Ivanhoe/I
| Ivanhoe Walter Scott, tõlkinud A. H. Tammsaare |
II→
|
Esimene peatükk.
Nii vesteti, kui õhtul lauta sead |
Lõbusa Inglismaa selles kenas osas, mida kastab Doni jõgi, oli vanal ajal lai laan, kattes suurema jao Sheffieldi ja meeldiva Doncasteri linna vahel asuvaid ilusaid kinkusid ja orgusid. Selle kaugeleulatuva laane jäänused puutuvad veelgi silma Wentworthi ja Wharncliffe Park'i rüütlimõisades ja Rotherhami ümbruses. Siin asus muinaslooline Wantley lendmadu[1], siin löödi nii mõnigi meeleheitlik lahing valge ja punase roosi kodusõjas[2] ja siin leidsid varju vanal ajal ka need vaprad röövsalgad, kelle teod nii kuulsaks on saanud inglise rahvalaulude kaudu.
Kuna meie pea-asupaik niisugune on, ulatub meie jutustuse aeg Richard I valitsuse Iõpp-päevadesse tagasi, mil tema meeltheitvad alamad, keda vahepeal igasuguste rõhumistega vaevatud, tema kojutulekut kestvast vangipõlvest rohkem soovivad kui loodavad. Mõisnikud, kelle võim Stephani valitsuse ajal määratu suureks oli kasvanud ja keda Heinrich II tarkus vaevalt oli suutnud teatud määral valitsusvõimule alistada, hakkasid nüüd oma vana omavoli kõige laiemas ulatuses tarvitama, ei mikski pannes Inglise riiginõukogu vaheleastumist, vaid kindlustades oma losse, suurendades oma võimualuste hulka, tehes kõiki ümberkaudu oma vasallideks ja asetades end niisuguse jõu etteotsa, mis võimaldaks oodatavas riiklikus segaduses soovitud osa mängida.
Iseäranis kõikuvaks muutus alam-aadli ehk nõndanimetatud franklini seisukord, kes oli Inglise põhiseaduse vaimu tõttu õigustatud end iseseisva hoidma sellest laenuhärrade omavolist. Ainult seega võis ta omale ajutiseks rahu soetada, et ta — nagu see enamasti sündiski — enda mõne naabruses asuva väikese kuninga varju alla usaldas ja tema majapidamises mõnesuguse laenuteenistuse oma peale võttis või end lepinguga kohustas teda tema ettevõtteis toetada; kuid see võis sündida ainult ohverdades oma sõltumatust, mis oli iga inglase rinnale nii kallis, ning pealegi veel ühenduses hädaohuga, et kaitseisand ta oma auahnuses kisub ükskõik mäherdusse meeletusse ettevõttesse. Teisest küljest olid suurte parunite tarvitatavad abinõud vaevamiseks ja rõhumiseks nii mitmekesised, et neil kunagi ei puudunud ettekäänded ega ka tahtmine neid oma nõrgemaid naabreid piinata ja taga kiusata, kes püüdsid nende võimu alt vabaneda, toetudes sel hädaohtlikul ajal oma laitmata teguviisile ja maksvaile seadustele.
Üks põhjus, mis suurel määral kippus aadli omavoli ja alamate klasside häda suurendama, tekkis Normandia hertsogi Wilhelmi maavõitmise tagajärgedest. Neli inimpõlve polnud veel suutnud normannide ja anglosakside vaenlust veres lepitada või ühise keele ja vastastikuste huvidega ühendada kaht vaenulist rahvatõugu, kellest üks ikka alles võidujoovastust maitsis, kuna teine võidukaotuse tagajärgede all ägas. Võim oli Hastingsi lahingu[3] tõttu tervelt Normandia aadli käes ja, nagu ajalugu kinnitab, ei peetud selle tarvitamises mitte mõõtu. Vähesed erandid välja arvatud, olid Saksi printsid kõik kas hävitatud või päranduseta, nii et polnud kuigi suur nende arv, kel leidus oma isade pinnal maad. Kuninglik võim oli juba ammugi püüdnud seaduslikkude ja ebaseaduslikkude abinõudega selle rahvaosa jõudu nõrgendada, kellest õigusega võidi arvata, et ta oma rinnas võitjate vastu ebasõbralikke tundmusi hellitas. Kõik normannide vürstid avaldasid alati silmatorkavat poolehoidu oma normannidest alamaile; jahiseadused ja mõned muud, mis olid sakside põhiseaduse pehmemale ja vabamale vaimule tundmata, langesid allaheidetud elanikkude õlgadele, suurendades seda koormat, mis tõi neile laenukohustuste ike. Kuningakojas ja ülimuste lossides, kus püüti hoovkonna toredust jäljendada, tarvitati ainult Normandia prantsuse keelt; kohtuis toimus asjaharutamine ja õigusemõistmine samas keeles. Ühe sõnaga — prantsuse keel oli ülimuse, rüütlite ja kohtunikkude keel, kuna aga palju mehisem ja ilmekam anglosakside keel jäeti talupoegade ja teenijate tarvitada, kes midagi muud ei osanud. Ometi sünnitas paratamatu läbikäimine maalordide ja nende alamate olevuste vahel, kes seda maad harisid, aegamööda teatud murraku, mis kokku seatud prantsuse ja anglosaksi keelest ja millest mõlemad pooled vastastikku võisid aru saada; sellest tarvidusest tekkis aste-astmelt praegune inglise keel, milles võitjate ja võidetute keeled nii õnnelikult kokku sulanud ja mida nii rikkalikult täiendatud klassikaliste ning lõunapoolse Euroopa rahvaste keelte varal.
Seda asjade seisukorda pidasin ma tarvilikuks harilikule lugejale teatada, kes muidu võiks ehk unustada, et kuigi suured ajaloolised sündmused, nagu seda on sõda ja mäss, anglosaksidest kui erirahvast järgneval Wilhelm II valitsuse ajal ei kõnele, siiski ometi rahvuslik erinemine nende ja nende võitjate vahel olemas oli, kuna ju mälestus sellest, mis nad enne olnud ja milleks nad nüüd saanud, kestis kuni Eduard III päevini, hoides lahti maavõitmisel löödud haavad ja eraldades võitjate normannide järeltulijaid võidetud saksidest.
Päike loojenes rikkaliku rohuga kaetud metsalagendiku kohal samas laanes, mida me peatüki alul nimetasime. Sajad laialadvalised, lühitüvelised ja laiaoksalised tammed, mis olid võib-olla juba ka Rooma sõdurite toreda rännaku tunnistajaiks[4], ulatasid oma mügerikud käed üle tiheda ja toreda rohtvaiba; mõnes paigas segusid nad pöökide, okastammede ja madalama alusmetsaga sedavõrt tihedaks hulgaks, et loojeneva päikese längus kiired sealt kuidagi läbi ei pääsnud; paiguti eemaldusid nad üksteisest, sünnitades kaugeleulatuvad harvendikud, mille keerulisse joonestikku pilk nii hea meelega kaob, kuna ju kujutlus seal jalgrajad avab veel metsikumaisse metsaüksildusisse. Siin heitsid päikese punased kiired murdunud ja kahvatu helgi langenud okstele ning sammaldanud puutüvedele ja helendavalt valgustatud laigud rohul tähendasid paiku, kuhu päike leidis teed. Harvendiku keskel asuv suurem lagendik näis pühendatud olevat varemini druiidide talitusteks, sest mäekingul, mida tema korralikkuse tõttu inimeste kätetööks võis pidada, leidus veel osa tahumata kivide suurest ringist. Seitse neist seisid alles püsti; teistest olid mõned oma paigalt nihutatud (vististi mõne ristiusku läinud inimese poolt), asudes oma algkoha läheduses, kuna mõned mäekingu küljel lamasid. Ainult üks suur kivi oli mäekingu alla jõudnud ja siin tee sulgenud rahulikult voolaval ojakesel, andes takistuse tõttu muidu vaiksele voolule nõrga vulina.
Seda maastikku täiendasid kaks inimkuju, kelle kehakatted ja välimus osutasid metsikut ja talupojalikku iseloomu, mis oli omane Yorkshire läänepoolse kõrvenurga elanikkudele noil varaseil päevil. Vanemal oli kare, toores ja metsik välimus. Tema kehakate oli võimalikult lihtne: seljas ainult mingisuguse looma pargitud nahast valmistatud kitsas jakk, mis sedavõrt kulunud, et alguses naha külge jäetud karv enamasti igalt poolt juba oli kadunud, mispärast raske oleks olnud mõne alalhoidunud karvatuti põhjal öelda, mis looma seljast see nahk kord võetud. See algeline rüüd ulatus kurgu alt kuni põlvini ja täitis kõigi harilikkude ihukatete aset; ülal otsas oli tal nii suur auk, et pea sealt läbi oleks mahtunud, millest võib järeldada, et seda kuube pidi üle pea ja õlgade selga aetama, nagu seda tehakse praeguse aja särgiga. Jalgu varjasid kuldinahast lõigatud rihmadega seotud sandalid, säärte ümber oli kunstlikult mässitud õhukesest nahast rihm, mis üle sääremarjade tõustes põlved vabaks jättis, nagu seda Šoti mäe-elanikkude juures praegugi võib tähele panna. Et kuub paremini keha ümber koos seisaks, oli talle lai messingist pandlaga nahkvöö peale tõmmatud; vöö küljes rippus ühel pool mingisugune paun, teisel pool puhumiseks kõlbustatud jäärasarv. Samas vöös seisis ka üks neist pikkadest, laiadest, teravotsalistest kahe teraga ja põdrasarvest peaga nugadest, mis naabruses valmistatud ja mis juba sel varasel ajal Sheffieldi pussi nime kandis. Peakatet mehel ei olnud, peavarjuks oli tal ainult tema oma paks juus, mis sasis ja keerus ning mis päikese mõjul punakaspruuni karva omandanud, eraldudes nõnda pikast, enam kollakast habemest. Ühest tema varustusesemest ei või me vaikides mööda minna, sest see oli liiga silmatorkav: see oli messingist, koera kaelarihma meelde tuletav võru, mida võimatu avada, sest ta oli ju kinni joodetud, ja mis sedavõrt avar, et ta hingamist ei takistanud, aga ometi küllalt kitsas, kui et teda ilma viili abita oleks võidud kaelast võtta. Sellele haruldasele kaelaehtele olid saksi tähtedega järgnevad sõnad märgitud: „Gurth, Beowulphi poeg, Cedric von Rotherwoodi sündinud pärisori“.
Peale seakarjase — sest niisugune oli Gurthi amet — istus ühel mahalangenud druiidide mälestusmärgil teine isik, kes välimuselt esimesest umbes kümme aastat noorem ja kelle riided olid paremast materjalist, kuigi vormi poolest oma kaaslase kehakatte sarnased, ainult sellest fantastilisemad. Tema kuub oli millalgi heledat purpurvärvi kannud, millele oli püütud maalida erikarva veidraid ilustusi. Peale kuue kandis ta lühikest mantlit, mis kattis vaevalt poole tema kehast; see oli tulipunasest kalevist, kuid juba tublisti määrdinud ja helekollasega vooderdatud; ning et teda ühelt õlalt teisele võis paigutada või soovi mööda ka ümber keha mässida, siis sünnitas see riidetükk oma pikkuse ja laiuse tasakaalutusega fantastilise drapeerimisvõimaluse. Mehe käed kandsid õhukesi hõbevõrusid ja tema kaelas oli samasugune messingist võru, nagu teiselgi mehel, kuhu oli graveeritud: „Wamba, Witless'i poeg, Cedric von Rotherwoodi pärisori“. Tema sandalid olid kaaslase omade sarnased, kuid tema sääred kandsid rihmade asemel mingisuguseid varjusid, millest üks oli punane, teine kollane. Ka müts oli temal, mille küljes rippusid kuljused, suuruse poolest nende sarnased, mis jahikulli külge riputatakse ja mis kõlisesid igal tema pealiigutusel; ja et ta harva silmapilkugi paigal püsis, siis võis kuljuste kõlinat alaliseks pidada. Mütsi ülemise otsa ümber käis krooni taoliselt seatud ja aukliseks lõigatud nahkrihm, millest pikk, vanamoelise öömütsi või nüüdisaegse husarituti sarnane kott alla rippus. Just see osa kandiski kuljuseid. Mehe ripnev mütsilott kui ka tema poologar, poolkaval näoilme märkisid tema kodunarriks või naljahambaks, keda peeti rikaste poolt igavuse peletamiseks nende silmapilkude vältusel, mis nad kodus olid sunnitud mööda saatma. Nagu tema kaaslanegi kandis ta oma vöö küljes pauna, kuid temal polnud ei nuga ega sarve, sest ta kuulus nähtavasti nende hulka, kelle kätte terariistu usaldada on hädaohtlik. Selle asemel oli ta varustatud puumõõgaga, mille taolisega harlekinid näitelaval oma imesid teostavad.
Nende kahe mehe välimus erines vaevalt teravamalt kui nende pilk ja teguviis. Pärisori oli nukker ja tume; sügavalt rõhutud meeleolus vahtis ta maha ja teda oleks võinud apaatiliseks pidada, kui mitte ajuti tema punaseis silmis süttiv tuli poleks aimata lasknud, et selles lodevas olevuses uinus tumeda arguse varjul rõhutud seisukorra teadvus ja kalduvus vastuhakkamiseks, Wamba pilgud avaldasid, nagu see tema ametivendade seas harilik, mingisugust tühja uudishimu ja närvlikku rahutust, mis oli ühendatud suure rahuldusega oma seisukorra ja välimuse tõttu. Nende vahel peetud kõnelus sündis anglosakside keeles, mida — nagu juba tähendasime — alamad klassid üldiselt tarvitasid, välja arvatud ainult normannid-sõdurid ja need isikud, kes otseteed laenuhärradest olenesid. Kuid nende kõneluse esitamine algupärandis oleks praegusele lugejale vähe arusaadav, mispärast me luba palume tuua järgnev tõlge:
„Püha Witholdi vanne nende seapõrguliste peale!“ ütles seakarjus pärast sarve puhumist, millega ta oma karja püüdis kokku koguda, kes tema kutsele küll meloodilise röhkimisega vastas, kuid ometi ei tõtanud tõrudega rikkalikult varustatud söömamaalt lahkuma või jõemuda maha jätma, kus paljud mõnusalt pikutasid ja oma karjuse häälitsemist sugugi tähele ei pannud. „Püha Witholdi vanne nende ja minu enda peale!“ ütles Gurth; „kui kahejalgne hunt mõnda neist veel enne öö tulekut omale ei napsa, siis ei taha ma enam kellegi mees olla. Võta, Fangs, võta!“ hüüdis ta kõigest jõust oma karvast, hunditaolist koera (teatud verekoera tõug, pool bulldoggi, pool hurta), kes ümber jooksis, nagu tahaks ta oma peremehel rõngasninade kokkuajamises abiks olla, kuna ta aga tõepoolest kas signaalist mitte aru saades või kurja tahtmise tõttu neid ainult ühest paigast teise kihutas ja seega halbust aina suurendas, mitte aga abiks ei olnud. „Kurat kiskugu tal hambad suust,“ ütles Gurth, „ja vanakurja vanaema karistagu metsaülemat, kes meie koerte esimesed käpad vigastab ning nad nõnda teenistuseks kõlbmatuks teeb[5]. Wamba, tõuse ja aita mind, kui sa mees oled; jookse ümber mäekingu peale tuule neile ette ja oled sa seda teinud, siis võid loomad kui tallekeste karja oma ees ajada.“
„Tõepoolest,“ ütles Wamba paigast liikumata, „selles asjas olen oma jalult nõu küsinud ja nemad pooldavad arvamist, et kui mina oma riided läbi nende loikude viiksin, siis ma kuningliku garderoobi ja oma kõrge isiku vastu ebasõbralikkust avaldaksin; sellepärast annan sulle nõu Fangs ära kutsuda ja kari tema saatuse hooleks jätta, sest kohaku teda sõdurite trobikond, röövlid või palverändajad, temaga ei või ometi muud midagi juhtuda, kui et ta veel enne valge hakku sinu suureks rõõmuks ja mõnususeks normannideks muudetakse.“
„Sead muudetakse minu mõnususeks normannideks?“ küsis Gurth; „seleta seda mulle, Wamba, sest minu peaaju on liiga tönts ja minu meel liiga vaevatud, et mõistatusi üles arvata.“
„Noh, kuidas nimetad sa neid röhkivaid neljajalgseid, kes seal jooksevad?“ küsis Wamba.
„Siga, narr, siga,“ vastas karjus, „iga narr teab seda.“
„Ja siga on puht saksi keeli,“ vastas kojanarr; „aga kuidas nimetad sama looma, kui ta on nülitud, sisikonnast vabastatud ja tükeldatud ning jalgupidi üles riputatud, nagu mõni äraandja?“
„Pork,“ vastas seakarjus.
„Rõõmustan, ka seda teab iga narr,“ ütles Wamba; „ja pork, arvan ma, on puht Normandia prantsuse keel; nõnda siis, kui loom elab ja on mõne Saksi orja hoida, kannab ta saksi nime; aga ta omandab kohe normanni nimetuse — pork — niipea kui ta lossisaali viiakse ülimustele süüa; mis sa siis nüüd sellest arvad, sõber Gurth, mis?“
„See on väga õige seletus, sõber Wamba, kuigi ta on tekkinud narri peas.“
„Noh, ma võin sulle veel rohkem öelda,“ rääkis Wamba samal toonil; „seal on vana tuttav härg, kes seni oma saksi nimetusega rahuldub, kuni ta on sinusuguste orjade ja teenijate hoiul, aga ta muutub kohe boeuf'iks, uhkeks, peeneks prantslaseks, niipea kui ta suursuguste lõualuude ette jõuab, kes on määratud teda ära sööma; austatud härra vasikast saab neilsamul tingimusil monsieur de veau; ülevaatust vajades on ta saksilane, maitseobjektiks muutudes saab tast kohe normann.“
„Püha Dunstani nimel,“ vastas Gurth, „sa räägid kurba tõtt; meile näib vähe jäetud olevat peale õhu, mida hingame, ja seegi suure kõhelemisega, nähtavasti ainult selleks, et meid võimaldada seda koormat kanda, mis nad meie õlgadele laovad. Kõige parem ja rasvasem läheb nende lauale; kõige ilusam nende voodi; kõige vahvamad ja paremad saavad võõraste isandate sõdureiks ja nende luud pleegivad kaugeil mail, kuna ainult vähesed siia jäävad, kel pole tahtmist ega jõudu õnnetute sakside kaitsmiseks. Jumal õnnistagu meie isandat Cedricut, tema on kui mees kunagi püüdnud tühjaks jäänud kohta täita. Aga Reginald Front-de-Boeuf tuleb isiklikult siia ja siis saame peagi näha, kui paljuke Cedricu püüded võivad kasu tuua. — Siin, siin!“ hüüdis ta jällegi oma häält kõrgendades, „nii-nii, nii-nii! tubli, Fangs, nüüd on nad juba kõik sul nina ees ja sa ajad neid ilusasti edasi.“
„Gurth,“ ütles kojanarr, „ma tean, sina pead mind tolaks, muidu poleks sa oma pead nii kergesti mu lõugu pistnud. Ainus sõna Reginald Front-de-Boeufile või Filip de Malvoisin'ile, et sa normannide kohta äraandlikult oled kõnelenud, ning sina oled kadunud seakarjus, kes ripub ühe või teise puu oksas hirmutuseks kõigile, kes aukandjaist halba räägivad.“
„Koer, ega sa ometi mind ära anna,“ ütles Gurth, „kuna sa ju ise mind ukutasid kõike seda rääkima.“
„Sind ära anda,“ vastas narr, „ei, see oleks mõne targa mehe nüke; narr ei oskaks pooltki nii hästi talitada. Kuid tasa, kes seal on?“ ütles ta, kuuldes paljude hobuste kapjade müdinat, mis kostma hakkas.
„Mis puutub see minusse kes,“ vastas Gurth, kel nüüd juba kari ees oli ja teda Fangsi abiga mööda eespoolkirjeldatud tumedat metsaharvendikku edasi ajas.
„Aga mina tahan neid ratsanikke näha,“ vastas Wamba; „võib-olla tulevad nad muinasmaalt sõnumiga kuningas Oberoni[6] poolt.“
„Tabagu sind katk!“ hüüdis seakarjus; „kuis võid sa ometi nõnda rääkida, kui hirmus kõuetorm müristamise ja välguga meist ainult mõni penikoorem maad eemal möllab? Kuula, kuis kõu raksub, ja suvel pole ma kunagi nii jämedaid tibasid näinud langevat; olgugi et siin alles vaikne, aga juba ägavad ja raksuvad tammed oma laiade okstega saabuva tormi aimul. Sina võid uskmatut Toomast mängida, kuid seekord usu mind ja tõtakem koju, enne kui torm möllama hakkab, sest hirmus öö läheneb.“
Wamba näis selle seletuse mõju tundvat ja läks seakarjusega kaasa, kes oma minekut enda kõrvalt rohu pealt maast tüseda kepi võtmisega alustas. See teine Eumaios[7] sammus ruttu mööda metsaharvendikku edasi, ajades Fangsi abil enda ees oma hoiualuste ebaharmoonilist karja.
- ↑ See hirmutis võitis kõik vaenlased oma vastiku haisuga. Tõlk.
- ↑ 1452-1485. Tõlk.
- ↑ Aastal 1066. Tõlk.
- ↑ Roomlased võitsid Inglismaa 55. a. e. Kr. s. ja valitsesid siin kuni 411. a. p. Kr. s. Tõlk.
- ↑ Koerte vigastamine sündis iga kolme aasta järel, et nad ei võiks metsloomi taga ajada. Vigastamata koera omanikku ähvardas raske karistus.
- ↑ Muruneidude kuningas. Tõlk.
- ↑ Eumaios oli kreeka muinaskangelase Itaka vürsti Odüsseuse truu seakarjus. Tõlk.