Endine Eestimaa kuberner Tallinnas
| ||||||||||
Omaaegsed head suhted eestlastega võimaldasid talle uue kodu leidmise Eestis.
[muuda]Nagu teatasime, käis riigivanemale K. Pätsile uuel aastal õnne soovimas teiste hulgas ka endine Eestimaa kuberner A. Bellegarde. Elutsedes senini Berliinis, esitas ta mõni aeg tagasi vabariigi valitsusele palve loa saamiseks elama asumiseks Eestisse. Arvestades palves mainitud asjaoludega, otsustaski valitsus vastava loa anda, ning umbes kuu aega tagasi asuski A. Bellegarde, kes nüüd juba 74 a. vana, Tallinna elama. Hiljem sõitsid temale Eestisse järele ka tema poeg koos abikaasaga ja kahe lapsega.
Bellegardede perekond lahkus Venemaalt kommunistide võimuletulekuga, asudes esialgselt elama Riiga, kust aasta pärast koliti Berliini.
A. Bellegarde oli Eestimaa kuberneriks 1902.―1905. aastatel, võites haritud ja humaanse võimukandjana ka eestlaste poolehoiu. Tema ametisoleku ajasse langeb ka Tallinna linnavalitsuse eestlaste kätte minemine.
Nagu A. Bellegarde nüüdki ise seletab, on tema printsiibiks olnud ― et igal kodanikul olgu oma õigus. Oma ametisoleku ajal niihästi Tallinnas, kui ka Peterburis, polevat ta kunagi teinud midagi, mis poleks seisnud õiguslikul alusel.
Neist päevist on vanahärra Bellegarde tuttav ka meie riigivanem K. Pätsiga, kes sel ajal Tallinnas toimetas eesti lehte “Teatajat”, olles ühtlasi eestluse huvide kaitsjaks ja rahva kasude eeest võitlejaks. Oma tutvusest K. Pätsigas mainib A. Bellegarde nüüd, ligi kolm aastakümmet hiljem, et K. Päts esinenud juba tol ajal suurepärase Eesti rahva huvide kaitsjana niihästi Vene riigivõimu ees, kui ka oma lehes.
Oma tolleaegseist tuttavaist tuletab Bellegarde eestlaste juhtivate tegelastena meelda ka kadunud Varest, siis Jürinet, Voldemar Pätsi, Jaan Poskat ja teisi.
Tallinnast Peterburgi, Vene siseministeeriumi trükiasjade departemangu direktoriks minnes, ei kaotanud endine kuberner sidet eesti tegelastega ― mis hiljem osutus vägagi tähtsaks. Nii pääses K. Pätski omalajal maalt väljasaatmisest Bellegarde kaasabi tõttu. Samuti oli tema eestkostjaks ka kadunud riigimehele Jaan Poskale.
Venemaaalt lahkudes kaotas Bellegardede perekond suurema osa oma varandustest. Alles jäi neile Lätimaal asuv ja Bellegarde abikaasale kuuluv mõis, mille eest hiljem Läti valitsuselt saadi seadusega määratud tasu, mis aitas perekonnal elada Berliinis. Hiljem hakkas vanahärra Bellegarde toetust saama oma pojalt, kes ligi 9 aastat teeninud Berliinis, Ameerika saatkonna kaubanduse osakonnas.
Berliinist lahkumise põhjuseks on Bellegardede perekonnale olnud asjaolu, et poja laste kasvamisega nende kooliskäimise küsimus teravalt kõne alla tulnud. Kuna kõigist maadest säilinud mälestustest on tal paremad olnud Eestist, langenud valik Eestile. Siia elamisloa saamist mainib vanahärra kõneluses erilise soojusega.
“Minu lastelastel on tarvis kodumaad, ja ma olen kindel, et nad leiavad selle Eestis.”
Juba Peterburis elades on Bellegarded suveti viibinud mitmed aastad Haapsalus, vist seegi pole avaldamata jätnud oma mõju mälestusile.
Bellegardede perekond põlveneb vanast prantsuse kindralite perekonnast, kes asusid Venemaale keisrinna Katariina aegu. Ka hiljem on Bellegarded Vene väes teeninud kindralitena. Endine kuberner on olnud esimene oma perekonnas, kes omades juriidilise hariduse, teeninud mitte sõjaväes.
Vaatamata oma kõrgele vanadusele, on Bellegarde praegugi küllalt kõbus ja kõneledes minevikust, mäletab sageli peensusigi. Huvitav on märkida, et vaatamata oma omaaegse lühikese Eestis viibimise peale on Bellegarde sel ajal õppinud natukene eesti keeltki. Nüüd tagasi jõudnud, märgib ta, et eesti keel on tugevasti muutunud. Esimesist saabumismuljeist kõneledes märgib kõnetatav, et Tallinn väliselt säilitanud oma ilme, kuigi ta uutelt ehitustelt palju rikastunud ja nägusamaks muutunud.
Loodan, et ma Eestis, millega end kogu aja olen tunnud lähemalt seotud olevat, leian kodu oma vanuks päeviks ja et minu lapsed siin võivad kasvada korralikkudeks kodanikkudeks ― lõpetab kõneluse vanahärra.