Henry Fordi vaikne nurgake
| ||||||||
Ameerika autokuningas Henry Ford on kord seletanud, et algul ta ei olevat sugugi võinud ette näha oma organisaatorlike leiutiste kandeulatust. Tema võtnud ainult nõuks ehitada väikest, odavat rahvaautot, hinnalt kõigile kättesaadavat. Et selle ehitamine tõesti tuleks odav ja lülitaks juba algul igasuguse võistluse välja, pidanud ta neid valmistama võimalikult suurel hulgal, mis massiartiklite juures iseenesestmõistetav. Siit järgnes autode ehitamine seeriate viisi, mis ajajooksul väga keerulisi ja mõtterikkaid ratsionaliseerimise teid mööda viis töö juurde jooksval lindil. Mis tänapäeval näib olevat kaunis lihtne ja arusaadav, on tõeliselt pikkade ja raskete otsingute vili. Algul ei olnud Fordil aimugi, et tema nimi saab kord mehhaniseeritud inimtöö sümboliks.
Kõneldakse, et Ford on Chaplinile väga pahane. Kinotähe Charlie pilkefilmis “Moodsad ajad” ta näeb isiklikku ja pealegi väga inetut kallaletungi enesele. “Minust on tehtud nagu mingi koletis,” on Ford kaevanud oma viimase sünnipäeva pidustustel. “Mind mõnitatakse nüüd ja põlatakse. Mis muud oli mul aga sihiks, kui ainult lühendada inimeste tööpäeva ja sellejuures tõsta palgad sellisele tasemele, et lihtsaimgi tööline saaks lahedalt, mugavalt, isegi jõukalt elada.”
Muuseum Greenfieldis.
[muuda]Kaks hinge elavad selles mehes. Ja miski muu ei anna sellest selgemat tunnistust kui omapärane muuseum, mis Ford on Greenfieldis, oma suurte vabrikute läheduses Detroitis asutanud.
Õieti on see rohkem kui muuseum. Teda võiks peaaegu nimetada looduskaitse pargiks. Siin seisab kohal kõik, mis Ford on tervel oma eluajal salanud, kõrvale heitnud, ja mis moodustab elava vastandi “fordismile”. Ford on siia kandnud kokku kõik, mis ta on pidanud oma isiklikust elust välja tõrjuma: oma lapsepõlve mälestused, idüllilised nõuded inimeses, kõik see elav, mis on pidanud taanduma tehnika ees ja sellele andma ruumi.
Külakirik ja postihoone.
[muuda]Greenfieldiks on Ford nimetanud selle maa-ala, millest tehnika on tõrjutud hoopis välja. Isegi Fordi autod. Ükski tema 8-silindriline auto ei ole siin kunagi veel oma nägu näidanud. Siin meie leiame jällegi Fordi lapsepõlve kalleid mälestisi: Vana külakirik. Ford on lasknud ta oma sünnikohas ettevaatlikult lammutada, kivi kivi haaval, ja siia uuesti üles ehitada, iga kivi oma endisele kohale. Kirikus näeme ka kulunud istepinki, millesse on noaotsaga lõigatud ühe naisterahva nimi. Omalajal sai Ford sellepärast oma kooliõpetajalt tubli peapesu. Selles kirikus käib autokuningas iga pühapäev jumalateenistusel ja kuulab jutlust.
Kiriku kõrval seisab postihoone. Seal peatub “hobu-ekspress”, mis sellel mehel, kes on ehitanud kaks miljonit 8-silindrilist autot, oli noorusepõlves ainukeseks liiklemisvahendiks mööda lõpmata laialdasi Ameerika rohtlaasi. Postipoiss puhus sarve, väsinud hobused vahetati jaamades ümber ja tütarlapsed vahtisid aknast reisijaid. Kui seista selle vana postihoone juures, siis näib, nagu hakkaks kõik see jälle uuesti elama.
Päevapiltnik pikkade valgete juustega.
[muuda]Greenfield pakub seda tõepärasema pildi kaugete aegade elust, et seal elavad ka inimesed. Terve asustatud küla. Ford on teinud põhjalikult seda asja. Ta on ehitanud teatri, milles näitlejad elavad alatiselt. Sealsamas ümber nurga on päevapiltnik. Ta kannab pikki valgeid juukseid ja fotografeerib pilte plekkplaatidele, tohutu kohmaka kastiga, nagu neid tarvitasid päevapltnikud aastat 70 tagasi. Praegu seisab päevapiltnik oma maja ukse ees ja ajab juttu trükkijaga. Viimane trükib käsipressiga Henry Fordi nimekaarte ja kirjapaberi päid. Trükitähed on muidugi vanamoelised. Selleks juhtumiks, kui mõni posthobune peaks kaotama oma raua, on Greenfieldis olemas ka vana sepikoda. Arukas mõnulev sepp, lai nahkpõll ees, nagu seda kanti Ameerikas möödunud sajandi 60-ndatel aastatel, seisab oma sepikoja ees ja suitsetab piipu.
Esemeks, mis Fordile selles möödunud aegade pildis meeldib kõige rohkem, on tuulik. Päris ehtne tuuleveski, nagu neid Flandrias, Provence'is ja mujal Euroopas küllaldaselt veel olemas, kuid kogu Ameerikas võivad nendest leiduda ainult veel mõned varemed. Tuuleveski Greenfieldis on nähtavasti Euroopast sinna viidud. Tema päritolu hoitakse aga saladuses.
Pikkamisi keerutab tuul romantilisi, sammaldanud veskitiibu. Seest on kuulda krääksumist ja nagisemist. Mölder väljas, valge müts peas, tervitab lahkesti külalist, kuna möldripoiss võtab eesli seljast viljakoti ja kannab seljas veskisse.
Vaikne nurgake.
[muuda]Nõnda elab Greenfieldi küla, rahulikult, lihtsalt, vaikselt, muust maailmast täiesti lahus. Kaugete aegade pilt on siin saanud uuesti elavaks, reaalsuseks. Apteeker tänava lõpus keedab arstirohte ja valmistab ümmargusi pille, nagu seda tegi tema vana-vanaisa. Liiga rohke töö üle ei saa ta vististi kaevata. Kas Henry Ford, kes laseb Greenfieldis valmistada oma nimekaarte, päevapilte jne., üldse tarvitab ka Greenfieldi apteegi pille igasuguste haiguste vastu, ei ole teada. Ford ei ole üldse palju hoolinud arstidest, kuid nüüd on tal juba oma 73 aastat turjal ja kõrge vanadus annab end muidugi tunda.
Kui külaline pärast Greenfieldi vaatlemist lahkub sellest imetaolisest asulast, siis ta saadetakse sealt lahkesti teele esiisade-aegse sõidukiga. Kutsar istub pukki, plaksutab piitsa, hüüab “nõõ!” ja hobune hakkab tasaselt sörkima. Vanker kallutab mõlemale poole, veereb edasi ja jõuab varsti koguni teistsugusesse maailma, tehnika maailma, kus iga teise pooleteise minuti tagant sünnib ja näeb päevavalgust üks uus Fordi auto.