Herakleitose fragmendid

B1

M 1, Leb 2

Sextos Empeirikos. Adversus mathematicos. Hippolytus. Refutatio omnium haeresium IX 9 (ilma viimase lauseta).

τοῦ δὲ λόγου τοῦδ ἐόντος ἀεὶ ἀξύνετοι καὶ πρόσθεν ἢ ἀκοῦσαι καὶ ἀκούσαντες τὸ πρῶτον· γινομένων γὰρ πάντων κατὰ τὸν λόγον τόνδε ἀπείροισιν ἐοίκασι πειρώμενοι καὶ ἐπέων καὶ ἔργων τοιούτων ὁκοίων ἐγὼ διηγεῦμαι κατὰ φύσιν διαιρέων ἕκαστον καὶ φράζων ὅκως ἔχει· τοὺς δὲ ἄλλους ἀνθρώπους λανθάνει ὁκόσα ἐγερθέντες ποιοῦσιν ὅκωσπερ ὁκόσα εὕδοντες ἐπιλανθάνονται

Kuigi see logos on igavesti, ei saa inimesed sellest aru ei enne, kui seda kuulavad, ega esimest korda kuulates. Sest kuigi kõik toimub selle logose järgi [või: kõik inimesed on silmitsi [või: puutuvad kokku] selle logosega], näib, nagu nad ei oleks sellega tuttavad, [isegi] püüdes [aru saada] niisugustest tegudest ja sõnadest, nagu mina kirjeldan, neid looduse järgi liigendades ning öeldes, missugused nad on. Mis puutub teistesse inimestesse, siis nende eest jääb varjatuks, mida nad teevad ärkvel olles, nii nagu nad unustavad, mida nad teevad magades.

Kommentaar

Hippolytus ei tsiteeri viimast lauset.

Sextose ja Hippolytuse vahel on veel see erinevus, et Hippolytusel puudub sõna ἕκαστον 'iga asja' (sõna διαιρέων ('liigendades' või 'selgitades' järel). Diels ning koos temaga enamik uurijaid arvab, et Hippolytus on selle sõna vahele jätnud. Lebedevi järgi on Sextos selle sõna lisanud. Siin on tema järgi suur sisuline erinevus. Kirk ja teised on iga asja liigendamist tema loomuse järgi pidanud Herakleitose teose aineks, pidades teda loodusteaduslikuks positivistiks ja mileetoslikuks naturalistiks. Hippolytuse versioonis aga on sihitiseks "sõnad ja teod", st maailma reaalne logos, mida liigendatakse, ja väljend "loomuse järgi" viitab maailma loomusele, mis ei sõltu inimeste arvamustest. Hippolytus on ka mujal usaldatavam tsiteerija kui Sextos.

Nii Aristoteles kui ka Sextos ütlevad, et see fragment paiknes Herakleitose teose alguses, ja enamikul väljaandjatest kannab see numbrit 1. Dielsi arvates eelnes sellele ainult "Ηράκλειτος Έφέσιος τάδε λέγει" 'Herakleitos Ephesosest ütleb seda'. Ent Herakleitos ütleb, et tema suu läbi räägib jumal.

Juba Aristoteles märkis "Retoorikas" (A2), et pole selge, kas sõna ἀεὶ 'igavesti, alati' kuulub eelneva või järgneva sõna juurde, st kas jutt on sellest, et logos on igavene, või sellest, et inimeste mittearusaamine on igavene. Lebedevi arvates peab Herakleitos pigem silmas esimest, kuid see võib olla ka kavatsuslik kahemõttelisus.

Ka sõnu γινομένων γαρ πάντων κατά τον λόγον τόνδε võib lugeda kahtemoodi: 'sest kuigi kõik toimub selle logose järgi' või "sest kuigi kõik puutuvad kokku (seisavad silmitsi) selle logosega". Enamik tõlkijaid lähtub esimesest võimalusest. Teise kasuks räägib Lebedevi järgi paralleel fraasiga γίνονται άνθρωποι eelmises lauses, millele sõna γάρ 'sest' võib viidata, ning see, et nõnda on mõttearendus selgem ja loogilisem. Marcus Aurelius sai oma parafraasis (IV, 46) tekstist aru nii, et Herakleitos pidas silmas mõlemat.

Väljend "see logos" peab silmas "looduse raamatut", kosmost, universumit. Nii said Herakleitose logosest aru ka Platon "Kratyloses", Hippolytus ja Sextos oma parafraasides ning grammatik Philon Aleksandriast, kes pani raamatu esimesele peatükile pealkirjaks "Kõiksusest" (περί του παντός). Asesõna τοῦ δὲ tähendab 'see, mis on meil silme ees', 'nähtav'. Teises fragmendis tähendab τάδε πάντα 'see kõik' universumit ja sama tähendab κόσμον τόνδε ühes teises fragmendi. Kogu fragment on üles ehitatud analoogile lugemise (teksti analüüsi) ja maailma tunnetamise vahel. Seda, et Herakleitos kasutas kosmoloogias grammatilist koodi, ütleb ka Pseudo-Aristoteles traktaadis "Maailmast" (396Ь). Herakleitose-aegses joonia murdes ei kasutatud lugemise kohta sõna atika sõna άναγινώσκω. Et loeti enamasti kuuldavalt, võidi ka lugemist nimetada kuulamiseks, nii et logose kuulamine võis tähendada ka raamatu lugemist. Looduse raamat on pidevalt kõigi inimeste silme ees, nad ei oska seda lugeda ega sellest aru saada. Lebedev arvab, et Herakleitos eristab siin kolmesuguseid inimesi: neid, kes ei püüagi maailma tähendust mõista, neid, kes püüavad, aga ei mõista ("näib, nagu nad ei oleks sellega tuttavad"), ja seda ainsat, kes püüdis ja mõistis. Esimesed on harimatu pööbel, teised on teised filosoofid ja luuletajad, kolmas on Herakleitos. "Teised inimesed", kes on nagu magajad, ei ole Lebedevi järgi mitte kõik teised, vaid harimatu mass, kes ei püüagi logost taibata.

Maailma kujutatakse logosena. Logos liigendub nimedeks, nimed silpideks silbid tähtedeks. Silbid on vastandite paarid. Nii tõlgendati seda fragmenti juba antiikajal. Tähtsaks peeti diereesi (liigendamist, jagamist). See on vastandite paaride väljaliigendamine maailmast kui logosest. Hippolytus ütleb: "Herakleitos ütleb, et maailm on jagatav-jagamatu (διαιρετόν άδιαίρετον)." (Ref. IX, 9, l, enne tsitaati logose kohta). Philon Aleksandriast (Quis rerum divinarum haeres, 213) ütleb: "Imeliselt looduse kirja tõlgendaja.. õpetab meid hääletult... et kõik asjad, olles vastandlikus asendis, ei ole iseseisvad tervikud, vaid osad: mõlemast vastandist on üks [tervik], aga selle jagunemise tulemusel saavad vastandid tunnetatavateks. Kas mitte seda õpetust ei esitanud nende seas kuulus Herakleitos oma põhiteesina, olles selle üle uhke kui oma avastuse üle?" Ioannes Sikelos (Rhet. Graeci, VI, 95) ütleb: "Sellepärast ka füüsik Herakleitos, kui temalt küsiti, miks ta loomi küttides jagab need üksikuteks liikmeteks, vastas: sellepärast, et minu õpetaja on oleva loomus."

Aristoteles räägib pideva teksti liigendamiseks sõnadeks (διάστιξις): Rhet. III 5, 1407 b 14: "Herakleitose teksti on raske märgistada, sest pole selge, mille juurde [teatud sõna] kuulub, eelneva või järgneva juurde." Pseudo-Herakleitose IV kirja (2, 18-20) järgi ütleb Herakleitos vastuseks Eytyklose süüdistusele autusest, sest too olevat end jumalikustanud, püstitades endale agoraale altari pealdisega "ΗΡΑΚΛΕΙΤΩΙΕΦΕΣΙΩΙ" 'Herakleitosele Ephesosest': "Ma kirjutasin ΗΡΑΚΛΕΙ ΤΩΙ ΕΦΕΣΙΩΙ 'Heraklesele Ephesosest", märkides teile kaasmaalaseks jumala, üldse mitte "Herakleitosele"!" Võib-olla kirja autor vihjab ka Herakleitose mõttele: et jumalad ja inimesed muutuvad üksteiseks: teistsugusel lugemisel muutub inimene jumalaks.

Seda, mida Herakleitos looduse raamatust luges, teatab ta fragmendis B50: kõik on üks.

"Mis puutub teistesse inimestesse..." Jutt on mittefilosoofidest: nad elavad ebateadlikku elu ega erine magajatest.

Sextose tekstis on jutt ainult tegudest, sellest, et nende ärkveloleku teod ei erine nende unede tegudest. Marcus Aureliuse parafraasis on "teevad ja räägivad". Sellepärast arvab Lebedev, et Sextos võis "ja räägivad" vahele jätta.

Enamik tõlgendajaid arvab, et jutt on unenägudest. Juba Marcus Aurelius arvas oma parafraasis, et jutt on unenägudest, milles meile näib, et me midagi räägime ja teeme. Võib-olla ka Plutarchose fragment sellest, et ärkvelolijate jaoks on üks ühine kosmos, aga magajatest pöördub igaüks omaenda kosmosesse, on siinse fragmendi tõlgendus. Ent sellel tõlgendusel on see raskus, et inimesed ei unusta oma unenägusid. Võib-olla Έπιλανθάνονται ei tähenda 'unustavad', vaid 'on unustuses', ei teadvusta oma tegusid. Jutt on siis kuutõbistest. Herakleitos pidas kujutlemist "pühaks haiguseks", st langetõveks; langetõvega võib kaasneda somnambulism. Somnambuulid võivad ka rääkida. Võib-olla Herakleitos tahtis öelda, et keel, milles harimatud räägivad, ei erine somnambuulide seosetust keelest (logosest). See on keel, milles nimedeks (asjade tähenduseks) peetakse ekslikult eraldi (sellepärast tähenduseta) sõnaosi — tähti või silpe. Seevastu Herakleitose logos on "homoloogias" (kooskõlas) maailma logosega (objektiivse reaalsusega), sest ta liigendab seda selle loomuse järgi. Sellepärast kirjutab Herakleitost oma raamatut (logost) looduse keeles, kus vastandid on alati ühtsed. Kõikide nende terviklike vastandipaaride tervik, mis ammendab kogu nähtumusliku maailma, ongi Herakleitose kõiksuselogos. Sellepärast on logos sama mis kõiksus. Selline tõlgendus oli olemas juba antiikajal. Platon, Kratylos, 408 с: "Sokrates: Kas sa tead, et logos tähistab kõiksust, ja tiirleb ja pöörleb igavesti, ja on kahesugune: tõeline ja võlts? Hermodoros: Muidugi tean. Sokrates: Niisiis, selle tõeline osa on sile ja jumalik, ja elab ülemises maailmas jumalate seas, aga võlts osa on all pööbli seas, ja see on okkaline ja traagiline: sest suurem osa müüte ja valet on just siin, inimeste traagilises elus." Hippolytus, Ref. IX, 9, 3: "Aga sellest, et logos on alati samane kõiksusega ja on igavesti, räägib [Herakleitos] nõnda: "Kuigi see logos on olemas igavesti..."" Sextos Empeirikos, Adv Math. VII, 132: "Oma loodusest rääkiva teose alguses ütleb nimetatud filosoof, ümbritsevale teatud viisil osutades: "Kuigi see logos on olemas igavesti..."" Diogenes Laertios, IX, 7: "Raamat, mis on tema nime all säilinud, on sisult loodusest ning jaguneb kolmeks logoseks: kõiksusest, riigist ja jumalatest." Platoni "Kratyloses" öeldakse Paani nime selgitades, et sõna "logos" tähendab kõiksust. See logos võib olla tõeline või võlts. Kuigi Herakleitost ei mainita, pole kahtlust, et Platon tõlgendab fragmente B2 ja B50 ning konteksti. Tuleb välja, et maailma kui teksti saab lugeda õigesti või valesti. Esimesel juhul on logos tõeline (maailma mõistetakse ühtsusena), teisel juhul võlts (maailma mõistetakse eraldi asjade hulgana). Need kaks lugemist vastavad Herakleitosel jumalikule ja inimlikule teadmisele. Platon nimetab võltsi maailmatõlgendust traagiliseks, seostades seda luule ja müütidega. See on ka täpne kokkuvõte Herakleitose õpetusest, et nähtumuslik paljuse maailm ja sellega seotud polüteism on luuletajate väljamõeldis. Platoni "Theaitetoses" (201d) on juttu Sokratese unes nähtud teooriast logose ja kõiksuse analoogia kohta.

B2

M23, Leb 7.

Sextos Empeirikos. Adversus mathematicos VII 133 (p. 33 Mutchmann).

διὸ δεῖ ἕπεσθαι τῷ ξυνῷ, τουτέστι τῷ κοινῷ· ξυνὸς γὰρ ὁ κοινός. τοῦ λόγου δ᾽ ἐόντος ξυνοῦ ζώουσιν οἱ πολλοὶ ὡς ἱδίαν ἔχοντες φρόνησιν.

Sellepärast tuleb järgida ühist. Kuigi see logos on ühine, elavad paljud nii, nagu neil oleks omaenda arusaamine.

Kommentaar

Osa fragmendist on Lebedevi järgi tsitaat, osa on parafraas.

Lebedevi järgi on logos siin looduse raamat (nagu ka fragmentides B1 ja B50). Sextos saab nii aru, nagu jutt oleks mõistusest, aga logos ei ole Herakleitosel kunagi mõistus.

Nagu ka fragmendis (В114), on "ühine" otseses seoses maailmalogosega. Nähtava maailma logos on kõigile ühine ja seetõttu tõeline, inimeste ja tarkade individuaalsed loomused on võltsid.

Kasutusel on sõna χρή "tuleb". Logos ei ole lihtsalt loodusseadus ega teooria selle kohta, ta kuulutab inimestele kõlbelise ja poliitilise imperatiivina, mida tuleb järgida. Nõnda on metafüüsika ja epistemoloogia Herakleitosel seotud eetika ja poliitikafilosoofiaga. Viimaste põhitees on individuaalse ületamine ning ühise ja terviku vaieldamatu prioriteetsuse tunnistamine, aksioloogiline holism. Eetikas tähendab see antihedonismi ja enesepiiramist, poliitikas utoopilist kõiksuseriigi teooriat. Fragmendi eetilist iseloomu ning logose eetilist sisu näitab ka sõna "elavad": inimesed elavad valesti, sest nad ei järgi ühist, ei ela "loodusega kooskõlas mõistmisega".

Siin esineb esimest korda vanakreeka eetika termin φρόνησις. Eriline või üksik aru on ebanormaalne aru, sest normaalne aru on kõigil ühine. Need, kes elavad ebakõlas maailmalogosega, on hullumeelsed. Siia kuulub ka fragment sellest, et ettekujutus on langetõbi, mis võib tähendada hullumeelsust, ja fragment bakhantidest, kus tavaliste inimeste elu võrreldakse bakhanaaliga, kus inimesed lähevad hulluks ja märatsevad. Filosoof vastandub harimatule pööblile nagu terve mõistusega inimene hullumeelsetele, ärganu magajatele, kaine joobnutele, kuulja kurtidele.

B3

Leb 56(b)

Plutarchos. De Placitis philosophorum II 21, 13.

(ὁ ἥλιος) εὖρος ποδὸς ἀνθρωπείου.

(päike) inimese jalalaba laiune

Papyrus Derveni, col. IV, 5-10.

κατά [Όρφέ]α Ήράκλ[ε]ιτος με[ταθέμενος] 5

τά κοινά και[νοτο]μεΐ τα ϊδ[ι]α· οσπερ ϊκελα [ίερο]λόγωι λέγων [... 6

ήλιος [κόσ]μου κατά φύσιν άνθρωπ[η]Του εΰρος ποδός [έών 7

τού[ς ούρου]ς ούχ υπερβάλλων ει γά[ρ τι ου]ρους έ[οικότας] 8

ύ]π[ερβαλε]ΐ, Ερινύες νιν έξευρήσουσι, Δίκης επίκουροι. 9

[οΰτω δε εφη ϊνα ύπερ]βατόμ ποήι κ[αι ασαφή τον λόγον]. 10

Järgides Orpheust, toob Herakleitos üldtunnustatud väljenditest taganedes uuendustena kasutusele erilisi väljendeid. Ta ütleb püha sõna kirjutaja sarnaselt...: "[valitseb?] päike kosmost loodusega kooskõlas, olles inimese jalalaba laiune, ületamata ettenähtud piire: sest kui ta ületab ettenähtud piirid, saavad ta kätte erinnüsed, Dike liitlased." Ta ütles nii, et tuua kõnesse sisse hüperbaton ja teha see ebaselgeks.

Kommentaar

See fragment kuulub kokku fragmendiga B94. Kuni Derveni papüüruse avastamiseni neid omavahel ei ühendatud.

Et see fragment on ära toodud peatükis "Päikese mõõtmetest", on mõned uurijad seda tõsimeeli pidanud Herakleitose naiivseks füüsikaliseks teooriaks.

Papüürus näitas Lebedevi järgi, et doksograafid, kes panid selle kirja arvamusena päikese mõõtmete kohta, tahtsid panna Herakleitost vastama küsimusele, mida ta ei püstitanud. Herakleitose tekst on mõistujutt ideaalsest valitsejast Zeusi linnas. Päike on väike nagu jalalaba võrreldes teiste stiihiatega (maa, mere ja piiritu õhu-hingega), kuid ta on targem, olles osa kosmilisest jumalast, ta on õiglasem, ja sellepärast valitseb stiihiaid ja aastaaegu kui üks, parim. Ühe, parima valgustatud monarhia on loomulikum (loodusega kooskõlas) valitsemisviis kui paljude ja halbade võim. Päikese minimaalne suurus meie päevil annab tunnistust sellest, et tuli on puuduse faasis, me elame suure talve ajastul, küllap isegi suure talvise pööripäeva aegu. Maailma valitsevad madalamad stiihiad maa ja vesi. Poliitikas avaldub see selles, et võimul on hedonistlikud lojused, kes mõtlevad ainult rahast ja niisketest (meelelistest) naudingutest. Nüüd hakkab päikese tuli kasvama ning tuleenergia kasv annab filosoofidele jõudu juurde.

B4

Leb 92.

Albertus Magnus. De vegetalibus et plantis VI.

si felicitas esset in delectationibus corporis, boves felices diceremus, cum inveniant orobum ad comedendum.

Kui õnn oleks keha naudingutes, nimetaksime õnnelikeks veiseid, kui nad leiavad söögi jaoks herneid.

Kommentaar

Igal loomal on oma nauding ja oma meeldiva mõiste.

B5

Leb 144

Aristokritos. Theosophia 68. Sõnasõnaline tsitaat.

καθαίρονται δ᾽ ἄλλως αἵματι μιαινόμενοι οἷον εἴ τις εἰς πηλὸν ἐμβὰς πηλῷ ἀπονίζοντο. μαίνεσθαι δ᾽ ἂν δοκοίη, εἴ τίς μιν ἀνθρώπων ἐπιφράσαιτο οὕτω ποιέοντα. καὶ τοῖς ἀγάλμασι δὲ τουτέοισιν εὔχονται, ὁκοῖον εἴ τις δόμοισι λεσχηνεύοιτο, οὔ τι γινώσκων θεοὺς οὔδ᾽ ἥρωας οἵτινές εἰσιν.

Nad puhastavad end asjatult verega, olles ise [verega] määritud nagu see, kes on kukkunud sopasse ja puhastab end sopaga. Kui keegi inimestest näeks, et ta niimoodi teeb, peaks ta teda hullumeelseks. Ja neidsamu kujusid nad paluvad, just nagu keegi räägiks seinaga. Nad ei saa aru, millised on jumalad ega millised on kangelased.

Kommentaar

See fragment käib nende kohta, kes toovad lunastusohvreid, et puhastuda verevalamise roojusest, kuid see hülgab Lebedevi järgi ka kogu kreeka usundi, võrreldes ohvriloomade verd sopaga. Ta hülgab ka palve ja kultuskujud, seega templid. See on kooskõlas pärimusega Herakleitose panteismist ("kõik on täis hingi ja jumalaid").

B6

Leb 58, 59.

Aristoteles. Meteorologica II 2. 335a 14. Sõnasõnaline tsitaat või parafraas.

(ὁ ἥλιος οὐ μόνον, καθάπερ ὁ Ἡράκλειτός φησι,) νέος ἐφ᾽ ἡμέρῃ (ἐστίν, ἀλλ᾽ ἀεὶ νέος συνεχῶς)

(Päike ei ole üks, nagu Herakleitos ütleb,) iga päev uus (on, aga üha uuesti uus)

Platon Riik VI. 498a. Rekonstruktsioon.

[ό ήλιος ἅπτεται καὶ σβέννυται.]

Päike süttib ja kustub.

οι και άπτόμενοι μειράκια οντά ... προς δε το γήρας έκτος δή τίνων ολίγων άποσβέννυνται πολύ μάλλον του Ηρακλείτειου ηλίου, όσον αΰθις ούκ έξάπτονται.

Need, kes nooruses süttivad (filosoofiast) ... kustuvad vanaduses hullemini kui Herakleitose päike, sest uuesti nad enam ei sütti.

Kommentaar

Platoni sõnastus tundub Lebedevile ehtsam, kuid ka Platoni kontekstis on nooruse ja vanaduse vastandus.

Vormelit "süttib ja kustub" kasutab Herakleitos ka ürgtule (B30) ja inimese kohta. Kuigi ta mainib mõõte (rütmilisi perioode) ainult fragmendis B30, peab ta neid silmas ka inimese ja päikese puhul. See on Lebedevi järgi universaalne kosmiline pendli seadus, mis on suguluses teega sinna ja tagasi ning lahutamatult seotud ajaliste tsüklitega ja saatusega, mitte mateeria kvantide ega päikese mõõtmetega.

B7

M 78. Leb 43A.

Aristoteles. De sensu 5. 443a 23.

εἰ πάντα τὰ ὄντα καπνὸς γένοιτο, ῥῖνες ἂν διαγνοῖεν.

Kui kõik olev saaks suitsuks, siis ninad tunneksid seda.

Kommentaar

Fragmendi B67 parafraas.

Selle fragmendi keel ei ole herakleitoslik, τὰ ὄντα kuulub Aristotelese sõnavarra.

Karl Reinhardt tõlgendab seda nii. Meie mõistus avastab kõikide asjade ühtsuse selle põhjal, mida ta aistingutest teada saab, kuid aistingud ise seda ühtsust ei näita. Oletame, et kõik asjad muutuksid suitsuks. Siis ninad teeksid endiselt asjadel lõhna järgi vahet, silmad aga tajuksid maailma ühtsena. Siis sama inimene tajuks sama objekti ühtsena või paljusena vastavalt sellele, kas ta usaldaks nägemist või haistmist. Reaalses olukorras tajutakse maailma ühtsena või paljusena vastavalt sellele, kas usaldatakse mõistust või aistinguid. Analoogselt võib maailma pidada sidusaks ühtsuseks või seosetuks paljuseks.

Patini järgi on siin iroonia inimeste kalduvuse pihta otsida asjadest erinevust ja ignoreerida ühtsust: isegi kui kõik asjad saaksid suitsuks, tunneksid nende ninad asjade erinevust. Lähedased on mõistujutt Homerosest ja petlikest nähtumustest ning invektiivid paljuteadmise vastu.

B8

M 27 d¹, 28 c¹. Leb 34.

Aristoteles. Nikomachose eetika VIII 2. 1155b 4.

ὸ ἀντίξουν συμφέρον sõnasõnaline tsitaat

Vastupidised ühilduvad [või: vaenulik on kasulik]

. . . ἐκ τῶν διαφερόντων καλλίστην ἁρμονίην. parafraas

... erinevatest [tekib] kauneim [või: parim] harmoonia.

και πάντα κατ' έριν γίνεσθαι. tsitaat

ja kõik tekib tüli läbi

Kommentaarid

Aristotelese tsitaadid ja parafraasid Herakleitose fragmentidest harmooniast ja poleemikast Homerosega tüli üle. Viimane tsitaat on osa täielikumast versioonist, mis on esitatud fragmendis B80.

Esimesed kaks tsitaati võivad olla viited kunstidele (arsti- või ehituskunstile ning muusikakunstile), mis kinnitab, et printsiip "kunst jäljendab loodust" (ή τέχνη μιμείται τήν φύσιν) (De victu 1,11 ja De mundo 5. 396 b 7-25) pärinevad Herakleitoselt.

Esimeses tsitaadis on το άντίξουν συμφέρον Herakleitose sõnastus. Sõna αντίξοος esineb 9 korda Herodotosel, aga peale Herakleitose tsitaatide seda Aristotelesel ei esine. See on võib-olla ainus koht, kus on säilinud Herakleitose sõna vastandi kohta. Sõna εναντία ei kuulu Herakleitosele. Joonia sõna άντίξουν kasutatakse sageli sõjalistes kontekstides. Teesis "vastandlik (vaenulik) on kasulik" on nähtud allopaatilise meditsiini printsiipi, mille hiljem võttis omaks Hippokratese koolkond. Diogenese Herakleitose-biograafias (IX 3), mis parodeerib mõnesid tema ideid sealhulgas loodusravi, ravib Herakleitos end vesitõvest (liigsest niiskusest) kuivatava päikesekuumusega, mis on veele vaenulik. Ka tule ja vee vastandusel on Herakleitose kosmoloogia ja füsioloogia jäljenduses (De victu) I. 3-6 tähtis koht. Võimalik on siiski ka see, et Herakleitos pidas silmas näiteks ehitus- või puusepakunsti. Aristotelese kommentaatorid mainivad selles seoses sarikaid.

Teist tsitaati püüab Marcovich tuletada Platoni tsitaadist "Pidusöögis" 187 А, kuid see pole Lebedevi meelest veenev, sest Aristoteles tsiteerib mitut fragmenti, ka neid, mida "Pidusöögis" ei ole. Võrdlus "Eudemose eetikaga" (235 а 25 sq.: ού γαρ αν είναι άρμονίαν μη οντος οξέος και βαρέος jne) ei jäta kahtlust, et jutt on muusikalisest harmooniast ning tegu pole üldise metafüüsikaterminiga. Seda, et Aristoteles tsiteerib Herakleitost otseallikast, näitavad sõltumatud tsitaadid ja reministsentsid mujal.

B9

M 37. Leb 91.

Aristoteles. Nikomachose eetika X 5. 1176a 7.

. . . ὄνους σύρματ᾽ ἂν ἑλέσθαι ἢ χρυσόν.

... eeslid eelistavad kullale õlgi.

Kommentaar

Igal loomaliigil on oma nauding ja oma arusaam meeldivast.

B10

M 25. Leb 106, 108(a), 109(a).

Aristoteles. De mundo 5. 396 7.

συλλάψιες ὅλα καὶ οὐχ ὅλα, συμφερόμενον διαφερόμενον, συνᾷδον διᾷδον, καὶ ἐκ πάντων ἓν καὶ ἐξ ἑνὸς πάντα.

Seosed [või: silbid] kõik ja mitte kõik [või: helilised ja mittehelilised häälikud], sarnane erinev, kooskõlaline ebakõlaline, ning kõigest üks ja ühest kõik.

Kommentaarid

Üks fragmentidest, kus teoreetiliselt sõnastatakse Herakleitose metafüüsika põhiprintsiip, kõikainsuse ehk ühe ja kõige samasuse printsiip ning sellest järelduv vastandite harmoonia ehk samasuse printsiip. Tähtis on ka Aristotelese kontekst, mis sisaldab teiste fragmentide parafraase. Näiteks: "Tuleb arvata, et loodus kaldub vastanditele ning moodustab kooskõlalise nendest, mitte sarnasest. Nii viis ta kokku mehe naisega, mitte samasoolise olendiga (nagu ka naise) ning kombineeris esimese kooskõla vastandlikest, mitte omavahel sarnastest olenditest. Paistab, et ka kunst, jäljendades loodust, teeb sedasama. Maalikunst, segades valgeid ja musti, kollaseid ja punaseid värve, loob originaalidele vastavad kujutised. Muusika, segades ühtaegu kõrgeid ja madalaid, pikki ja lühikesi helisid eri häältes, loob ühtse harmoonia. Grammatika, segades täis- ja kaashäälikutähti, koostas neist kogu kunsti." Kontekst langeb kokku Pseudo-Hippokratese teoses "Dieedist", tsitaatidega vastandite harmooniast Aristotelese "Eetikates", Plutarchosel ja Philonil. Kõik need allikad põhinevad Herakleitose originaalil. See konsensus näitab, et tees "kunst jäljendab loodust" pärineb Herakleitoselt. See tähendab, et kunstides jäljendatakse ebateadlikult looduslikku vastandite samasuse printsiipi. Nende bioloogiline loomus on isomorfne kosmilise loodusega. Kuid poliitilised instituudid, usund, keel ja moraalsed väärtused on selle seadusega vastuolus. Siit nõue viia need loodusega vastavusse, eelkõige muuta riigikorda ja usundit.

Pole selge, kas sõna συλλάψιες oli käibel ainult silpide või ka nootide ühendite kohta.

B11

M 80. Leb 62.

Pseudo-Aristoteles. De mundo 6, 401a8.

. . . πᾶν ἑρπετὸν πληγῇ νέμεται.

Kõiki neljajalgseid [või: maiseid loomi] karjatatakse lüües.

Kommentaar

Kontekst: "Kõik loomad, nii metsikud kui ka koduloomad, nii õhus, maa peal kui ka vees toituvad, sünnivad, saavad küpseks ja surevad jumala seadustele alludes."

"Πληγή Διός" 'Zeusi löök' on püsiv fraseologism traagikutel.

Tsitaadi kontekst on autentne. Jumala seadused, millele alluvad kõik loomad, on jumalik seadus fragmendis B114.

Έρπετόν ei tähenda siin roomajaid, vaid kõiki maiseid olendeid vastandina taevastele jumalatega.

Seos fragmendiga В 64: Seda maailma valitseb Pikselöök.

Nagu arstide raviv valu, on karjase piitsalöögid päästvad, sest need suunavad lambad karjamaale. Taevase (jumaliku) ja maise (inimliku) maailma suhe on võimu ja allumise, aktiivse ja passiivse sfääri, isanda ja orjade suhe. Taevane maailm on maise maailma matriits nagu Platonilgi.

B12

M 40. Leb 67.

Areios Didymos. Epitome (Eusebios. Praeparatio evangelica XV 20).

ψυχαι άναθυμιώμεναι νοτεραι άει γίνονται

Hinged niisketena aurudes alati sünnivad.

ποταμοῖσι τοῖσιν αὐτοῖσιν ἐμβαίνουσιν ἕτερα καὶ ἕτερα ὕδατα ἐπιῤῥεῖ· καὶ ψυχαὶ δὲ ἀπὸ τῶν ὑγρῶν ἀναθυμιῶνται.

Samasse jõkke [Lebedev lisab: kaks korda] astujale voolavad aina uued ja uued veed; ja hinged auravad välja vetest.

Kommentaar

Eusebios Kaisareast tsiteerib Augustuse aja doksograafi Areios Didymost, kes tsiteerib stoik Kleanthest, kes võrdleb Zenoni õpetust hingest Herakleitose õpetusega. Selle kinnituseks, et Zenon, nagu Herakleitoski, mõistis hinge kui aistivat auru, toob Kleanthes Areios Didymose järgi kinnitavaid tsitaate Herakleitoselt. Dielsi-Kranzi ning Conche'i järgi on need kaks viimast, enamik uurijaid (Kirk, Marcovich, Kahn jt) peab Zelleri ja Burneti järel tsitaadiks ainult viimast lauset. Lebedevi järgi nii ei saa, sest võrreldakse auru ja aistingut, mitte jõge. Lebedevi arvates on ka esimene lause tsitaat. Ta arvab, et seal peab νοεραί 'teadvusega' asemel olema νοτεραί 'niisked': haruldane joonia luulekeelne sõna võis kergesti moonduda. Parandatud tsitaadis on tüüpiline herakleitoslik kahemõttelisus: άναθυμιώμεναι νοτεραί 'aurudes niisketena, alati sünnivad' või νοτεραί γίνονται 'aurudes saavad alati niisketeks'. Sõna "niisked" seletab seda, et tsiteeritakse fragmenti jõgedest: hingi võrreldakse jõevooludega sellepärast, et nad on ise niisked ja jõesarnased. Esimene lause kõlab Lebedevi meelest autentsemalt kui kolmas, sellepärast võib ka olla, et kolmas lause on stoikute parafraas.

Paljude uurijate ja väljaandjate arvates on teine lause ütluse "ühte ja samasse jõkke ei saa kaks korda astuda" ainuke autentne variant.

Et näidata Zenoni sõltuvust Herakleitoses, pole hingesid jõgedega võrrelda tarvis, Kleanthes annab lihtsalt algse konteksti. See kontekst on psühholoogiline, mitte epistemoloogiline nagu Platoni parafraasil, millest sai lõpuks "kõik voolab". Hilisemates allikates segunevad staadioni ja jõe metafoor. Jooks ja vool on lähedase tähendusega, kuid esimest kasutas Herakleitos kosmoloogilistes fragmentides, teist psühholoogilistes. Algses sõnastuses ei väljendanud jõe sümbol mitte kõige muutumist, vaid illustreeris teadvuse voolu, täpsemalt meeltetajude voolu sensoorses hing-aurus. Kuid kes on siis vee sisse astujad või suplejad? Έμβαίνουσι väljendab vaatleja vaatekohta, supleja on lugeja, jõkke astumist tajuvad tema silmad. Sellepärast on parem öelda "kui me astume". Kui jõed on aistingute vood, siis sisseastujad on teadvustav aru. Plutarchose tõlgendus, mis seostab jõe sümbolit isikuidentsuse probleemiga, mõistab seda palju sügavamalt kui need, kes leiavad sealt ainult "vastandite kokkulangemise" järjekordse näite (jõgi on sama ja mitte sama).

B13

M 36. Leb 93.

Athenaios. Deipnosophistae V p. 178 F.

ὕες βορβόρῳ μᾶλλον χαίρουσιν ἢ καθαρῷ ὕδατι.

Sead naudivad pori rohkem kui puhast vett.

Kommentaar

Igal loomaliigil on oma nauding ja oma arusaam meeldivast.

B14

M 87. Leb 146-147.

Aleksandria Klemens. Protrepticum 22.

νυκτιπόλοις, μάγοις, βάκχοις, λήναις, μύσταις· (τούτοις ἀπειλεῖ τὰ μετὰ θάνατον, τούτοις μαντεύεται τὸ πῦρ.) τὰ γὰρ νομιζόμενα κατ᾽ ἀνθρώπους μυστήρια ἀνιερωστὶ μυεῦεται.

Ööhulgustele, maagidele, bakhantidele, menaadidele ja müstidele: (neid ta ähvardab sellega, mis on pärast surma, nendele ta ennustab tuld.) Sest inimestele tavaks olevaid müsteeriume praktiseerivad nad ebapühal moel.

Kommentaar

Kõik, keda Herakleitos autuses süüdistas, peale maagide, on otseselt seotud (peamiselt Dionysose) müsteeriumidega. Ka ööhulgused on bakhandid. Samuti on jutt Orpheuse müsteeriumide adeptidest, keda nimetati müstideks ja bakhantideks. Võib-olla peab Herakleitos silmas ka neid, kellele tõotati paradiisiõndsust igavese purjujoomise kujul, mis on Herakleitose järgi hinge igavene niiskumine. Neile tõotas ta igavest tulelõõska kuivamiseks.

Pärsia ikke ajal, kui Ephesos maksis Pärsia kuningale andamit, asutati Artemise templis maagide, zoroastrismi propageerijate kolleegium. Artemise ülempreester oli kohimees, kes kandis pärsia nime või tiitlist Megabyzos. Viimast mainitakse Pseudo-Herakleitose 9. kirjas, mille autor süüdistab efeslasi irooniliselt selles, et nad kohitsesid Megabyzose, kartes jumalanna kõlbelisuse pärast, usaldamata tema neitsilikkust. Megabyzos ja Ephesose maagid võisid figureerida mittesäilinud biograafilises pärimuses Herakleitose kohta. Sel juhul on Herakleitose invektiiv maagide vastu tõsine argument hüpoteeside vastu, et Herakleitose vaated olid mõjutatud zoroastrismist. Esiteks on zoroastrismi dualism ühitamatu Herakleitose monismi ja monoteismiga, teiseks ähvardas Herakleitos maage tulekohtuga vale ja autuse eest.

B15

M 50. Leb 148.

Aleksandria Klemens. Protrepticum 34 p. 26,6.

εἰ μὴ γὰρ Διονύσῳ πομπὴν ἐποιεῦντο καὶ ὕμνεον ᾆσμα αἰδοίοισιν, ἀναιδέστατα εἴργασται· ωὑτὸς δὲ Ἀίδης καὶ Διόνυσος, ὅτεῳ μαίνονται καὶ ληναΐζουσιν.

Kui nad ei korraldaks Dionysose auks rongkäike, häbituid [või: suguliikmete auks] hümne lauldes, toimiksid nad häbitult; aga sama on Hades ja Dionysos, kelle auks nad hulluvad ja pidutsevad.

Kommentaar

Bakhandid ei ole lihtsalt protsessioon, vaid mõistujutt enamiku mõttetust elust.

Siin on sõnademäng: αίδοΐον on suguliige, Dionysose sümbol, iαναιδέστατα on kõige häbitum, Αιδης on Hades, surmajumal. Suguliikme, viljakuse ja sünni sümboli nimes on surmajumal Hadese nimi. Austades elujumalat, kummardavad bakhandid tegelikult surmajumalat. Vrd: vibul on nimi elu, tegu aga surm; siin aga suguliikmel on nimi surm, tegu aga elu. Inimeste tegudel on antiteetiline struktuur ning nad reprodutseerivad vastandite samasuse jumalikku seadust. Inimesed ei teadvusta seda, nad tegutsevad unustuses. Sünnitamine on enesepettus, sest uue eluga sünnib uus surm.

B16

M 81. Leb 152.

Aleksandria Klemens. Paidagogos II 99.

τὸ μὴ δῦνόν ποτε πῶς ἄν τις λάθοι;

Kuidas saab varju minna selle eest, mis kunagi ei looju?

Kommentaar

Targast õigluse päikesest, mis kunagi ei looju, on juttu Platoni "Riigis" seoses analoogiaga päikese ja hüve idee vahel. See pärineb eleaatidelt, nii et sel võivad olla pütagoorlikud juured. "Riigi" 6. raamatus viitab Platon ka Herakleitose päikesele, mis süttib ja kustub iga päev. Platon vastandab seda hüve targale päikesele, mis on igavene ega looju kunagi. Ent siinne tsitaat omistab õigluse nähtamatu päikese metafoori Herakleitosele. Kui mõlemad allikad on autentsed, siis kahe päikese vastandus võib pärineda Herakleitoselt. "Kratyloses" vaidleb keegi herakleitoslane õigluse ja päikese samastamise vastu retoorilise küsimusega: "kas siis sinu meelest pärast päikese loojumist ei jäägi inimeste maailma mingit õiglust?" Kosmilise õigluse kandjaks peab ta tuld.

Mitteloojuval valgusel pole Lebedevi järgi ikoonilisel tasandil pistmist mitteloojuva logosega.

B17

M3, Leb 5

Aleksandria Klemens. Stromata II 8 (II, 117, 1 St.). Sõnasõnaline tsitaat.

οὐ γὰρ φρονέουσι τοιαῦτα πολλοί, ὁκόσοι ἐγκυρεῦσιν, οὐδὲ μαθόντες γινώσκουσιν, ἑωυτοῖσι δὲ δοκέουσι.

Sest paljud ei mõista seda, millega nad kokku puutuvad, ja teada saades ei taipa, vaid kujutavad ette.

B18

M 11.

Aleksandria Klemens. Stromata II 17.

ἐὰν μὴ ἔλπηθαι ἀνέλπιστον οὐκ ἐξευρήσει, ἀνεξερεύνητον ἐὸν καὶ ἄπορον.

Kui ei looda, lootmatut ei leia, sest see on leidmatu ja kättesaamatu.

B19

M 1 (g), Leb 10.

Aleksandria Klemens. Stromata II, 24, 5 (II, 126 St.).

ἀκοῦσαι οὐκ ἐπιστάμενοι οὐδ᾽ εἰπεῖν.

Nad ei oska kuulata ega kõnelda.

B20

M 99.

Aleksandria Klemens. Stromata III 14.

γενόμενοι ζώειν ἐθέλουσι μόρους τ᾽ ἔχειν (μᾶλλον δὲ ἀναπαύεσθαι) καὶ παῖδας καταλείπουσι μόρους γενέσθαι.

Sündinud tahavad elada ning surra (pigem puhata) ja jätavad lapsed sama saatuse kätte.

B21

M 49.

Aleksandria Klemens. Stromata III 21.

θάνατός ἐστιν ὁκόσα ἐγερθέντες ὁρέομεν, ὁκόσα δὲ εὕδοντες ὕπνος.

Surm on see, mida ärkvel olles näeme ja mis magades on uni.

B23

M 45. Aleksandria Klemens. Stromata IV 10.

Δίκης ὄνομα οὐκ ἂν ᾔδεσαν, εἰ ταῦτα μὴ ἦν.

Dike nime nad ei teaks, kui seda ei oleks.

B24

M 96.

Aleksandria Klemens. Stromata IV 16.

ἀρηϊφάτους θεοὶ τιμῶσι καὶ ἄνθρωποι.

Sõjas langenuid austavad jumalad ja inimesed.

Sõjaväljale jäänutest lugu peavad jumalad ja ka inimesed.

B25

M 97.

Aleksandria Klemens. Stromata IV 50.

μόροι γὰρ μέζονες μέζονας μοίρας λαγχάνουσι.

Mida suurem surm, seda suuremad viljad.

B26

M 48.

Aleksandria Klemens. Stromata IV 143.

ἄνθρωπος ἐν εὐφρόνῃ φάος ἅπτεται ἑωυτῷ ἀποσβεσθεὶς ὄψεις. ζῶν δὲ ἅπτεται τεθνεῶτος εὕδων, ἐγρηγορὼς ἅπτεται εὕδοντος.

Inimene süütab öösel endale tule, sest tema silmad on kustunud. Kuigi magaja on elus, sarnaneb ta surnuga, kuigi ta ärkvel, sarnaneb ta magajaga.

B27

M 74.

Aleksandria Klemens. Stromata IV 146.

ἀνθρώπους μένει ἀποθανόντας, ἅσσα οὐκ ἔλπονται οὐδὲ δοκέουσιν.

Inimesi ootab pärast surma see, mida nad ei looda ega arva.

B28

M 19, 20.

Aleksandria Klemens. Stromata V 9.

δοκέοντα γὰρ ὁ δοκιμώτατος γινώσκει φυλάσσει . . . Δίκη καταλάψεται ψευδῶν τέκτονας καὶ μάρτυρας.

Arvamus on see, mida õpetatuimgi mees tunneb ja kaitseb... Õiglus saab kätte valetegijad ja valetunnistajad.

B29

M 95.

Aleksandria Klemens. Stromata V 60.

αἱρεῦνται γὰρ ἓν ἀντὶ ἁπάντων οἱ ἄριστοι, κλέος ἀέναον θνητῶν, οἱ δὲ πολλοὶ κεκόρηνται ὅκωσπερ κτήνεα.

Sest parimad eelistavad kõigele ühte, igavest au surelikule, paljud aga söövad kõhu täis nagu kariloomad.

B30

M 51.

Aleksandria Klemens. Stromata V, 105.

κόσμον τόνδε, τὸν αὐτὸν ἁπάντων, οὔτε τις θεῶν οὔτε ἀνθρώπων ἐποίησεν, ἀλλ᾽ ἦν ἀεὶ καὶ ἔστιν καὶ ἔσται πῦρ ἀείζωον ἁπτόμενον μέτρα καὶ ἀποσβεννύμενον μέτρα.

Seda maailma, mis on kõigile sama, ei loonud keegi jumalatest ega inimestest, vaid [see] oli igavesti ja on ja saab olema igavesti elava tulena, mis süttib mõõdu järgi ja kustub mõõdu järgi.

B31

M 53. Leb 44-45.

Aleksandria Klemens. Stromata V 105.

πυρὸς τροπαὶ πρῶτον θάλασσα, θαλάσσης δὲ τὸ μὲν ἥμισυ γῆ, τὸ δὲ ἥμισυ πρηστήρ . . . θάλασσα διαχέεται καὶ μετρέεται εἰς τὸν αὐτὸν λόγον, ὁκοῖος πρόσθεν ἦν ἢ γενέσθαι γῆ.

Tule pöörded kõigepealt meri, ja merest pooleldi maa, pooleldi välgutuulispask... meri saab vedelaks ja saab mõõdu sama logose järgi, mis oli enne, kui ta sai maaks.

Lebedevi järgi:

Tule pöörded kõigepealt meri, ja mere [pöörded] pooleldi maa, pooleldi tuul... meri raiskub ja asendub sama mõõduni, mis oli enne, kui ta sai maaks.

Kommentaar

Sõna τροπαί ei ole Lebedevi järgi seotud ainult sõnaga πυρός, vaid seda mõeldakse vaikimisi ka sõnade θαλάσσης δε järel. Jutt ei ole ainult tule pööretest, vaid ka järgnevatest mere pööretest. Muidu tuleb välja, et meri on pooleldi maa, pooleldi presteer, nii et merd ei olegi, nagu loevad meteoroloogilise tõlgenduse pooldajad, nagu Kirk ja Marcovich.

See on üks põhilisi tekste, mida antiikautorid tsiteerisid tõenduseks, et Herakleitos tunnistas kosmogooniat, kusjuures perioodilise maailmatulekahjuga (ekpüroosiga). Klemensi stoitsistlik allikas ja Diogenes Laertiose allikas tõlgendavad seda ürgtule muutumistena algul meres, millest osa muutub maaks, osa mereauruks või õhuks. Zenoni ja Chrysippose kosmogoonilised tekstid järgivad sama skeemi. Nendes tõlgendavates parafraasides puudub sõna "presteer". Alates 19. sajandist jagunesid Herakleitose tõlgendajad kahte leeri. Need, kes tunnistavad ekpüroosi (Zeller, Diels, Kahn) mõistavad seda fragmenti kosmogoonilise protsessi, ürgtulest maailma tekkimise kirjeldusena; need, kes eitavad ekpüroosi (Burnet, Reinhardt, Kirk, Guthrie, Marcovich) ja peavad Herakleitose maailma igaveseks, püüavad seda fragmenti tõlgendada meteoroloogiliselt, tavalisi igapäevasid loodusprotsesse, nagu öö ja päeva vaheldumist, merest vee aurumist kirjeldavana. Lebedevi arvates pole kumbki tõlgendus adekvaatne. Neis fragmentides kujutatakse kosmilist tsüklit, mis vastab suurele aastale, mis on esitatud stiihiate sõjana. Siin põimuvad sõja- ja võlakood. Õiget tõlgendust takistasid Lebedevi järgi eelarvamus, et nelja stiihiat enne Herakleitost ei tuntud, ja dogma, et Herakleitosel ei olnud õhu mõistet ning selle lisasid teistele stiihiatele alles stoikud. Tegelikult etendas õhk Herakleitose loodusfilosoofias olulist osa ja ta tundis seda, sest Anaximenese füüsika mõjutas teda märgatavalt. Lihtsalt ta ei kasutanud sõna αήρ, sest joonia murdes tähendas see veel kaua 'udu' nagu Homerosel. Õhuga on lahutamatult seotud kosmiline õhuaur ja samuti piiritu (nagu Anaximenesel) kosmiline hing-hingus. Empedokles rääkis teadaolevalt esimesena neljast elemendist kui lihtsatest, muutumatutest ja igavestest substantsidest, mis ei saa üksteiseks muutuda. Ent neli kosmilist stiihiat kui maailma põhikomponendid olid teada Anaximandrosest saadik. Sellepärast peab "presteer" tekstis tähistama neljandat stiihiat õhku. Sõna πρηστήρ ei tähenda 'põlejat, leegitsejat' ega ole seotud taevakehade taevase tulega, nagu ütlevad Kirk, Marcovich jt. Sõna πρήθω algne tähendus ei ole mitte 'põletama', vaid 'puhuma'. Hesiodose "Teogoonias" on πρηστήρες άνεμοι orkaanituuled, Typhoni relv Zeusi vastu. Herakleitos valis õhule nime, mis seostub suure kosmilise lahinguga, kus Hesiodos mainib nii pikset kui ka lahingust oigavat merd. Sõna πρηστήρ tähendused hilisemas meteoroloogias (tuulispask, tornaado, välk, äikesetorm) viivad eksitusse. Tähtsam on analoogia sepalõõtsaga Anaximandrosel (sõna πρηστήρ tähendab tal Lebedevi arvates õhujuga või õhku). Lebedevi arvates on võimalik, et sõna säilitab Herakleitosel keerise, merega võitleva tormituule konnotatsiooni. Nüüd on selge, et tegu on nelja elemendiga, kus tuli ja tuul on vastandid ning maa ja meri on vastandid. Anaximandrosel vastas kuumale tuli, külmale õhk, niiskele vesi ja kuivale maa. Nii et stiihiate kosmilises sõjas on kuum tuli vastamisi külma tuulega ja kuiv maa niiske merega. Fragment B126 räägib just nende vastandipaaride, kuuma ja külma, niiske ja kuiva teineteiseks üleminekust. Neljale põhikvaliteedile ja neljale stiihiale vastab neli aastaaega, ja aastaaegade vahetumist mõistetakse stiihiate valitsemisega kordamööda. Kuum (tuli) vastab suvele, külm (tuul) talvele. Et sügisel algab Kreekas vihmade aeg (sügisene pööripäev on "selge Zeusi piir"), siis meri valitseb sügisel ja maa kevadel, kui taimed hakkavad kiiresti kasvama.

Bruno Snell ja Charles Kahn on ühed vähestest, kes osutasid sellele, et sõnal τροπαί ei saa olla hilisemat tähendust 'muutused'. Τροπαί tähendab 'pöörded', see mõiste on seotud mõõdupärasuse seadusega ja vastandite teineteiseks ülemineku palintroopse printsiibiga. Πυρός τροπαί seostub väljediga ηλίου τροπαί "päikese pöörded" 'päikeseseisakud'. Et "päikese" asemel on "tuli", siis on juttu kosmilise tsükli tuleseisakust. See on ka sõjakoodi metafoor: pöördeks nimetati kohta, kus (või hetke, mil) vastane pöördus ümber ja hakkas põgenema (pärast võitu püstitati sinna τρόπαιον). "Tule pöörded" tähendab 'tule kaotus'. Seega Πυρός τροπαί πρώτον θάλασσα jne tähendab, et tuli kaotab kõigepealt, merele ning meri omakord kaotab pooleldi maale ja pooleldi tuulele. Tegu on omamoodi suure aasta kalendriga. Suure aasta aegade vaheldumine on nelja stiihia kordamööda võit igaveses kosmilises sõjas. Suvine ja talvine pööripäev on tule suurima ja vähima vägevuse punkt, tuule puhul ümberpöördult. Oletatavasti domineerib maa kevadisel pööripäeval ja meri sügisesel.

Lebedevi rekonstrueeritud Herakleitose kosmiline tsükkel meenutab Empedoklese fragmenti: "Nad (elemendid) valitsevad kordamööda, aja ringkäiguga. Nad valitsevad kordamööda, sedamööda kuidas pöörleb ratas, ja surevad teineteisesse, ja kasvavad saatuse vahetudes." Ka Herakleitosel surevad stiihiad üksteisesse ja kasvavad üksteise arvel. Plutarchos tsiteerib tundmatut traagikut: "Ratta pöörlemisel satub kord üks kodar üles, kord teine." Nelja kodaraga ratas oli Didymoi Apolloni püha sümbol, Delfi kolmjala analoog. Mileetose püütia ennustas rattal istudes. Herakleitos ei saanud seda mitte teada. Herakleitosele omistatakse ka ütlus, et ei saa kaks korda puudutada pöörleva ratta ühte ja sedasama punkti. Iga kodara ülemine asend sümboliseerib iga stiihia kulminatsiooni, võitu kalendriaasta ja suure aasta (ajaratta) jooksul. Ajarattas peab tuli olema presteeri vastas ja maa mere vastas. Võib-olla just see võimaldab mõista, mis tähendab "pooleldi". Klemens ütleb, et Herakleitos räägib sedasama ka ülejäänud elementide kohta.

Paljud väljaandjad (Diels-Kranz, Kirk, Marcovich, Conche jt) lisasid sõna θάλασσα ette sõna γη 'maa', et saada "maa valgub laiali nagu meri". Lebedevi tõlgenduses on see ülearune.

διαχέεται και μετρεεται on antiteetiline tegusõnade paar, mis tähistab vastandlikke protsesse hajumist ja täitumist. Sõna μετρεεται on võlakoodi metafoor: 'välja mõõtma' (vilja vms) müümisel või pandi vastu laenamisel. Hesiodosel laenab naaber naabrilt mõõdu vilja ja annab selle pärast täpselt tagasi. Herakleitosel on meri ja maa ka naabrid, ning järgides mõõdu (μέτρον) ja võrdse kompensatsiooni seadust, võtavad nad teineteiselt substantsi ja annab selle täpselt samal määral tagasi. Μετρεΐν την ϊσην tähendab '(võrdset) mõõtu mõõdu eest välja mõõtma'. Sõna διαχέεται ei ole spetsiaalselt seotud vedeliku laialivoolamisega, Homerosel tähistab see ohvri osadeks tükeldamist. "Hajumine ja täitumine" on üldine "vähenemise ja suurenemise" kohta, mis viivad vastassuundades, esimene puuduseni, teine külluseni. See paar on tähenduselt lähedane paarile σκίδνησι και συνάγει 'hajutab ja kogub kokku'. Kosmilises sõjas, mis on ühtaegu vahetus ja laenamine pandi vastu, saab meri kõigepealt kahju maalt ja kahaneb, siis aga jõuab sama mõõduni, mis tal oli enne, kui ta sai maaks. Logos tähendab siin 'mõõtu, ruumala'. Maa sai merelt substantsi laenuks ja andis selle ettenähtud ajal tagasi. See on kosmiline õiglus, nii töötab jumalik seadus, mis peab olema inimeste seadustele eeskujuks. Jutt võib olla aastaajalistest ilmamuutustest: suvel on Kreekas kuiv, talvel niiske. Kui rääkida suurest aastast, siis jutt võib olla rannajoone muutustest. Sarnased muutused toimuvad ka teiste elementidega (tee sinna ja tagasi). Tule ja presteeri vahekorda meie päevil illustreerib see, et päike on jalalaba laiune.

B32

M 84. Leb 141.

Aleksandria Klemens. Stromata V 116.

ἓν τὸ σοφὸν μοῦνον λέγεσθαι οὐκ ἐθέλει καὶ ἐθέλει Ζηνὸς ὄνομα.

Üks ainuke tark [asi või olend] tahab ja ei taha, et teda nimetataks Zeusi nimega.

Kommentaar

See on Lebedevi järgi üks fragmentidest, mis mainib Tarka olendit, esitades filosoofilist teoloogiat. Herakleitos kasutab sõna θεός 'jumal' vormelis "jumalad ja inimesed", kuid väldib seda oma filosoofilises teoloogias. Ta nimetab luuletajatele tundmatut kosmilist jumalat seal ja fragmendis B50 Targaks jumalaks ja üks kord Mõistuseks (Γνώμη). Neile fragmentidele on omane mitmetähenduslik süntaks, millega Herakleitos võib-olla tahtis ära hoida süüdistust autuses ja uute jumalate sissetoomises.

Zeusi nime omastavas (Ζηνός) on rahvaetümoloogia järgi seotud eluga (ζην). Elu on Herakleitosel integraalse paari elusurm lahutamatu liige. Sellepärast peab ülim olend hõlmama mõlemad vastandid. Kosmiline jumal sünnitab elu, kuid ühtaegu tapab seda sama palju, sest kõik sünnib vaenu läbi ja põlgi.

B33

M 104.

Aleksandria Klemens. Stromata V 116.

νόμος καὶ βουλῇ πείθεσθαι ἑνός.

Seadus ja ühe tahtele kuuletumine.

B34

M 2, Leb 9.

Aleksandria Klemens. Stromata V 116. Sõnasõnaline tsitaat.

ἀξύνετοι ἀκούσαντες κωφοῖσιν ἐοίκασι· φάτις αὐτοῖσιν μαρτυρεῖ παρεόντας ἀπεῖναι.

Mõistmatud näivad kuulates kurtidena; nende kohta käib see ütlus, et kohal olles on nad ära.

B36

M 66.

Aleksandria Klemens. Stromata VI 16.

ψυχῇσιν θάνατος ὕδωρ γενέσθαι, ὕδατι δὲ θάνατος γῆν γενέσθαι, ἐκ γῆς δὲ ὕδωρ γίνεται, ἐξ ὕδατος δὲ ψυχή.

Hingedele on surm saada veeks, veele on surm saada maaks, sest maast saab vesi, veest hing.

B37

M 36 (c1).

Columella. De re rustica VIII 4.

sues caeno, cohortales aves pulvere lavari.

Sead puhastavad end roojaga, kodulinnud tuhaga.

B40

M 16.

Diogenes Laertios IX 1.

πολυμαθίη νόον έχειν οὐ διδάσκει· Ἡσίοδον γὰρ ἂν ἐδίδαξε καὶ Πυθαγόρην αὖτίς τε Ξενοφάνεά τε καὶ Ἑκαταῖον.

Paljuteadmine ei õpeta mõistust omama: ta oleks ju õpetanud Hesiodost ja Pythagorast või jälle Xenophanest ja Hekataiost.

Kommentaar

Paljuteadjad, kellele paljuteadmine ei õpetanud "mõistmist", võimet tungida asjade olemusse ning looduse raamatut õigesti lugeda, jaotatud kaheks paariks. Selles nähakse surnute ja elavate eristust, kuid võib olla ka teine seletus. Μανθάνω, μάθησις tähendab Herakleitosel empiirilist tutvust asjadega, mis ei pruugi viia nende mõistmiseni ja tunnetamiseni (B17). Sõna πολυμαθίη 'paljuteadmine' seostub "õpetatud otsingutega", andmete kogumisena (ίστορίη), nagu nimetas end uus Mileetose teadus, mis hõlmas kosmoloogiat, meteoroloogiat ja geograafiat ning seostus tavaliselt reisidega. Hekataiose ja Xenophanese paljuteadmine on otseselt seotud Joonia "looduslooga". Hekataiose "Periegeesis", esimeses geograafiatraktaadis mainitakse sadu kohanimesid, ka Xenophanes reisis palju ringi, vaatles ja pani kirja imepäraseid loodusnähtusi. Hesiodos aga hoopis süstematiseeris müüte jumalatest ning kirjutas põllumajandusentsüklopeedia ja "Kataloogid", milles samuti mainiti palju nimesid. Ent Hesiodos usaldas rohkem oma kõrvu, Hekataios ja Xenophanes oma silmi. Pole selge, kuhu paigutada Pythagoras. Varajases pärimuses on ta sageli religioosne autoriteet, eriti hauataguse elu asjus. Herakleitos ise seob tema paljuteadmist ίστορίη'ga, mis peaks teda paigutama empiirikute lähedusse.

B41

M 85. Leb 140.

Diogenes Laertios IX 1.

εἶναι γὰρ ἓν τὸ σοφόν, ἐπίστασθαι γνώμην, ὁτέη ἐκυβέρνησε πάντα διὰ πάντων.

On ju üks tark asi: jõuda mõistmisele, kuidas kõik on kõige läbi juhitud.

Lebedevi tõlgenduses:

Tunnistada ainult ühte Tarka — seda Mõistust, mis juhib kogu kõiksust.

Kommentaar

See on Lebedevi järgi üks fragmentidest, mis mainib Tarka olendit, esitades filosoofilist teoloogiat. Herakleitos kasutab sõna θεός 'jumal' vormelis "jumalad ja inimesed", kuid väldib seda oma filosoofilises teoloofias. Ta nimetab luuletajatele tundmatut kosmilist jumalat seal ja fragmendis B50 Targaks jumalaks ja üks kord Mõistuseks (Γνώμη). Neile fragmentidele on omane mitmetähenduslik süntaks, millega Herakleitos võib-olla tahtis ära hoida süüdistust autuses ja uute jumalate sissetoomises.

Lebedev näitab, et γνώμη tähendab Herakleitosel mõistust. Herakleitos rääkis esimesena kosmilisest mõistusest. See mõistus, kes kogu kõiksust juhib, ongi ainus tõeline jumal, keda tuleb Homerose ja Hesiodose jumalate asemel tunnistada.

Lebedev oletab, et Herakleitose filosoofiline teoloogia ja poliitiline utoopia olid osa tema teostamata jäänud reformiprojektist Joonia liidule. Eesmärk oli luua joonlaste liitriik Pärsiale vastuseismiseks.

B42

M 30.

Diogenes Laertios IX 1.

Ὅμηρος ἄξιος ἐκ τῶν ἀγώνων ἐκβάλλεσθαι καὶ ῥαπίζεσθαι καὶ Ἀρχίλοχος ὁμοίως.

Homeros on väärt, et ta visataks võistlustelt välja ja teda löödaks kepiga, Archilochos samamoodi.

B43

M 102.

Diogenes Laertios IX 2.

ὕβριν χρὴ σβεννύναι μᾶλλον ἢ πυρκαϊήν.

Hybris tuleb kustutada rutem kui tulekahju.

B44

M 103.

Diogenes Laertios IX 2.

μάχεσθαι χρὴ τὸν δῆμον ὑπὲρ τοῦ νόμου ὅκωσπερ τείχεος.

Rahval tuleb seaduse eest võidelda nii nagu linnamüüri eest.

B45

M 67.

Diogenes Laertios IX 7.

ψυχῆς πείρατα ἰὼν οὐκ ἂν ἐξεύροιο πᾶσαν ἐπιπορευόμενος ὁδόν· οὕτω βαθὺν λόγον ἔχει.

Hinge piiridele minnes neid ei leia kogu teed läbi käies; nii sügav logos on sellel.

B46

M 114, Leb 8.

Diogenes Laertios IX 7. Parafraas ja tsitaat.

τήν τε οἴησιν ἱερὴν νοῦσον (ἔλεγε καὶ τὴν ὅρασιν ψεύδεσθαι).

[Herakleitos ütles, et] kujutlus [või: arvamus] on langetõbi ['püha haigus'] (ta ütles ka, et nägemine valetab).

B47

M 113.

Diogenes Laertios IX 73.

μὴ εἰκῆ περὶ τῶν μεγίστων συμβαλλώμεθα.

Ärgem tehkem suuri otsuseid uisapäisa.

B48

48. (M 39) Etymologicum Genuinum.

τῷ οὖν τόξῳ ὄνομα βίος, ἔργον δὲ θάνατος.

Vibul on nimi elu, tegu aga surm.

B49

M 98.

Galenos. De dignoscendis pulsibus VIII.

εἶς ἐμοὶ μύριοι, ἐὰν ἄριστος ᾖ.

Üks on mulle kümme tuhat, kui ta on parim.

B49a

M40c².

ποταμοῖς τοῖς αὐτοῖς ἐμβαίνομέν τε καὶ οὐκ ἐμβαίνομεν, εἶμέν τε καὶ οὐκ εἶμεν.

Samasse jõkke me astume ja ei astu, me oleme ja ei ole.

B50

M 26, Leb 1

Hippolytus. Refutatio omnium haeresium IX 9. Sõnasõnaline tsitaat.

οὐκ ἐμοῦ, ἀλλὰ τοῦ λόγου ἀκούσαντας ὁμολογεῖν σοφόν ἐστιν ἓν πάντα εἶναι.

Mitte mind, vaid logost kuulates on tark nõustuda, et kõik on üks.

Andrei Lebedevi redaktsioonis: οὐκ ἐμοῦ, ἀλλὰ τοῦ<δε τοῦ> λόγου άκούσαντας όμολογεῖν· σοφόν έστιν ἓν πάντα εἰδέναι. (Lebedev taastas sõna εἰδέναι, mis Milleri redaktsioonis on εἶναι, lisas kooloni ning muutis algust B1 eeskujul.)

Mitte minu [logost], vaid seda logost kuulates tuleb nõustuda: tark on kõike ühena teada. [Või: on [ainult] üks [nii] tark, et ta kõike teab.]

Kommentaar

Bywater, Conche ja Lebedev paigutavad selle fragmendi teose algusesse fragmendi B2 ette.

Algus annab Lebedevi järgi mõista, et järgnev ei ole inimlikku päritolu, vaid on ilmutus. See on kooskõlas Herakleitose pretensiooniga ainulaadsusele ja jumalikule teadmisele.

Enamik väljaandjaid ja uurijaid nõustub Milleri konjektuuriga, et εἰδέναι asemel peab olema εἶναι, ning tõlgib: "Mitte mind, vaid logost kuulates on tark tunnistada, et kõik on üks." Miller tõi põhjenduseks, et nii vara ei saanud olla subjektivismi. Lebedev lükkab selle tagasi, viidates sellele, et sõnad εἰδέναι ja γινώσκειν (erinevalt subjektiivsest δοκεῖν) räägivad objektiivse reaalsuse (φύσις) tunnetamisest ilma mingi subjektivismita. Teada kõike kui ühte tähendabki ületada maailma petlik paljus ning tunnetada selle tagant maailma objektiivset ühtsust. Peale selle, Herakleitos püüab sõna "olema" kasutada ainult absoluudi, mitte üksikute vastandite kohta, millel ei ole autonoomset olemist, vaid mis võivad ainult protsessis saada (γίνεσθαι).

"See logos" on meeleliselt tajutava kõiksuse, looduse raamatu metafoor. Maailma ühtsusest ei räägi mitte tema raamat ja õpetus (logos), vaid maailma enda logos. Tõde ei anta edasi õpetajalt õpilasele raamatute ja õpetamise kaudu, vaid seda saab taibata ainult oma silma tunnistusest, mitte võõrastest sõnadest.

Lõppu võib lugeda ka nii: "on [ainult] üks [nii] tark, et ta kõike teab", tõlgendades seda nii: inimese mõistus on nõrk, ainult jumal teab kõike. See ei ole Lebedevi järgi kuigi huvitav ega veenev, sest siin pole esitatud erilist tarkust.

То σοφόν 'tark [olend]' on Herakleitose monoteistliku teoloogia keskne mõiste; see on panteistlik jumal, keda mõistetakse ühtse maailmamõistuse või -tahtena (Γνώμη), kes valitseb kogu kõiksust. See väljend esineb ka fragmentides B108, B41 ja B32, millest kahel on üheselt teoloogiline iseloom. Lebedev arvab et siinset fragmenti ei saa lahutada nendest kolmest fragmendist, mis räägivad Targast olendist ja selle epistemoloogilisest vastest, filosoofilisest tarkusest, mis on jõudnud jumaliku teadmise tasemele. Neis kolmes fragmendis on (küllap) tahtlik süntaksi mitmetähenduslikkus.

Sõna ὁμολογεῖν on kõige viljakam lugeda käskiva infinitiivina, nagu seda kasutatakse eetilistes õpetuslausetes (gnoomides) ja seadustes. Ka sel juhul saab lugeda kahtemoodi: "tarkus on selles, et teada kõike kui ühte" ja "on ainult üks [nii] Tark olend, et teada kõike". Esimene tõlgendus sisaldab kõikainsuse seadust ehk vastandite samasuse seadust. Herakleitosel tähendab πάντα 'kõik [asjad]' mitte kõigi üksikute asjade kogumit (kõigel ei ole autonoomset reaalsust), vaid kõiki vastandite paare, milleks jaguneb kogu nähtumuslik maailm (nagu grammatilises analüüsis). Teise tõlgenduse järgi on öeldud, et ainult jumal teab kõike. Uue jumala sissetoomine oli ohtik samm (enese jumalikustamise eest olevat Herakleitost süüdistatud, ja ta olevat päästnud end teisele tõlgendusele viidates), ja see seletab segast süntaksit kõigis fragmentides, kus mainitakse Tarka olendit. Juba nimi ise on mitmetähenduslik ning võib olenevalt süntaksist tähendada 'tark', 'tarkus' või 'Tark'. Küllap sellepärast ta jättis ka võimaluse tõlgendada nii: "tuleb nõustuda: tarkus on ühes — teada kõike".

Väljend ούκ έμός ό λόγος, αλλά... 'mitte minu sõna, vaid..." oli prohvetliku teadmise vormel. See on võltstagasihoidlikkus, sest sellega vihjatakse, et kõneldakse kõrgemate jõudude nimel. Et Herakleitos esitab kõikainsuse ja vastandite samasuse printsiipi Apolloni tarkusena, mida sümboolselt väljendab tema atribuutide lüüra ja vibu ühendus, siis küllap ta pidas end Apolloni prohvetiks. Tõsi küll, Apollonit ta samastas Päikesega, kosmogoonilise Ürgtule sugulasena. Apolloni nimel kuulutav sibüll, kes pärast surma lahustub kõiksuses jumala elava sõnana, on kujund, mis sünteesib logost kui looduse raamatut ja Apolloni tarkuse teemat.

B51

M 27. Leb 29.

Hippolytus. Refutatio omnium haeresium IX 9.

οὐ ξυνιᾶσιν ὅκως διαφερόμενον ἑωυτῷ συμφέρεται [Hippolytusel όμολογέει]· παλίντονος [Hippolytusel: παλίντροπος] ἁρμονίη ὅκωσπερ τόξου καὶ λύρης.

Nad ei taipa, kuidas lahknev on iseendaga ühel meelel; tagasipöörduv harmoonia, nii nagu vibul ja lüüral.

Kommentaar

On vaieldud, kas lahknevaid sõnu tuleb lugeda Hippolytuse või Platoni järgi. Bywater, Diels-Kranz, Kahn, Conche jt järgivad Hippolytust, Zeller, Kirk, Marcovich jt Platonit. Lebedevi järgi on selge, et tuleb eelistada Hippolytuse täpset tsitaati. Haruldane sõna παλίντροπος on raskem tõlgendus kui Homerose standardne vibu epiteet παλίντονος. Vastupinge semantika sõnas παλίντονος on staatilisem kui vastukäände semantika sõnas παλίντροπος. Esimese tõlgenduse valivad tavaliselt need, kes eitavad Herakleitose voolu ja lükkavad esiplaanile mõõdu, just nagu sel poleks aja ja muutumisega mingit pistmist. Sõna παλίντονος ei käigi tegelikult vastandlike pingete kohta, nii et juttu ei saa olla vastandlike pingete harmooniast. Sõna räägib sellest, et pärast lasku tõmbub vibu nöör lähteasendisse tagasi, nii et sõna tähendab lihtsalt 'elastne'. Seevastu sõna παλίντροπος 'tagasipöörduv' haakub tule pööretega (τροπαί), kosmilise staadioni pöördetähistega ning teega sinna ja tagasi, mis on otseselt seotud vastandite teineteiseks üleminekuga. Parmenides omistab herakleitoslastele võtmemõistena παλίντροπος κέλευθος '(vastandite) tagasitee'.

Enamik tõlgendajaid eeldab, et tuuakse erilise harmoonia kaks näidet: vibu harmoonia ja lüüra harmoonia. Tavaliselt eeldatakse, et jutt on ehituse harmooniast, mis on vibule ja lüürale ühine. Ent keeleliselt peab jutt olema kahe asja omavahelisest harmooniast. Herakleitos räägib vibu ja lüüra vahelisest harmooniast ning mõistab harmoonia all ühendust. Vibu ja lüüra on Apolloni kaks atribuuti, mida Herakleitos mõistab sõja ja rahu sümbolitena. Sõda ja rahu on Herakleitosel ühtse (enesega kooskõlas oleva) lagunemine paljuks (ebakõlas olevaks) ja palju taasühinemine ühtseks saatusest ettemääratud tagasipöörete teel. See võrdlus oli teada Simplikiosele, kes kirjutas, et Herakleitose järgi hea ja kuri langevad ühes kokku nagu vibu ja lüüra. See tõlgendus viib mõttele, et jutt on vibu ja lüüra graafilistest sümbolitest, mis saavad eristamatutena kokku sulada. Teistes tekstides illustreeritakse Herakleitose vastandite lahutamatu ühtsuse seadust võrdlusega lambdakujuliste palkidega, st sarikatega, mis teineteisele toetudes hoiavad maja katust: kui üks kokku kukub, siis kukub ka teine kokku. See võrdlus põhineb Homerosel. Homeros nimetab neid palke herakleitosliku sõnaga αμείβοντες. Võib-olla ei seostu lambdakujuline sümbol Λ mitte ainult sarikatega ja käsitsivõitlejate haakumisega Homerosel, vaid kujutab ka vibu tavaasendis või lüürat pöördasendis. Sõda ja rahu on ühe ja sellesama kosmilise protsessi aspektid, kõik sõltub sellest, kuidas vaadata. Tervele mõistusele tunduvad sõda ja rahu teineteist välistavate alternatiividena, nad ei mõista seda, mida mõistab Apollon, kes hoiab ühtaegu vibu ja lüürat, näidates märkidega (σημαίνων) sõja ja rahu ühtsust. Elu on võimalik ainult vastandi surma läbi, minu vabadus ainult kellegi teise orjastamise läbi. Bioni mõistuloos maalis Pauson pildi, mis ühtpidi vaadates kujutab galopeerivat hobust, teistpidi vaadates püherdavat hobust. Bioni sõnul on sama lugu mõningate logostega, kui need ümber pöörata. Püherdav ja galopeeriv hobune on paigalseisu ja liikumise sümbolid, mis Herakleitose jõesümbolis samuti kokku langevad. Aristoteles räägib "Nikomachose eetikas" võimalusest, et mõistuslik ja mittemõistuslik hingeosa on loomult lahutamatud nagu kumer ja õõnes ringjoones. Vastandid osutuvad eri nimedeks sama asja kohta. Kumer meenutab vibu, õõnes lüürat.

Siis ei ole õige tõlgendada vastandite kokkulangemist Herakleitosel seotusena. Ta ei räägi mitte vastandite sidumisest kompleksiks, vaid nende absoluutsest samasusest, ühtsest loomusest, mille arvamus ja valenimed tinglikult lahutavad. Liitse kompleksi nähtav harmoonia (nagu Philolaosel) ei ole tugev, sest kompleksi loomus on kahene ja kõik liitne laguneb. Nähtamatu harmoonia, mida kuulutab Apolloni tarkus, on tugevam ja täiuslikum, sest selle loomus ei ole kaks, vaid üks, ning selline harmoonia on lahutamatu ja igavene.

B52

M 93.

Hippolytus. Refutatio omnium haeresium IX 9.

αἰὼν παῖς ἐστι παίζων πεσσεύων· παιδὸς ἡ βασιληίη.

Aeg on laps, kes mängib kabet: lapse kuningriik.

B53

M 29.

Hippolytus. Refutatio omnium haeresium IX 9.

πόλεμος πάντων μὲν πατήρ ἐστι, πάντων δὲ βασιλεύς, καὶ τοὺς μὲν θεοὺς ἔδειξε τοὺς δὲ ἀνθρώπους, τοὺς μὲν δούλους ἐποίησε τοὺς δὲ ἐλευθέρους.

Sõda on kõige isa, ja kõikide kuningas, ja ühed tegi ta jumalateks, teised inimesteks, ühed tegi orjadeks, teised vabadeks.

B54

M 9.

Hippolytus. Refutatio omnium haeresium IX 9.

ἁρμονίη ἀφανὴς φανερῆς κρείσσων.

Nähtamatu harmoonia on nähtavast tugevam.

B55

M5, Leb 18.

Hippolytus. Refutatio omnium haeresium, IX, 9, 5. Sõnasõnaline tsitaat.

ὅσων ὄψις ἀκοὴ μάθησις, ταῦτα ἐγὼ προτιμέω.

Mina eelistan seda, mille õpetus on nägemine-kuulmine.

B56

M 21. Leb 21.

Hippolytus. Refutatio omnium haeresium IX 9.

ἐξηπάτηνται οἱ ἄνθρωποι πρὸς τὴν γνῶσιν τῶν φανερῶν παραπλησίως Ὁμήρῳ, ὃς ἐγένετο τῶν Ἑλλήνων σοφώτερος πάντων. ἐκεῖνόν τε γὰρ παῖδες φθεῖρας κατακτείνοντες ἐξηπάτησαν εἰπόντες· ὅσα εἴδομεν καὶ ἐλάβομεν, ταῦτα ἀπολείπομεν, ὅσα δὲ οὔτε εἴδομεν οὔτ᾽ ἐλάβομεν, ταῦτα φέρομεν.

Inimesed saavad petta ilmsete asjade tunnetamisel, nii nagu Homeros, kes sündis kõigist hellenitest targemaks. Sest teda petsid täisid otsivad lapsed, öeldes: "Mis me nägime ja kätte saime, need me jätame maha ja mida me ei näinud ja kätte ei saanud, need võtame kaasa."

Lebedev jätab välja "τὴν γνῶσιν" ja tõlgin nii:

"Inimesi petsid nähtumused, nii nagu Homerost, kes oli kõigist hellenitest targem. Sest teda petsid täisid tapvad lapsed, öeldes: "Mis me nägime ja kätte saime, selle kaotasime, ja mida me ei näinud ja kätte ei saanud, selle võitsime."

Kommentaar

Lebedevi järgi on jutt sellest, et inimesi petsid nähtumused, nii nagu Homerost pettis laste mõistatus. Mõistatuses on sõnade mäng: έλάβομεν 'saime kätte' — κατελάβομεν 'taipasime'. Homeros arvas, et kalurite lapsed räägivad kalasaagist. Lapsed aga "püüdsid" täisid. Fragment on suunatud "paljude" vastu ja eriti "paljuteadjate vastu fragmendis B40. Empiirikud koguvad fakte ja loodusnähtuste seletusi Homerose loogika järgi: mida rohkem kinni püüdsime, seda rohkem teame. Herakleitos kasutab laste meetodit: lugedes ja tõlgendades maailmamõistatust, tapab ta täisid (nähtumuslikke vastandeid), sest nende kokkuhaaramisel vastandid kaovad mõtlemise jaoks kahe objektina ja muutuvad üheks. Nende integreerimisel ühtsesse maailmalogosesse näivate asjade arv aina läheneb ning lõpuks jõutakse Ühe kaemuseni: "teada kõike kui ühte" (В50).

Mõistatus põhineb legendil Homerose surmast Iose saarel. Ta oli juba pime ja istus mere ääres, kui mööda läksid kalurid ("lapsed"). Homeros küsis, mis nad püüdsid, ja sai vastuseks mõistatuse, mida ta ära ei mõistatanud, ja suri pahameele kätte. Lebedev arvab, et Homerose pimedus kirjeldab enamiku võimetust taibata maailma selle ühtsuses. Nad ei ole mitte ainult kurdid, magajad, joobnud jne, vaid ka pimedad (teadmine ja nägemine on kreeka filosoofias seotud). Võib-olla pidas Herakleitos silmas ka seda, et neid, kellel pole õnnestunud maailmamõistatust lahendada, ootab surm.

Igal juhul on tegu metafooriga, mis on rööpne maailma kui logose metafooriga fragmendis B1. Nähtumused (τα φανερά) on siin rööpsed "sõnade ja asjadega" fragmendis B1 ning "sellega, mida saab näha, kuulda, ära tunda fragmendis B55. Maailma tunnetamine on kõrvaldamine, mitte kogumine. Sellest, et logos, mis tähistab kõiksust, võib olla tõene või väär, räägib Platon "Kratyloses".

Bollack ja Wismann rajavad oma tõlgenduse arvatavale sõnamängule φθείρες — φθείρω (tapjaid tapma), aga tekstis ei ole tegusõna φθείρω.

B57

M 43, Leb 14.

Hippolytus. Refutatio omnium haeresium IX 10. Sõnasõnaline tsitaat.

διδάσκαλος δὲ πλείστων Ἡσίοδος· τοῦτον ἐπὶστανται πλεῖστα εἰδέναι, ὅστις ἡμέρην καὶ εὐφρόνην οὐκ ἐγίνωσκεν· ἔστι γὰρ ἕν

Enamiku õpetaja on Hesiodos. Nad on kindlad, et ta teab kõige rohkem, see, kes päeva ja ööd ei teadnud, et need on üks.

B58

M 46.

Hippolytus. Refutatio omnium haeresium IX 10.

ἀγαθὸν καὶ κακὸν ‹ἕν καὶ ταὐτό›. οἱ γοῦν ἰητροὶ τέμνοντες, καίοντες ἐπαιτέονται μηδὲν ἄξιοι μισθὸν λαμβάνειν, ταὐτὰ ἐργαζόμενοι τὰ καὶ αἱ νοῦσοι.

Hea ja kuri "on üks ja seesama". Arstid ju, kes lõigates, põletades nõuavad, ei ole väärt tasu võtma, sest nad teevad sama mis haigused.

B59

M 32.

Hippolytus. Refutatio omnium haeresium IX 10.

γναφείῳ ὁδὸς εὐθεῖα καὶ σκολιὴ μία ἐστὶ καὶ ἡ αὐτή.

Vindile on sirge ja kõver tee üks ja seesama.

B60

M 33.

Hippolytus. Refutatio omnium haeresium IX 10.

ὁδὸς ἄνω κάτω μία καὶ ωὑτή.

Tee üles alla on üks ja seesama.

B61

M 35.

Hippolytus. Refutatio omnium haeresium IX 10.

θάλασσα ὕδωρ καθαρώτατον καὶ μιαρώτατον, ἰχθύσι μὲν πότιμον καὶ σωτήριον, ἀνθρώποις δὲ ἄποτον καὶ ὀλέθριον.

Meri on kõige puhtam ja kõige mustem: kaladele joodav ja päästev, inimestele aga mittejoodav ja surmav.

B62

M 47.

Hippolytus. Refutatio omnium haeresium IX 10.

ἀθάνατοι θνητοί, θνητοὶ ἀθάνατοι. ζῶντες τὸν ἐκείνων θάνατον, τὸν δὲ ἐκείνων βίον τεθνεῶτες.

Surelikud on surematud, surematud on surelikud. Teiste surma elades, teiste elu surres.

B64

Hippolytus. Refutatio omnium haeresium IX 10.

τὰ δὲ πάντα οἰακίζει Κεραυνός.

Kõike juhib Piksenool.

B65

M55.

Hippolytus. Refutatio omnium haeresium IX 10.

τὸ πῦρ χρησμοσύνη καὶ κόρος.

Tuli on puudus ja küllastus.

B66

M 82.

Hippolytus. Refutatio omnium haeresium IX 10.

πάντα γὰρ τὸ πῦρ ἐπελθὸν κρινεῖ καὶ καταλήψεται.

Sest tulevane tuli lahutab ja haarab kõik.

B67

M 77. Leb 43.

Hippolytus. Refutatio omnium haeresium IX 10.

ὁ θεὸς ἡμέρη εὐφρόνη, χειμὼν θέρος, πόλεμος εἰρήνη, κόρος λιμός. ἀλλοιοῦται δὲ ὅκωσπερ [πῦρ], ὁπόταν συμμιγῇ θυώμασιν, ὀνομάζεται καθ᾽ ἡδονὴν ἑκάστου.

Jumal on päev öö, talv suvi, sõda rahu, täiskõht nälg. Ta muutub ju nii nagu [tuli], iga kord kui see seguneb ohvrilõhnasuitsudega, nimetatakse seda vastava naudingu järgi.

Kommentaar

Hippolytus tahab öelda, et need vastandite paarid on ainult näited ning silmas on peetud kõiki vastandeid. Lebedevi järgi see pole nii. Need on põhilised amööbsed kosmilised tsüklid kõige lühemast kõige pikemani. See saab ilmseks, kui asendada Hippolytuse sõna λιμός 'nälg' luulelise joonia sõnaga χρησμοσύνη 'puudus'. Hippolytos ei saanud aru sõna κόρος arhailisest tähendusest 'rikkus' ning muutis selle vastandi näljaks, mis aga moonutab tõsiselt mõtet. "Vaesus ja rikkus" on maksimum ja miinimum. Koos sõja ja rahuga on need lahutamatult seotud suure kosmoloogilise tsükliga.

Peaaegu kõigi väljaandjate arvates on pärast sõna ὅκωσπερ 'nii nagu' lakuun ja nad püüavad seda täita sõnaga, mis tähistab lõhnasuitsude põhja, millega võrreldakse jumalat. Enamik paneb sinna Dielsi eeskujul tule, Zeller õhu, Fränkel oliiviõli, Bergk veini. Lebedev nõustub, et võrdluses kannab lõhnasuitse ohvrituli, kuid leiab koos Kahniga, et lakuuni ei ole, sest tuld ei saa võrrelda iseendaga, pealegi rikub lisandus süntaksi. Võib-olla jättis Hippolytus kahe lause vahelt midagi ära ning see tekitada teisest lausest arusaamisel raskusi. Arvatavasti käib "muutub" tule, mitte jumala kohta (kuigi see on sama asi). Võib-olla oli kirjas umbes nii: "Tuli on üks ja muutub nagu siis, kui ta seguneb ohvrilõhnasuitsudega ja seda nimetatakse vastava naudingu järgi."

Kui jätta kõrvale eetilised fragmendid, kus sõna "jumal" kasutatakse jumaliku tarkuse ja inimliku abituse traditsioonilise vastanduse raamides, siis metafüüsilistes ja kosmoloogilistes fragmentides kasutab Herakleitos ainult mitmuses, traditsioonilises vormelis "jumalad ja inimesed", arhailises fraseologismis kõiksuse kohta. Filosoofilises teoloogias ta väldib sõna jumal, et see ei seostuks Homerose ja Hesiodose antropomorfse teoloogiaga, mida ta pidas laste mänguasjadeks. Selle asemel ta kasutab sõnu το Σοφόν 'tark [olend], "Mõistus" ja "Tahe" Γνώμη. Teistes fragmentides nimetatakse "maailma kuningat" polemoseks (sõda) ja aiooniks (aeg). Lebedev arvab, et ka siin pole mõeldud jumalat. Joonia proosas tähendab о θεός ilma konkreetse viiteta tavaliselt Zeusi taeva tähenduses. Niisiis ei ole jutt mitte kõikidest vastanditest, vaid kosmilistest vastanditest, mis on seotud nähtava taeva regulaarsete tsükliliste muutustega: "Jumala ilm (taevas): päev öö, talv suvi, sõda rahu, küllastus puudus." Sellepärast järgneski see fragment fragmendile B30, selgitades maailmatule perioodilisi süttimisi ja kustumisi. Ööpäevatsüklis on süttimine päev, kustumine öö, isomorfses aastatsüklis vastavalt suvi ja talv. Sõda ja rahu ning küllastus ja puudus on suure aasta vastavad faasid. Mujaltki on näha, et Herakleitos nimetab ekpüroosi ja diakosmeesi (hilisemad terminid) küllastuseks ja puuduseks. Küllastus on suure aasta suvi ja puudus talv, võib-olla ka vastavad pööripäevad. Mis on sõda ja rahu? Diogenes Laertios ütleb: "Kosmos sünnib tulest ja muutub jälle tuleks vastavalt määratud perioodidele vaheldumisi kogu igaviku jooksul, ja see toimub ettemääratuse järgi. Seda vastandit, mis viib sünnini, nimetatakse sõjaks ja vaenuks, ja seda, mis viib ekpüroosini (tuleks muutumiseni), kooskõlaks ja rahuks. Muutumine on teekond sinna ja tagasi ning kosmiline protsess toimub selle järgi." Teoreetiliselt saab tõlgendada kahtemoodi. Kas nad vastavad puudusele ja küllusele, st külluse ajastu vastab rahu ajastule, sest vastandeid selles faasis ei ole, sellepärast ka mitte sõda. Sel juhul on puuduse ajastu, sest sel ajal on tuli ainult üks neljast stiihiast, mis on omavahel sõjas. Kuid Diogenese tõlgenduse järgi on sõda ja rahu vastandlikud tendentsid, mis vastavad Empedoklese vaenule ja armastusele. Sel juhul vastab rahutendents (paljult ühele) tule kasvamisele (süttimisele) talvisest pööripäevast suviseni, ja sõjatendents vastavalt kahanemisele. Peale selle, rahuseisundis on vastandid valgus ja öö, talv ja suvi võrdpäevsustes, kui nad on võrdsed, muul ajal aga sõdivad (tungivad peale ja taganevad). Pseudo-Hippokrates räägib traktaadis "Dieedist" heleda ja tumeda alge (tule vee) vahelduvast pealetungist, seletades sellega aastaaegu ja teisi tsükleid. Plutarchose järgi vastab suure aasta diakosmees kolmele talvekuule ning on ekpüroosiga proportsioonis 3:9. Rituaalis austatakse 9 kuud Apollonit ja lauldakse paiaani, 3 kuud austatakse Dionysost ja lauldakse traagilist ditürambi. Lebedev arvab, et Plutachos kasutab Herakleitose ideid. Et päike on meie päevil jalalaba laiune, siis me elame kosmilise tsükli talvise pööripäeva aegu. Valitseb Tule-Zeusi peamine vaenlane Prester-Typhon (külm õhk) ja valdab niiske alge meri. Sellepärast märatsevad rahvamassid bakhanaalidel, juues ja õgides nagu lojused, nad on kaotanud elus õige tee, mis on lahti ainult targale, kellel on selge (tuline) aru ja kuiv hing. Kogu inimkond on bakhandid, Dionysose austajad. Ise peab Herakleitos end Apolloni õpilaseks. Ta hülgab pööbli seadused (või meloodiad: ditürambid). Platon räägib "Kratyloses" (408c) Herakleitose logose-kõiksuse tõlgenduses selle kahetisest loomusest — taevalik-jumalikust (vastab tõele ja valitute tarkusele) ja traagilis-mütoloogilis-rahvalikust (vastab valele ja pööbli maailmatajule). Lebedev arvab, et kosmoloogilised sümbolid sõda ja rahu, rikkus ja vaesus (puudus ja küllus) põhinevad mängulaua (täringumängu) metafoormudelil. Asi on selles, et orfilistel grafititel ennustusplaatidel Olviast on sõda ja rahu (πόλεμος — ειρήνη) Pythagorase tüüpi vastandite tabelis, kus on ka elu ja surm, hing ja keha, tõde ja vale. Nähtavasti oli ennustustäringute omanikul ja Herakleitosel ühine allikas, tõenäoliselt täringumängu terminid. Võib-olla tõsteti neid mängukaartide eelkäijast "pakist" välja astragaali visetulemuse järgi (peale kuuptäringute kasutati ka astragaale, nelja tahuga loomaliigeseid). Astragaali vastastahkude arvväärtused olid 1 ja 6, 3 ja 4. Vastastahkude summa on alati 7, Apolloni arv, mis on seotud astragalomantiaga. Astragaali tasased tahud ja vastavad visked kandsid Kosi (Κώιος) ja Chiose (Χίος) nime, ülejäänud tahud olid "kumer" (πρανές) ja nõgus (ΰπτιον). Kosi vise oli kõige õnnestunum ja tõi rikkust (6 ühikut), Chiose vise oli kõige ebaõnnestunum ja tõi vaesust (1 ühik). Et küsimused "vaesus või rikkus?", "sõda või rahu?" pidid olema levinumate seas, siis võis Kosi vise algustähe järgi vastata rikkusele (Κόρος), Chiose vise vaesusele (Χρησμοσύνη), πρανές ja ΰπτιον sõjale (Πόλεμος) ja rahule (Ειρήνη). Herakleitos ei pidanud silmas lihtsalt täringuid, vaid kabe ja täringumängu kombinatsiooni petteiat. Lebedev oletab, et ta pidas silmas "linnade" (πόλεις) tüüpi taktikalist sõjamängu, milles mustad ja valged nupud vahetasid perioodiliselt kohti, liikusid sinna ja tagasi (άνω κάτω) ning mäng võis kesta lõputult. Liikumine on selles mängus sõda, paigalseis (nupud algasendis) rahu. "Rahustus" (αναπαύεται) on vaid hetkeline peatus tee vahetamisel vastupidiseks.

Fragmendi kahes pooles on täiesti erinevad kosmose metafoormudelid. Esimeses pooles on jutt ajatsüklitest, mida modelleerib aja petteiamäng. Kasutatakse sõja- ja majandustermineid: võit või kaotus mängus viib vaesuse või rikkuseni. Teises pooles kasutatakse põhja ja lõhnade metafoore ning tähendus on eelkõige epistemoloogiline, kuid on ka metafüüsilise monismi variatsioon ja konstrueerib sybstraadi mõiste. Maailma ühtne ürgalge on aistingute eest varjatud, seda taipab ainult aru. Nähtumuslik paljus on illusioon, mille tekitab subjektiivne taju (doksa), nähtumuste pettus. Kui altaril põletatakse lõhnasuitse, siis nende põhi ja kandja on tuli. Inimesed nimetavad seda erineva nimega sõltuvalt lõhnast. Kuid see on näivus, tegelikult (loomuse järgi) on kõigi nende nimede subjekt tuli. Inimesed nimetavad ainult lisandeid, kuid ei haara loomust. Herakleitos ennetab substantsi ja aktsidentside eristust Aristotelesel ja apofaatilist teoloogiat. Tule süttimised ja kustumised, mida tajutakse ajatsüklitena, on objektiivselt reaalsed. Pole selge, kas lisanditel on objektiivne alus või on need täiesti subjektiivsed. Pole ka selge, milliseid füüsilisi objekte peetakse silmas lõhnasuitsude all. Teoreetiliselt on neli võimalust: kaks vastandite paari; kõik vastandite paarid; ainult neli stiihiat; tume ja hele aur. Kui kosmiline tuli on puhas põhi, millel pole meelelisi omadusi, kuidas on siis lood kuivuse ja soojusega? Kuidas on lood päikese nähtava tulega? Et vastuolu lahendada, on mõned uurijad ette pannud eristada kosmogoonilist kvaliteetideta ürgtuld ja empiirilist tuld, millel on soojus jne. Võib pakkuda ka teise lahenduse. Lõhnasuitsude metafoorika võib olla fragment laiemast looduse templi metafoorikoodist. Lõhnasuitsud eeldavad altarit ja templit. Ka "igavesti elaval tulel" (B30) on kultuslikud assotsiatsioonid, ja väljend "see kosmos" maailma kohta otsekui vihjab, et peale selle igavese kosmose on ka kosmosed, mis on inimeste või jumalate tehtud. Siis suitsutatakse kosmilisi lõhnu suures looduse templis, milles ei ela mitte inimeste tehtud kultusekuju, vaid elav jumal ise. Selle mudeli fragment võib olla ka karikad (σκάφαι) taevavõlvil. Vaevalt tegeles Herakleitos taevanähtuste etioloogiaga nagu mileetoslased. Originaalis võis juttu olla altaritest või karikakujulistest tõrvikuotsakutest. Altar on laud, ohverdamine jumalate toitmine. Teiselt poolt, Herakleitose järgi toimub kosmiline auramine merest, nii nagu inimese verest aurab hing. Vana joonia teooria järgi päike toitub mereaurust ja tuli elab sellest. Herakleitos võis laenata selle mudeli põhja mileetoslastelt ning anda sellele teoloogilise (panteistliku) tähenduse: suures looduse templis ei vaja kosmiline jumal (päikesetuli) ohvreid, vaid toidab end ise mereauruga. Sellepärast ongi päike iga päev uus, süttib ja kustub. Võib-olla siis atmosfääri muutused (päev ja öö, talv ja suvi) ongi lõhnasuitsud, mida suitsutatakse maa ja taeva vahelisel altaril. Kahesugused kosmilised aurud, mida Herakleitosele omistatakse, on mereaur ja maa suitsutav aur, esimene on hele ja tekitab päeva, teine on tume ja tekitab öö. Tume aur sisaldab tõrva, ebapuhta elemendi (maa) lisandit. Aristoteles ei nimeta traktaadis "Hingest" ürgalgeks mitte tuld, vaid auru, millest tema arvates moodustuvad ülejäänud kehad (stiihiad) ("Metafüüsikas" ja "Füüsikas" nimetab ta selleks tuld). Aur (άναθυμίασις) on lähemal õhule kui tulele. Ka Aristotelesest sõltumatu Ainesidemos, kes Herakleitost põhjalikult uuris, nimetab seda õhuks. Õhk vastabki nähtamatu ja kvaliteetideta maailmaaluse kirjeldusele paremini kui tuli. Herakleitos teadis hästi ka Anaximenese õhu kui ürgalge teooriat ning mikrokosmose ja makrokosmose analoogiat, mis avas tee maailmahinge õpetusele. Nii et kui Herakleitos toob kosmilise tule sisse tõesti looduse altari mudeli raames, siis tekib küsimus, kas mitte tuli ei ole tal metafoor õhule ja maailmaaur-hingele, mis lõkendab ja igavesti voolab taeva ja maa vahel? Looduse altari ja templi mudelis on tuli ju ikooniline nagu lõhnasuitsudki, mitte referentsiaalne. Siis see võib tähendada õhku või auru.

B68

. . . ἄκεα (προσεῖπεν ὡς ἐξακεσόμενα τὰ δεινὰ καὶ τὰς ψυχὰς ἐξάντεις ἀπεργαζόμενα τῶν ἐν τῇ γενέσει συμφορῶν).

...ravivahendid (ütles, et need tervendavad hirmsatest asjadest ja vabastavad hinged saamisega kaasnevast).

B69

Iamblichos. De Mysteriis, v. 15.

. . . τὰ μὲν τῶν ἀποκεκαθαρμένων παντάπασιν ἀνθρώπων, οἷα ἐφ᾽ ἑνὸς ἄν ποτε γένοιτο σπανίως.

...täiesti puhastunud inimeste oma, nagu esineb harva ühel või mitmel.

B70

M 92 (d)).

Iamblichos. De anima. (Stobaios. Eclogae II 116).

παῖδες τὰ ἀθύρματα ἄνδρες γενόμενοι ἀπέῤῥιψαν. (τὰ ἀνθρώπινα δοξάσματα.)

B72 ja B73

M 4, 3, 1, Leb 3

Marcus Antonius IV 46. B1 ja B2 parafraas.

ἀεὶ του Ηρακλείτειου μεμνήσθαι ᾧ μάλιστα διηνεκῶς ὁμιλοῦσι λόγῳ τῷ τα ὅλα διοικοῦντι, τούτῳ διαφέρονται, καὶ οἷς καθ᾽ ἡμέρην ἐγκυροῦσι, ταῦτα αὐτοῖς ξένα φαίνεται. καὶ ὅτι οὐ δεῖ ὥσπερ καθεύδοντας ποιεῖν καὶ λέγειν. καὶ γὰρ τότε δοκοῦμεν ποιεῖν καὶ λέγειν.

Alati meeles pidada Herakleitose ütlust, et sellesama logosega, mis kõike valitseb, millega nad on kõige pidevamas kokkupuutes, on nad lahkhelis, ja see, millega nad iga päev tegemist teevad, tundub neile võõras. Ja et ei tohi magajate kombel tegutseda ja rääkida, sest ka siis tundub meile, et me toimime ja kõneleme.

B74

M89, Leb 11.

Marcus Antonius IV, 46. Sõnasõnaline tsitaat.

οὐ δεῖ ὡς παῖδας τοκεώνων, τοῦτ' ἐστι κατὰ ψιλόν καθότι παρειλήφαμεν

[Alati meeles pidada Herakleitose ütlust, et] ei tule [tegutseda ja rääkida] nagu vanemate lapsed, see tähendab lihtsalt nii, nagu pärisime.

B75

M 1 (h2).

Marcus Antonius IV 42.

τοὺς καθεύδοντας ἐργάτας εἶναι καὶ συνεργοὺς τῶν ἐν τῷ κόσμῳ γινομένων.

Magajad on toimijad selles ja kaastoimijad, mis maailmas sünnib.

B76

M66(e).

Maximos Tyrosest XII.

ζῇ πῦρ τὸν γῆς θάνατον καὶ ἀὴρ ζῇ τὸν πυρὸς θάνατον, ὕδωρ ζῇ τὸν ἀέρος θάνατον, γῆ τὸν ὕδατος.

Tuli elab maa surmast ja õhk elab tule surmast, vesi elab õhu surmast, maa vee omast.

B77

Numenios fr. 35.

. . . ψυχῇσι τέρψιν ἢ θάνατον ὑγρῇσι γενέσθαι.

...hingedele on rõõm või või surm saada märjaks.

B78

M 90.

Origenes. Contra Celsum VI 12.

ἦθος γὰρ ἀνθρώπειον μὲν οὐκ ἔχει γνώμας, θεῖον δὲ ἔχει.

Inimloomusel ei ole teadmist, jumalikul on.

B79

M 92.

Origenes. Contra Celsum VI 12.

ἀνὴρ νήπιος ἤκουσε πρὸς δαίμονος ὅκωσπερ παῖς πρὸς ἀνδρός.

Mees on sama palju laps jumala kõrval nagu laps mehe kõrval.

B80

M 28.

Origenes. Contra Celsum VI 42.

εἰδέναι δὲ χρὴ τὸν πόλεμον ἐόντα ξυνόν, καὶ δίκην ἔριν, καὶ γινόμενα πάντα κατ᾽ ἔριν καὶ χρεών.

Peab aga teadma, et sõda on üldine, ja õiglus on tüli, ja et kõik tekib tüli ja vajaduse järgi.

B81

Πυθαγόρης κοπίδων ἐστὶν ἀρχηγός.

Pythagoras on noameeste pealik.

B82

M 92 (b).

Platon. Hippias maior 289 A-B.

πιθήκων ὁ κάλλιστος αἰσχρὸς ἀνθρώπων γένει συμβάλλειν.

Kauneimgi ahv on inetu võrreldes inimsooga.

B83

M 92 (b).

Platon. Hippias maior 289 A-B.

ἀνθρώπων ὁ σοφώτατος πρὸς θεὸν πίθηκος φανεῖται καὶ σοφίᾳ καὶ κάλλει καὶ τοῖς ἄλλοις πᾶσιν.

Kõige targemgi inimeste seast näib jumala kõrval ahvina nii tarkuse, ilu kui ka kõige muu poolest.

B84a

... μεταβάλλον ἀναπαύεται.

... muutuv peatub.

B85

M 70. Plotinos. Enneaadid IV 8, 1.

θυμῷ μάχεσθαι χαλεπόν· ὅ τι γὰρ ἂν θέλῃ, ψυχῆς ὠνεῖτει.

Südamega võidelda on raske: selle eest, mida ta tahab, maksab ta hingehinda.

B86

. . . ἀπιστίῃ διαφυγγάνει μὴ γιγνώσκεσθαι.

B87

M109, Leb 12.

Plutarchos. De audiendo 40F.

βλὰξ ἄνθρωπος ἐπὶ παντὶ λόγῳ ἐπτοῆσθαι φιλεῖ.

Rumal inimene armastab vaimustuda igast sõnast.

B88

M 41.

Plutarchos. Consolatio ad Appolonium 10.

ταὐτὸ ζῶν καὶ τεθνηκὸς καὶ ἐγρηγορὸς καὶ καθεῦδον καὶ νέον καὶ γηραιόν· τάδε γὰρ μεταπεσόντα ἐκεῖνά ἐστι κἀκεῖνα πάλιν μεταπεσόντα ταῦτα.

Sama on elus ja surnu ja ärkvelolija ja magaja ja noor ja vana; sest see muutuv on too ja too muutuv jälle on see.

B89

M24, Leb 4.

Plutarchos. De superstitione, 166 С. B1 parafraas ja tõlgendus

ὁ Ἡράκλειτος φησι τοῖς ἐγρηγορόσιν ἕνα καὶ κοινὸν κόσμον εἶναι, (τῶν δὲ κοιμωμένων ἕκαστον εἰς ἴδιον ἀποστρέφεσθαι).

Herakleitos ütleb, et ärkvelolijatel on üks ja ühine maailm, (magajatest aga pöördub igaüks omaenda maailma).

B90

M 54.

Plutarchos. De Ei Delphico 8.

πυρός τε ἀνταμοιβὴ τὰ πάντα καὶ πῦρ ἁπάντων ὅκωσπερ χρυσοῦ χρήματα καὶ χρημάτων χρυσός.

Tule vastu on vahetatav kõik ja tuli kõige vastu, nii nagu kulla vastu asjad ja asjade vastu kuld.

B91

M 40(c³).

Plutarchos. De Ei Delphico 18.

ποταμῷι γὰρ οὐκ ἔστιν ἐμβῆναι δὶς τῷι αὐτῷι...σκίδνησι καὶ πάλιν συνάγει... καὶ πρόσεισι καὶ ἀπεισι. (ἔμπεδον οὐδέν).

Samasse jõkke ei saa ju astuda kaks korda ... ta hajub ja toob uuesti kokku... ja ligineb ja kaugeneb. (miski ei ole püsiv).

B92

M 75.

Plutarchos. De Pythiae oraculis 6.

Σίβυλλα δὲ μαινομένῳ στόματι ἀγέλαστα καὶ ἀκαλλώπιστα καὶ ἀμύριστα φθεγγομένη χιλίων ἐτῶν ἐξικνεῖται τῇ φωνῇ διὰ τὸν θεόν.

Sibüll, hullunud suuga, naermata ja ilutsemata ja pehmendamata rääkiv, tuhande aasta taha jõuab häälega jumala läbi.

B93

M14, Leb 27.

Plutarchos. De Pythiae oraculis 18, 404D. Sõnasõnaline tsitaat.

ὁ ἄναξ, οὗ τὸ μαντεῖόν ἐστι τὸ ἐν Δελφοῖς, οὔτε λέγει οὔτε κρύπτει ἀλλὰ σημαίνει.

Isand, kelle oraakel on Delfis, ei ütle ega varja, vaid annab märke.

Kommentaar

Enamiku uurijate arvates peab Herakleitos silmas püütia oraakleid, kes ei vastanud küsimusele otse, vaid andsid vihje, sageli mõistatuse kujul, mis oli tarvis ära mõistatada, tõlgendades tumedat teksti. Ent ühed arvavad, et sellega ta iseloomustab oma stiili (logost), teised arvavad, et see on mõistujutt maailmalogose loomusest: nagu Apolloni oraaklidki, sisaldab see pealiskaudset ja petlikku tähendustasandit, mis viib enamiku inimesi eksitusse, ja varjatud sügavat (tõelist) tähendustasandit, mis on arusaadav ainult pühendatutele. Need tõlgendused ei pea olema alternatiivsed, sest just Herakleitose logos on maailmalogosega isomorfne ja homoloogne. Selle tõlgenduse kasuks räägib Delfi oraakli mainimine.

Sõna σημαίνω 'märke andma', mida Herakleitos kasutab Apolloni ja inimeste suhtlemise kohta, kasutatakse sagedamini nähtavate märkide kohta, mida jumalad inimestele saadavad: ilm, lindude lend, ended, ohvriloomade elundite eripärad. Lebedevi arvates võib Herakleitos vastandada Apolloni märgimantikat sibülli (püütia algkuju ja analoog) ekstaatilisele mantikale. Sel juhul on siin jutt ka Apolloni nähtavatest sümbolitest vibust ja lüürast (B51), mille ühendus sümboliseerib vastandite samasust.

Miks Herakleitos seostab Apollonit Delfi oraakliga, kui Mileetose lähedal on Didymoi Apolloni oraakel? Võib-olla oli too oraakel pärslaste poolt hävitatud.

Porphyriosel (De abstinentia 2,41,7) on koht, mis meenutab Herakleitost: "Ja kui igaüks oskaks tõlgendada seda, mis on väljendatud märkides, siis igaüks teaks [tulevikku] ja hoiaks end. Ent [jumalad] annavad märke kõigile, kuid mitte kõik ei mõista, mida need tähendavad, ja mitte igaüks ei oska kirjutatut lugeda, vaid ainult see, kes kirja tunneb. Igasugune võlumine toimub vastandite kaudu.

B94

M 52. Leb 56.

Plutarchos. De exilio II.

ἥλιος γὰρ οὐχ ὑπερβήσεται μέτρα· εἰ δὲ μή, Ἐρινύες μιν Δίκης ἐπίκουροι ἐξευρήσουσιν.

Päike ju ei astu mõõtudest üle; muidu erinnüsed, Dike abilised, saavad ta kätte.

Plutarchos. De Iside, 370D (52 a2 Marc).

ήλιος γαρ ούχ ύπερβήσεται τους προσήκοντας όρους, φησιν ό Ηράκλειτος· ει δέ μή, Κλώθάς μιν Δίκης επικούρους έξευρήσειν.

Päike ei astu etteantud piiridest üle, muidu saavad saatused, Dike liitlased ta kätte.

Papyrus Derveni, col. IV, 5-10.

κατά [Όρφέ]α Ήράκλ[ε]ιτος με[ταθέμενος] 5

τά κοινά και[νοτο]μεΐ τα ϊδ[ι]α· οσπερ ϊκελα [ίερο]λόγωι λέγων [... 6

ήλιος [κόσ]μου κατά φύσιν άνθρωπ[η]Του εΰρος ποδός [έών 7

τού[ς ούρου]ς ούχ υπερβάλλων ει γά[ρ τι ου]ρους έ[οικότας] 8

ύ]π[ερβαλε]ΐ, Ερινύες νιν έξευρήσουσι, Δίκης επίκουροι. 9

[οΰτω δε εφη ϊνα ύπερ]βατόμ ποήι κ[αι ασαφή τον λόγον]. 10

Järgides Orpheust, toob Herakleitos üldtunnustatud väljenditest taganedes uuendustena kasutusele erilisi väljendeid. Ta ütleb püha sõna kirjutaja sarnaselt...: "[valitseb?] päike kosmost loodusega kooskõlas, olles inimese jalalaba laiune, ületamata ettenähtud piire: sest kui ta ületab ettenähtud piirid, saavad ta kätte erinnüsed, Dike liitlased." Ta ütles nii, et tuua kõnesse sisse hüperbaton ja teha see ebaselgeks.

Kommentaar

See fragment kuulub kokku fragmendiga B94. Kuni Derveni papüüruse avastamiseni neid omavahel ei ühendatud.

Ühes Plutarchose tsitaadis öeldakse, et päike ei astu üle mõõtudest, teises, et etteantud piiridest. Mõlemad terminid on ehtsad, kuid papüürus räägib "piiride" ehtsuse kasuks. "Mõõdud" võttis Plutarchos küllap fragmendist B30. See ei ole tõsine moonutus, sest fragmendid päikesest on näited, mis demonstreerivad põhilist seadust maailmatule rütmilisest süttimisest ja kustumisest (B30).

Derveni papüürus on viies koht, kus Herakleitos kasutab väljendit κατά φύσιν 'kooskõlas loodusega'. Pole teada, missuguse tegusõnaga see oli seotud. Lebedev pakub sõna "valitseb". Kui see on õige, siis φύσις ei ole siin objektiivne reaalsus, asjade varjatud olemus, vaid on seotud loomuliku regulaarsusega, normatiivsusega, loodusseadusega.

B97

M 22.

Plutarchos. An seni sit gerenda respublica 7.

κύνες γὰρ καταβαΰζουσιν ὧν ἂν μὴ γινώσκωσι.

Koerad hauguvad nende peale, keda nad ei tunne.

B98

M 72.

Plutarchos. De facie in orbe lunae 28.

αἱ ψυχαὶ ὀσμῶνται καθ᾽ Ἅιδην.

Hadeses tunnevad hinged lõhna.

B101

M 15. Leb 97.

Plutarchos. Adversus Coloten 20.

ἐδιζησάμην ἐμεωυτόν.

Otsisin iseennast.

Kommentaar

Antiikpärimuse järgi oli Herakleitos iseõppija (tal polnud õpetajaid) ta sai kõik teada iseendalt. Enamik uurijaid seob seda fragmenti iseõppija motiiviga. Selle tõlgenduse järgi ta küsitles iseennast ja sai vastuseks oma filosoofia. Seda kinnitab Herakleitose printsiip, et tõde ei saa kelleltki kuulda, vaid ainult ise näha. Ent sihitis näitab sõna δίζημαι juures tavaliselt seda, mida otsitakse, mitte kust otsitakse. Pealegi ei ole jutt mitte leidmisest, vaid ainult otsimisest. Plutarchos, kes Herakleitost sügavalt tundis, seostab seda ütlust Delfi imperatiiviga "Tunne iseennast". Pealegi esineb Herakleitos Apolloni prohvetina (B50), aga Delfi jumal soovitabki tunnetusviisina märkide tõlgendamist. Nietzsche juhtis tähelepanu sellele, et Herodotos kasutab sõna δίζημαι oraakli tõlgendamise kohta. Mileetose naturalist oleks võinud öelda: "Ma otsisin asjade loomust." Sellepärast kõlab Herakleitose ütlus paradoksina. Lebedevi järgi tuleb seda fragmenti mõista kui apollonlikku mõistatust (γρίφος), mis ei ütle otse, kuid ka ei varja, vaid vihjab sellele, et loomus, mille ta leidis, on seesama tulevaim või tark olend (το σοφόν), kelle osake ta ise on. Sellise tõlgenduse pakkus Plotinos, kelle järgi see tähendab, et kõik olev on üks, st objekti ja subjekti vahel pole erinevust. Kui Plotinosel oli õigus, siis oli Herakleitos, nagu Parmenideski, lähedal immaterialismile ning seda ütlust võib võrrelda ütlusega tat tvam asi. Fragment haakub ka ütlusega "aru meie sees on jumal", mille Aristoteles omistas Hermotimosele või Anaxagorasele. Idealistlik tõlgendus ei välista seost mantilise koodiga.

B101a

M6, Leb 13.

Polybios XII, 27. Parafraas.

ὀφθαλμοὶ γὰρ τῶν ὤτων ἀκριβέστεροι μάρτυρες.

Silmad on täpsemad tunnistajad kui kõrvad.

Polybios IV, 40, 2. Parafraas.

απίστους ... βεβαιωτάς κατὰ τὸν Ήράκλειτον

[Müüdiloojad ja luuletajad] on Herakleitose järgi ebausaldatavad autoriteedid.

B102

M 91.

Porphyrios. Quaestiones Homericae ad Iliadem IV 4.

Jumalale on kõik ilus ja hea ja õiglane, inimesed aga peavad ühte ebaõiglaseks, teist õiglaseks.

ῷ μὲν θεῷ καλὰ πάντα καὶ ἀγαθὰ καὶ δίκαια, ἄνθρωποι δὲ ἃ μὲν ἄδικα ὑπειλήφασιν ἃ δὲ δίκαια.

B103

M 34.

Porphyrios. Quaestiones Homericae ad Iliadem XIV 200.

ξυνὸν γὰρ ἀρχὴ καὶ πέρας ἐπὶ κύκλου περιφερείας.

Ringjoonel on algus ja lõpp ühine.

B104

M 101.

Proklos. In Alcibiadem I.

τίς γὰρ αὐτῶν νόος ἢ φρήν; δήμων ἀοιδοῖσι πείθονται καὶ διδασκάλῳ χρείωνται ὁμίλῳ οὐκ εἰδότες ὅτι <οἱ πολλοὶ κακοί, ὀλίγοι δὲ ἀγαθοί>.

Sest mis on nende mõistus või terve meel? Rahvaste laulikuid nad usuvad ja õpetajaks peavad rahvahulka, teadmata, et "paljud on halvad, vähesed head".

B105

M 63a.

Scholia - ABTV in Homeri Iliadem. AT ad XVIII 251.

ἀστρολόγον τὸν Ὅμηρον.

Homeros oli astronoom.

B106

M59, Leb 15.

Plutarchos. Camillus 19, 3. Parafraas ja tõlgendus.

περὶ δ' ἡμερῶν ἀποφράδων εἴτε χρὴ τίθεσθαί τινας εἴτε ὀρθῶς Ἡράκλειτος ἐπέπληξεν Ήσιόδῳ τὰς μὲν ἀγαθὰς ποιουμένῳ, τάς δὲ φαύλας, ὠς ἀγνοοῦντι φύσιν ἡμέρης ἁπάσης μίαν οὖσαν, ἐτέρωθι διηπόρηται.

Mis aga puutub õnnetutesse päevadesse, kas neid tuleb uskuda, siis noomis Herakleitos õigusega Hesiodost, kes tunnistas ühed päevad headeks, teised halbadeks, teadmata, et kõigi päevade loomus on üks, on juttu mujal.

B107

M13, Leb 19.

Sextos Empeirikos. Adversus mathematicos VII 126. Sõnasõnaline tsitaat.

κακοὶ μάρτυρες ἀνθρώποισιν ὀφθαλμοὶ καὶ ὦτα βαρβάρους ψυχὰς ἐχόντων.

Barbarihingega inimeste jaoks on silmad ja kõrvad halvad tunnistajad.

B108

M 83. Leb 139.

Stobaios. Florilegium I 174.

ὁκόσων λόγους ἤκουσα, οὐδεὶς ἀφικνεῖται ἐς τοῦτο, ὥστε γινώσκειν ὅτι σοφόν ἐστι πάντων κεχωρισμένον.

Nii palju kui ma logoseid kuulnud olen, ei ole ükski jõudnud selleni, et taibata, et tark [asi või olend] on kõigest eraldi.

Kommentaar

See on Lebedevi järgi üks fragmentidest B41 ja B32 kõrval, mis mainib Tarka olendit, esitades filosoofilist teoloogiat. Herakleitos kasutab sõna θεός 'jumal' vormelis "jumalad ja inimesed", kuid väldib seda oma filosoofilises teoloofias. Ta nimetab luuletajatele tundmatut kosmilist jumalat seal ja fragmendis B50 Targaks jumalaks ja üks kord Mõistuseks (Γνώμη). Neile fragmentidele on omane mitmetähenduslik süntaks, millega Herakleitos võib-olla tahtis ära hoida süüdistust autuses ja uute jumalate sissetoomises.

Algus "Kelle logoseid ma ka kuulnud olen" võib silmas pidada nii suulisi õpetusi kui ka raamatuid. Võib-olla ta peab silmas mõlemaid, kuid peamiselt luule- ja filosoofiaraamatuid.

Sõna πάντα 'kõik' tähendab Herakleitosel tavaliselt nähtumuslikke vastandeid. See on võib-olla vihje, et jumal ei ole samane ühegi üldise kosmilise jõuga, sel ei ole vastandit, vaid on pigem vastandite ühtne substraat, harmoonia või Moderaator. Kuid "eraldi" võib tähendada ka 'midagi hoopis muud', mis ei sarnane millegagi, mida me näeme, paradoksaalset. Just nõnda mõistis Herakleitose teoloogiat Plutarchos. Ja just seda tähendab κεχωρισμένος Herodotosel.

B109

M 110.

Stobaios. Florilegium I 175.

Võhiklikkust on parem varjata kui välja näidata.

B110

M 71.

Stobaios. Florilegium I 176.

ἀνθρώποις γίνεσθαι ὁκόσα θέλουσιν οὐκ ἄμεινον.

Kui inimestele sünnib nii, nagu nad tahavad, siis ei ole parem.

B111

111.

M 44.

Stobaios. Florilegium I 177.

νοῦσος ὑγιείην ἐποίησεν ἡδὺ καὶ ἀγαθόν, λιμὸς κόρον, κάματος ἀνάπαυσιν.

Haigus teeb tervise meeldivaks ja heaks, nälg täiskõhu, väsimus puhkuse.

B112

M 23(f).

Stobaios. Florilegium I 178.

σωφρονεῖν ἀρετὴ μεγίστη, καὶ σοφίη ἀληθέα λέγειν καὶ ποιεῖν κατὰ φύσιν ἐπαίοντας.

Terve mõtlemine on suurim voorus, ja tarkus on tõe rääkimine ja loomuse järgi toimimine tähele pannes.

Kommentaar

Marcovich ei pea seda fragmenti ehtsaks, kuid Lebedev koos Kahni ja Conche'iga ei näe põhjust selle fragmendi ehtsust vaidlustada.

Pole selge, kas siin on üks ütlus või Stobaios on kaks ütlust kokku pannud.

Bollack-Wismann ja Kahn panevad sõna σοφίη järele koma, nii et σωφρονεῖν saab kogu fragmendi aluseks. Lebedev ei nõustu sellega.

See fragment on Lebedevi järgi võti Herakleitose eetika rekonstrueerimiseks. See on esimene ehtsaks tunnistatud voorusteteooria tekst kreeka filosoofilises eetikas.

B113

Leb 6.

Stobaios III, 1, 179 (III, p. 129 Hense). Sõnasõnaline tsitaat.

ξυνόν ἐστι πᾶσι τὸ φρονέειν.

Mõistmine on kõigile ühine.

B114

M 23.

Stobaios. Florilegium I 179.

ξὺν νῷ λέγοντας ἰσχυρίζεσθαι χρὴ τῷ ξυνῷ πάντων, ὅκωσπερ νόμῳ πόλις, καὶ πολὺ ἰσχυροτέρως. τρέφονται γὰρ πάντες οἱ ἀνθρώπειοι νόμοι ὑπὸ ἑνὸς τοῦ θείου· κρατεῖ γὰρ τοσοῦτον ὁκόσον ἐθέλει καὶ ἐξαρκεῖ πᾶσι καὶ περιγίνεται.

Mõistusega rääkijal tuleb tugineda sellele, mis on kõigile ühine, nagu polis [tugineb] seadusele, ja palju tugevamini. Sest kõik inimeste seadused toituvad ühest jumalikust [seadusest]; sest see valitseb nii palju kui tahab, ning sellest piisab kõigile ja jääb ülegi.

B115

M 112.

Stobaios. Florilegium I 180a.

ψυχῆς ἐστι λόγος ἑωυτὸν αὔξων.

Hingel on iseennast suurendav logos.

B117

M 69. Stobaios. Florilegium V 7.

ἀνὴρ ὁκόταν μεθυσθῇ, ἄγεται ὑπὸ παιδὸς ἀνήβου σφαλλόμενος οὐκ ἐπᾴων ὅκη βαίνει, ὑγρὴν τὴν ψυχὴν ἔχων.

Kui mees on purjus, siis teda veab laps, ta komberdab, teadmata, kuhu ta läheb, sest tema hing on märg.

B118

M 68.

Stobaios. Florilegium V 8.

αὔη ψυχὴ σοφωτάτη καὶ ἀρίστη.

Kuiv hing on kõige targem ja kõige parem.

B119

M 94.

Stobaios. Florilegium IV 40, 23.

ἦθος ἀνθρώπῳ δαίμων.

Loomus on inimesele daimon.

B120

M 62.

Strabon I 6.

ἠοῦς καὶ ἑσπέρας τέρματα ἡ ἄρκτος καὶ ἀντίον τῆς ἄρκτου οὖρος αἰθρίου Διός.

Koidu ja õhtu piirid karu ja vastu karu selgetaevase Zeusi piirimärk.

B121

M105, Leb 121.

Strabon XIV, 25. Diogenes Laertios, IX, 2. Cicero, Tusc. V. Sõnasõnaline tsitaat.

ἄξιον Ἐφεσίοις ἡβηδὸν ἀπάγξασθαι πᾶσι καὶ τοῖς ἀνήβοις τὴν πόλιν καταλιπεῖν, οἵτινες Ἑρμόδωρον ἄνδρα ἑωυτῶν ὀνῄστον ἐξέβαλον φάντες· ἡμέων μηδὲ εἷς ὀνῄστος ἔστω, εἰ δὲ μή, ἄλλη τε καὶ μετ᾽ ἄλλων.

Täiskasvanud ephesoslased on kõik väärt seda, et nad end üles pooksid ja jätaksid polise alaealistele, sest nad pagendasid endi seast parima mehe Hermedorose, öeldes: "Meie seas ärgu olgu üks parim, aga kui on, siis mujal ja teiste seas!"

B123

M 8. Themistius. Orationes 5.

φύσις κρύπτεσθαι φιλεῖ

Loomus armastab varjuda.

Lebedev tõlgib:

Asjade olemus on varjatud.

Kommentaar

Lebedevi järgi teeb sõnasõnaline tõlge Herakleitose mõtte tumedaks. Joonia proosas käib φιλεῖ sageli selle kohta, mis tavaliselt toimub.

Kui fragmendis logosest ja taipamatutest (magajatest, kurtidest jne) rõhutati, et inimesel on raske tõde leida, siis siin on jutt sellest, et asjade olemus ongi väga raskesti taibatav. Herakleitos oli kindlasti tuttav Mileetoses tekkinud uue teadusega. Selle fundamentaalne mõiste oli φύσις 'loomus'. Selle sõna tähenduse kohta on kaks koolkonda: ühed rõhutavad seost sõnaga φύομαι 'kasvama', kasvu ja arengu mõistega, teised osutavad seosele indoeuroopa juurega *bhu-, mis on seotud olemisega. Need vaatekohad täiendavad teineteist. Joonia loodusloos on kosmose füüsisest kirjutamine eelkõige selle päritolu ("kasvu") kuid ka organisatsiooni ja funktsioneerimise kirjeldamine. See lähenemine on eelkõige evolutsiooniline ja ühtaegu empiiriline. Asja loomust saab teada ainult selle omadusi vaadeldes ja hoolikalt uurides. Herakleitos küll ütleb, et usaldada tuleb silmi, mitte kõrvu, ja kirjeldab kosmose päritolu, kuid tema kosmoloogia ei ole Mileetose tüüpi. Selles ei toimi mitte keerised, vaid jumalik mõistus. Fragmendis B124 kritiseerib Herakleitos kosmogoonilise keerise ideed ning vastandab sellele kõiksust juhtiva mõistuse õpetuse. Peale selle nihutab Herakleitos esiplaanile φύσις'e epistemoloogilise külje. Kõigis ehtsates fragmentides kasutab ta seda sõna objektiivse reaalsuse kohta, vastandades seda arvamusele, doksale, tavateadvuse subjektiivsetele ettekujutustele. Herakleitose logos (õpetus ja tekst) on tõene, sest ta on kooskõlas füüsisega, reaalsusega. Siis võib sõna φύσις siin tõlkida 'olemine, reaalsus' või isegi 'tõeline olemus'. Siin on näha seos juure *bhu- tähendusega.

Erinevalt mileetoslastest hakkas Herakleitos sõna φύσις kasutama eetilise 'normi' konnotatsiooniga. Anaximandros nimetas mittevananevaks loomuseks oma piiritut alget, gaasilise mateeria ookeani, milles spontaansete keeriste tagajärgel sünnivad ja hävivad arvutud maailmad. Raske on ette kujutada, et Herakleitos oleks soovitanud kellelgi elada sellise füüsise järgi. Ent ta seadis tarkuse ja puhtuse saavutamise tingimuseks füüsise järgimise mõistmisega (B112).

B124

M 107. Leb 38.

Theophrastos. Metaphysica 15.

...ὅκωσπερ σάρμα εἰκῆ κεχυμένων ὁ κάλλιστος κόσμος.

...kauneim kosmos on nagu hoolimatult laialipillatud prügihunnik.

Kommentaar

Herakleitos pidas Lebedevi järgi silmas, et kosmos ei saanud kaosest iseseisvalt tekkida (see langeb kokku argumendiga, mille kontekstis Theophrastos selle tsitaadi esitab). Ta polemiseeris Anaximandrosega, kes rääkis algsegust ning nähtavasti seletas kosmose tekkimist spontaanse keerisega ürgaines. Herakleitos ütleb, et kui poleks jumalikku Mõistust, kes kosmogooniat juhib, ei oleks meie ees mitte kauneim kosmos, vaid laialipillatud prügihunnik. See on esimene kosmoloogiline jumalatõestus.

Marcovich, Kahn ja Conche saavad nii aru, et Herakleitose järgi kosmos ongi prügihunnik, ning näevad selles paradoksi. Dielsi ja Kranzi järgi peab Herakleitos silmas, et nii näib maailm rahvahulgale, kes logost ei mõista.

B126

M 42. Leb 46.

Tzetzes. Scholia ad exegesis in Iliadem II.

ψυχρὰ θέρεται, θερμὰ ψύχεται, ὑγρὰ αὐαίνεται, καρφαλέα νοτίζεται.

Külm soojeneb, kuum jahtub, märg kuivab, põuane saab märjaks.

Kommentaar

Sõna ψυχρὰ ees ei ole Lebedevi järgi artiklit. Dielsil ja Kranzil see on, Marcovich ja Conche jätavad selle Sandbachi eeskujul ära. Kirjeldades vastandite muutumist ja teineteiseks üleminekut, ei kasuta Herakleitos tavaliselt üksikute vastandite juures artiklit, sest artikkel muudab nähtuse autonoomseks substantsiks. Herakleitose metafüüsikas on substantsiaalne ainult substraat, vastandid on ainult selle muutumise fraasid.

Mõnele uurijale tundus see fragment banaalse igapäevakogemuse kirjeldusena, kuid see pole Lebedevi järgi üldse nii. Just külm, mitte miski muu, saab kuumaks, nii et vastandid on lahutamatus seoses, ühtsuses. Kuum vastab tulele, külm õhule (keerisele), niiske veele ja kuiv maale. Siin on sõnastatud tsüklilise muutumise (vastandite teineteiseks ülemineku) üldine seadus. See käib nii aastaaegade kui ka suure aasta ajastute kohta.

Walter Broekeri arvates on tegu tsitaadiga Anaximandroselt. Lebedevi arvates on see välistatud, sest Anaximandrose järgi on mateeria muutumine segust väljaeraldumine, mitte vastandite tsükliline teineteiseks üleminek. Simplikios küll omistab viimase Anaximandrosele, aga see on tema enda peripateetiline tõlgendus.

B129

M 17.

Diogenes Laertios VIII 6

Πυθαγόρης Μνησάρχου ἱστορίην ἤσκησεν ἀνθρώπων μάλιστα πάντων καὶ ἐκλεξάμενος ταύτας τὰς συγγραφὰς ἐποιήσατο ἑωυτοῦ σοφίην, πολυμαθίην, κακοτεχνίην.

Pythagoras, Mnesarchose poeg, tegeles kõikidest inimestest kõige rohkem uurimustega, ning valides need kirjutised, lõi iseenda tarkuse, paljuteadmise, halva kunsti.