Ivan Iljitschi surm/II
II.
Ivan Iljitschi möödaläinud elulugu on kõige lihtsam ja harilikum ning kõige hirmsam.
Ivan Iljitsch suri neljakümneviie-aastaselt kohtupalati liikmena. Isaks oli tal ametnik, kes Peterburis mitmesugustes ministeriumides ja departemangudes teenides sarnase karjääri oli teinud, mis inimestele seisukorra annab, kus selgeks saab, et nad ühegi tõsise ameti täitmiseks ei kõlba, kuna neid aga kauase teenistuse ja nende aunimede pärast ometi kõrvale ei või heita ja sellepärast saavad nad väljamõeldud, fiktiivsed kohad, mitte aga fiktiivsed tuhanded — kuuest kuni kümneni —, millega nad kõrge vanaduseni elavad.
Niisugune oli salanõunik Ilja Jefimovitsch Golovin, mitmete kasuta asutuste kasuta liige.
Temal oli kolm poega. Ivan Iljitsch oli teine poeg. Vanem poeg sai niisamasuguse karjääri osaliseks, nagu ta isagi, ainult teises ministeriumis, ja ta lähenes juba sellele teenistuseajale, kus palgakerkimisel piirid tekkivad. Kolmas poeg oli saamatu. Ta katsus mitmes paigas, aga igal pool rikkus ta oma asja ära ja nüüd teenis ta raudteedel; ja niihästi tema isa kui ka vennad, iseäranis aga vendade naised, ei armastanud temaga kokku puutuda, ei ka tema olemasolemist ilma tungiva tarviduseta meelde tuletada. Õde oli parun Graefi abikaas ja parun oli niisamasugune Peterburi ametnik nagu ta äiapapagi. Ivan Iljitsch oli le phénix de la famille (perekonnna imelaps), nagu öelda armastati. Ta polnud niisugune külm ja punktipäälne nagu vanem vend, ei ka sarnane tuulepää kui noorem. Tema oli nende vahepäälne — tark, elav, lõbus ja viisakas inimene. Hariduse sai ta ühes noorema vennaga õiguseteaduse-koolis. Noorem õpetust ei lõpetanud, ta aeti viiendast klassist välja; Ivan Iljitsch lõpetas kursuse hästi. Juba koolis oli ta see, milleks ta kogu eluajal jäi: ta oli anderikas, lustilik-hääsüdamline ja seltsiarmastaja inimene, kes aga kindlasti seda täidab, mis ta oma kohuseks peab; oma kohuseks aga pidas ta kõike seda, mis ta ülemad selleks pidasivad. Roomaja polnud ta ei poisina ega täiskasvanuna, aga juba kõige varematel aegadel oli temas see, et ta, nagu kärbes valguse poole, kõrgemal seisvate isikute poole püüdis, nende eluviisid ja nende vaated elu pääle omandas ja nendega sõbralikusse läbikäimisesse astus. Lapse- ja noorepõlve põlve vaimustused läksivad tal mööda, ilma et nad sügavamaid jälgi oleksivad jätnud; ta andus suguhimule ja edevusele, ja lõpuks kõrgemates klassides — vabameelsusele, aga ikka teatud piirides, mida tema tundmus talle õieti ette näitas.
Õiguseteaduse-koolis saatis ta teod korda, mis esiteks temale nurjatustena esinesivad ja mille pärast ta nende kordasaatmisel enese vastu jälkust tundis, pärastpoole aga, kui ta nägi, et ka kõrgemad isikud nendesamade tegudega valmis saivad ja neid sugugi halvadeks ei pidanud, ei hakanud ta neid küll mitte just hääks kiitma, aga teda ei kurvastanud enam nende meeldetuletus ja ta unustas nad täiesti.
Õiguseteaduse-koolist kümnendas klassis välja tulles ja isalt mundri tarvis raha saades läks Ivan Iljitsch ja tellis enesele Charmere juurest riided, riputas preloki külge medali päälkirjaga: respice finem, jättis printsi ja kasvatajaga jumalaga, sõi kaaslastega Dononi juures lõunat ja sõitis uue moodsa sumadaniga, pesuga, riietega habemeajamise- ja ehteasjadega ning reisirätikuga, mida ta kõige parematest magasinidest oli ostnud, päälinnast ära provintsi kuberneri juurde iseäraliste asjade ametnikuks, missuguse koha isa talle oli muretsenud.
Provintsis omandas Ivan Iljitsch enesele kohe niisamasuguse kerge ja lõbusa seisukorra, nagu tal õiguseteaduse-koolis oli olnud. Ta teenis, jõudis edasi ja ühes sellega lõbutses ta meelepäraselt ja viisakalt; vahete-vahel sõitis ta ülemuse käsul maakondadesse, astus alamate kui ka ülemate vastu oma väärtust alal hoides üles ja täitis tema pääle pandud kohustused, pääasjalikult lahkusuliste asjus, punktipäälselt ning vääramata ausalt, mille üle ta uhke oli.
Oma nooruse ja kergemeelse lõbu kalduvuse pääle vaatamata oli ta ametiasjus väga tagasihoidlik, ametlik ja isegi vali, kuid seltskondlistes asjades oli ta sagedasti naljakas ja teravamõtteline ja alati hääsüdamline, viisakas ja bon enfant (hää laps), nagu tema ülem ja ülema abikaas ütlesivad, kellede juures ta koduseks inimeseks oli.
Provintsis oli tal ka ühendus kellegi daamiga, kes peenele õiguseteadlasele järele jooksis; tal oli ka õmblejanna; olivad tal ka joomapidud siiasõitnud tiivadjutantidega ja sõidud pärast õhtusööki kaugetesse uulitsatesse; oli ka meeldidapüüdmine ülemale, isegi selle naisele; aga see kõik kandis sedavõrd peenikest korralikkuse värvi, et selle kohta halbu sõnu ei võidud tarvitada; see kõik käis ainult prantsusekeelse üteluse veergu: il faut que jeunesse se passe. Kõik sündis puhtate kätega, puhtates särkides, prantsusekeelsete sõnadega ja, mis pääasi, kõige kõrgemas seltskonnas, seega siis — kõrgel seltskonnaastmel seisvate inimeste hääkskiitmisel.
Nõnda teenis Ivan Iljitsch viis aastat ja siis tuli teenistuses muudatus. Ilmusid uued kohtuasutused; tarvitati uusi inimesi.
Ja Ivan Iljitsch sai selleks uueks inimeseks.
Ivan Iljitschile pakuti kohtu-uurija kohta ja Ivan Iljitsch võttis pakutud koha vastu, ehk see koht küll teises kubermangus oli ja tema sellepärast nõutatud tutvused maha pidi jätma ja uusi muretsema. Ivan Iljitschi saatsivad tema sõbrad, kes raha kokku panivad ja temale hõbedase paberossikarbi kinkisivad, ning ta sõitis uuele kohale.
Kohtu-uurijana oli Ivan Iljitsch niisama comme il faut ja viisakas, nagu iseäraliste asjade ametnikunagi; ta oskas ametikohustusi eraelust lahutada ja enese vastu lugupidamist soetada. Kohtu-uurija amet ise aga pakkus temale palju enam huvitust ja tundus meeldivamana kui endine. Endises ametis oli meeldiv vabal kõnnakul, Charmere mundrit kandes, vastuvõtmist ootavatest ja värisevatest inimestest ning ametnikkudest, kes tema pääle kadedad olivad, mööda minna ja otseteed ülema kabinetti astuda ning ühes temaga lauda istuda paberossi suitsetades teed jooma; aga inimesi, kes otseteed tema omavolist oleksivad ära rippunud, oli vähe. Niisugustena esinesivad ainult ispravnikud ja lahkusulised, kui teda käsutäitmistega saadeti; ja ta armastas viisakalt, peaaegu seltsimehelikult nendega ümber käia, kes tema voli alla olivad antud; ta armastas tunda anda, et tema, kes ta neid puruks võib suruda, nendega sõbralikult ja lihtsalt toimetab. Sel ajal oli sarnaseid inimesi vähe. Nüüd aga, kohtu-uurijana, tundis Ivan Iljitsch, et kõik, kõik ilma erandita, ka kõige tähtsamad, iseeneses rahuldatud inimesed tal peos on ja et tal pruugib ainult teatud sõnad tembeldatud paberile kirjutada, ning see tähtis, iseeneses rahuldatud inimene tuuakse tema juurde süüdistatavana või tunnistajana ja see inimene seisab — kui temal, Ivan Iljitschil, tahtmist ei tule talle istet pakkuda — tema ees ning vastab tema küsimiste pääle. Ivan Iljitsch ei tarvitanud oma võimu kunagi kurjasti, sellevastu püüdis ta oma võimu avaldamiseviisisi pehmendada; kuid teadvus oma võimust ja võimalus teda pehmendada pakkus temale päähuvituse ja meeldivuse tema uues teenistuses. Teenistuses eneses, nimelt uurimistes, omandas Ivan Iljitsch ruttu teguviisi, mille abil ta kõik asjaolud kõrvaldas, mis teenistusesse ei puutunud; ta oskas ka kõige keerulisemale asjale sarnase vormi anda, et asi ainult välimiselt paberi päält vastu paistis, kuna tema oma isiklik vaade täiesti eraldatuks jäi ja mis pääasi — nõutav vormiline külg silmas peeti. Terve asi oli uus. Ja Ivan Iljitsch oli üks esimestest meestest, kes 1864. aasta seaduste tegeliku tarvitamise teostas.
Uude linna kohtu-uurija ametisse asudes soetas Ivan Iljitsch enesele uued tutvused ja ühendused, seadis enese uuele jalale ja omandas pisut uue tooni. Kubermangu võimudest asetas ta enese teatud aupaklikusse kaugusesse ja valis oma ringkonnaks paremad kohtuvõimud ja mõisnikud, kes linnas elasivad; ta omandas kerge rahulolematuse, parajusmeelse liberalse tooni valitsuse kohta. Uues ametis ei ajanud Ivan Iljitsch enam lõuga paljaks, vaid laskis habeme vabalt kasvada, kus ta tahtis; aga oma ülikonna elegantset välimust ei muutnud ta mitte.
Uues linnas läks Ivan Iljitschi elu väga hästi: kuberneri vastu seisev seltskond oli sõbralik ja hää; palka oli rohkem, ja õige palju lõbu pakkus Ivan Iljitschile sel ajal kaardimäng, mida ta rõõmsasti oskas teha, sest ta kavatses ruttu ja peenelt, nii et ta peaaegu alati võitis.
Kaheaastase teenistuse järele sai Ivan Iljitsch oma pärastise abikaasaga tuttavaks. Praskovja Feodorovna Michel oli kõige meeldivam, targem ja hiilgavam neiu selles ringkonnas, kus Ivan Iljitsch liikus. Puhkamiseks nendest raskustest, mida ametikohustused tõivad, ja lõbustuseks oli Ivan Iljitschile muu seas armatsev ja kerge vahekord Praskovja Feodorovnaga.
Iseäraliste asjade ametnikuks olles tantsis Ivan Iljitsch üleüldse; sai ta aga kohtu-uurijaks, siis muutus tantsimine erandiks. Nüüd tantsis ta juba selles mõttes, et ehk ta küll uutes asutustes ja viiendas klassis teenib, ta siiski, mis tantsudesse puutub, näidata võib — ka seda võib ta paremini kui teised. Nõnda tantsis ta mõnikord tantsuõhtu lõpul Praskovja Feodorovnaga ja pääasjalikult nende tantsude ajal võitiski ta Praskovja Feodorovna. Ta hakkas Ivan Iljitschi armastama. Ivan Iljitschil ei olnud selget lõpulikku tahtmist abielusse heita, hakkas aga tüdruk teda armastama, siis pani ta enesele selle küsimise ette. „Tõepoolest, miks mitte naist võtta,“ ütles ta iseeneses.
Praskovja Feodorovna oli hääst mõisnikusugust pärit ja mitte inetu; ta oli väike olevus. Ivan Iljitsch võis parema „partii“ pääle loota, kuid ka see oli hää partii. Ivan Iljitschil oli oma palk; tema tulevasel, lootis ta, saab niisama palju olema. Hääd sugulased; tulevane ise — hää, armas ja täiesti korralik naisterahvas. Kui öelda — Ivan Iljitsch heitis sellepärast abielusse, et ta oma pruuti armastama hakkas ja temas ühistunnet leidis oma eluvaadetele, siis oleks see niisama ülekohus kui ütlemine — ta võttis sellepärast Praskovja Feodorovna omale naiseks, et tema seltskonna liikmed seda hääks kiitsivad. Ivan Iljitsch astus abielusse oma kavatsuste tagajärjel: sarnast naist võttes valmistas ta iseenesele lõbu ja ühes sellega tegi ta seda, mida kõrgemal seisvad isikud õigeks pidasivad.
Ja Ivan Iljitsch võttis naise.
Naisevõtmine ise ja abielu esimesed päevad ühes õrnustega, uue mööbliga, uute riistadega, uue pesuga läksivad kuni naise esimese raskejalgsuseni väga hästi mööda, nõnda et Ivan Iljitsch hakkas juba mõtlema, abielu ei rikugi kerge, mõnusa, rõõmsa ja ikka viisaka seltskonna poolt hääkskiidetud elu iseloomu, mida Ivan Iljitsch elule üleüldse omaseks pidas, vaid abielu veel suurendab neid omadusi. Kuid naise raskejalgsuse esimestest kuudest pääle ilmus midagi uut, ootamatut, ebamõnusat, rasket ja ebaviisakat, mida oodata ei teadnud ja millest kuidagi lahti raputada ei saanud.
Ilma vähemagi põhjuseta, nagu see Ivan Iljitschile näis, de gaité de cœur (vabatahtlikult, vallatult), nagu ta iseeneses ütles, hakkas naine elu mõnusust ja viisakust rikkuma: ta sai vähemagi põhjuseta armukadedaks, nõudis enese ümber lipitsemist, püüdis kõigest kinni hakata ja astus tema vastu jämedalt ning meeldimatult üles.
Esiteks püüdis Ivan Iljitsch ennast nendest halbtustest sellesama kerge ja viisaka tooni abil mööda pääseda, mis teda varemalt ikka oli aidanud — ta püüdis naise meeleolu tähelpanemata jätta, püüdis endiselt kergesti ja mõnusalt elada: kutsus oma juurde sõpru kaarta mängima, katsus ise klubisse sõita või sõprade juurde. Aga ükskord hakkas naine niisugusel jõul ja sedavõrd jämedate sõnadega sõimama, — ja ta sõimas igakord, kui mees tema nõudmisi ei täitnud, seda nähtavasti oli ta otsustanud mitte enne järele jätta kui mees alla annab, s. o. kuni ta koju istuma jääb ja tema viisil igavust tunneb — et Ivan Iljitschil hirm hakkas. Ta sai aru, et abielu — vähemalt tema naisega — alati elu mõnususi ja viisakusi ei suurenda, vaid sellevastu sagedasti seda rikub ja et sellepärast vaja on ennast nende rikkumiste eest kaitsta. Ja Ivan Iljitsch hakkas selleks abinõusid otsima. Teenistus oli ainuke asi, mis naises aukartust tekitas, ja teenistuse ning sellest järgnevate kohustuste abil hakkas Ivan Iljitsch naise vastu võitlema, ennast iseseisvusepiiriga varjates.
Lapse sündimisel, imetamise katsetel ja nurjaminekutel selle juures, tõelikkudel ja ettekujutatud ema ja lapse haigustel, kus Ivan Iljitschilt osavõtmist nõuti, kuna aga tema siin millegistki aru ei saanud, tundis ta veel tungivamat tarvidust oma ilma eraldamises perekonnast.
Sel määral, kuidas naine närvilisemaks ja nõudlikumaks muutus, asetas Ivan Iljitsch oma elu keskpunkti ikka enam teenistusesse. Ta hakkas oma teenistust rohkem armastama ja muutus auahnemaks kui varemalt.
|Õige ruttu, mitte hiljem kui aasta pärast naisevõtmist, sai Ivan Iljitsch aru, et kuigi abielu teatud mõnusused annab, on ta siiski tõepoolest väga keeruline ja raske asi, milles sa, nagu teenistuseski, teatud seisukoha pead võtma, kui sa oma kohust täita tahad, s. o. kui sa tahad viisakat, seltskonna poolt hääks kiidetud elu elada.
Ja sarnase seisukoha omandas Ivan Iljitsch abielus. Abielult nõudis ta ainult neid mõnususi, — kodust lõunat, perenaist, aset — mida ta anda võis ja mis pääasi — neid viisakusekombeid, mida avalik arvamine tarvilikuks pidas. Pääle selle otsis ta rõõmsat mõnusust ja kui ta seda leidis, oli ta väga tänulik; oldi aga tema vastu tõre ja riiakas, siis taganes ta oma eraldatud teenistuseilma ja leidis säält otsitud mõnususe.
Ivan Iljitschist peeti kui hääst ametnikust lugu ja kolme aasta pärast sai ta prokuröri abiliseks. Uued kohustused, nende tähtsus, võimalus igaühte kohtu ette nõuda ja igaühte istuma panna, avalikud kõned, tähelpanek, mis Ivan Iljitsch võitis — see kõik meelitas teda veel enam teenistusesse.
Sündisivad lapsed. Naine muutus ikka riiakamaks ja kurjemaks, kuid see vahekord, mis Ivan Iljitsch perekonnaelu asjus maksma oli pannud, tegi ta naise riiakusele peaaegu puutumatuks.
Pärast seitsmeaastast teenistust ühes linnas nimetati Ivan Iljitsch teise kubermangu prokuröriks. Nad sõitsivad uuele elukohale, raha oli vähe ja naisele ei meeldinud see koht, kuhu nad sõitsivad. Palk oli küll endisest suurem, aga elu oli kallim, päälegi suri veel kaks last ära ja sellepärast muutus perekonnaelu Ivan Iljitschi meelest veel vastikumaks.
Kõigi nende õnnetuste pärast uues elukohas süüdistas Praskovja Feodorovna meest. Suurem hulk kõneaineid mehe ja naise vahel, iseäranis laste kasvatus, viis küsimuste juurde, mis vanu riidusid meelde tuletasivad ja riid kippus iga silmapilk lõkkele lööma. Jäivad veel need harvad armastuse silmapilgud, mis mehe ja naise vahel ilmsiks tulivad, aga need ei kestnud kaua. Need olivad saarekesed, kus nad silmapilguks peatasivad, et siis jällegi varjatud vaenu meresse aerutada, mis teineteisest võõrdumises avaldus. See võõrdumine oleks võinud Ivan Iljitschi kurvastada, kui ta oleks arvanud, et see ei pea nõnda olema, aga nüüd ei pidanud ta olevat seisukorda mitte ainult harilikuks, vaid ta arvas päälegi oma kohuseks seda seisukorda edendada. Eesmärgiks oli ennast ikka enam ja enam nendest piinlikkudest asjadest vabastada ja neile kahjutuse ning viisakuse iseloomu anda; ja ta lähenes oma eesmärgile selle läbi, et ta ikka vähem ja vähem aega perekonnas mööda saatis, ja kuigi ta sunnitud oli seda tegema, siis kindlustas ta oma seisukorda kõrvaliste inimeste juuresolekuga. Pääasjaks jäi aga see, et Ivan Iljitschil oli teenistus. Terve eluhuvitus keskenes tal teenistuseilmas. Ja see huvitus võttis ta üle täiesti võimuse. Oma võimu teadvus, võimalus iga inimest hävitada, keda ta hävitada tahab, ka välimine tähtsus kohtukotta astudes või alamatega kokku puutudes, hää edasijõudmine alamate kui ka ülemate silmas ja mis pääasi meisterlik asjaajamine, mida ta ise tundis, — see kõik rõõmustas teda ja sai ühes kaaslaste jutuvestmisega, lõunasöökidega ja kaardimänguga elusisuks. Seega läks Ivan Iljitschi elu nõnda, nagu ta tema enese arvates minema pidi: mõnusalt ja viisakalt.
Nõnda elas ta veel seitse aastat. Vanem tütar sai juba kuueteistkümne aastaseks; veel suri üks laps ära ja järele jäi poiss, kes gümnasiumis õppis ja tüliõunaks oli. Ivan Iljitsch tahtis ta õiguseteadusekooli panna, aga Praskovja Feodorovna pani ta kiuste gümnasiumi. Tütar õppis kodus hästi ja kasvas ilusasti, ka poiss ei õppinud halvasti.