Ivanhoe/XVIII
←XVII
|
Ivanhoe Walter Scott, tõlkinud A. H. Tammsaare |
XIX→
|
Kaheksateistkümnes peatükk.
Nüüd lähme! läbi rägu viib meid tee, |
Kui Saksi Cedric oma poja nägi Ashby turniiriplatsil meelemärkuseta maha langevat, oli tema esimene mõte teda oma teenijate hoolde käsutada, kuid sõnad surid tal kurku. Ta ei suutnud end sundida siinse rahvakogu ees oma poega tunnustama, kellest ta oli loobunud ja kelle ta päranduseta jätnud. Siiski andis ta Oswaldile käsu teda silmas pidada ja ta kohe, kui rahvas on laiali läinud, kahe orja abil Ashbysse viia. Kuid Oswaldile jõuti selles toimetuses ette. Rahvas läks tõepoolest laiali, kuid rüütlit polnud enam kuskil näha.
Asjata otsis Cedricu sissekallaja oma noort isandat — ta nägi küll verelaiku, aga mitte enam hiljuti sinna langenud noormeest; näis, nagu oleksid metshaldjad ta ära kannud. Võimalik, et Oswald niisugusele arvamisele oleks kaldunud (sest saksilased olid väga ebausklikud), kui ta mitte äkki poleks kannupoisina riietatud meest näinud, kelles ta oma kaasteenija Gurthi näojooned tundis. Oma isanda saatuse pärast mures olles ning meelt heites tema äkilise kao tõttu, otsis valeriietatud seakarjus teda igal pool ja jättis seejuures hooletusse isegi iseenda julgeoleku. Oswald pidas oma kohuseks Gurthi kui jooksikut oma võimusesse võtta ja tema saatuse otsustamise isanda hoolde jätta.
Kui ta pärast uuesti Ivanhoe saatuse üle hakkas järele kuulama, siis teadsid juuresolijad sissekallajale jutustada, et rüütel pandud hästiriietatud teendrite poolt hoolikalt kanderaamile ja kantud rahvamurrust välja. Seda kuuldes arvas Oswald tarvilikuks oma isanda juurde tagasi minna, et temalt uusi juhatusi saada, ja viis endaga kaasa ka Gurthi, keda ta oma isanda Cedricu teenistuse suhtes jooksikuks pidas.
Cedric oli oma poja pärast suures kartuses ja mures, sest loomus nõudis oma õigust kõige patriootilise karmuse peale vaatamata, millega ta võitles. Niipea kui ta aga teada sai, et poeg on hoolikais ja vististi sõbralikes kätes, andis isalik hirm, mille erutajaks poja hädaohtlik saatus, kohe ruumi haavatud uhkusele ja vihale Wilfredi pojaliku sõnakuulmatuse üle, nagu Cedric seda nimetas. „Mingu ta pealegi oma teed,“ ütles ta, „ravitsegu need ta haavu, kelle pärast ta nad saanud. Tema kõlbab enam normandia rüütlite kunsttükke tegema kui oma inglise esivanemate kuulsust ja au alal hoidma mõõga- ja pussivõitluses — meie maa heade vanade sõjariistade tarvitamises.“
„Kui esivanemate au alalhoidmiseks,“ ütles Rowena, kes kohal oli, „on vaja tarkust nõuandmises ja vaprust teostamises, kui vaja olla julgem julgete ja õrnem õrnade seas, siis ei tea ma ainustki peale tema isa…“
„Vaiki, leedi Rowena, selles asjas ei taha ma sind mitte kuulata. Pane end printsi piduks valmis: meid kutsuti sinna haruldase viisakusega, nagu seda kõrgid normannide rüütlid harva on tarvitanud meie tõu vastu saatuslikust Hastingsi lahingupäevast saadik. Mina lähen pidule, olgugi ainult selleks, et uhketele normannidele näidata, kui vähe mõju avaldab saksilase peale isegi poja saatus, kes nende vapramad mehed võitis.“
„Mina ei lähe mitte sinna,“ ütles Rowena, „ja ma palun silmas pidada, et see, mida teie peate julguseks ja meelekindluseks, kergesti kõvasüdamluse arvele pannakse.“
„Jää siis koju, tänamata leedi,“ vastas Cedric, „sinu süda on kõva, sest ta võib tühisele ja lubamata tundmusele ohvriks tuua rõhutud rahva hüved. Otsin suursugust Athelstane, et temaga üheskoos Johann von Anjou pidustusest osa võtta.“
Nõnda läkski ta pidule, mille tähtsamaist sündmusist meie juba rääkinud. Lossist lahkudes istusid Saksi thanid kohe ühes oma teendritega hobuste selga ja alles sellest toimetusest tõusnud möllus märkas Cedric esimest korda jooksikut Gurthi. Teatavasti lahkus suursugune saksilane pidult kaunis rahulikus meeleolus, kuid oli ainult mingisugust põhjust vaja, et jällegi tema viha keema ajada. „Köidikud!“ hüüdis ta, „köidikud! Oswald, Hundibert! Koerad ja kelmid! Miks pole see võrukael seotud?“
Ilma et Gurthi kaaslased oleksid julgenud vastu rääkida, võtsid nad esimese kättepuutuva nööri ja sidusid Gurthi kinni. See heitis ilma vastupanekuta alla, ainult oma isandale viskas ta etteheitva pilgu ja ütles: „See tuleb sellest, et ma teie liha ja verd rohkem armastan kui iseoma.“
„Sadulasse ja edasi!“ ütles Cedric.
„Tõepoolest on viimane aeg,“ ütles suursugune Athelstane, „kui me ruttu ei sõida, siis on auväärt abti Waltheoffi ettevalmistused ööeineks nurjas.“
Kuid reisijad sõitsid niisuguse kiirusega, et kardetud halbus tulemata jäi, sest nad jõudsid õigeks ajaks püha Witholdi kloostrisse. Abt ise, kes vanast saksi suguvõsast pärit, võttis oma suguvennad rahvuse kohase külluse ja toredusega vastu, mis neid hilise, õigemini varase tunnini kinni pidas; ja ka järgmisel hommikul ei lasknud ta neid enne minema, kui nad olid temaga jaganud rikkalikku hommikueinet.
Kloostrist lahkudes juhtus reisiseltskonnaga midagi, mis saksilasi erutas, kes olid kogu Euroopa rahvaste seas kõige ebausklikumad märkide tähelepanijad ja kelle arvele tulevad kirjutada paljud tähelepanekud sel alal, nagu nad meie rahva vanavaras leiduvad. Sest normannid kui segatõug teadsid oma aja kohta rohkem ja kaotasid palju oma ebausust, mis nende esivanemad Skandinaaviast kaasa toonud, ja olid oma vabamõtluse peale uhked niisuguseis asjus.
Praegusel silmapilgul polnud ähvardava hädaohu kuulutajaks ja kartuse äratajaks keegi auväärilisem prohvet kui suur, kõhn, must koer, kes istudes haledasti ulus ja ratsanikke nähes metsikult edasi-tagasi jooksma ning haukuma hakkas, kuna ta pärast näis tahtvat seltskonnaga kaasa minna.
„Mina ei armasta seda muusikat, isa Cedric,“ ütles Athelstane, kes oli harjunud oma kaaslast selle väikese aunimega hüüdma.
„Mina ka mitte, onu,“ ütles Wamba, „kuid mina kardan väga, et meie selle pilli eest peame maksma.“
„Mina arvan,“ ütles Athelstane, kelle mälestuse peale abti mõnus õlu (sest Burton oli selle vedeliku tõttu juba tol ajal kuulus) head mõju oli avaldanud, „parem võiksime tagasi pöörduda ja õhtupoolikuni abti juurde jääda. Õnnetus ootab reisijat, kui üle tee läheb munk, jänes või uluv koer, ehk olgu siis, et reisija enne minekut sööb.“
„Edasi!“ ütles Cedric kärsitult: „päev ongi juba liiga lühike reisimiseks. Sest mis koerasse puutub, siis on ta jooksiku orja Gurthi oma, mina tunnen teda, samasugune kasutu hulgus nagu ta isandki.“
Nõnda öeldes tõusis ta jalaraudadel püsti, täis kärsitust katkestatud sõidu pärast, ja saatis oma viskoda vaese Fangsi pihta — sest Fangs see oligi, kes oma peremehele tema salajasel teekonnal mööda jälgi järele joosnud ja lõpuks need kaotanud, kuna ta nüüd valju kisaga tema ilmumise üle rõõmustus. Viskoda haavas koera pihast ja pidi ta peaaegu maa külge naelutama; uludes põgenes Fangs vihase thani lähedusest. Gurthi süda paisus seda nähes sees, sest oma truu kaaslase kavatsetud surma tundis ta palju valusamini kui endaga karedat ümberkäimist. Asjata püüdes kätt silme juurde tõsta, ütles ta Wambale, kes oma isanda halba meeleolu nähes ettevaatuse tõttu temast eemale nihkus: „Palun, pühi mu silmad mantlihõlmaga kuivaks, vesi tülitab neid ja köidikud ei lase mind iseennast aidata.“
Wamba tegi nagu palutud ja mõni aeg ratsutasid nad kõrvu, mis kestel Gurth tumedalt vaikis. Viimaks ei suutnud ta oma tundmusi enam tagasi suruda.
„Sõber Wamba,“ ütles ta, „kõigist neist, kes küllalt narrid, et Cedricut teenida, oled sina ainuke, kel osavust jätkub oma narrust temale vastuvõetavaks teha. Mine sellepärast ja ütle temale, et ei armastuse ega kartuse pärast taha Gurth teda enam teenida. Tema raiugu mul pea otsast, tema peksku mind, tema vaevaku mind raudadega, aga siitmaalt ei suuda ta kunagi enam mind sundida end armastama ega ka enda sõna kuulma. Mine siis tema juurde ja ütle temale, et Beowulfi poeg Gurth loobub tema teenistusest.“
„Ehk ma küll narr olen,“ ütles Wamba, „aga niisuguse narri ülesande täitmise eest hoidun kindlasti. Cedricul on veel teine viskoda vööl ja sa tead, mitte alati ei lase ta märgist mööda.“
„Mulle teeb see vähe peavalu,“ ütles Gurth, „kui pea ta minu oma oda märgiks valib. Eile jättis ta Wilfredi, minu noore isanda, oma vere sisse maha. Täna katsus ta mu oma silma all tappa teist olevust, kes mulle elus kunagi vastutulelik on olnud. Püha Edmundi, puha Dunstani, püha Witholdi, püha usutunnistaja Edwardi ja iga teise saksi kalendri pühimuse nimel“ (sest Cedric vandus ainult nende nimel, kes saksi suguvõsast pärit, ning tema kodakondsed talitasid tema eeskujul niisama) — „mina ei anna talle kunagi andeks.“
„Minu arvates,“ ütles naljahammas, kes oli sagedasti harjunud perekonnas rahusobitajana talitama, „ei mõelnud meie isand Fangsi sugugi haavata, vaid ta tahtis teda ainult hirmutada. Sest sa isegi nägid, kuidas ta sadulas püsti tõusis, nagu tahaks ta märgist üle visata, ja nõnda olekski see sündinud, kui mitte Fangs samal silmapilgul ülespoole poleks hüpanud, mille tõttu teda riivati, aga tema haava võiksin ma pennitüki suuruse tõrvalapiga jällegi parandada.“
„Usuksin ma seda,“ ütles Gurth, „võiksin ma ometi seda uskuda, aga ei, ma nägin, viskoda oli hästi sihitud ja ma kuulsin ta viskaja täielikus vihas läbi õhu vihisevat ning selle püsti maa sisse minnes värises ta nagu kahetsedes, et märki ei tabanud. Püha Antoniuse armsa sea nimel, mina ütlen enda temast lahti.“
Ja vihane seakarjus vaikis uuesti tumedalt, millest loobumiseks enam naljahamba sõnadest ei jätkunud.
Vahepeal rääkisid reisiseltskonna juhid Cedric ja Athelstane maa seisukorrast, kuningliku perekonna tülidest, hõõrumistest ja riidudest normanni aadli keskel ja võimalustest rõhutud sakside vabanemiseks normannide ikkest või vähemalt nende lugupidamise ja iseseisvusse tõusmisest arvatavate ja oodatavate segaduste ajal. Selles asjas muutus Cedric ikka elavaks. Oma sugurahvale iseseisvuse tagasivõitmine oli tema südame ebajumal, kellele ta hea meelega ohvriks tõi oma perekondliku õnne ja oma poja huvid. Kuid et seda suurt revolutsiooni maa pärisrahva inglaste kasuks teostada, selleks pidid nad isekeskis ühendatud olema ja pidid töötama teatud juhi eestvõttel. Tarvidus Saksi kuninga verest pärit olevat pealikut valida oli selge ja seda toonitasid tingimusena pühalikult kõik, kellele Cedric oma plaanidest ja lootustest usaldas rääkida. Athelstanel olid nõutavad tõulised omadused ja ehk tal küll vähe vaimlisi kalduvusi leidus, mis teda kui juhti oleksid soovitanud, oli ta siiski kuju poolest mõjuv, mitte arg, sõjaliste harjutustega vilunud ja näis valmis olevat endast targemate nõuandmisi kuulama. Pealegi peeti teda lahkeks, vastutulelikuks ja heasüdamlikuks. Aga missugused õigused Athelstanel kui sakside pealikul oleksid võinud ka olla, nii mõnedki selle rahva liikmed kaldusid arvamisele, et leedi Rowenale temaga võrreldes eesõigus tuleks anda, sest see põlvnes otseteed Alfredist ja tema isa oli kord tarkuse, julguse ja suurmeelsuse poolest kuulus pealik, keda suguvennad mälestades väga austasid.
Kui Cedric oleks tahtnud, siis oleks ta kergesti võinud iseenda kolmanda partei etteotsa upitada, mis vähemalt sama kardetavaks oleks võinud saada, nagu olid kaks teist. Nende kuningliku verega enda tasakaalustamiseks oli temal julgus, ettevõtlikkus, energia ja kõige pealt — andumus asjale, mis tõi talle Saksi nime, ja sündimise poolest seisis ta ainult Athelstanest ja oma hoolealusest madalamal. Kuid nende omadustega ei ühinenud sugugi isiklust ja selle asemel, et oma nõrka rahvast parteilikkusega veel rohkem killustada, oli Cedricu plaan olevatki killustust hävitada abielu soetamisega Athelstane ja leedi Rowena vahel. Tema armsale plaanile tuli takistuseks lähedane tundmus tema oma poja ja hoolealuse vahel: siit tekkiski algpõhjus Wilfredi äraajamiseks tema isamajast.
Selle kareda abinõu valis Cedric lootuses, et Wilfredi äraolekul leedi Rowena tundmused ehk muutuvad, kuid tema lootus läks nurja ja peaasjalikult vististi oma hoolealuse kasvatusviisi tõttu. Cedric, kes Alfredi nime kui Jumala oma austas, käis suure kuninga viimase võsuga nii aupaklikult ümber, nagu seda vaevalt tol ajal tehti mõne printsessigagi. Tema majapidamises maksis Rowena tahtmine enamasti kui seadus ja Cedric ise, kes nähtavasti oli otsustanud, et leedi Rowena võim vähemalt siin väikeseski ringkonnas täiesti mõjule pääseks, näis uhkustavat, kui ta talitas esimese alamana omas majas. Nõnda Rowenas kasvatades mitte ainult vaba tahtmist, vaid ka despoodilist võimuhimu, oli see valmis kanguse ja vihaga vastu astuma igale katsele tema tundmuste kontrollimiseks või tema käe lubamiseks kalduvustest hoolimata ning mõistagi oli ta valvas oma iseseisvust kindlustama niisuguseil korril, kus isegi sõnakuulmises ja allaheitlikkuses kasvatatud naisisikud sagedasti oma hooldajate ja vanemate autoriteeti ei tunnusta. Sügavalt tuntud arvamist pooldas ta julgesti ja Cedric, kes oma arvamistega oli harjunud temale alistuma, ei teadnud nüüd, kuidas hooldajana oma mõju tema juures maksma panna. Asjata katsus ta teda viirastusliku trooni lootusega pimestada. Rowena oli liiga arukas, kui et seda plaani teostatavaks või iseenda kohta soovitavakski pidada. Ilma et ta oleks katsunud oma tundmusi Wilfred von Ivanhoe vastu varjata, seletas ta, et kui see rüütel mängust välja langeks, siis oleks ta ennemini valmis kloostrisse minema kui Athelstanega trooni jagama, keda ta tänini põlanud, nüüd aga teda temale, Rowenale, sünnitatud raskuste tõttu läbi ja läbi vihkama hakkab.
Cedric aga, kes naisi kuigi püsivaks ei pidanud, jätkas selle peale vaatamata iga temal käepärast oleva abinõu tarvitamist, et oma eesmärgile jõuda, mille saavutamist ta pidas suureks teenuseks Saksi asja suhtes. Oma poja äkilises ja romantilises ilmumises Ashby turniirile nägi ta oma kavatsustele surmavat hoopi. Õige, isalik tundmus sai üürikeseks uhkusest ja isamaa-armastusest võitu, kuid peagi pöördusid mõlemad täiel jõul tagasi ja nende ühisel jõul oli ta praegu valmis otsustavat jõupingutust tegema Athelstane ja Rowena ühendamiseks, kuna ta samal ajal ka kõik teised abinõud tarvitusele võttis, et sakside iseseisvust uuesti jalule seada.
Viimases asjas ta praegu Athelstane kallal töötaski, mitte põhjuseta nagu Tulipeagi hädaldades, et ta selletaolist kooritud piimapütti nii tähtsaks ülesandeks liigutanud. Muidugi oli Athelstane selleks küllalt auahne, et jutud tema kõrgest soost ja õigusest au ning trooni peale teda suutsid kõditada. Kuid tema väiklasel auahnusel oli sellest küllalt, et tema lähem ümbrus teda nii austas. Olgugi et tal julgus ei puudunud hädaohule vastuastumiseks, ometi vihkas ta jõupingutust, et hädaohtu otsima minna. Ja kuigi ta Cedricu esitatud põhjustega sakside iseseisvuse suhtes üldiselt nõus oli ning veel kergemalt kindlale arvamisele kaldus, et tema nende üle peab valitsema, kui see iseseisvus kord kätte võidetud, aga niipea kui abinõudest juttu tehti, mis selle iseseisvuse peavad tooma, siis oli ta endine „Athelstane Kõhkleja“ — aeglane, otsustusvõimetu ja ebaettevõtlik. Cedricu palav ja kirglik manitsus mõjus temasse sama vähe nagu vee peale sinna lastud kuum kahurikuul, mis seal sisisedes jahtub, tekitades ainult pisut auru.
Viimaks loobus Cedric oma katsest, mis sarnanes väsinud hobuse kannustamisega või külma raua tagumisega, ja pöördus Rowena poole, kuid temaga mõtteid vahetades leidis ta sama vähe rahuldust. Sest kuna ta oma jutuga Rowena kõneluse tema armsama teenijaga Wilfredi vaprusest katkestas, maksis Elgitha iseenda ja oma käskijanna eest sellega kätte, et ta Athelstane langemisest turniiril rääkima hakkas, mis oli Cedricu kõrvule kõige piinlikum kõneaine. Nõnda rikuti selle kangekaelse saksilase tuju reisil igasuguse meelepaha ja ebasoodsusega. Enam kui üks kord needis ta endamisi seda turniiri, tema korraldajat ja iseoma rumalust, mis ta sinna viinud. Lõunal peatus seltskond Athelstane ettepanekul kuskil allikal metsa varjus, et hobuseid puhata ja pisut kehakinnitust võtta, millega võõrussõbralik kloostriülem ühe hobueesli oli koormanud. Nende puhkus venis üsna pikale ja niisugused reisi vaheajad tegid võimatuks enne pimedat Rotherwoodi jõuda, mispärast nad oma sõitu pärast einet püüdsid kiirustada.