Haldjad nutavad

Jüri Parijõgi jutustus

Siinsamas Hiiemäel kasvas vanasti tore mets, põline tammik. See oli kasvanud juba mitu-mitu põlve, keegi ei teadnud, kui vana ta oli. Oli külale iluks ja varjuks. Kevadel käisid noored inimesed seal mängimas ja kiikumas. Keegi ei puutunud Hiiemäe metsa, igaüks hoidis seda nagu oma silmatera, isegi karjapoisid ei lõiganud sealt keppi ega murdnud ühtki oksa.

Selles tammikus elasid haldjad. Et inimesed nende elukohta ei puutunud, siis tegid haldjad inimestele aina head. Kõik külmad udud ja viljaroosted, mis soo poolt tulid, puhusid nad laiali, enne kui need küla põldudele jõudsid. Ühtegi hunti ei lastud karjale lähedale, kõik hirmutati metsa tagasi, nii et mitu põlve ei teatud, et hunt oleks külas murdnud lambatalle või hobusevarsa. Isegi karja juurest ära läinud loomad juhatati karjasele kerge vaevaga kätte.

Seal tuli aga ühel mõisahärral mõte põline tammik maha võtta, - saaks palju kalleid tarbepuid. Küll hoiatasid ja palusid vanad külamehed, et härra seda ei teeks, sest tammikus elavad haldjad. Mõisahärra naeris meeste hoiatuste üle ja pani talvel saed sisse. Nüüd võeti kogu tammik maha, isegi külameestele lubas härra sealt tarbepuid tuua. Mõni tõi, mõni ei toonud. Võeti kõik maha, ainult võsastik mäenõlvale allika ümber jäi järele.

Kui tuli kevad ja puud hakkasid lehte minema, kuuldi Hiiemäe võsastikust haledat-haledat nuttu. Kõik teadsid, et haldjad nutavad kadunud kodu pärast.

Ja sestsaadik ei teinud haldjad inimestele enam head. Külmad udud ja viljaroosted pääsesid alt soost takistamata küla ja mõisa põldudele. Hundid hakkasid jälle murdma küla lambaid ja hobusevarssu. Kui karjastel juhtus kaduma mõni lehm metsa, siis seda enam ei leitudki.

Aga igal kevadel puude lehtimise ajal kuuldakse Hiiemäe võsastikust haledat nuttu – seal nutavad haldjad oma kadunud kodu taga.