Emmajöe Öpik/Kaddund
Kaddund.
Külla wainul weike oja wolab,
Tihhe pärnapu ta kaldal seisab:
Seal ma tihti seisin sinnoga.
Könneldes kül näitas ladw end' wäänwad,
Konnet näitsid laened kohhisewad —
Önnelaulo kuulsin kõigis ma.
Tänna jälle kuulen nende healed —
Ön on läinud, pisarad on jänud!
Pärn weel haljas; lilled, õitsete;
Ojalaened wolawad weel rutto —
Minno wallust rägiwad nad jutto
Ja so wallest, kaddund armoke.