Eesti vanasõnad (Eisen)/Eessõna
Enamasti iga rahvas on oma tähelepanekuid elust ja maailmast aja jooksul pununud lühikesisse, tuumakaisse, kergelt meeles seisvaisse lauseisse. Niisugused laused ehk mõtteavaldised omandasid kindla kuju, lagunesid rahva seas laiali ja said nimeks "vanasõnad". Iga lühike, tuumakas mõtteavaldis ei saanud ometi veel vanasõnaks. Õige vanasõna peab peale eneses sisalduva elutarkuse ilmuma veel luulelisel kujul, ehk avaldama sündsaid võrdlusi, ehk muidu olema keele poolest kaunis.
Nagu paljudel muil rahvail, armastab eestigi vanasõna hea meelega avaldada oma mõtteid parallelismis. Tavalisesti liidetakse niisugusel korral vanasõnas üks lause teise täienduseks või üks ütlus teisele vastukohaks, et sisu seda paremini jääks meelde.
Eesti vanasõna astub kord nagu kirikuõpetaja pühalikult kantslisse elutõsidust ja Jumala vägevust kuulutades, kord nagu naerev filosoof platsi elu varjukülgi vaadates ehk nagu vallatu poisike külavainul külarahvast osatades, kord nagu harakas aiateibas inimeste alpuse üle kädistades, kord nagu erilane torgates, kord nagu maalija oma pintsli paari kriipsuga nähtusi pildiks maalides, kord jälle nagu silmamoondaja laadal kärbest härjaks ja sääske elevandiks moondades. Lühidalt: vanasõna oskab võtta enesele vajaduse järele sobiva kuju, et inimestele näidata elu ja maailma nagu kinos.
Rahvasuus esinevad vanasõnad on nagu vakatäis pärle, kuld mitmesuguse väärtusega. Kuna üks osa pärle igal silmapilgul kuningaproua kaela võib ehtida, kannab teine küll-pärli kuju, kuid värv ja väärtus puudub neil. Kolmas osa näitab läikivaid, õhukesi klaashelmeid, valmis igal külgepuutumisel lõhkema ja külgepuutuja kätt haavama. Üks osa vanasõnu kuulutab kaunil luulelisel kujul sügavat elutarkust, on, nagu ise tunnistab, kuldpõhjaga või vanahõbe; teine osa ei jaksa oma sisuga igapäevase elu proosast ja labasusest kõrgemale tõusta, kuna kolmas osa sellevastu valekullaga silmi püüab pimestada.
Enam kui kord on arvatud, eesti vanasõnad võiksid kombeõpetuse oma hooleks võtta. Terane tähelepanemine tunnistab ometi pea, et siis saaks mõnegi korra kits kärneriks. Tõetee juhatamise asemel juhatavad mõned vanasõnad just eksiteele. Kuidas võib niisugust õpetust õigeks kiita, kui: Valeta natuke, varasta natuke, küll siis käsi hästi käib. Ehk: Ega rott või viljasalve ära surra. Ehk: Kui sõnad puuduvad, siis lase käsi käia. Ehk: Mees, kes petab, narr, kes petta laseb. Ehk: Mis suhu pistetakse, ega see vargus ole — ja palju sellesarnaseid. Katsub keegi sääraseid vanasõnu juhtnööriks võtta, näeb ta pea, et kohtu laia uksega tutvust hakkab tegema. Öeldakse: vanasõna ei valeta ega kustunud piip põleta. Ei valeta küll otsekohe, aga annab valeõpetust, mis meie ajale kuidagi viisi ei kõlba.
Esimesest. trükist jätsin niisuguseid vanasõnu välja, aga selle uue väljaande puhul avaldati soovi, et mõnda niisugustki. trükitaks, seda enam, et rahvas neid sagedasti kasutab. Sel põhjusel on siin ase antud mõnele vanasõnale, mida kombeõpetuse seisukohalt õigeks ei saa tunnistada.
Vanasõnad on eesti rahva kaunimaid raudvarandusi ja selle varanduse poolest tuleb rahvast lugeda rikkaks. Tuhandete kaupa liigub neid: rahvasuus, tuhandete kaupa on neid üles kirjutatud. Viimaste hulk tõuseb ligi kolmveerandsaja tuhandeni. Muidugi mõista langeb neist lõviosa teisenditele, äga tuhanded iseseisvad jäävad ometigi järele, Osa vanasõnu ei nõua ainult eestlaste maad oma kodumaaks, vaid tahab ennast eht eurooplaseks tunnistada: kuhu meie ilmajaos läheb, kodu igal pool. Teine osa jälle otsib suguluse juure ühe või kahe rahva juurest, kolmas: ometi ei ole Eesti piirist veel jõudnud üle astuda. Jah, mõni vanasõna ootab veel aega, millal ta kõik Eesti maakonnad saaks läbi rännata. Osa vanasõnu ulatub tagasi kaugesse vanasse aega, osa jälle kannab uuema aja tunnismärke otsa ees. Meiegi ajal tekib õnnekorral veel mõni vanasõna ellu.
Enam kui eesti rahvalaulud on eesti vanasõnad üldiselt kogu maal enam-vähem jõudnud alal hoiduda. Ime, et seda vanakulda trüki-teel tänini vähe sügavate rahvaridade kätte saadetud, nimelt 1875, mil V. Stein'il ilmus raamatuke "Üks kubu vanasõnu ja kõnekombeid", aga kas oma nime või mõne muu põhjuse pärast vähe tähelepanu leidis. Ses Stein'i raamatukeses leidub üsna pisuke osa seda eesti vanakulda. Vajadus eesti vanasõnade kogu järele andis ennast ammu juba tunda. Sooviti, et ma selle töö ette võtaksin. Minul ilmus 1913 "Meie vanahõbe" ja sama aasta lõpupoolel selle raamatukese esimene trükk. Saksakeelseis töis on eesti vanasõnu juba 17. sajandist peale trükitud, eriti keeleõpetustes, näiteks 1660 Gösekeri "Manuductio's". Kõige suurem kogu ilmus F. J. Wiedemann'i teoses "Aus dem inneren und äusseren Leben der Ehsten" 1876.
Täielikku vanasõnade kogu välja anda ei luba praegused olud: vaevalt leiduks säärasele tootele esiotsa kulukandjat. Selle asemel põimisin oma suurest kogust meeelepärasemad kokku. Tahtsin esiti lasta trükkida ainult pärle, aga siis oleks toode saanud liiga väike. Ei aidanud, pidin palju labasemaid, iseenesest-mõistetavaid vanasõnu juurde lisama kogu täielikumaks tegemise pärast. Välja jätsin kombeõpetusega liiga ristiriius seisvad vanasõnad, niisama niisugused tõeterad, mis käsitletavat ainet seletavad liiga looduselapse suuga. Hulgale sõnadele on nende teisendid klambrites ( ) juurde lisatud. Harukorral seisab klambrite vahel = märgiga lühike seletus.
Suure kogu täielikumaks tegemise pärast oleks väga soovitav, et sest raamatust puuduvad vanasõnad sisu peale vaatamata üles kirjutataks ja mulle kätte saadetaks aadressil: Eesti Kirjanduse Selts, Tartu.