Ivanhoe/XXIII
←XXII
|
Ivanhoe Walter Scott, tõlkinud A. H. Tammsaare |
XXIV→
|
Kahekümnekolmas peatükk.
Kui meelitava sõna võitev jõud |
Ruum, kuhu leedi Rowena viidi, oli teatud lihtsate ehetega varustatud ja tema siia paigutamine pidi erilist aupakkumist tähendama, mida teiste vangide suhtes poldud tarvilikuks peetud. Kuid Front-de-Boeufi naine, kellele see ruum alguses oli määratud, oli juba ammugi surnud ja aeg ning hooletus olid nii mõndagi olnud ehetest vähendanud, mida soetanud lossiproua maitse. Mitmes kohas rippusid tapetid seintelt alla, paiguti oli päike nad pleegitanud või ajahammas hävitanud. Kuigi see ruum oli nõnda siis korratus olekus, ometi oli see kõige kohasem Saksi pärija asumiseks ja siia jäeti ta oma saatuse üle järele mõtlema, kuni selle õudse draama näitlejad jõudsid osad eneste vahel ära jaotada. See sündis ühisel nõupidamisel Front-de-Boeufi, de Bracy ja tempelhärra vahel, kus kaua nende tulude üle vaieldi, mida igaüks sellest julgest ettevõttest pidi saama, ja kus viimaks õnnetute vangide saatus kindlaks määrati.
Oli umbes lõuna aegu, kui de Bracy ilmus, kelle heaks terve ettevõte alguses kavatseti ja kes nüüd tuli, et oma eesmärgile jõuda leedi Rowena käe ja tema varanduse suhtes.
Vaheaeg polnud tal mitte ainult nõupidamisega kulunud oma kaaslaste seltsis, vaid ta oli ka mahti leidnud, et end tolle aja maitse kohaselt ehtida. Roheline vammus ja näokate olid kõrvale heidetud. Tema pikad, paksud juuksed rippusid ilusais lokkides kallile kasukmantlile alla. Habe oli aetud ja kuub, mis poole reieni ulatus, ning selle hõlmu hoidev ja tugevat mõõka kandev vöö olid kullaga tikitud ning ehitud. Oleme juba tolleaegsete jalanõude imelikule moele tähelepanu juhtinud ja Maurice de Bracy kinga ninad võisid oma liialduse tõttu küll auhinda nõuda, sest nad olid kõverad ja keerud, nagu jäärasarved. Niisugused olid tolleaegse moodsa mehe kehakatted ja käesoleval silmapilgul tõstis nende ehete väärtust märksa rüütli kena kuju ja tema meeldiv teguviis, sest tema kombed said osa hoovkonna liikme viisakusest ja sõduri avalikkusest.
Rowenat teretas ta oma sametist mütsi kergitamisega, mida ehtis kuldne tikandus püha Michaeli kujuga, kes tallab oma jalge alla kurjusvürsti. Viisakalt palus ta leedit istet võtta ja kui see ikka veel püsti seisis, tõmbas rüütel kinda paremast käest ja tahtis teda toolile viia. Kuid Rowena lükkas märguandega selle viisakuse tagasi ja ütles: „Kui ma oma vangikoja ülema ees seisan — ja olud ei lase midagi muud oletada, — siis on vangil kõlvulisem oma otsust seistes kuulata.“
„Ah, ilus Rowena!“ ütles de Bracy, „teie ei seisa oma vangikoja ülema, vaid oma vangi ees ja teie ilusaist silmist loodab de Bracy seda otsust lugeda, mida teie temalt ootate.“
„Mina ei tunne teid, mu härra,“ ütles leedi kogu oma uhkuses ja ilus end sirgeks ajades; „ma ei tunne teid mitte ja teie häbemata familjaarsus, millega teie trubaduuri keelel minu poole pöördute, ei või kuidagi vabanduseks olla röövli vägivallale.“
„Sinule endale, ilus neid,“ vastas de Bracy endisel toonil, „sinu enda kenadusele võlgned sa tänu kõige eest, mis ma sinu suhtes lubamatut teinud, sinu suhtes, keda ma valinud oma südamekuningannaks ja oma silmade sihttäheks.“
„Kordan teile veel, härra rüütel, et ma teid ei tunne ja et ükski keti- ning kannustekandja ei peaks kaitseta naisterahva juurde nõnda sisse tungima.“
„Et ma teile tundmata,“ ütles de Bracy, „see on tõepoolest minu õnnetus, kuid lubage loota, et de Bracy nime pole alati surnuks vaigitud, kui minstrelid või heeroldid on rüütellikkudele tegudele kiitust kuulutanud, olgu see turniiril või lahinguväljal.“
„Siis jätke enda kiitus minstrelide ja heeroldite hooleks, härra rüütel,“ vastas Rowena, „sest see on nende huulile palju kohasem kui teie enda omadele, ja öelge mulle, kes neist peab laulus või turniirraamatus ülistama tänase öö tähtsat võitu, mille saite vana mehe üle, keda saatsid ainult mõned arad teendrid, ja milles omandasite saagiks õnnetu neiu, keda tema tahtmise vastu siia röövlilossi toodi?“
„Teie olete ülekohtune, leedi Rowena,“ ütles rüütel segaduses oma huuli närides ja tooni omandades, mis temale loomulikum kui tänini tarvitatud tehtud viisakus; „kuna teie ise kirest vaba olete, siis ei või teie teise arutust vabandada, kuigi see oleks teie oma ilu tekitatud.“
„Palun teid, härra rüütel,“ ütles Rowena, „jätke see keel, mis rändavatele laulikutele nii omane, et ta rüütlite või suursuguste huulile enam ei kõlbagi.“
„Uhke tüdruk,“ ütles de Bracy, kes vihaseks sai, et tema viisakus talle peale põlguse midagi ei toonud, „sulle astutakse sama uhkelt vastu. Siis tea, et ma oma käe sinu käe järele nõnda olen sirutanud, nagu sinu iseloomule kõige kohasem. Sa tahad, et sind kositaks ennemini vibu ja mõõgaga kui viisakuse ja peente sõnadega.“
„Viisakad sõnad,“ ütles Rowena, „kui neid tarvitatakse halbade tegude loorimiseks, on sama head kui rüütli vöö alatu sulase vööl. Pole ime, et tagasihoidlikkus teid pahandab, sellepärast oleks parem, kui te ausalt röövli riided ja keele alal oleksite hoidnud, selle asemel et oma tegusid viisakate sõnade ja kommetega püüda varjata.“
„Sinu nõuanne on hea, leedi,“ ütles normann, „ja julges keeles, mis kõige paremini julgete tegudega kokku käib, ütlen sulle, sina ei lahku kunagi siit lossist või sa lahkud siit Maurice de Bracy abikaasana. Mina pole harjunud, et minu ettevõtted peaksid äparduma, ka pole suursugusel normannil vaja eriti oma pead murda teguviisi üle Saksi tüdruku vastu, keda ta austab oma käe pakkumisega. Sina oled uhke, Rowena, ja seda enam oled sa minu naiseks kohane. Kuidas muidu võiksid sa kõrgesse ausse ja vürstlikule seisukohale tõusta, kui mitte ühenduses minuga? Kuidas muidu võiksid oma külakuurist pääseda, kus saksilased ühes oma ainukese rikkusega, sigadega, asuvad, ja omandada aupaiga kõige selle keskel, mis Inglismaal iluduselt valitut ning võimult lugupeetut?“
„Härra rüütel,“ vastas Rowena, „külakuur, mida teie põlgate, on minu vari olnud lapsepõlvest saadik ja uskuge, kui ma tema maha jätaksin — oletame, et see päev kunagi saabub, — siis teen ma seda ühes sellega, kes ei põlga seda paika ja neid kombeid, mis mind kasvatanud.“
„Ma aiman, mis te mõtlete, leedi,“ ütles de Bracy, „kuigi see teie arvates minu mõistusele liiga tume on. Aga ärge ometi sellest unistage, et Richard Lõvisüda veel kunagi oma trooni tagasi saab või et Wilfred von Ivanhoe, tema armualune, teid kunagi tema jalajäri ette viib, kus teid kuninga armualuse mõrsjana tervitatakse. Mõni teine teie kosija võiks ehk armukadedaks saada neid keeli puutudes, kuid minu kindel kavatsus ei või niisuguse lapsiku ja lootuseta kire tõttu muutuda. Siis tea, leedi, et see võistleja on minu võimuses, ja et ainult minust oleneb tema asukohta teatada või mitte, kus Front-de-Boeufi armukadedus temale palju kardetavamaks võib saada kui minu oma.“
„Wilfred siin?“ hüüdis Rowena põlglikult. „See on sama palju tõsi, kui et Front-de-Boeuf on tema võistleja.“
De Bracy vahtis talle üürikeseks aineti silma ja ütles siis: „Kas sa siis tõesti seda ei tea? Kas sa tõesti ei tea, et Wilfred von Ivanhoe reisis juudi kanderaamis? Mõnus reisiabinõu ristisõitjale, kelle tugev käsi püha haua tahtis tagasi võita!“ Ja ta naeris pilkavalt.
„Ja kui tema siin on,“ ütles Rowena end ükskõiksusele sundides, kuigi ta sisemiselt hirmul värises ja seda vaevalt suutis varjata, „milles on ta siis Front-de-Boeufi võistleja? Või mis oleks tal karta peale lühikese vangipõlve ja auväärilise lunastusraha, nagu see rüütlite seas tarvitusel?“
„Rowena,“ ütles de Bracy, „kas ka sina, nagu kogu su sugu, oled arvamisel, et ei või muud võistlust olla kui aga see, mis puutub teie eneste kenadustesse? Kas sa ei tea, et on veel olemas kadedus au ja rikkuse pärast, nagu on ta olemas armastusegi tõttu, ja et meie võõrusisand Front-de-Boeuf tahab oma teelt koristada selle, kes nõuab temalt Ivanhoe parunimõisa, ning ta teeb seda niisama ruttu, agaralt ja kõhklemata, nagu oleks mõni sinisilmne tüdruk Wilfredile temaga võrreldes eesõiguse annud. Kuid olge minu kosimisele vastutulelik ning haavatud võitlejal pole midagi Front-de-Boeufilt karta, kuna sa aga muidu teda pead leinama, nagu oleks ta selle kätte sattunud, kes ei tea, mis on kaastundmus.“
„Päästa ta armulise taeva nimel!“ ütles Rowena, kuna ta kindlus juba hirmul kallima saatuse pärast kõikuma lõi.
„Mina võin, mina tahan seda ja see on minu eesmärk,“ ütles de Bracy, „sest kui Rowena on nõus de Bracy mõrsjaks saama, kes julgeks siis veel puutuda tema sugulast tema hooldaja poega, tema lapsepõlve mängukaaslast! Kuid ainult sinu armastus võib temale kaitset lunastada. Mina pole ometi mõni romantiline narr, kes tahaks selle õnne edendada või seda tema saatusest päästa, kes mõtleb edurikkaks takistuseks saada minu ja mu soovi teostamise vahel. Kasuta oma mõju minu peale tema aitamiseks ning tema on päästetud, loobud sa sellest, siis sureb Wilfred ja sina ise pole vabadusele sammugi lähemal.“
„Sinu keele külmas ükskõiksuses,“ ütles Rowena, „on midagi niisugust, mis väljendatud koledusega hästi ei näi kokku kõlavat. Ma ei usu, et sinu kavatsused oleksid nii keerulised või sinu võim nii suur.“
„Meelita end selle usuga,“ ütles de Bracy, „kuni aeg tema eksituse tõestab. Sinu armastaja lamab haavatult siin lossis, sinu eesõigustatud armastaja. Tema on riiviks Front-de-Boeufi ja selle vahel, mida ta rohkem armastab, kui au või ilu. Mis on tal siis peale pistoda löögi või viskoda heite veel vaja, et oma vastast alatiseks vagaks teha? Ei söanda aga Front-de-Boeuf nii avalikku tegu oma peale võtta, siis võib arst haigele sõõmu võõrast rohtu anda, teender või ümmardaja võivad haige pea alt padja ära tõmmata ning oma praeguses seisukorras on ta kadunud ilma vere valamata. Niisama ka Cedric…“
„Ka Cedric,“ ütles Rowena korrates, „minu suursugune, suurmeelne hooldaja! Mina olen oma saatuse teeninud, sest mina unustasin tema saatuse ta poja oma kõrval.“
„Ka Cedricu saatus oleneb sinu otsusest,“ ütles de Bracy, „ja mina jätan selle nüüd sinu enda teha.“
Siiamaani oli suutnud Rowena end selles raskes seisukorras kõikumata kindlusega hoida, ent seda ainult arvamises, et hädaoht pole veel nii tõsine ja lähedane. Tema loomus oli niisugune, mida näotundjad harilikult ikka valgeverelistes eeldavad — õrn, kartlik ja järeleandlik, kuid tema oli kasvatusega teisendatud, kindlamaks muudetud. Kuna ta oli harjunud, et kõigi tahtmine, isegi Cedricu oma (kes teiste küllalt kangekaelne) tema soovide alla paindus, siis omandas ta julguse ja iseteadvuse, mis tekkis piirava ümbruse järeleandlikkusest. Vaevalt oskas ta võimalust oletada, et tema tahtmisele vastu astutaks, veel vähem seda, et tema tahtmist tähelegi ei pandaks.
Tema kõrkus ja valitsemise harjumus olid seega teatud määral tehtud iseloom, mis tugenes tema loomulikele omadusile, ja see jättis tema kohe maha, niipea kui tal silmad avanesid iseennast ja oma armastajat ning hooldajat ähvardava hädaohu peale. Ja kui ta nägi, et tema tahtmisele, mille vähemgi avaldus tänini oli austamist ja tähelepanu leidnud, vastu astus tugeva ja ägeda mehe kindel loomus, kes oli temaga võrreldes eesõigustatud seisukorras ning kes oli valmis seda kasutama, siis lõi ta tema ees värisema.
Silmi enda ümber käia lastes, nagu otsiks ta abi, mida pole kuskilt tulemas, ja üksikuid sõnu hüüdes tõstis ta käed taeva poole ning langes peatamatult kaebesse ning hädaldusse. Võimatu oli ilma kaastundmuseta vaadata niisuguse iluduse kurbust ja ka de Bracy ei jäänud liigutamata, kuigi teda valdas enam nõutus kui õrnus. Tema oli juba liiga kaugele läinud, kui et võimalik oleks taganeda, ja ometi oli Rowena praegune seisukord niisugune, et temasse ei mõjunud tõendused ega ähvardused. De Bracy sammus edasi-tagasi, kord peletatud neidu enesevalitsemisele manitsedes, kord kaheldes, kuidas küll edaspidi peab talitama.
„Kui ma end,“ mõtles ta, „selle meeltheitva tüdruku valust ja pisaraist laseksin liigutada, mis võiksin ma muud saavutada, kui aga nende ilusate lootuste kadu, milleks ma niipalju riskeerinud, ja prints Johanni ning tema lõbusa hoovkonna naeru. Ja ometi,“ arutas ta endamisi, „tunnen ma, et ma hästi selle osa peale ei kõlba, mida ma pean mängima. Ma ei või nii ilusat nägu näha, kui teda inetustab valu, ega neid silmi, kui nad nõretavad pisaraist. Tahaksin, et need näojooned omandaksid endise kõrkuse või et mul oleks rohkem Front-de-Boeufi kolm korda karastatud südamest!“
Niisuguste mõtete liigutatuna ei suutnud ta muud kui aga Rowenat trööstida ja temale kinnitada, et tal praegu veel mingit põhjust ei ole meeleheiteks. Kuid tema trööstimise katkestas sarvehääl, mis oma läbilõikava ja heleda kõlaga ka teisi lossiasunikke segas nende mitmesugustes ahnuse ja kirgede plaanides. Neist kõigist kahetses ehk de Bracy kõige vähem seda segamist, sest tema kõnelus Rowenaga oli punktini jõudnud, kus tal ühesuguselt raske oli seda jätkata kui ka katkestada.
Siin ei või me teisiti, kui peame lugejale tolleaegsete eluviiside kohta, mida praegu oleme kujutanud, paremaid tõestusi tooma, kui on seda meie jutustuse sündmused. Kurb on mõelda, et need vaprad parunid, kellele Inglismaa oma vabaduse eest tänu võlgneb krooni vastu võideldes, ise olid nii hirmsad rõhujad ja raiskunud eluviisidega, et nad mitte ainult Inglise seadustest üle ei astunud, vaid et nad rikkusid ka inimlikkuse ja loomulikkuse piire. Meil tarvitseb esitada ainult üks neist paljudest lehekülgedest, mida usin Henry tolleaegsetest ajaloo-kirjadest kokku korjanud, et tõestada — kunagi pole suutnud luule selle aja hirmutegude koleduseni tõusta.
Saksi kroonika autor toob kirjelduse nende hirmutegude kohta, mis kuningas Stepheni valitsuse ajal suurte lossiparunite ja lordide poolt, kes kõik olid normannid, korda saadetud ja mis on kindlaks tõenduseks nende igasuguste ennatuste kohta kirgede leegitsemisel. „Raskesti rõhusid nad vaest rahvast losside ehitamisega ja kui need valmis olid, täideti need kurjade inimestega või õigemini saadanatega, kes võtsid kinni mehi ja naisi, kui nad arvasid neil varandust leiduvat, heitsid nad vangitorni ja piinasid neid seal hirmsamini, kui ükski märter kunagi kannatanud. Mõned uputati porri, teised riputati jalgu-, pead- või pöialtpidi üles ja tehti siis tuli alla. Mõnedel sidusid nad peade ümber sõlmilised köied ning pingutasid neid seni kui peaaju välja tuli, kuna teised vangikeldrisse heideti, mis kihisesid kärnkonnadest, nastikuist ja rästikuist.“ Kuid ülekohus oleks lugejat rohkem piinata selle kirjelduse tutvustamisega.
Teine ja võib olla kõige raskem näide maa võitmise kibeda vilja kohta on asjaolu, et printsess Matilda, ehk küll Šoti kuninga tütar ja pärastine Inglise kuninganna ning Saksamaa keisrinna ema — riigivalitsejate tütar, lesk ja ema — oli sunnitud oma esimesel Inglismaal viibimisel (kasvatuse täiendamiseks) nunna loori võtma, mis oli ainuke abinõu Normandia parunite liiderlikkuse eest pääsmiseks. Selle vabanduse esitas ta suurele Inglise kiriklikule nõukogule kui ainukese põhjuse nunnaks saamiseks. Koondunud vaimulikud tunnustasid selle põhjenduse maksvaks, sest ta tugenes üldiselt tuntud asjaoludele ja ta sai tähelepanu-vääriliseks tõenduseks seda ajajärku iseloomustavate ning rüvetavate kõlvatuste kohta. Oli avalikult teada, et pärast kuningas Wilhelmi võitu tema kaaslased normannid, kes oma võidu peale uhked, ei tunnustanud peale oma kõlvatu lõbu mingit seadust ja et nad mitte ainult võidetud saksidelt nende varandust ei röövinud, vaid ka nende naised ja tütred oma liiderlikkusega vägivaldselt rüvetasid, mispärast suursuguste perekondade emad ja tütred harilikult ikka kloostriloori omaks võtsid mitte jumaliku kutse aetuna, vaid ainuüksi oma au kaitseks mehe piiramata kõlvatuse vastu.