pärast, „et narr peab jällegi kord narr olema ja oma pea silmusesse pistma, kust targad mehed tagasi põrkavad. Teie peate teadma, mu kallid onupojad ja suguvennad, et ma enne seda kirjut ülikonda punast vammust kandsin ja et ma olin mungaks määratud, kuni mind peaaju palavik tabas ja mulle veel niipalju aru jättis, et ma narriks kõlban. Mina usun, et hea pagulase kuue abil, millega on ühendatud preesterlikkus, pühadus ja haridus, omandan ma tarvilikud võimed ilmaliku kui ka vaimuliku tröösti viimiseks meie isandale Cedricule ja tema õnnetuile kaaslasile.“
„On tal selleks küllalt aru, mis sa arvad?“ küsis must rüütel Gurthi poole pöördudes.
„Ma ei tea,“ vastas see, „kuid see oleks siis esimene kord, kus tal taipu ei jätkuks oma narruse kasutamiseks.“
„Tõmba siis mungakuub selga, tubli poiss,“ ütles must rüütel, „ja lase oma isandat meile tema seisukorra kohta lossist sõna saata. Mehi peaks neil vähe olema ja viis ühe vastu võib kihla vedada, et äkilise kallaletungimisega võiksime meie võita. Aeg ruttab — mine!“
„Ja vahepeal,“ ütles Locksley, „piirame meie paiga sedavõrt tiheda võrguga ümber, et isegi kärbes siit välja ei pääseks sõna viima. Nõnda siis, hea sõber,“ pöördus ta jätkates Wamba poole, „võid sa neile türannidele teatada, et iga vägivald, mis nemad omale vangide vastu lubavad, neile enestele isiklikult kõige valjemalt tagasi makstakse.“
„Pax vobiscum[1],“ ütles Wamba, kui ta preestrikuue endale selga ajanud.
Nõnda öeldes jälgis ta munga pühalikku ja auväärilist teguviisi ja ruttas oma ülesannet täitma.
- ↑ Rahu teiega.