Ivanhoe/XL
| Ivanhoe Walter Scott, tõlkinud A. H. Tammsaare |
XLI→
|
Neljakümnes peatükk.
Kadugu varjud! Richard ise see on. |
Kui must rüütel — on ju tarvilik, et me jällegi pilgu tema käekäigule heidame — suurmeelse röövli kohtamispuu alt lahkus, läks ta kõige pealt otseteed lähemasse kloostrisse, mida nimetati püha Botolphi prioraadiks ja kuhu oli haavatud Ivanhoe viidud ustava Gurthi ja suurmeelse Wamba valvel. Asjata oleks praegusel silmapilgul sellest kõnelda, mis on vahepeal Ivanhoe ja tema vabastaja vahel sündinud, jätkub sellest, et tähendame: käskjalad saadeti pärast tõsiseid läbirääkimisi mitmesse külge välja ja järgmisel hommikul asus must rüütel ühes Wambaga kui juhiga teele.
„Coningsburghis, lahkunud Athelstane lossis, kus sinu isa oma suursuguse sugulase matuseid pühitseb, saame jällegi kokku,“ ütles must rüütel Ivanhoele. „Tahaksin hea meelega teie Saksi sugukonda koos näha, härra Ivanhoe, et võimalik oleks nendega lähemalt tutvuda. Ka sina ilmud sinna ja minu esimeseks ülesandeks on sind sinu isaga lepitada.“
Nende sõnadega ta jättis Ivanhoe südamlikult jumalaga, kes tungivat soovi avaldas oma vabastajaga kaasa minna. Kuid must rüütel ei tahtnud sellest midagi teada.
„Puhka veel see päev, vaevalt leidub sul hommegi jõudu reisimiseks. Mina ei taha peale ausa Wamba kedagi omale teejuhiks, sest tema võib, nagu minu tuju nõuab, kas preestrit või narri mängida.“
„Ja mina,“ ütles Wamba, „tahan teid kõigest südamest teenida. Hea meelega lähen Athelstane matusele, et näha, kas see on küllalt rikkalik ja paljuarvuline, sest vastasel korral tõuseb ta veel surnust üles ja pragab koka, lauaülema ning sissekallaja läbi ja see oleks juba väärt nägemiseks. Igatahes, härra rüütel, tahan ma teie vapruse peale loota, kui Cedricult andeks paludes narrus mu nahka ei suuda päästa.“
„Kuidas võiks küll minu pisuke vaprus seal midagi korda saata, kus sinu hiilgav nali juba üles ütleb, härra narr,“ vastas rüütel.
„Nali, härra rüütel,“ vastas narr, „suudab palju. Tema on väle, teravmeelne kelm, kes tunneb oma naabri nõrgad küljed ja oskab rahulikku sadamat leida, kui selle kirevood liiga kõrgelt käivad. Vaprus on aga tüse poiss, kes kõik purustab; tema läheb vastu tuult ja laineid ning jõuab ometi edasi, ja sellepärast, tubli härra rüütel, kuna mina oma isanda meeleolu head ilma kasutan, loodan ma, et teie seal tõusval tormil oma jõudu pingutate.“
„Härra rüütel kramplukk, kui te tahate, et teid nõnda peaks nimetama,“ ütles Ivanhoe, „mina kardan, te olete omale tüütava ja lobiseva narri teejuhiks valinud. Aga tema tunneb siin metsas iga rada, nagu kõige vilunum jahimees, ja pealegi on ta veel, nagu te isegi juba näinud, ustav kui teras.“
„Oskab ta mulle teed näidata,“ ütles rüütel, „siis ei pane ma sugugi pahaks, kui ta teda püüab ka lõbusaks teha. Ela hästi, hea Wilfred. Annan veel kord nõu, mitte enne homset teele asuda.“
Nõnda öeldes ulatas ta Ivanhoele käe, kes selle oma huulile surus, jättis prioriga jumalaga, kargas sadulasse ja sõitis ühes Wambaga minema. Ivanhoe saatis teda silmega, kuni nad kadusid metsa varju, ja läks siis tagasi kloostrisse.
Kuid varssi pärast hommikupalvet palus ta prioriga kokku saada. Vanamees tuli peagi ja küsis ärevalt tema tervise seisukorra üle järele.
„On parem,“ ütles rüütel, „kui loota julgesin. Kas oli haav kergem kui verejooks laskis arvata või on see palsam imet teinud. Mul on tundmus, nagu võiksin ma juba oma raudriiet kanda, ja seda parem, sest minus tõusevad mõtted, mis mul võimatuks teevad kauemaks tegevuseta jääda.“
„Hoidku pühikud,“ ütles prior, „et Saksi Cedricu poeg enne siit kloostrist ei lahkuks, kuni ta haavad paranenud! Seda lubada oleks meie seisusele häbiks.“
„Ma ei sooviks kunagi teie lahke katuse alt lahkuda, auväärt isa,“ ütles Ivanhoe, „kui ma end mitte küllalt tugev ei tunneks selleks teekonnaks või kui ma poleks seda sunnitud ette võtma.“
„Ja mis võiks teid sundida nii äkilisele lahkumisele?“ küsis kloostriülem.
„Kas teie kunagi, auväärt isa, pole aimanud mingisuguse õnnetuse lähenemist, ilma et oleksite võinud mõista selle aimuse põhjust?“ küsis rüütel. „Kas teie meeli kunagi miski pole tumestanud, nagu sünnib see maastikuga, millelt äkki tormikuulutav pilv päikesepaiste röövib? Ja kas teie ei arva, et niisugused aimused on väärt tähelepanemiseks nagu kaitsevaimu hoiatused läheneva hädaohu eest?“
„Võimatu oleks eitada,“ ütles prior ja lõi risti ette, „et niisugused nähtused on olemas ja et nad on saadetud taeva poolt, kuid iga kord on neil näpunäidetel olnud mõni kõrgem ja selge eesmärk. Aga mis oleks teil kui haavatul sellest praegu kasu, kui teie mustale rüütlile järele ruttaksite, sest kallaletungimisel ei suudaks te teda ometi mitte kaitsta.“
„Prior,“ ütles Ivanhoe, „teie eksite, mina võin nii mõnegi hoobi välja jagada, kui mulle kallale tungitakse. Ja kuigi see nõnda ei oleks, on siis sõjariistad ainukesed abinõud, millega ma teda võiksin toetada? On ju väga hästi teada, et saksid ei armasta normanne, ja kes võib öelda, mis on tagajärjeks, kui ta nendega kokku puutub silmapilgul, kus nende meeled Athelstane surma pärast on ärritatud ja nende pead tema suripidust palavad? Mina pean tema ilmumist nende sekka praegusel silmapilgul väga hädaohtlikuks ja ma oleksin valmis seda hädaohtu temaga jagama või temalt kõrvaldama. Et see kergemini võiks sündida, paluksin teilt mõnda harilikku sõiduhobust, kelle samm oleks vaiksem kui minu sõjahobu oma.“
„Teie saate minu oma tasakäija,“ ütles auväärt kirikuteender, „ja ma sooviksin, et ta teid sama vaikselt sõidutaks nagu püha Albani abti ratsahobune. Kuid oma Malkini — nii nimetan ma teda — kiituseks võiksin ma seda öelda, et kui teie mitte veiderdajalt ratsahobust ei võta, kes võib munade vahel tantsida, siis ei või te kuskilt looma leida, kelle seljas teil nii mõnus ja rahulik oleks istuda kui minu Malkini seljas. Olen nii mõnegi jutluse tema seljas valmis mõelnud oma kloostrivendade ja vaeste kristlikkude hingede õpetuseks.“
„Palun, auväärt isa,“ ütles Ivanhoe, „laske oma Malkin kohe valmis panna ja saatke Gurth mulle mu sõjariistadega.“
„Aga armas härra,“ ütles prior, „paluksin teid selle peale mõelda, et Malkin sama vähe sõjariistadega vilunud on nagu ma isegi ja ma kardan, et ta teie varustuse raskust ei suuda kanda. O, Malkin on arukas loom, kinnitan ma teile, ja tema ei taha mingit asjata raskust omale koormaks võtta. Mina laenasin kord preestrilt pühas Bees „Fructus Temporum’i[1] ja ma kinnitan teile, Malkin ei liikunud enne paigast, kuni ma selle suure raamatu olin vahetanud oma väikese palveraamatuga.“
„Uskuge, püha isa,“ ütles Ivanhoe, „mina ei taha teda mitte liigse raskusega koormata, aga kui ta minuga peaks tülli kippuma, siis seda halvem temale.“
Kuna Ivanhoe seda ütles, pani Gurth talle jalga paar suuri kullatud kannuseid, mis vastupuiklevale hobusele peagi võisid tõendada, et kõige parem on ratsutaja tahtmise järele teha.
Suuri ja teravaid kannuseid nähes, millega varustati Ivanhoe jalad, hakkas auväärt prior oma vastutulelikkust juba kahetsema ja hüüdis: „Armas härra, aga äkki tuleb mul meelde, et minu mära kannuseid üldse ei kannata. Parem oleks, kui te ootaksite, kuni ma lasen oma karjamõisa valitsejalt vaevalt tunni jooksul tema mära tuua, ka see on kahtlemata vaikne, sest tema veab talvel meile palju tulipuid ja ei saa põrmugi kaeru.“
„Tänan teid, auväärt isa, kuid mina jään teie esimese pakkumise juurde, sest Malkin tuuakse juba ukse ette. Gurth kandku minu varustust, ja mis minusse puutub, siis olge kindel, mina ei taha Malkinit mitte liiga vaevata, nagu ka tema ei peaks minu kannatust pingutama. Ja nüüd elage hästi!“
Ivanhoe astus kiiremalt mööda treppi alla, kui ta seda oma haava tõttu lootis teha, ja kargas sadulasse, et priori käest pääseda, kes nii kärmesti talle järele ruttas, nagu tema paksus ja aastad seda vähegi lubasid, kord Malkinile kiitust lauldes, sestsamast õpetades, kuidas temaga ümber käia.
„Tema on tüdrukule kui ka märadele kõige hädaohtlikumais aastais,“ ütles vanamees oma nalja üle naerdes, „sest ta käib ainult viieteistkümnendat.“
Ivanhoe, kel muudki teha oli kui oma hobuse peale mõelda, laskis priori juhatused ning naljad ühest kõrvast sisse, teisest välja ja kuna ta juba sadulasse oli hüpanud ning oma kannupoisil (nõnda nimetas Gurth end nüüd) käskinud enda ligi hoida, läks ta musta rüütli valitud teed mööda metsa, jättes priori kloostri väravate ette temale järele vahtima, kus see hüüdis: „Püha Maria! kui kärmad ja ägedad on need sõjamehed. Ma poleks pidanud Malkini tema kätte usaldama, sest kui temaga midagi juhtub, siis olen ma oma jooksvaga kadunud mees. Ja ometi,“ lisas ta juurde, „kuna ma isegi ei jätaks oma vanu liikmeid hea Inglismaa tuluks tarvitamata, siis võib ka Malkin omad mängule panna. Ehk peavad nad ometi meie vana maja mõne kena kingituse vääriliseks või ehk saadavad nad vanale priorile uue vaikse ratsahobuse. Ja kuigi nad seda ei teeks, sest suured unustavad kergesti väikeste teened, siis olen ma ka sellega tasutud, et tegin, mis õige. Aga nüüd on juba aeg vendi hommikueinele kutsuda. Ah, ma arvan, see kutse meeldib neile palju rohkem kui kellahelin hommikupalveks.“
Nõnda tätsas püha Botolphi prior tagasi refektooriumi, et rootskäri ja õllega kaetud laual munkade hommikueinest juhatajana osa võtta. Hingeldades ja tähtsa näoga istus ta lauda ja laskis nii mõnegi tumeda sõna langeda rikkalikkude kingituste suhtes, mis kloostril olla oodata tema enda, priori, teenete tõttu, missugune teade mõni teine kord tähelepanu oleks äratanud. Aga rootskär oli kõvasti soolatud ja õlu kaunis kange ning nõnda olid vennad sedavõrt hoolsasti mugimisega ametis, et vaevalt võis keegi suuremal määral oma kõrvu tarvitada; samuti ei mõelnud keegi oma ülemuse tähenduse üle lähemalt järele pärida, välja arvatud isa Diggory, keda piinas terav hambavalu, nii et ta ainult ühe poolega võis jahvatada.
Vahepeal liikus must rüütel ühes oma teejuhiga läbi metsatihnikute edasi, ümisedes endamisi ajuti mõnd armunud trubaduuri laulu, julgustades ajuti oma kaaslase lobisevat meeleolu, nii et nende mõttevahetus muutus laulu ja naljatuste seguks, millest meie hea meelega tahaksime lugejale pisut aimu anda. Nõnda siis kujutlege seda rüütlit, nagu meie teda juba kirjeldanud, tugevana ja pikana, laiade õlgadega, tugevate kontidega, oma vägeva sõjahobu seljas, kes oli selle raskuse kandmiseks justkui loodud, nii kergesti ta astus; kiivri näokaitse oli üles tõstetud, et oleks kergem hingata, ainult alumine jagu oli suletud, et näojooni uudishimulikkude silmade eest varjata. Aga tugevad pruuniks põlenud paled olid selgesti näha, samuti ka suured ja selged sinised silmad, mis välkusid ülestõstetud näovarju alt. Rüütli kogu olek avaldas muretut rõõmu ja julget eneseusaldust — meeleolu, mis kunagi hädaohtu ei kartnud, kuid ometi alati valmis oli temale vastu astuma; hädaoht oli harjunud mõte, harilik seltsiline sellele, kellele elukutseks oli sõda ja ootamatud juhtumused.
Narr kandis oma harilikku fantastilist ülikonda, kuid viimase aja sündmused olid ta sundinud oma puumõõga kõvera terasmõõga vastu vahetama ning kilbigi omandama, mida ta oma elukutse peale vaatamata Torquilstone piiramisel osava meistrina oli tarvitanud. Tõepoolest peituski Wamba peaaju nõrkus ainult tema kerges ärritatavuses, mis teda kauemaks ajaks ei lasknud rahulikult paigal püsida või mingisugust kestvamat mõttekäiku jälgida, kuna ta mõneminutilist ülesannet väga hästi võis täita või silmapilksest jutuajamisest osa võtta. Sadulas kiikus ta vahet pidamata edasi ja tagasi, kaldudes kord hobuse kaelale, sestsamast tema laudjale, tõstes kord mõlemad jalad ühele poole külge, sestsamast pöördes silmad saba poole, lühidalt — ta tegi tuhat ahvitempu, kuni tema hobu kannatuse kaotas ja ta oma seljast rohu sisse maha paiskas, mis rüütlile palju nalja valmistas, kuigi ta peale seda oma kaaslast käskis kindlamini sadulas istuda.
Sel silmapilgul, kus meie nad tabame, olid nad parajasti „virelai“ laulmisega ametis, nagu seda laulu nimetati, milles narr enam vilunud krampluku rüütlile kaunis valel ja karedal toonil kaasa kõõrutas. Laul kõlas nõnda:
Rüütel. |
„Kena laul,“ ütles Wamba, kui nad olid lõpetanud, „ja ilus moraal, vannun ma oma narrimütsi nimel. Harilikult laulan seda laulu ikka oma seltsimehe Gurthiga, kes on nüüd Jumala ja oma isanda abiga vabamees. Millalgi saime kere peale, sest laul kiskus meid sedavõrt kaasa, et me veel kaks tundi pärast päikese tõusu poolunes asemel lamasime ja laulda kõõrutasime. Sest ajast tunnen kontides alati valu, kui ma seda laulu kuulen. Sellest hoolimata mängisin ma praegu ometi Anna-Marie osa teie rõõmuks, armas härra.“
Naljahammas algas teist laulu, mingisugust naljalaulu, millega rüütel viisi tabades peagi ühines.
Rüütel ja Wamba. |
Ta onu on kannupoiss, isa mõisnikuks olnd, |
„Hea meelega tahaksin, Wamba,“ ütles rüütel, „et meie võõrusisand seal kohtamispuu all või tema kaplan, lõbus munk, seda julget vabameest ülistavat laulu oleksid kuulnud.“
„Seda ei tahaks mina mitte,“ ütles narr, „kui teil puuduks kandme otsas see jahisarv.“
„See on Locksley hea tahtmise pant,“ ütles rüütel, „kuid vaevalt tuleb mul teda tarvitada. Aga üks on kindel: kolm sõna sel sarvel koguvad peagi tubli salga neid ausaid vabamehi meie ümber.“
„Tahaksin öelda: annaks taevas, et see sarv oleks pandiks, mis meid laseks rahuga nende seltsist pääseda,“ tähendas narr.
„Mis sa sellega arvad?“ küsis rüütel. „Tahad sa öelda, et nad muidu meile seltsimehe poolest kallale tungiksid.“
„Ei, mis minusse puutub, siis ei lausu ma midagi,“ ütles Wamba, „sest rohelisel metsal on samuti kõrvad nagu kivimüürilgi. Aga kas võid mulle öelda, härra rüütel, millal on parem, et rahapung ja viinapudel oleksid tühjad?“
„Millal? ei kunagi,“ vastas rüütel.
„Niisuguse lihtsameelse vastuse eest pole sa väärt, et nad sul kunagi täis oleksid! Teed hästi, kui sa oma viinapudeli enne saksilase kätte andmist tühjendad, ja raha jäta koju, kui sa mõtled metsa minna.“
„Sina pead meie sõpru röövliteks, eks?“ ütles krampluku rüütel.
„Seda ei kuulnud te minult, armas härra,“ ütles Wamba. „Hobusele oleks kergenduseks, kui tal raudriided pikal teekonnal ümbert ära võetakse, samuti kergendataks ka ratsaniku hinge, kui temalt võetaks kõige kurja juur, sellepärast ei taha ma neile, kes selle kergenduse eest muretsevad, mingisuguseid karedaid nimetusi anda. Aga mina jätaksin alati oma raudriide koju ja rahapunga kambri, kui ma neid tublisid poisse kohtan, sest nõnda vähendaksin nende vaeva.“
„Ometi peaksime nende eest palvetama, kuigi sa kõneled neist nii kenu asju,“ ütles rüütel.
„Teeksin seda kõigest südamest,“ ütles Wamba, „kuid linnas, mitte metsas, nagu tegi seda püha Beesi abt, kelle nad panid jumalateenistust pidama vana õõnsa tamme sisse nagu kantslisse.“
„Räägi mis tahad, Wamba, aga sinu isandal Cedricul olid nad Torquilstones vabamehelikult abiks,“ ütles rüütel.
„Muidugi,“ vastas Wamba, „aga see oli nende arve Jumalaga.“
„Nende arve, Wamba! Mis sa sellega mõtled?“ lausus rüütel.
„Mõtlen, et nemad peavad taevaga arvet, nagu teeb seda meie vana keldriülem oma viinadega või juut Isaak oma võlgnikkudega, ja nagu viimanegi püüavad nad võimalikult vähe välja anda ning võimalikult palju selle eest sisse võtta, rehkendades kahtlemata seitsmekordse protsendiga, mis pühakiri heategude eest tõotab anda.“
„Selgita oma arvamist näitega, Wamba, sest minul pole arvudest ja protsentidest vähematki aimu,“ ütles rüütel.
„Noh,“ ütles Wamba, „kui teie vaprus tõepoolest nii lihtmeelne on, siis peab ta tundma õppima, et need ausad poisid iga oma heategu pisut vähem kiidetud teoga kaaluvad, näiteks — andes kerjusmungale krooni ja võttes selle tasuks mõnelt paksult abtilt sada kuldtükki, või lasevad vaese lese rahuga läbi ning suudlevad selle tasuks mõnd tüdrukut.“
„Kumb neist oli nüüd hea- ja kumb kuritegu?“ küsis rüütel.
„Kena nali! Kena nali!“ hüüdis Wamba. „Hea seltskond teritab mõistust. Oleksin valmis vanduma, et te siis, kui te lõbusa pagulasega joobnud õhtupalvet lugesite, midagi nii head ei öelnud!… Kuid asja juurde. Lõbusad metsavennad ehitavad mõnele vaesele mehele maja ja põletavad härrastel lossi pea pealt maha; ehitavad kantsli, aga röövivad kiriku selle eest paljaks; vabastavad mõne vaese vangi, aga tapavad uhke sheriffi; või et meie asjale lähemale saada — vabastavad Saksi franklini ja põletavad elusalt normanni paruni. Lühidalt, nad on kenad vargad ja viisakad röövlid, kuid õnnelik see, kes nendega siis kokku satub, kui nende arved on halvad.“
„Kuidas nii, Wamba?“ küsis rüütel.
„Noh, siis kahetsevad nad pisut ja mõtlevad oma arveid taevaga parandada. Aga kui nende arved tasakaalus seisavad, siis häda neile, kes nendega mingit uut arvet peavad algama! Reisijaid, kes esimestena peale Torquilstone heategu nende kätte langevad, koorivad nad hirmsasti. Ja ometi,“ ütles Wamba, lähenedes rüütlile, „leidub seltsimehi, kes reisijaile palju kardetavamad kui need röövlid.“
„Ja kes võiksid need küll olla? Siin pole ju teil, arvan ma, ei hunte ega karusid,“ ütles rüütel.
„Pagan võtku, härra, need on ju Malvoisini sõdurid,“ ütles Wamba, „ja lubage omale tähendada, et kodusõja päevil on kümmekond niisugust halvemad kui kari hunte mõni teine kord. Praegu ootavad nad muidugi oma saaki ja abiks on neil Torquilstonest põgenema pääsnud mehed. Kui me neid kohtaksime, peaksime oma võidu eest kallilt maksma. Noh, härra rüütel, mis teie teeksite, kui paar tükki neist meile vastu tuleksid?“
„Naelutaksin need võrukaelad odaga maa külge, Wamba, niipea kui nad meile tüliks oleksid.“
„Aga mis siis, kui neid oleks neli?“
„Nad jooksid kõik ühest karikast,“ vastas rüütel.
„Aga mis kuuega?“ jätkas Wamba, „kui meie samuti kahekesi oleksime — kas ei tuletaks te siis Locksley sarve meelde?“
„Mis! Abipuhumiseks?“ hüüdis rüütel; „paarikümne niisuguse närukaela pärast, keda tubli rüütel oma ees võib ajada, nagu teeb seda tuul langenud lehtedega?“
„Hea küll siis,“ ütles Wamba, „paluksin seda sarve lähemalt näha, millel nii vali hääl olevat.“
Rüütel võttis kandme kaelast ja ulatas ta ühes sarvega kaasreisijale, kes selle silmapilk omale kaela pani.
„Tra-lira-la,“ tegi ta sarve sõnu vilistades, „nüüd tean seda sama hästi nagu mõni teine.“
„Kuidas te seda arvate, võrukael?“ küsis rüütel, „andke mulle sarv tagasi.“
„Olge mureta, härra rüütel, ta on kindlas paigas. Kui vaprus ja narrus üheskoos reisivad, siis peab narrus sarve kandma, sest tema oskab paremini puhuda.“
„Ei, poiss,“ ütles must rüütel, „see läheb juba pisut üle piiri. Ära pane mu kannatust kaalule.“
„Ära tarvita minu vastu vägivalda, härra rüütel,“ ütles naljahammas, hoidudes kärsitust rüütlist natuke maad eemale, „muidu annab narrus päkkadele tuld ja jätab vapruse üksinda läbi metsa teed otsima.“
„Aa, sa tabad mind sinna paika!“ ütles rüütel, „pealegi pole mul aega sinuga jännata. Hoia sarv oma käes kui tahad, ainult katsume et edasi saame.“
„Siis ei taha te mulle enam halba teha?“ küsis Wamba.
„Ütlen, et ei, sa võrukael.“
„Rüütellik sõna pandiks,“ nõudis Wamba, kuna ta ettevaatlikult lähenes.
„Minu rüütellik sõna pandiks, tule ainult lähemale oma narrusega.“
„Noh, siis on vaprus ja narrus jällegi head seltsimehed,“ ütles naljahammas julgesti rüütlile lähenedes. „Tõepoolest, ma ei armasta niisuguseid kõrvakiile, nagu tubli munk enne sai, kui ta keeglina murul veeres. Ja nüüd, kuna narrus sarve kannab, võib vaprus enda jalule ajada ja oma lakka raputada, sest kui ma ei eksi, siis peitub seal tihnikus salkkond, kes meid luurab.“
„Miks te seda arvate?“ küsis rüütel.
„Kaks või kolm korda nägin ma roheliste lehtede vahel kiivrit välgatamas, sellepärast. Oleksid nad ausad mehed, siis oleksid nad teerajal püsinud. See tihnik kõlbab väga hästi püha Nikolause austajaile kabeliks.“
„Tõepoolest,“ ütles rüütel ja sulges näovarju, „teil näib õigus olevat.“
Õigel ajal varjas ta oma näo, sest järgmisel silmapilgul lendas varjupaigast kolm noolt talle vastu pead ja rinda, millest üks talle tingimata peaajju oleks tunginud, kui mitte terasest näovari teda tagasi poleks tõrjunud. Teised kaks põrkasid rinnavarjult ja kilbilt tagasi, mis tal kaelas rippus.
„Tänan sind, tubli relvasepp,“ ütles rüütel. „Wamba, tungime neile kallale,“ ja ta kihutas otseteed tihniku poole. Vastu tormasid talle täie iiliga kuus või seitse sõdurit. Kolm sõjariista põrkasid tema vastu ja purunesid, nagu oleks neil terastorn ees seisnud. Musta rüütli silmad näisid tuld pilduvat isegi läbi näovarju vaatepilu. Sõnulseletamata auväärilikkusega tõusis ta oma jalaraudadel püsti ja hüüdis: „Mis see tähendab, mu härrad?“ Mehed ei annud mingit muud vastust, kui paljastasid oma mõõgad, tungisid igast küljest rüütlile kallale ja karjusid: „Sure, türann!“
„Ha! Püha Edward! Ha! Püha George!“ hüüdis must rüütel, virutades igal hüüdel ühe mehe maha, „on siin äraandjad?“
Nii meeleheitlikud võitlejad kui need rüütli vastased olidki, ometi pidid nad taganema käe ees, mis kandis iga hoobiga surma, ja juba näis, et tema viimaks üksinda võitjaks jääb niisuguse arvulise ülekaalu vastu, kui viimaks üks rüütel, kes sinist varustust kandis ja tänini teiste seljataha hoidunud, ettepoole tormas ja odaga mitte ratsaniku, vaid tema hobuse pihta sihtis, keda ta surmavalt haavas.
„See oli kelmi temp!“ hüüdis must rüütel, kui täkk maha langes ja ratsaniku endaga kaasa kiskus.
Sel silmapilgul puhus Wamba sarve, sest kõik tänine oli sedavõrt ruttu sündinud, et ta selleks aega polnud leidnud. Äkiline häälekõla kohutas mõrtsukad silmapilguks tagasi ja Wamba, kuigi halvasti relvastatud, tõttas ligi ning aitas rüütli jalule.
„Häbi teile, te kelmid argpüksid!“ hüüdis must rüütel sinisele varustusele, kes näis kallaletungijaid juhtivat, „põgenete teie juba sarve eest, mida puhub narr?“
Nende sõnade kihutusel tungisid vaenlased uuesti mustale rüütlile kallale, kellele paremaks seljataguseks varjuks oli nüüd tamm, mille vastu seistes ta end mõõgaga kaitsis. Kelm rüütel, kes oli uue oda võtnud, valvas silmapilku, mil musta rüütlit kõigilt küljilt suruti, et siis hoogu võtta ja teda täiel iilil puu külge naelutada, kuid Wamba ajas tema kavatsuse nurja. Oma jõu puuduse tasus ta väledusega ja kuna vaenlastel peavastasega tegemist, võis Wamba peaaegu hädaohuta võitlusse segada, kus ta hoolega sinise varustuse talitamist silmas pidas ja lõpuks kõige hädaohtlikumal silmapilgul tema hobuse põlvsooned oma kõvera mõõgaga läbi raius, nii et mees kui ka hobu maha lendasid. Krampluku rüütli seisukord jäi ikkagi väga kardetavaks, kuna ju teda mitu hästi varustatud sõdurit surusid ja tema ise jagatud tugevate hoopide tõttu lõpuks ometi ka väsima hakkas. Äkki aga sirutas nool tema hirmsama vastase maha, kuna salk vabamehi metsast välja tungis, keda juhatasid Locksley ja lõbus munk, võttes agaralt lahingust osa, nii et kallaletungijad peagi surnult või raskesti haavatult maas lamasid. Must rüütel tänas neid teatud ülevusega, mida nad varemalt tema tegumoes polnud tähele pannud, sest tänini oli ta talitanud enam julge ja otsekohese sõdurina kui kõrgemast soost isikuna.
„Mul on väga tähtis,“ ütles ta, „teada saada, enne kui ma päästjaile oma tänu avaldan, kes on küll minu vaenlased. Ava sinise rüütli näovari, Wamba, sest tema näib olevat kelmide peamees.“
Naljahammas läks silmapilk mõrtsukate pealiku juurde, kes kukkudes vigastada oli saanud ja lamava hobuse all kinni oli, ilma et ta oleks võinud tõusta või põgeneda.
„Lubage, vapper härra,“ ütles Wamba, „mina pean nüüd teil kannupoisiks olema, nagu olin esiti tallipoisikski: esiti võtsin teid sadulast maha, nüüd vabastan teie pea kiivrist.“
Nõnda öeldes ta päästis mitte just õrnal käel lamaja peast kiivri, mis eemale rohule veeres ja krampluku rüütlile hallid juuksed ja näo avas, mida ta praegustel oludel kuidagi ei lootnud näha saada.
„Waldemar Fitzurse!“ hüüdis ta imestanult, „mis võis küll sinusuguse kõrgeaulise isiku niisugusele autule teole ajada?“
„Richard,“ ütles vangistatud rüütel talle otsa vaadates, „sina tunned inimesi vähe, kui sa ei tea, kuhu võib Aadama lapse ajada auahnus ja kättemaksu-himu.“
„Kättemaks?“ vastas must rüütel. „Ma pole sulle kunagi ülekohut teinud. Minule pole sul midagi kätte maksta.“
„Minu tütar, Richard, kelle sa ära põlgasid — kas see polnud teotus normannile, kellel on sama suursugune veri nagu sinul omalgi?“
„Sinu tütar?“ vastas must rüütel. „See on vast vaenluse ja verevalamise põhjus! Minge eemale, mu härrad, ma tahaksin temaga üksi rääkida. Ja nüüd, Waldemar Fitzurse, räägi mulle tõtt, tunnusta, kes ajas su sellele äraandlikule teole.“
„Sinu isa poeg,“ vastas Waldemar, „kes selle teoga sinule ainult sinu sõnakuulmatust oma isa vastu kätte maksis.“
Richardi silmis välkus vihatuli, kuid tema loomuse parem osa sai võidu. Ta surus üürikeseks käe otsaesisele ja vaatas lamavale parunile näkku, kus heitlesid häbi ja uhkus.
„Sa ei palu oma elu pärast, Waldemar,“ ütles kuningas.
„See, kes lõvi küüsis, teab, et see on asjata,“ vastas Fitzurse.
„Siis võta ta palumata,“ ütles Richard; „lamavad laibad pole lõvi saak. Võta oma elu minult vastu, kuid ainult tingimusel, et sa kolme päeva jooksul Inglismaalt lahkud ja Normandia lossi oma häbi lähed varjama ning et sa kunagi enam ühes oma kelmusega Johann von Anjou nime meelde ei tuleta. Kui sind pärast määratud aega Inglise pinnal tabatakse, siis sa sured, või kui sa kunagi peaksid midagi hingama, mis minu suguvõsa au võiks puutuda, siis — püha George nimel — ei pea isegi kirikualtar sinu elule pühaks paigaks olema. Ma lasen su sinu enda lossi müüril välja riputada kaarnaile roaks. — Andke sellele rüütlile hobune, Locksley, sest te olete mõned ulajooksjad kinni püüdnud, ning laske ta puutumata minna.“
„Kui ma mitte häält ei arvaks kuulvat, mis ei võimalda vasturääkimist,“ vastas vabamees, „siis saadaksin sellele kelmile noole järele, mis vabastaks ta pika reisi vaevadest.“
„Sa kannad Inglise südant rinnas, Locksley,“ ütles must rüütel, „ja teed väga õieti, kui tarvilikuks pead minu sõna kuulata: mina olen Inglismaa Richard!“
Need majesteetlikul ja kõrgele seisusele vastaval toonil räägitud sõnad, mis ka toonitamata ei jätnud Lõvisüda iseloomu, mõjusid sedavõrt, et kõik vabamehed aupakkumise avaldamiseks põlvili langesid ja oma kuritegude eest andeksandmist palusid.
„Tõuske üles, mu sõbrad,“ ütles Richard armulikul toonil ja pööras nende poole oma palge, milles harilik heasüdamlus juba hiljutise viha võitnud, järele jättes sinna ainult pingutusest tõusnud kerge puna. „Tõuske üles,“ kordas ta. „Teie üleastumised, olgu metsas või põllul, on tasutud selle abiga, mida te Torquilstone vallide all tõite mu rõhutud alamaile ning täna oma kuningale. Tõuske, mu laenumehed, ja olge tulevikus head alamad. Ja sina, tubli Locksley…“
„Ärge nimetage mind enam Locksleyks, mu laenuhärra, vaid hüüdke mind nimega, mille kõla on, kardan ma, liiga kaugele kostnud, kui et ta poleks teie kuninglikku kõrva puutunud… Mina olen Sherwoodi metsa Robin Hood.“
„Röövlite kuningas ja tublide poiste vürst,“ ütles kuningas, „kes poleks mitte sinu nime kuulnud, mille kõla ulatub Palestiinani. Kuid ole kindel, tubli röövel, mitte ainustki sinu tegu, mis sa minu äraolekul segaste aegade tõttu teinud, ei pea karistustega mälestatama.“
„Vanasõnal on õigus,“ ütles Wamba, kes oma sõna vahele pistis, aga vähema julgusega kui harilikult,
„On kiisuke läind, |
„Wamba, oled sa siin?“ ütles Richard. „Nii kaua pole juba sinu häält kuulnud, et ma arvasin, sa oled ehk plehku pistnud.“
„Mina plehku pistnud!“ hüüdis Wamba. „Millal olete näinud, et narrus oleks vapruse maha jätnud? Siin lamab see hall hobu, minu mõõga võiduhind, mille ma hea meelega uuesti jalule aitaksin, kui ma tema asemele oleksin võinud sirutada tema isanda. Õige ta ju on, alguses taganesin ma pisut, sest narrivammus ei pea piigile nii hästi vastu kui raudriie. Aga kuigi ma mõõgaga hästi ei võidelnud, ometi peate tunnustama, et ma seda paremini puhusin.“
„Ja heaks otstarbeks, aus Wamba,“ vastas kuningas. „Sinu head teenistust ei unustata.“
„Confiteor! Confiteor![2]“ hüüdis mingisugune alandlik hääl kuninga läheduses, „minu ladina keel ei ulatu kaugemale: tunnustan enda äraandjaks ja palun enne andeks, kui mind surma saadetakse.”
Richard pöördus ümber ja nägi lõbusa munga põlvitamas ja oma roosikrantsi sõrmitsemas, kuna tema võitluskepp, mis heitlemisel agaralt oli töötanud, tema kõrval maas lamas. Tema näoilme avaldas kõige sügavamat rusutud meeleolu, silmad olid ülespoole pöördunud ja suunurgad rahakoti topsidena allapoole (nagu tähendas Wamba). Kuid sellesse põhjatusse kahetsuse ilmesse tungis varjatud pilke joon, mis tegi tema kartuse kui ka kahetsuse silmakirjalikuks.
„Miks nii rusutud, hull preester?“ küsis Richard. „Kardad sa, et su piiskopp teada saab, kui truult sa neitsi Mariat ja püha Dunstani teenisid? Ära karda, Inglismaa Richard ei lobise ühtegi saladust välja, mis talle pudeli juures usaldatud.“
„Mitte see, armuline valitseja,“ vastas pagulane (keda Robin Hoodi jutustustes kui vend Tucki tuntakse), „mitte kõverat keppi, vaid valitsuskeppi ma kardan. O, et just minu rusikas pidi see olema, mis Issanda võitud mehe kõrvalaudu pidi puutuma!“
„Ha, ha!“ lausus Richard, „puhub tuul sealtpoolt?! Tõepoolest olen ma juba selle kõrvakiilu unustanud, kuigi mu kõrv kogu päeva peale seda pilli ajas. Aga kui see küll ausasti anti, siis võivad ümberseisjad tunnistada, et ta niisama ausasti tagasi maksti, või kui sa arvad, et ma sulle midagi võlgnen, siis olen valmis veel teise kiilu lisaks andma.“
„Ei, ei,“ vastas vend Tuck, „ma sain oma protsentidega tagasi. Annaks Jumal, et majesteet kõik oma võlad nii rikkalikult tasuks.“
„Võiksin ma seda rusikahoopidega teha, siis poleks minu võlauskujail kunagi põhjust tühja varakambri üle nuriseda.“
„Ja ometi,“ ütles munk, tehes jällegi endist alandlikku ja silmakirjalikku nägu, „ma ei tea, missugust karistust ma selle pühadust teotava hoobi eest peaksin kandma!“
„Vend, ära räägi enam sellest,“ ütles kuningas, „sest peale kõiki neid hoope, mis ma saanud paganailt ja uskmatuilt, ei pane ma Copmanhursti pühalt mungalt saadud hoopi enam mikski. Kuid mina arvan, mu aus munk, et parem oleks kirikule ja sinule endalegi, kui mina sulle luba muretseksin mungakuuest loobumiseks, nii et sa võiksid vabamehena meie isiklikku kaitseväkke teenistusse astuda, nagu sa olid tänini püha Dunstani altari teenistuses.“
„Mu laenuhärra,“ ütles munk, „palun kõige alandlikumalt andeks, lootes, et te mu vabandust tähele panete, kui ma ütlen, et teie ei tea, kui hirmsasti laiskuse patt minu üle võimust on võtnud. Püha Dunstan — olgu ta meile armuline! — seisab rahulikult oma nurgas, kuigi ma palvetamise unustaksin rasvase metspuki parast. Mõnikord jään ööseks kodust ära, mõni teab kuhu, aga püha Dunstan ei kaeba, tema on vaikne ja rahulik isand, nagu mõni puukuju kunagi. Kuid vabamehena oma kuninga ihukaitsjaks olla — au on kahtlemata suur, — aga kui peaksin sammukese kõrvale kalduma kuhugi mõnd leske trööstima või metslooma tapma, siis oleks kohe: „kus on see preesterpeni? Kes on Tucki näinud? See mungakuuest tulnud kelm hävitab rohkem metsloomi kui kogu maa või — ta jookseb igale pelglikule emahirvele järele.“ Lõpuks ma palun, mu hea laenuhärra, jätke mind nõnda, nagu te mu leidsite, või kui te mind tahate lasta oma lahkuse osaliseks saada, siis nimetage mind Copmanhursti püha Dunstani mungaks, kes tänulikult vastu võtab pisemagi annetuse.“
„Mõistan,“ ütles kuningas, „ja pühal mungal peab minu jahiloomadest Warncliffe metsades osa olema. Kuid pane tähele — igaks aasta-ajaks määran sulle ainult kolm pukki, aga kui need kolm tapetut kolmekümmet mitte ei vabanda, siis pole ma kellegi kristlik kuningas ja tõsine rüütel.“
„Teie kõrgus olgu kindel,“ ütles munk, „et püha Dunstani õnnistusel kasvab teie poolt määratud rikkaliku saagi hulk.“
„Selles ma ei kahtle, hea vend,“ ütles kuningas, „ja kuna pukiliha on ainult kuiv toit, siis saab meie keldriülem käsu iga aasta sulle anda ankru sekti, nahklähkri malvaasiat ja kolm aami kõige paremat õlut. Kui see sinu janu ei suuda kustutada, siis tule minu juurde kuningakotta, kus sa minu sissekallajaga tutvust pead tegema.“
„Kuid püha Dunstan?“ ütles munk.
„Saab peakatte, ametikuue ja altarivaiba,“ jätkas kuningas omale risti ette lüües. „Aga naljast me ei tohi tõtt teha, sest muidu võiks Jumal meid nuhelda, et me enam oma lolluste kui tema au ja austamise peale mõtleme.“
„Mina vastutan oma kaitsepühiku eest,“ ütles munk lõbusalt.
„Vastuta iseenda eest, munk,“ ütles kuningas Richard pisut tõsisemalt, kuid ulatas pagulasele kohe oma käe, mida see pisut häbelikult põlvili langedes suudles. „Minu sirutatud kätt austad sa vähem kui minu rusikat,“ ütles kuningas, „sest ühe ees põlvitad sa ainult, kuna sa teise ees maas lamasid.“
Kuid munk, kes oma naljatava tooniga kartis kuningat pahandada (samm, mille eest need peavad hoiduma, kes kuningatega läbi käivad), kummardus sügavasti ja tõmbus tagasi.
Samal silmapilgul ilmus kaks uut isikut näitelavale.