Emmajöe Öpik/Neiu kanga juures
Neiu kanga juures.
Laened läik'sid läbi ööd,
Kuu käis waikselt taewa teed.
Neiu noor kül kalda ees
Kangast hoides kõneles:
„Walgeks, riie, walgeks saa!
„Muuda walgeks rutuga!
„Walgeks wiimaks keelmata
„Peab kõik asi minema.
„Oled walge, oled hea, —
„Seni keegi sinust pea;
„Tuul ja wesi, waata, nad
„Muutma kõik sind tötawad!
„Päik'se tuli, hele ta,
„Südant ei wõi waigista';
„Waikne kuu ööd kuulutab,
„Südamele rahu toob.
„Walgeks, riie, walgeks saa!
„Muuda walgeks rutuga!
„Walgeks wiimaks keelmata
„Peab kõik asi minema.
„Ollin uskja öieke,
„Näust neiu punane:
„Puna palg — ei kölba ta:
„Önnetust toob hoidmata!
„Peig siis tulli, peig siis läks,
„Järele jäin, ainukseks, —
„Puna palg ja söstrasilm?
„Nut neid muutis ja mailm!
„Nüüd sind hoian, linake,
„Hoian öösel truiste;
„Surnuriiet anna sa
„Tänuks mulle pea ka!
„Walgeks, riie, walgeks saa!
„Muuda walgeks rutuga!
„Walgeks wiimaks keelmata
„Peab kõik asi minema!” —
Laened läik'sid läbi ööd.
Kuu käis waikselt taewa teed:
Neiu noore pisaras
Surnuriiet niisutas. —