Ivan Iljitschi surm/IV
| Ivan Iljitschi surm Lev Tolstoi, tõlkinud A. H. Tammsaare IV |
IV.
Kõik olivad terved. Ei võinud ometi seda haiguseks nimetada, et Ivan Iljitsch mõnikord rääkis, temal olevat suus iseäralik maik ja pahemal pool kõhus midagi imelikku.
Kuid juhtus nõnda, et see imelik suurenema hakkas ja kuigi ta veel valu ei teinud, siiski sünnitas ta teatud raskuse tundmuse küljes ja tegi meeleolu halvaks. See alatasa suurenev meeleolu halbtus kippus hariliku kerge ja viisaka elu mõnusust Golovinide perekonnas rikkuma. Mees ja naine hakkasivad ikka sagedamini riidlema, nõnda et peagi kergus ja mõnusus ära kadusivad ja ainult suure vaevaga viisakus alal hoiti. Kokkupõrkamised läksivad sagedamaks. Jällegi jäivad ainult saarekesed, kus mees ja naine ühineda võisivad ilma riiuplahvatuseta. Ja nüüd ei rääkinud Praskovja Feodorovna põhjendamata, tema mehel olevat raske iseloom. Ning et tal viisiks oli kõike suurendada, siis tõendas ta, et mehel ikka sarnane hirmus iseloom on olnud, et ainult tema häädus selleks ulatab, kakskümmend aastat niisugust elu välja kannatada. Tõsi, nüüd sai riid ikka mehe poolt alguse. Norimised algasivad otse lõuna eel ja sagedasti just sel silmapilgul, kus ta suppi sööma hakkas. Kord pani ta tähele, et mõni riist ära on rikutud, kord oli toit halb, kord toetas poeg küünarnuki lauale, kord andis tütre juustekorraldus põhjust. Ja kõiges süüdistas ta Praskovja Feodorovnat. Praskovja Feodorovna püüdis esiteks vastu rääkida, kuid mees sattus paar korda sarnasesse hullustusesse, et naine aru sai, see on haiglane seisukord, mida toiduvõtmine sünnitab, ja sellepärast püüdis ta alandlikuks jääda; ta ei rääkinud enam vastu, püüdis ainult võimalikult ruttu lõunasöögiga valmis saada. Oma alandlikkust pidas Praskovja Feodorovna suureks teenuseks. Otsusele tulles, et tema mehel hirmus iseloom on ja et ta tema elu õnnetuks on teinud, hakkas ta ennast halatsema. Ja mida rohkem ta iseennast halatses, seda rohkem põlgas ta oma meest. Ta hakkas soovima, et mees ära sureks, aga ta ei võinud seda soovida, sest siis poleks enam palka. See asjaolu ajas teda mehe vastu veel enam vihale. Ta pidas ennast iseäranis sellepärast õnnetuks, et isegi mehe surm ei võinud teda päästa; ja ta vihastas ning varjas, ja see varjatud viha suurendas ta viha enam.
Pärast ühte kokkupõrkamist, milles Ivan Iljitsch iseäranis ülekohtune oli ja mille seletusel ta ise tunnistas, et tema väga kergesti äritatud saab, sest see tulevat haigusest, ütles talle naine, et kui ta haige on, siis peab abi otsima, ning ta nõudis mehelt, et see kuulsa arsti juurde sõidaks.
Ta sõitis. Kõik oli nagu ta ootas; kõik oli nõnda nagu see ikka on. Ootamine, tehtud doktorlik tähtsus, seesama tuttav tähtsus, mida ta kohtu istumistest tundis, koputamised, kuulamised, küsimised, mis nähtavasti kasuta ja ettekavatsetuid vastasid nõuavad, tähtis nägu, mis ütlevat näis, teie heitke ainult meie nõudmiste alla, küllap meie juba kõik toimetame, — meie teame kõik ja kahtlemata, kuidas asja korraldada; kõigi inimeste kohta käib see ühte moodi, ükskõik kes ta on. Kõik oli niisama nagu kohtuski. Nagu tema kohtus kaebtusealuste ees teatud näo tegi, niisama tegi ka arst tema ees näo.
Doktor rääkis: see ja see näitab, et teil sees see ja see on; kui aga see uurimistes kinnitust ei leia, siis peab arvama, et teil see ja see on. Kui aga oletada, et see on, siis ... jne. Ivan Iljitschile oli ainult üks küsimus tähtis: kas ta seisukord hädaohtlik on või mitte? Kuid arst ei pannud seda kohatut küsimist tähelegi. Arsti vaatepunktilt oli see asjata küsimus ja sellepärast polnud teda tarvis arutada; oli ainult võimaluste kaalumine — kas rändav neer või kroonikalik põletik ja haigus umbsoolikas. Küsimus ei seisnud mitte Ivan Iljitschi elus, vaid oli vaidlus rändava neeru ja umbsoolika vahel. Ja Ivan Iljitschi silma ees otsustas arst selle vaidluse umbsoolika kasuks, kuid lisas juurde, et kuse uurimine võib uued tõeasjad ilmsiks tuua ning siis tuleb terve asi uuesti läbi vaadata. See oli kõik seesama, mida Ivan Iljitsch ise tuhat korda kaebealustega nii hiilgavalt oli teinud. Niisama hiilgavalt andis oma lõpuotsuse ka arst ja võidurõõmsalt, isegi rõõmsalt vaatas ta üle prillide kaebealuse pääle. Arsti lõpuotsusest sai Ivan Iljitsch nii palju aru, et asi halb on, kuna aga see arstile ja kõigile teistele ükskõik on, kuid temal on halb. Ja see lõpuotsus tabas Ivan Iljitschi valusalt, tekitas temas halatsusetundmuse iseenese ja suure pahameele arsti vastu, kes niisuguses tähtsas küsimuses sedavõrd osavõtmata on.
Aga ta ei öelnud midagi, tõusis ainult üles, pani raha lauale ja ütles ohates: „Meie, haiged, paneme teile vististi sagedasti kohatuid küsimisi ette. Üleüldse, on see hädaohtlik haigus või mitte? ..“
Arst vaatas karedal pilgul ühe silmaga üle prillide tema pääle, nagu tahaks ta öelda: kaebealune, kui te teile ettepandud küsimiste piiridesse ei jää, olen ma sunnitud käskima, et teid kohtusaalist kõrvaldataks.
„Ma juba ütlesin teile, mis ma tarvilikuks ja kohaseks pidasin,“ ütles arst. „Mis üle selle, seda näitab uurimine.“ Ja arst kumardas jumalagajätmiseks.
Ivan Iljitsch tuli pikkamisi välja, istus kurvalt saani ja sõitis koju. Kogu tee mõtles ta vahetpidamata kõige üle järele, mis arst oli rääkinud, ja püüdis segased, tumedad teadusesõnad lihtsasse keelde ümber tõlkida, et nendes vastust lugeda küsimise pääle: kas on halb — on ehk väga halb või pole veel viga? Ja talle näis, et arsti sõnade kogumõte see on — asi on väga halb. Uulitsatel näis Ivan Iljitschile kõik kurvana. Kurvad olid voorimehed, majad, möödaminejad, poed. Valu aga, tume, tuksuv valu, mis silmapilgukski järele ei annud, näis arsti tumedate sõnade mõjul tõsisema tähenduse omandavat. Ivan Iljitsch pani teda nüüd uuel raskel tundmusel tähele.
Ta tuli koju ja hakkas naisele jutustama. Naine kuulas, kuid jutu keskpaigas astus tütar, kübar pääs, sisse: ta tahtis ühes emaga kusagile sõila. Ka tema sundis ennast istuma ja seda igavat juttu kuulama, aga ta ei jõudnud kuigi kaua välja kannatada; ka ema ei kuulanud lõpuni.
„Noh, ma olen väga rõõmus,“ ülles naine; „pea sa nüüd silmas, et arstirohud korralikult sisse võtad. Anna sedel siia, ma saadan Gerassimi apteki.“ Ja ta läks riidesse panema.
Ivan Iljitsch ei saanud hinge tagasi, kuni naine toas oli; niipea kui ta aga välja läks, ohkas ta raskesti.
„Noh, mis siis,“ ütles ta. „Võib olla, pole tõepoolest asi veel nii halb.“
Ta hakkas rohtu võtma ja arsti käskusid täitma, mis kuse uurimise tagajärjel muutusid. Kuid siin juhtus nõnda, et selles uurimises ja selles, mis temale pidi järgnema, sündis mingisugune segadus. Arsti eneseni ta ei pääsenud, aga tuli ilmsiks, et midagi muud tehti, kui arst temale oli ütelnud, — kas unustas arst ära, valetas ta või varjas ta midagi.
Aga Ivan Iljitsch hakkas siiski punktipäält arsti käskusid täitma ja selles käsutäitmises leidis ta esiotsa tröösti.
Pärast arsti juures käimist sai Ivan Iljitschi päätegevuseks arsti käskude punktipäälne täitmine tervisehoidmises, arstirohtude sissevõtmine, oma valu tähelepanemine ja terve oma organismuse tegevuse silmaspidamine. Ivan Iljitschi päähuviks saivad inimeste haigused ja inimeste tervis. Kui tema juuresolekul räägiti haigetest, surnutest, tervekssaanutest, iseäranis aga sarnasest haigusest, mis tema oma meelde tuletas, kuulatas ta hoolega, äritust varjata püüdes, küsis lähemalt järele ja võrdles oma haigusega.
Valu ei vähenenud; aga Ivan Iljitsch püüdis enesest võitu saada ja ennast mõtlema panna, et tal parem on. Ja ta võis ennast seni petta, kuni midagi ei olnud, mis teda oleks äritanud. Aga niipea kui naisega mingisugune sekeldus tuli, teenistuses nurjaminek juhtus või vindimängul halvad kaardid kätte anti, kohe tundis ta oma haiguse tervet mõju: varemalt oli kordi, kus ta need halbtused ära kannatas, oodates, et ta nad hääks teeb, nendest võitu saab; nüüd riisus aga iga nurjaminek temalt jõu ja ajas ta meeleheitmisele. Ta ütles enesele: juba hakkasin ma paranema ja arstirohi hakkas oma mõju avaldama ja nüüd see neetud õnnetus või halbtus ... Ja ta oli kuri õnnetuse või inimeste pääle, kes temale halba tegivad ja teda surma ajasivad, ja ta tundis, kuidas see kurjus teda tapab; aga ta ei suutnud ennast tema eest hoida. Tal oleks pidanud ju selge olema, et see kurjus olude ja inimeste vastu tema haigust suurendab ja et ta sellepärast halbade juhtumiste pääle tähelepanemist ei peaks pöörama, kuid tema arutas just vastuoksi: ta ütles, temale olevat rahu vaja, pani koike tähele, mis tema rahu võis rikkuda ja iga vähemagi korratuse juures sattus ta äritusesse. Tema seisukorda halvendas see, et ta arstiteaduslisi raamatuid luges ja arstidega nõu pidas. Haiguse halvenemine edenes nõnda ühtlaselt, et ta ennast petta võis, kui ta ühte päeva teisega võrdles, — vahet oli vähe. Pidas ta aga arstidega nõu, siis näis talle, et haigus halvemaks läheb ja päälegi veel ruttu. Siiski pidas ta arstidega alatasa nõu.
Selle kuu käis ta ühe teise kuulsa arsti juures; see teine ütles peaaegu sedasama, mis esimenegi, ainult teised küsimised pani ta ette. Ja nõupidamine selle kuulsusega ainult suurendas Ivan Iljitschi kahtlust ja hirmu. Tema sõbra sõber, väga hää arst, see määras haiguse veel hoopis isemoodi, ja selle pääle vaatamata, et ta tervekssaamise lootust andis, ajas ta Ivan Iljitschi veel rohkem segi ja suurendas tema kartust. Homeopat andis haigusele jällegi uue nime ja kirjutas rohu ja Ivan Iljitsch võttis teda kõigi eest salaja nädal otsa sisse. Kui ta aga nädala pärast kergendust ei tunnud, kaotas ta usalduse selle kui ka teiste arstimiste vastu ja veel suurem nukrus võttis tema üle võimust. Kord jutustas temale tuttav naisterahvas pühapiltide abil tervekssaamisest. Ivan Iljitsch tabas enese selle päält, kus ta hoolega selle naisterahva juttu kuulas, järele kaaludes, kas asi tõsi on. See juhtumine ajas talle hirmu pääle. „Kas tõesti olen ma mõistusliselt nõnda nõrgaks jäänud?“ küsis ta iseeneselt. „Tühi asi! Kõik on lori; peab kahtluse eest hoidma ja kui juba kord arsti enesele oled valinud, siis peab ka tema arstimiseviisist kinni pidama. Nõnda ma teengi. Nüüd on lõpetatud. Kuni suveni ei mõtle ma enam selle pääle ja pean kindlasti arstimisest kinni. Eks siis näe. Nüüd olgu kaldumistele lõpp!..“ Nõnda oli kerge rääkida, aga raske täita. Valu külje sees piinas ikka edasi, läks nagu ikka suuremaks, muutus alalisemaks, maik suus läks ikka imelikumaks: talle näis, nagu oleks tal suus mingisugune jälk hais, ja söögiisu ning jõud jäivad ikka nõrgemaks. Võimata oli ennast petta: midagi hirmsat, uut ja suurt, suuremat kui kunagi enne Ivan Iljitschi elus, sündis temas. Ja tema ainuüksi teadis sellest, kõik teised, kes teda ümbritsesivad, kas ei saanud või ei tahtnud nad sellest aru saada, mõeldes, et kõik läheb ilmas endist viisi. See just piinas Ivan Iljitschi kõige rohkem. Kodused, pääasi — naine ja tütar, kes väljasõitude tuhinas olivad, ei saanud, nagu ta nägi, millestki aru, olivad tema pääle pahased, miks ta kurb ja nõudlik on, nagu oleks tema selles süüdi. Ehk nad küll seda varjata püüdsivad, nägi Ivan Iljitsch ometi, et ta naisele ja tütrele tüliks on ja et naine tema haiguse kohta teatud seisukoha on võtnud, millest ta kinni peab, käskigu või tehku tema, Ivan Iljitsch, mis tahes. See seisukoht oli järgmine : „Teie teate ju,“ rääkis Praskovja Feodorovna tuttavatele, „Ivan Iljitsch ei või, nagu teised hääd inimesed, arsti määratud arstimiseviisi kindlasti täita. Täna võtab ta oma tilgad ja sööb, mis kästud, ning läheb õigel ajal magama; homme aga, kui mina teda silmas ei pea, unustab ta järsku rohuvõtmise, sööb tuura kala (aga see oli keelatud) ja jääb vinti mängides istuma kuni kella üheni.“
„Millal?“ ütleb Ivan Iljitsch pahal meelel. „Ainult üks kord Peeter Ivanovitschi juures.“
„Aga eila Schebekoga.“
„Ükskõik, valu pärast ei saanud ma magada ...“
„Jah, olgu mispärast tahes, aga nõnda ei saa kunagi terveks, piinad ainult meid.“
Praskovja Feodorovna seisukoht, mida ta Ivan Iljitschile enesele ja teistele avaldas, oli haiguse vastu see, et Ivan Iljitsch ise selles süüdi on ja et terve see haigus on uus halbtus, mida ta oma naisele teeb. Ivan Iljitsch tundis, et sarnane seisukoht naises tahtmata avaldus; aga sellepärast polnud temal sugugi kergem.
Kohtus pani Ivan Iljitsch tähele, et siin tema vastu niisama imelikult üles astutakse: kord arvas ta märkavat, et teda kui niisugust silmitsetakse, kes varsti koha tühjaks peab jätma; sestsamast hakkasivad sõbrad tema kahtluste üle naljatama, nagu oleks see — see hirmus kole, kuulmata, mis temasse on tekkinud ja teda vahetpidamata imeb ning vääramata kusagile kisub — kõige mõnusam naljaheitmise põhjus. Iseäranis äritas teda Schvartz oma naljakuse, elavuse ja elegantsusega, mis Ivan Iljitschile ta enese kümme aastat tagasi meelde tuletasivad.
Ajuti tulivad sõbrad kaarta mängima. Mehed jagati välja, painutati uusi kaarta, ruutud pandi ruutude juurde, neid oli seitse. Vastasmängija ütles: ilma trumpideta, ja lisas kaks ruutut juurde. Mis veel? Peaks olema rõõmus ja elav — laua all. Aga äkitselt tunneb Ivan Iljitsch seda tuksatavat valu, seda maiku suus ja talle esineb metsikuna see, et tema laua alla löömisest rõõmu võidaks tunda.
Ta vaatab oma kaasmängijat Michail Michailovitschi, kuidas see närvliku käega vastu lauda lööb ja viisakalt kaardid võtmata jätab, neid Ivan Iljitschi poole nihutades, et temale nende korjamise lõbu jätta, ilma et tal vaja oleks käe sirutamisega iseäralist vaeva näha. „Kas ta tõesti arvab minu nõnda nõrga olevat, et ma kätt sirutada ei jaksa,“ mõtleb Ivan Iljitsch, unustab trumbid ja trumpab iseoma mehi, sellega võitu kaotades, ning mis siin kõige hirmsam on — ta näeb, kuidas Michail Michailovitsch kannatab, kuna aga temal ükskõik on. Ja hirmus on selle üle järele mõelda, miks temal ükskõik on.
Kõik näevad, et tal raske on, ja räägivad temale: „Me võime mängu lõpetada, kui teie väsinud olete. Puhake.“ Puhata? Ei, tema pole sugugi väsinud; nad mängivad arvu täis. Kõik on mossis ja vaikivad. Ivan Iljitsch tunneb, et tema selles süüdi on, aga ta ei või asja parandada. Nad söövad õhtust ja sõidavad ära, kuna Ivan Iljitsch selle teadmisega üksi jääb, et tema elu on kihvtitatud ja et ta ka teiste elu kihvtitab ning et see kihvt ei vähene, vaid ikka enam ja enam tervesse tema olevusesse imbub.
Ja ühes selle teadmisega ja kehaliku valuga ja hirmuga pidi ta magama heitma ning sagedasti suurema jao ööst uneta mööda saatma. Hommikul aga oli jällegi vaja üles tõusta, riidesse panna, kohtusse sõita, rääkida, kirjutada ja kui ta kohtusse ei sõitnud, siis pidi ta kodus needsamad kakskümmend neli tundi ööspäevas üle elama, ehk küll iga tund talle piinaks oli. Ja ta pidi nõnda hukatuse äärel elama üksi, ilma ainukesegi inimeseta, kes teda oleks mõistnud või tema üle halastust tunnud.