Ivanhoe/XI
←X
|
Ivanhoe Walter Scott, tõlkinud A. H. Tammsaare |
XII→
|
Üheteistkümnes peatükk.
I röövel: Seiske, härra, ja heitke endast oma |
Gurthi öised juhtumused polnud sellega veel lõpul, nagu ta seda isegi osalt aimas, kui ta harvalt seisvaist majadest külaserval mööda jõudis ja enda sarapuu-põõsaste ja okastammedega piiratud nõguteelt leidis, mille üle siin ja seal mõni päkapikulane tammgi oma laiad oksad sirutas. Tee oli pealegi veel rööpliseks sõidetud, sest seda mööda oli hiljuti mitmesuguseid asju turniiriplatsile veetud, ja ilm oli üsna pime, kuna ju kõrged teekaldad ja tihedad põõsad kuu kiirtele pääsetee täiesti sulgesid.
Küla poolt kostis kauge prassijate kisa, millesse seganes ajuti vali naer, mõnikord katkestatud karjumise ja ka metsiku muusika kõlaga. Kõik need hääled, tähendades metsikut korratust linnas, mis rüütlite ja nende liiderlikkude kaaslastega täis kiilutud, tegid Gurthi teatud määral rahutuks. „Juudi neiul oli õigus,“ rääkis ta endamisi. „Taeva ja püha Dunstani nimel, sooviksin, et ma oma varandusega juba teekonna lõpul oleksin! Siin pole niipalju rändavaid vargaid kui rändavaid rüütleid ja rändavaid kannupoisse, rändavaid munki ja rändavaid laulikuid, rändavaid veiderdajaid ja rändavaid naljahambaid, et isegi ainukese marga omanik hädaohtu võiks sattuda, mis siis veel rääkida seakarjusest kullakotiga. Kui ma ometi kord nende põrgupõõsaste vahelt välja jõuaksin, et ma vähemalt neid püha Nikolause ametnikke võiksin näha, kes mul kõrri tahavad kinni karata.“
Gurth kiirustas sammu, et lagedale kogukonna heinamaale jõuda, kuhu õõnestee viis, kuid tal polnud õnne oma eesmärgile saabuda. Jõudes just õõnestee lõppu, kus põõsastik kõige tihedam, kargasid neli meest talle kallale, nagu ta hirm oli aimanud, kaks kummaltki poolt, ja haarasid temast nii kõvasti kinni, et vastupanu praegusel silmapilgul täiesti asjata oli. „Anna siia, mis sul on,“ ütles üks meestest, „meie oleme ühiskonna vabastajad, kes vabastavad igamehe tema koormast.“
„Mind ei vabastaks teie mu koormast mitte nii kergesti,“ urises Gurth, kelle püsimata ausust ei võinud isegi avaliku vägivallaga taltsutada, „kui mul võimalik oleks kolmgi hoopi oma kaitseks anda.“
„Seda näeme varssi,“ ütles röövel ja oma kaaslastega rääkides lisas ta juurde: „Tooge see võrukael kaasa. Nagu näha, ei keeldu ta mitte ainult oma rahakotti ära andmast, vaid tahab lasta ka oma pealuu sisse lüüa — tahab kaht aadrit korraga.“
Selle käsu peale viidi Gurth kaasa ja kuna ta pisut hoolimata üle pahempoolse teekalda kisti, leidis ta enda kogukonna heinamaa ja õõnestee vahelmisest tihnikust. Ta oli sunnitud neile järgnema kõige paksemasse rägastikku, kus nad ootamata lageda koha leidsid ja kus puuoksad ning lehed kuukiirtele takistuseks ei olnud. Siin ühinesid eelmistega kaks uut isikut, kes nähtavasti samasse rühma kuulusid. Neil olid lühikesed mõõgad vööl ja tublid porgud käes ja nagu Gurth nüüd nägi, kandsid nad kõik näokatteid, mis nende elukutse kohta enam mingit kahtlust ei jätnud, kuigi see veel tänini oleks võinud nõnda olla.
„Kui palju sul raha on, võrukael?“ küsis üks varas.
„Kolmkümmend tsehiini minu oma,“ vastas Gurth urisevalt.
„Saak, saak!“ hüüdsid röövlid, „saksilasel on kolmkümmend tsehiini taskus ja tuleb külast kainelt koju! Kõige vastuvaidlematum ja paratamatum saak — kõik, mis tal on.“
„Ma korjasin, et end vabaks osta,“ ütles Gurth.
„Sina oled eesel,“ vastas üks varas, „kolm pudelit topeltõlut oleksid su sama vabaks teinud, nagu su isandki, veel vabamakski, kui ta on saksilane nagu sina ise.“
„Kurb tõde,“ vastas Gurth, „aga kui need kolmkümmend tsehiini minu ja mu käed teilt vabaks võivad osta, siis annan ma nad teile.“
„Pea,“ ütles üks, kel teiste seas teatud mõju, „sinu kotis, nagu läbi mantli katsudes tundub, on rohkem raha, kui sa meile ütlesid.“
„See on minu hea isanda rüütli oma,“ vastas Gurth, „millest ma muidugi ainustki sõna poleks lausunud, kui te minu varandusega oleksite rahuldunud.“
„Sa oled aus mees, kindlasti,“ vastas röövel, „ja meie ei jumalda püha Nikolaust mitte sedavõrt, et sa oma kolmekümmet tsehiini ei võiks päästa, kui sa meie vastu otsekohene oled. Ajutiseks usalda aga oma hoiulolev varandus meie hoolde.“ Nõnda öeldes võttis ta Gurthi rinnalt suure nahktasku, milles peitus Rebekka antud kullakott, niisama ka ülejäänud kullatükid, ning jätkas siis oma juurdlust: „Kes on su isand?“
„Pärandusetu rüütel,“ vastas Gurth.
„Kelle tubli oda tänasel turniiril võidu sai?“ ütles röövel. „Kuidas on tema nimi ja missugune ta suguvõsa?“
„Tema tahab, et see saladuseks jääks,“ vastas Gurth, „ja minult muidugi ei kuule teie selle kohta midagi.“
„Mis on sinu oma nimi ja missugune su suguvõsa?“
„Seda öelda tähendaks avaldada ka isanda omi,“ ütles Gurth.
„Sa oled häbemata poiss,“ ütles röövel, „kuid sellest hiljemini. Kust sai sinu isand selle kulla? On see tema pärandus või kust ta tema võttis?“
„Võttis oma tubli odaga,“ vastas Gurth. „Siin kotis on nelja hea hobuse ja varustuse hind.“
„Kuipalju seal on?“ küsis röövel.
„Kakssada tsehiini.“
„Ainult kakssada tsehiini!“ ütles röövel. „Teie isand oli võidetute vastu armuline ja nõudis liiga madala lunastuse. Nimeta maksjad.“
Gurth tegi seda.
„Missugune lunastus määrati tempelrüütel Brian de Bois-Guilberti hobuse ja varustuse eest? — Sa näed ju, mind sa petta ei saa.“
„Mu isand,“ vastas Gurth, „ei taha tempelrüütlilt muud lunastust kui aga tema südameverd. Nemad on väljakutse tõttu verivaenluses ja ei või sellepärast viisakalt teineteisega läbi käia.“
„Tõepoolest!“ hüüdis röövel ja peatus peale seda. „Ja mis tegid sa selle summaga Ashbys?“
„Mina läksin,“ ütles Gurth, „Yorki Isaaki juurde temale ta hobust ja varustust tasuma, mis ta minu isandale selleks turniiriks nõutanud.“
„Ja kui palju maksid sa Isaakile? Ma arvan, raskuse järele on kotis veelgi kakssada tsehiini.“
„Isaakile maksin ma,“ ütles saksilane, „kaheksakümmend tsehiini ja tema andis mulle selle asemel sada tagasi.“
„Kuidas! mis!“ hüüdsid kõik röövlid korraga, „julged sa meiega mängida, et sa nii häbemata valetad?“
„Mis ma räägin, on tõsi kui kuu taevas,“ ütles Gurth. „Just selle viimase summa leiate siidkotist, mis on teisest kullast eraldi paunas.“
„Mõtle ometi, mees,“ ütles pealik, „sa räägid ju juudist, iisraelimehest, kes võib sama vähe kulda tagasi anda, nagu kõrbeliiv kannutäie vett, mille palverändaja sinna valanud.“
„Nendes pole ju rohkem halastust,“ ütles teine röövel, „kui ausas kohtuametnikuski.“
„Ometi on see, nagu ma ütlen,“ kinnitas Gurth.
„Võta tuli üles, silmapilk,“ ütles pealik, „ma loen raha üle ja on see nõnda, nagu see poiss ütleb, siis pole juudi heasüdamlus mitte väiksem ime kui see allikas, mis tema suguvendi kõrves jootis.“
Tuli võeti üles ja röövel hakkas rahapauna revideerima. Teised surusid tema ümber ja isegi need, kes Gurthi pidid hoidma, lasksid oma käed lõdvemale, kuna nad kaelad kullalugeja poole sirutasid. Nende hooletust kasutades raputas Gurth kogu oma jõudu ja kärmust kokku võttes enda lahti ja oleks võinud põgeneda, kui ta oleks söandanud oma isanda varanduse maha jätta. Kuid mitte niisugune polnud tema kavatsus. Ta tõmbas ühel mehel porgu käest, virutas sellega pealiku maha, kes tema kavatsust ei märganud, ja oleks peaaegu pauna ning kulla uuesti oma võimusesse saanud. Kuid vargad olid tema tarvis liiga välpad ja valdasid jällegi Gurthi enda kui ka tema kulla.
„Võrukael!“ ütles pealik üles tõustes, „sa purustasid mu pealuu ja mõnede teiste meiesuguste käes võiks su käsi halvasti käia. Nüüd saad sa aga silmapilk oma saatuse teada. Esiti räägime sinu isandast, sest rüütli asjadel on kannupoisi omadest eesõigus, nagu nõuavad rüütlimäärused. Seni seisa sa paigal, muidu saad sa, nii et kogu eluajaks vagusaks jääd… Seltsimehed!“ ütles ta siis salga poole pöördudes, „see siidist kott on ehitud heebrealiste tikandustega ja mina arvan, et see mees räägib tõtt. Tema isand, rändav rüütel, peaks meie poolt tollivabaks jääma. Ta on liiga meie eneste sarnane, kui et ta meile saagiks võiks olla, sest koer ei peaks mitte koera ajama, seni kui on veel hunte ja rebaseid rikkalikult saadaval.“
„Meie eneste sarnane?“ vastas üks salgast. „Tahaksin hea meelega kuulda, kuidas nõnda.“
„Ah sind lolli,“ vastas pealik. „Eks ole ta vaene ja päranduseta nagu meiegi? Eks muretse ta omale ülespidamist mõõgateraga nagu meiegi? Eks löönud ta Front-de-Boeufi ja Malvoisini, nagu oleksime meiegi teinud, kui aga oleksime võinud? Eks ole ta Brian de Bois-Guilbert’i verivaenlane ja seda meest on meil ometi põhjust karta? Ja kui see teisiti oleks, kas peaksime siis halvemat südametunnistust ilmutama kui Heebrea juut?“
„Ei, see oleks häbi,“ pomises üks teine mees, „ja ometi, kui ma vana vapra Gandelyni salgas teenisin, siis ei murdnud meie nõnda pead südametunnistuse üle. Ja see häbemata talupoeg, ka tema peaks tümitamata minema pääsema?“
„Seda mitte, kui sina teda võid tümitada,“ vastas pealik. — „Säh, poiss,“ jätkas ta Gurthi poole pöördudes, „oskad sa seda keppi tarvitada, et nii väga tema järele kahmad?“
„Ma arvan,“ ütles Gurth, „selle küsimuse võid sa ise kõige paremini vastata.“
„Tõepoolest, mulle andsid sa tubli hoobi,“ vastas pealik; „anna sellele mehele niisama ja siis pead sa päris vabalt pääsema; ei suuda sa seda aga mitte, noh, siis pean ma küll ise su lunastusraha maksma, sest sa oled nii kena võrukael. Miller, võta sina oma kepp,“ lisas ta juurde, „ja hoia oma pead; teie teised aga — laske ta lahti ja andke talle kepp kätte, valgust jätkub siin vemmaldamiseks.“
Kaks võitlejat läksid keppidega varustatult lagendiku keskele, et kuuvalgust paremini kasutada; teised vargad naersid ja hüüdsid oma seltsimehele: „Miller, hoia oma leivalops!“ Miller aga hoidis oma keppi keskelt kinni ja pani ta veskina ülal pea kohal vurisema, hüüdes hoobeldes: „Tule, mats, kui julged: saad möldri tambi tarkust tunda!“
„Oled sa mölder,“ vastas Gurth kõhklemata ja keerutas oma sõjariista samasuguse osavusega pea ümber, „siis oled sa kahekordne varas ja mina kui aus mees astun sulle vastu.“
Nõnda rääkides läksid vastased kokku ja mõni minut ilmutasid nad ühesugust jõudu, julgust ja osavust, jagades hoope ja lüües vastase omi tagasi ühesuguse kärmusega, kuna nende sõjariistade klõbina järele eemalt kuulates oleks võinud otsustada, et siin on vähemalt kuus isikut kummaltki poolt võitluses. Vähem kangekaelseid ja vähem hädaohtlikke võitlusi on heroilistes lauludes ülistatud, kuid Milleri ja Gurthi võitlus peab lauluta jääma, sest puudub pühitsetud laulik, kes selles saatuslikus sündmuses oma kohust täidaks. Ehk küll kepivõitlus ammugi moest läinud, ometi tahame oma võitlejaid proosas ülistada.
Kaua võitlesid nad ühejõuliselt, kuni Miller viimaks, leides nii tugeva vastase ja kuuldes oma kaaslaste naeru, kannatust hakkas kaotama, mis teistele nalja tegi. See polnud sünnis meeleolu suursugusele kepivõitlusele, mis nõuab, nagu harilik porgumängki, kõige kindlamalt külma verd, ja Gurth, kelle meeleolu oli rahulik, kuigi vihane, sai nõnda ülekaalu, mida ta suure meistrina hästi kasutas.
Miller tungis ägedalt ettepoole, jagades hoope mõlema kepiotsaga ja püüdes vastasele läheneda poole kepipikkuse maa peale, kuna Gurth ennast kaitsis, hoides käed teineteisest jardi kaugusel ja hilbutades keppi välgukiirusel pea ning keha kaitseks. Ühes sellega pidas ta oma silmad, jalad ja käed valmis, kuni vastane hingeldama hakkas, ähvardas siis pahemal käel kepiga vastasele näkku torgata ja kui Miller mõtles seda hoopi tagasi lüüa, pani Gurth ka parema käe pahemale abiks ja andis oma vastasele pahemasse meelekohta hoobi, mis ta silmapilkselt rohule maha sirutas.
„Hästi ja mehiselt tehtud!“ hüüdsid röövlid, „elagu vana Inglismaa ja tema aus mäng! Saksilane päästis oma naha ja ka pauna ning Miller leidis omale vastase.“
„Võid oma teed minna, sõber,“ „ütles pealik Gurthile üldise nõusoleku kinnitusel, „ja mina annan sulle kaks oma seltsimeest kaasa, kes sulle kõige parema tee su isanda telgi juurde juhatavad ja kes sind öösellide eest kaitseksid, sest kõigil pole meiesugune õrn südametunnistus ja nii mõnigi neist on täna öösi saaki varitsemas. Kuid pea meeles,“ lisas ta tõsiselt juurde, „sina ei öelnud meile oma nime, ära küsi ka meie omi ning ära katsu teada saada, kes või mis meie oleme, sest kui sa seda katsud teha, käib su käsi halvemini kui täna.“
Gurth tänas pealikut tema lahkuse eest ja lubas tema käsku tähele panna. Kaks röövlit võtsid oma kepid ja Gurthi endale järele käia käskides sammusid nad mööda jalgrada läbi tihniku ning üle järgneva nõmme. Tihniku serval rääkisid kaks meest juhtidega ja sosistatud vastust saades kadusid nad metsa ning lasksid neid tülitamata edasi. See sündmus pani Gurthi uskuma, et röövlisalk pidi suur olema ja et nad ümbruses korralikku valvust pidasid.
Kui nad lagedale nõmmele jõudsid, kus Gurthil raske oleks olnud teed leida, juhatasid röövlid ta väikesele mäekingule, kust ta kuuvalgusel oma ees nägi seisvat turniiriplatsi postaiaga ja selle mõlemal pool otsas asuvate telkidega, mis ehitud kuuvalgel lehvivate lippudega; sealtpoolt kostis laulusumin aegaviitvate öövalvurite suust.
Siin jäid vargad seisma.
„Kaugemale me teiega ei lähe,“ ütlesid nad, „meile võiks see hädaohtlikuks saada. Pidage meeles saadud hoiatust, hoidke salajas, mis teiega täna öösi sündinud, siis pole teil kunagi põhjust kahetsemiseks; ei hooli aga teie me sõnadest, siis ei suuda teid isegi Londoni Tower meie kättemaksu eest kaitsta.“
„Head ööd teile, lahked härrad,“ ütles Gurth, „mina pean teie käsud meeles ja ma arvan, selles pole vähematki haavamist, kui ma teile kindlamat ja ausamat elukutset soovin.“
Nõnda lahkusid nad; röövlid läksid sinna tagasi, kust nad tulnud. Gurth aga ruttas oma isanda telgi juurde, kus ta hoiatuste peale vaatamata ometi kõik pihtis, mis temaga täna õhtul sündinud.
Pärandusetu rüütel imetles väga, mitte vähem Rebekka heldust (mille oma kasuks tarvitamisest ta loobus) kui röövlite lahkust, sest viimane oli sellele elukutsele täiesti võõrastav. Ometi katkestas tema arutusi tarvidus puhkuse järele, mis muutus läinud päeva sündmuste ja oodatavate homsete võitluste ootel tungivaks.
Nõnda siis heitis rüütel toredale asemele, millega telk oli varustatud, ja ustav Gurth, kes oma kõvaks karastatud liikmed karunahal välja sirutas, mis telgis vaiba aset täitis, heitis põiki ukse ette, nii et ükski ei võinud ilma teda äratamata telki sisse astuda.