Eesti vana usk/III. Elemendid

←Taevas

Eesti vana usk Matthias Johann Eisen

Inimene→

EPUB

III.

Elemendid.

A. Õhk.

Looja täitnud alguses maailma mesimagusa õhuga, mis inimesi ja loomi karastanud ja kosutanud, nii et nad söömist peaaegu sugugi ei vajanud. Õhk olnud täiesti vaikne, tuul puudunud koguni. Ei selgu küllalt rahvasuust saadud andmeist, kuidas seda aega ette kujutatakse, kas valitses jääv suvi või tunti ka muid aasta-aegu. Näib ometi, nagu oleks vanarahvas esimesel ajal arvanud jääva suve, pakase ja talve alles hiljemini ilmunud olevat.

Vanapagan tunnud kadedust inimesi ja loomi toitva mesimagusa õhu üle; ta teinud suured kotid ja pannud õhu kottidesse, et inimesi ja loomi õhupuuduse kätte tappa. Taevataat saatnud ometi hiired kottide kallale (Miks, 47). Hiired närinud kotid katki, õhk pääsnud välja. Kui hiired väikese augu närinud, pääsnud vähe õhku korraga välja, kui suure, palju õhku. Palju õhu väljapääsmisega tekkinud tuul, mis sest ajast alati mööda maailma rändab. Saanud kott tühjaks, tõusnud vaikus, kuni teise koti suurest august väljapääsnud õhk jälle uut tuult sünnitanud.

Rahvasuu ei oska enam seletada, kas õhu mesimagus lõhn vanapagana kottidesse jäänud või kas vanapagan mingisugust iseäralikku ainet neisse õhukottidesse pannud; rahvasuu teab veel ainult seda, et kottidest väljapääsnud õhk mesimagusa lõhna ja karastava toitva väe on kaotanud, saanud niisuguseks õhuks, kui ta on praegu, — pea soe, pea vilu, pea kuiv, pea niiske; mõnikord ei avalda mingisugust liikumist, teine kord tormab täie jõuga edasi.

Õhus lehvivad maapealsed tiivulised, aga ka vaimud ja hinged. Kehast lahkudes lähevad rahva arvates hinged esmalt õhumerre, siis aga Manalasse. Sellevastu jäävad kõik ülespoodud isikute hinged, kui vanapagan neid enese juurde ei ole viinud, taeva alla õhumerre edasi elama ja Ahasveeruse viisi kohast teise rändama. Neile tulevad lisaks veel kõik lapsed, keda nende emad surmanud, ilma et oleksid õnnistatud mulda matnud. Viimane tingimus teeb väite laste kohta õieti uueaegseks, sest teame ju, et veel aasta kolmesaja eest eestlased surnuid palju meelsamini kalmetesse matsid kui õnnistatud surnuaeda. Põlvneks väide laste hingede hulkumise kohta vanemast ajast, jääks see tingimus arusaamatuks, sest et õnnistatud mullast lugu ei peetud.

Emade tapetud laste hinged elavad õhus edasi, nii-ütelda „seletatud“ kehaga, mida ainult mõnel puhul võib näha, mitte alati. Kuigi emad lapsi surmanud ja hinged õhus hulguvad, saab õhk tapetud lastele niisamasuguseks toitvaks õhuks kui varssi pärast maailma loomist: õhus viibides kasvavad lapsed niisama suureks kui nad ema juures elades oleksid kasvanud. Õhk söödab, toidab neid. Aasta 16—17-ga on õhu elatatud lapsed samasuuruseks kasvanud kui muud sellevanused. Lastest kasvanud neiud tulevad õhust mõnekorra elamuissegi, nimelt tantsima. Põltsamaal teatakse, kord ilmunud sinna kolm ilusat neiut tantsima, mujal aga tavalisesti üksikult. Tants kestab kukelauluni. Kukelaul kutsub nad jälle tagasi õhku lehvima. Nende oma ütluse järele peavad nad õhust ja õhus viimsepäevani elama, kuni nende emade peale kohut mõistetakse. Viimane väide tuletab tingimata meelde kristluse ilmavaateid, aga ühtlasi ka vanade kultuurirahvaste omi. Väidab ju Plutarch juba, et heade inimeste hinged Haadese aasal mõne aja lehvivad (IV, 1154), kuna tal viimnepäev muidugi küsimusse ei tule. Sakslastel peavad võõrale öömaja mitteandjad maailma otsani õhus rändama (Wuttke, Der d. Volksab. 758).

Hurti kogus (4, XVII) leidub teade, nagu oleksid tuuled muiste kõik Vanataadi juures lähkrites varjul peetud, kus aga poisid kord lähkripunni pealt võtnud ja nii tuuled välja päästnud. Mulle ei ole muidu niisugust tuulte lahtipääsmist Vanataadi kojast silma puutunud. Lugu ei näi sugugi eesti rahvaluulel põhjenevat, vaid seisab tingimata Odüsseia alusel. Odüsseiast teame, et tuulejumal Äolus tuuli lähkrites kinni pidas ja neid sealt vahel maailma saatis. Äolus kinkis Odysseusele lähkri kõigi tuultega. Odysseuse magamise ajal avasid laevamehed lähkri ja tuuled pääsid välja. Seda Odysseuse lugu on keegi lugenud ja pärast eesti loona Hurti kogusse saatnud.

Muinasjuttudes esineb tuulekuningaski, kes poisile tuulekoti kingib.

Õhuga ja tuulega arvatakse haigusi tulevat, aga ka ära minevat.

Liivlased nimetavad tuult vahel Taevataadi vallalelastud hobuseks (O. Loorits, Liivi rahva usund, § 27).

Setude arvamise järele rikub vanapagan nüüdki õhku, pannes seda tihti maruna liikuma, et Jumala antud õnnistust hävitada. Liivlaste arvamise järele hakkab õhk Taevataadi tahtest või tuule-ema laste vallatusest liikuma.

Valju, puid mahamurdvat ja katuseid lõhkuvat maru nimetatakse hingetuuleks, sest niisugune õhu liikumine tekkida nõia või kurja inimese hingeheitmisest.

Tuule ulumisele ja vingumisele tunneb rahvasuu ka oma põhjuse. Kui kord naine kõrtsist tulnud joobnud mehele raha ei annud, poonud mees enese ära. Karistuseks määranud Jumal mehele, et poonute hinged peavad tuulena mööda maailma rändama ja rännates vinguma ning uluma.

Inimesed hakanud tuule tekkimise pärast Taevataadi üle nurisema, kui valju tuule mõjul vili äpardunud. Eks Taevataat annud ilmade määramise inimeste eneste hooleks. Need kaotanud tuule, lasknud öösi vihma sadada ja päeva ajal päikest paista. Vili kasvanud küll väga ilusasti, aga terad puudunud täiesti. Sest ajast peale soovinud inimesed, et õhk jälle liiguks, tuul puhuks, ja annud ilmade tegemise Taevataadile tagasi (23805).

Kuna alguses õhu liikumise üle nuriseti, nõudsid hiljemini meremehed just tuult. Õhku panevad liikuma tuulesõlmed.

Mõnel puhul ostetakse sääraseid tuulesõlmi, mõnel puhul saadakse neid aga kelleltki ilma hinnata. Need sõlmed kuuluvad igatahes maagiasse. Sääraseid tuulesõlmi tuntakse põhjamail laialt. Laplaste Päevapoegade nimelises laulus pääseb põgenev mõrsjapaar alles sedaviisi tagaajajate küüsist, et kolm sõlme avatakse, millest iga järgmine ikka tugevama tuule tekitab (Donner, Lappalaisia lauluja, lk. 72). Ei osata sõlmedega õieti ümber käia või tarvitatakse neid mitte kokkukõlas eeskirjadega, võib korraga vastutuul tekkida, mis purjetaja sihist hoopis kaugele viib. Rootslased jutustavad oma muistsest kuningast Eirikr Vedrhattr, et tuul nõnda puhunud, kuidas ta kübarat peas kannud (Saxo grammaticus, 175). Rootsi muistne kuningas tuletab elavalt meelde võrulaste taiga tuule tekitamiseks: vilistaja käänab mütsi peas kolm korda ringi ja pöörab siis sirmi sinnapoole, kust tuult peab tulema (Der Esten abergl. Gebr., lk. 109).

Saare meremehed käivad enne merele sõitu surnuaial riste selles suunas käänamas, millisest tulev tuul neile sõiduks soovitav. Isegi metsas seotakse selles suunas kahe puu ladvad kokku.

Kõneldakse koguni tuulepaeltestki. Tuule-emal on tuulepaelad, mille külge tuule-ema tütred ei tohi puutuda. Tütar puutub külge, pael pääseb lahti, tekib kange tuul. Tuule-ema tuleb koju, tapleb lastega. Sellepärast öeldakse tuule vingumise puhul: Tuule-ema uriseb lastega, tuuletütred nutavad!

Liivlased teavad kõnelda mõndagi tuule-emast, keda tormi tõusu puhul püütakse ohvritega lepitada. Tuule puuduse puhul katsutakse teda nagu Eestis vilistamisega äratada. Varemal ajal viidud putru värava tulbale ja pandud lusikas nõnda sisse, et vars sinnapoole, kust tuult soovitud. Varssi tõusnudki sealtpoolt tuul. — Rehepeksu ajal pandud vanasti vilja tulba peale ja kutsutud tuule-isa ja tuule-ema sööma (O. Loorits, Liivi usund, 36).

Vikerkaar.

Vikerkaar kannab rahvasuus ka vikatkaare ja ammukaare nime. Viimane nimi osutab sinnapoole, nagu oleks muiste vikerkaart arvatud müristaja ammukaareks; vikerkaar jälle sinnapoole, nagu vikati niidetud kaareks. Vikatkaare nime on mõnel pool pikerkaare nimest arvatud tekkinud olevat.

Järvamaal nimetatakse vikerkaart Kalevipoja hobuserauaks; selle kaotanud vägimees kord läbi mere ratsutades. Hobuseraua taevasse sattumise kohta ei teata tavalisesti seletust anda. Võiks oletada, et see valjul ratsutamisel taevasse karanud, just nagu Karl XII hobuseraud Pärnu sõidul kahekordse maja katusele.

Vikerkaart arvab rahvas merest vett joovat, et siis vihmana maad kasta. Saarlased väidavad, vikerkaarel olla härjapea, mis jõest vett enesesse neelab (Osiliana, lk. 50).

Vikerkaar esineb ilmadegi ennustajana. Paistab taevas kaks vikerkaart, tunnistab see, et vihm varssi üle jääb. Mida rohelisem ja selgem vikerkaar, seda rohkem sajab vihma, mida selgem punane värv, seda rohkem tuleb tuult, öeldakse Pärnumaal. Viljandi pool seletatakse, et vikerkaar hommiku või õhtu pool tähendab head ilma, põhja pool palju vihma. Talvine udu-vikerkaar öösi kuupaistel kuulutab tormiseid ilmu.

Nagu taevakehade peale ei tohi vikerkaaregi peale sõrmega näidata; näitaja sõrm mädaneb ära. Eesti mõistatus nimetab vikerkaart pihelgaks: Üle ilma pihelgas.

Teisal peetakse vikerkaart ilusaks kangaks, mis merest või järvest vett enesesse neelab, jah, veekogu täiesti tühjaks võib neelda.

Varemal ajal kuuldi Saaremaal arvamist, nagu nuhtleks Vanataat vikerkaarega kurje vaime (Luce, Wahrheit und Muthmassung, lk. 51). See arvamine tuletab elavalt meelde laplasi, kes väidavad, et müristamisjumal vikerkaarega pahategijaid surmab (Holmberg, Lappalaisten uskonto, lk. 67).

Pärnumaal öeldakse, vikerkaar juua külas kaevudest vett. Virumaal seletatakse, vikerkaar olla sellepärast taevas, et maast üleliigse vee ära jooks, sest muidu tuleks varssi uputus. Maast ja jõgedest vee ärajoomise pärast imeb ta enesesse palju vihmusse, mõnekorra ka kalu; need sajavad hiljemini maa peale maha.

Lutsi maarahvas kõneleb, Vanataat, Vanaisa teinud vikerkaare vett järvedest välja kiskuma. Vikerkaare poole pöörduti seal loitsumise puhul, mil vikerkaarele nii üteldi:

Vikatkaar, vikatkaar,
sullõ satul, mullõ hopõn,
sullõ soe päitse,
mullõ suitsõ
vikatkaar, vikatkaar.

Nagu mitmes kohas Lõuna-Eestis, hüütakse Lutsimaalgi vikerkaart vikatkaareks. Setu vellel on vesihiirõ hobune, kes vikatkaarest vett joob ja taevast heinu sööb (Setukeste laulud, I, 139).

Tartumaal Võnnus seletatakse, vikerkaar olla tugev köis, mille Taevataat taevast maha heidab vee pumpamiseks pilvedesse, et siis pilvedest maad „leimutada“.

Vahel tarvitab Taevataat mitut köit korraga; siis lõikab ta suure köie otsast tükid ära ja saadab need mujale. Mõnikord petab Taevataadi elatanud silm; ta lõikab liiga lühikese köie, nii et see maha ei ulatu, vaid pilvedesse jääb rippuma. Kui maa kastetud, kerib Taevataat köie ehk köie tükid üles, sõlmib nad otsast kokku ja värvib jämeda pintsliga üle.

Liivlased nimetavad vikerkaart piksekaareks, piksevooludeks, ka „taeva-ema vööks“. Nad keelavad sinna minna, kus vikerkaare ots maas, sest vikerkaar võiks inimese nagu vee üles kiskuda. Kord joonud vikerkaar mehe ühes paadiga õhku, pärast sadanud mees ühes vihmaga taeva alt surnult maha (O. Loorits, Liivi usund, § 27).

Sakslased nimetavad vikerkaart Maarja kleidi palistuseks (Wuttke, Der d. Volksaberglaube, 27), aga ka vööks, taevavõruks, Edda aaside sillaks, mis Bifrösti nime kannab. See on kolmevärviline, väga tugev ja suurema taidega ja tarkusega tehtud kui miski muu. Iga päev ratsutavad aasid üle Bifrösti kohtupaigale. Vikerkaare punane värv pole muud kui loitev tuli. Uuema sakslaste arvamise järele lähevad surnud vikerkaart mööda taevasse üles, inglid aga tulevad taevast alla maa peale (Simrock, D. Mythologie, 16)

Slaavlased peavad vikerkaart vööks, ka sillaks, peale selle veel Jumala aujärjeks (Афанасьев, Поэт. воззр. I, 360—363)

Vihm.

Vihma tekkimise kohta olen väite kuulnud, et Taevataat vette kastetud vihaga mööda taevast käib ja vihta raputab. Sellest viha raputamisest tekib vihm. Viha raputamise põhjust ei teatud seletada. Teiselt poolt avaldati mõtteid, et vikerkaare poolt üleskistud vesi sajab vihmana maha; Taevataat tahab vihmaga taimeriiki kosutada ja karastada. Laialdasem on arvamine, et kevadisel, eriti esimesel vihmal on inimestegi kohta suur tähtsus: edendab noorte kasvamist, annab jõudu ja tervist. Kuulukse niisugustki arvamist, muiste ei olevat vihm olnud seesugune vesi kui nüüd, vaid mahl; alles hiljemini muutunud mahl veeks.

Vihma peab taevas tihti pilvedes, vihmasaapas (J. Jõgever, Eesti muinasjutud koolidele, lk. 17) ehk aga vihmapaunas. Suure vihma puhul arvatakse, et vallatud lapsed Taevataadi kottu äraoleku ajal vihmapauna avavad ja sealt siis vihma nagu oavarrest alla sajab.

Liivlasedki tunnevad sarnast motiivi. Vanajumal läinud kottu, lapsed avanud vallatuse pärast vihmakoti suu; kohe tahtnud sadu maailma uputada; pea tulnud Vanajumal ometi koju, sidunud kotisuu kinni ja pahandanud lastega; saju lakkamise järel tahenenud maa (O. Loorits, Liivi usund, § 33).

Lumi.

Lume kohta põhjenevad teated kahtlustärataval Võnnu üleskirjutisel. Toonelas olevat vaim, kellel kaks teenivat tütarlast pehme voodi jaoks patju nii kõvasti kergitavad, et patjadest sulgi välja lendab; need liuglevad õhus ja sajavad viimaks maha. Padjus ei sula need suled, küll aga väljaspool aegamööda. Paistab päike soemalt, siis sulgedel varssi pisarad varaks ja veeojad asemel (56696).

Soojal ajal magab see vaim vanapiiga lilleaias murul, siis ei ole vaja patju kergitada. Kui aga õhk külmemaks muutub ega saa enam surnute nimesid raamatusse kirjutada, läheb ta oma lossi, teenijad hakkavad patju kergitama ja meile sajab lund.

Nagu teame, tuleb lund taevast. Arusaamatuks jääb, kuidas Toonela vaim vanapiiga taevasse saab, kuna ta eluase on ometi maa all. Tingimata on siin mõisted segi aetud ja Toonela vanapiiga tehtud lume kaudseks sünnitajaks. Mujalt Eestist puuduvad teated lume tekkimise kohta, saadud teade ei kesta arvustust.

Ennemuistsed jutud kõnelevad mõnikord lumememmest, kes udusulgi tuulutab, puhastab; need udusuled langevad lume näol maa peale maha. Pikemalt ei tea eesti jutud ometi selle lumememme tegevusest kõnelda, olgu siis, et seda tegevust võõrsilt laenatud ehetega ilustatud.

Lume tekkimine viib meid germaanlaste maaema Holda juurde. See laseb teenijail oma voodipatju kohendada, ja neist padjust langevad udusuled lume kujul maa peale maha (Wuttke, Der d. Volksab., 23; Афанасьев, Поэт. воззр. III, lk. 253). Kogu lume tekkimine näikse alles üsna uuel ajal saksa mütoloogiast olevat omandatud; laialdasemalt ei ole ma lume tekkimise jälgi Eestist leidnud.

Eesti teadete järele sadanud muiste lund suhkruna taevast, s. o. lumi olnud suhkur. Inimesed hakanud aga suhkru pärast riidlema; igaüks tahtnud rohkem suhkrut saada. Inimeste riidlemise pärast moondanud Taevataat suhkru lumeks. Sest ajast peale sajab taevast ainult lund (Miks, 30).

Rahvasuu kõneleb veel, nagu tekiks kange tuisk vanapagana ja ta sulaste kangest jooksmisest ehk aga ka jahude sõelumisest, isegi jahvatamisest taevas.

Lätiski räägitakse lume-ema patjade raputamisest. Liivlased kõnelevad lume-ema tütarde patjade kloppimisest, mille tagajärjel maa peal lund sajab, tunnevad aga püüli sõelumistki, niisama laste vallatlemist Taevataadi äraoleku ajal (O. Loorits, Liivi usund, § 33).

Rahe.

Võnnus tuntakse taeva perenaist, kes Taevataadile ja teistele taevalistele toitu valmistab. Mõnikord sõelub ta tangu läbi taevasõela; kehvemad terad sajavad maa peale maha, kus inimesed neid raheks nimetavad. Paremad terad keedab taeva perenaine oma perele toiduks (56697).

Muidu teatakse, nõiad teha rahet ja saata seda vilja hävitama; rahetegemise viisi kohta puuduvad teated. Vanad kreeklased nimetasid rahetegemise kahju eumeniidide süüks, keskajal sakslased aga vanapagana ja ta sulaste nõidade süüks, seega umbes samasugust arvamist avaldades kui eestlased (Grimm, D. Mythologie II, lk. 909). Vendlased tarvitavad oma vannetes sõna град = rahe vanapagana tähenduses (Volkslieder der Wenden II, 265).

Külm.

Külma, õigemini pakast kutsutakse Virumaal põhjapahalaseks, kes lõuna poole külla tulles oma valge kasuka siilud uksest ja aknast sisse ajab ja teekäijaile valged habemed ette paneb. Rõuges esineb ta Siommo silla ehitajana. Kui pakase käes seinapalgid ja aiateibad pauguvad, pekstakse raudnaelu Siommo silda, et see kõvem saaks ega enne laguneks, kui lõunamaa laps lõhub. Igal talvel ei saada head Siommo silla ehitajat; kui aga kord sild lahelegi tehtud, siis näitab põhjapahalane oma mehisust. Mõnikord tungib isegi lauta, koputab oma valge nuiaga tallede ja vasikate pähe; mõnikord lööb isegi varesed ja varblased lennust maha. Rõuge Siommo sild ei ole muud midagi kui vääne Soome sillast.

Külm kasutab mõnikord iseäralikku külmakotti; külmakoti kõrval puutume ka soojusekotiga kokku.

Mõnikord kannab külm, pakane Külma Matsi nime. Kõigiti isikustati pakast varemal ajal haldjana ja kujutati teda halli taadina ette. Mõnikord antakse talle nimeks ka Külmataat, pakastaat, harukorral Turja taat.

Liivlasedki tunnevad külmataati. Nende pakane kannab kaks nime — Külma Prants ja Külma Jaan. Prants ja Jaan on vennad, kes külma teevad; Jaan avaldab heldemat iseloomu, vastab umbes meie külmale, kuna Prants esindab päris pakast. Külma Prantsuga lähedalt sugulane on Talvetaat. Veel kõnelevad liivlased mõnekorra külmahundist (O. Loorits, Liivi usund § 42).

Venelaste arvamise järele käib talv naeltega, rautab vett ja maad, teeb jõgedele ja järvedele sillad peale, neid naeltega kinni tagudes (Афанасьев, Поэт. воззр. I, lk. 783). Igatahes näis muistseile eestlastele kui ka muile looduslastele pakase mõjul tekkinud teivaste või palkide paukumine mingisuguse naelte puu sisse tagumisena.

Pilved.

Pilved koosnevad süldisarnasest paksemast või vedelamast ainest, mis nööridel või lõngadel edasi jooksevad. Tuul ajab neid edasi. Mõnikord pudeneb müristamise või suure vihma puhul pilvist väikesi tükke maa peale, eriti suvel, mil sääraseid pilvetükke murult leitakse. Tõepoolest kuuluvad n. n. pilvetükid seente hulka (Tremella Nostoc L.), mis kuival ajal peaaegu nägematud, pärast vihma aga paisuvad ja süldisarnase näo omandavad. Juhtub koer niisuguse pilvetüki ära sööma, läheb ta hulluks. Rahva arvates langevad pilvetükid siis taevast maha, kui maod teibaid mööda üles ronivad ja pilvelõngad katki närivad. Kui aga aeda tehes teivastel kare koor maha lüüakse, ei jaksa maod üles ronida. Võrumaal nõutakse, teibad tehtagu mõlemalt poolt teravaks, muidu ronivad maod ometi üles ja närivad pilvelõngad katki (J. Hurt, Eesti astronomia, lk. 7).

Pilvedest, teisendi järele taevast, antakse talvel huntidelegi süüa ehk sajab huntidele toitu maha. Ei selgu rahvateadetest, kes huntidele toitu jagab; võiks oletada, et see Vanaisa peaks olema. Huntidele antud toit sarnaneb mõnekorra pilvetükkidega, mõnekorra nimetatakse seda aga mingisuguseks tahusarnaseks maitsvaks tombuks. Huntide toidu äravõtjat ähvardab hädaoht; toiduta jäänud hunt tuleb võtjalt osa kätte nõudma ja võib niisugusel puhul äravõtja murda.

Taevataat täidab pilvi sagedasti veega. Seda vett kurnavad pilved. Kurnatud vesi sajab pilvedest vihma näol maha. Mõnikord valab Taevataat pilvedesse väga palju vett, teine kord koguni vähe või harva; viimasel juhtumusel võtab põud võimust.

Veel väidab rahvasuu, et Taevataat enesele pilvedest mõnikord suured lossid ja kõrged tornid ehitab, kuid pea saab ta himu nagu lapsel oma liivast maja ehitamisel neist täis ja ta purustab nad jälle. Mõnikord valgustab ta neid taevaliku valgusega, nii et nad paremini säravad kui mõni maapealne loss. Teise arvamise järele teeb Taevataat vahel õhtuti ilutulesid, mis taevas nagu vikerkaare-värvides toredasti hiilgavad.

Huvitav tähele panna, et kord tulekahju puhul Kalevipoeg, aga ka Kalevi naine pilvega appi tuleb ja sadu pilvest tulekahju kustutab (Eesti kultuura II, lk. 257, 259). Setudel esineb „Kalevine poisikene“ pilvega kustutamisel (Setukeste laulud I, 122, 125); Kalevise poisikese asemel tulevad mõnikord aga kustutama Peetrus ja Paulus (S. l. 128, 129). Dr. J. Mannise teate järele arvavad soomlased, et tulekahju võib pilvetükiga kustutada, kui sellega ümber tule käiakse või selle vett tulle heidetakse.

Mõnekorra esinevad pilved taevahärgadena, lehmadena, hobustena või muude loomadena; kas Taevataat ise neid looma kuju kandvaid pilvi loob, ei selgu küllalt rahvateadetest.

Taevalehma piimana voolab vahel vihma alla, mis janusele maapinnale niisama kosutav kui maapealse lehma piim inimesele. Üldiselt taeva pilvedest loomadel ei ole eesti mütoloogias erilist tähtsust.

Venelased usuvad niisama pilvetükkide mahasadamist (Афанасьев, Поэт. воззр. II, lk. 134).

Soomes väidetakse, et suure vihma ajal ja müristamise tagajärjel pilvetükke taevast maha sajab (dr. J. Manninen). Soomlaste arvamise järele on mahasadanud pilvetükkidel maagiline vägi; Eestis teatakse sellest maagilisest väest vähe. Soomes peetakse pilvetükke arstirohuks halltõve, pistete, soetõve, soolatüügaste, sammaspoolikute ja kinnise kõhu vastu. Müristamise ajal mahasadanud pilvetükiga pestud silmade külge ei hakka haigus. Sünnitamistki kergitab pilvetükk. Umbes samasugust väge usuvad Vene karjalasedki pilvi omavat.

Huvitav kõigiti vahe eesti ja soome rahvausus pilve mõju kohta: Eestis arvatakse, et pilvetükk koera hulluks teeb, Soomes aga, et pilvetükk just on hea arstimis-abinõu.

Pilvetükkide mahasadamist tunnevad votjakid, kes väidavad, et pudelisse pandud pilvetükk vihma ajal suureks kasvab, aga kuival ajal kokku tõmbub (Päevaleht 1926, nr. 53).

Kui taevas pilverüngastega õhtust hommiku poole täidetud, kaks otsa pilvedel teravad ja muu taevalaotus enamasti selge, kutsutakse niisugust pilvistikku „Noa laevaks“. Kui Noa laeva üks ots on õhtu, teine hommiku poole, tuleb vihmaseid ilmu; kui laev asub risti taevast, üks ots põhjas, teine lõunas, siis ei saja mõni nädal vihma.

Kui kuiva, põuase ilma järel musti pilvi näha, mis ise nagu haokood kõverad, kutsutakse niisuguseid pilvi „vihmakonksudeks“. Varssi hakkavad konksud vihma tibama ja sellele järgneb pikem sadu. Vihmakonksude järele võib ikka vihma õieti ette kuulutada.

Liivlased kõnelevad niisama pilveloomadest, isegi huntidest ja karudest, aga O. Loorits ei leia neil mütoloogilist tagapõhja olevat. Niisama tunnevad nad mahasadanud pilvetükke (Liivi usund, § 33).

Nagu eestlased teavad taeva rüvetamise pärast kõrgemale olevat tõstetud, nii kõnelevad tšeremissid, enne madalal viibinud pilvi tõstetud nende rüvetamise pärast kõrgemale (U. Holmberg, Die Religion der Tscheremissen, lk. 71).

B. Vesi.

Vesi on puhtuse sümbol. Esivanemad pidasid teda ta taevase algupära pärast enam-vähem pühaks. Arvati ju esimene vesi taevast saadud olevat ja taevast maapealsele veele alati jätku juurde lisavat. Ülepea tunneb rahvaluule taevast ja vett juba enne maailma loomist. Rahva teadete järele rääkinud muiste vesigi. Vaiksest veest ei kõnelda, et see oleks rääkinud. Lainete kohinat, mühinat kuuldes arvas looduselaps seda lainete rääkimiseks. Ei rääkinud mitte ainult mere ja järve lained, vaid isegi jõe lained. Üks vana jutt teab, laine kõnelnud teisele sellest, et näinud mehi jõe kaldasse raha maha matvat. Mees kuuleb lainete juttu, läheb, kaevab mahamaetud raha välja (28388). Ülepea näikse lained neidki asju teadvat, mis nende alal ei leidu. Alguses olnud kõik veed magusad kui mahl, aga inimeste kurjuse pärast võetud hiljemini veelt mahla maik. Alguses voolanud mõned allikad, nagu Puhja Kavildas, Kanepi Vana-Piigastes ja Räpinas mõdu, aga kui kadedad mõdu igaühele ei tahtnud anda, muutunud mõdu veeks. Niisama voolanud mõned teised allikad, nagu Turje, Keldri ja Kärsa oma viina, aga inimeste tigedus annud põhjust, et nende viin veeks moondunud ja selleks tänapäevani jäänud (Eesti koh. muinasjutud, 14, 15).

Siiski ustakse, et jõulus — jõulud arvatud 25. detsembrist 6. jaanuarini — iga kaevu, allika, oja ja jõe vesi viinaks muutub, kuid püsib niisugusena ainult silmapilgu või paar sekundit. Lõuna-Eestis väidetakse koguni, et vesi meeks muutub, mõnes kohas Pärnumaal, et magusaks. Muutumine sünnib vaimude tunnil südaöösi, teisal öeldakse — kell 12. Peale jõulusid tuntakse säärast vee viinaks muutumist ka jaaniöösi samal ajal. Enne ja pärast muutumise silmapilku on vesi ikka vesi. Mõnedki on käinud viina allikast või kaevust ammutamas, aga et õiget silmapilku ei teadnud, ei tabanud nad viina, vaid ainult vett.

Vee viinaks muutumise usk jõulu ja jaanipäeva puhul ei ole mingisugune eesti usk, vaid rahvusvaheline. Niisugust usku tunnevad kõik Euroopa rahvad, alates soomlastest ning venelastest ja minnes edasi kuni Portugalini. Isegi Aafrikas tuntakse berberlaste seas seda usku (Westermarck, Ceremonies, lk. 94). Kõige vanemaid jälgi sellest usust leiame juba Pliniuse kirjadest (Historia naturae II, 106).

Taevast tulnud vee peale ei hakka nõidus, kuna see muidu enamasti igale poole jälgi jätab. Vesi võib isegi nõiduse ja roojuse jälgi kaotada. Ristitud liivlased püüdsid ristimist enestest kaotada, endid Väina jõkke kastes ja seal pestes (Läti Henriku ajaraamat I, 9; II, 8; IX, 8).

Alguses olnud igal veel parandav vägi, aga aja jooksul kadunud see vägi iseäralikul põhjusel ja jäänud järele mõnele allikale, jõele ning järvele. Viimaseid hüüti ühtlasi pühaks. Säärane usk, et vesi võib haigusi parandada, aga ka haiguste eest varjata, leidub veel meie ajani Eestis. Setud käivad jaaniöösi meie päevilgi Jaama jões suplemas (Wiedemann, Aus dem inn. u. äuss. Leben, lk. 415). Suplejad loodavad suplemisest kas tervisele tuge ehk aga mõne pahe või haiguse kõrvaldamist. Sel puhul ohverdavad mitmed oma särgid neile õnne soovivaile kerjajaile. Teised jälle viivad jaaniöösi iseäranis mõjuvaks saanud vett pudelites koju. Samasuguse lootusega suplevad teised kolmekuninga-päeval jordani vees. Ei hoolita pakasest ega millestki, vaid kastetakse ennast laias urkas vee alla või vette, kindlas usus, et niisugune kastmine tõbede eest varjab ja head tervist edendab, hoolimata sellest, et mõni varemini niisugusel jäätükkide vahel suplemisel just tervisest ilma jäänud. Jälle teised viivad õnnistatud püha vett pudelites koju, kus vesi kas kogu aastaks pudelisse jääb, kui teda arstirohuna vaja ei ole enne ära tarvitada.

Paavstiusu järele omab õnnistatud vesi maagilist väge ja kihutab peale muu kurjad vaimud oma teed. Kui piiskopp Marcellus IV aastasajal Zeusi templi tahtnud ära põletada, keelnud kuri vaim seda tegemast. Piiskopp lasknud müüre ja sambaid õnnistatud veega pritsida ja kohe võtnud tempel tuld. Õnnistatud veega peletatakse kurjad vaimud majaloomadest, põldudest ja hoonetest välja (St. Durant, De ritibus ecclesiae, p. 21, 5).

Samasugust väge arvatakse vett nüüdki enam-vähem inimestesse vee pritsimisel, kastmisel avaldavat. Ustakse, et niisugune pritsimine inimest kosutab ja teda pahede eest varjab. Niisugune vaimulik pritsimine tuletab tavalist kastmist meelde, mis Eestis meie ajani paganuse päevist peale püsinud. Esimest päeva karjamaalt koju tulnud karjast kastetakse perenaise või pererahva poolt. Niisama tehakse esimest korda kevadel künnilt koju tulnud künnimeestega, harvemini heinamaalt koju tulnud heinalistega: ikka visatakse neile kas kapaga või pangega vett kaela (Eesti kirjandus 1908, lk. 443; Bertram, Wagien, lk. 76).

Aga ka peig ja noorik kastavad teineteist pärast pulmi (Luce, Wahrheit, lk. 87). Kreutzwald laseb koguni Kalevipoja kuningaks kasta (Kalevipoeg VIII, 409—502). Rahvas tunneb veel mõnd muud kastmist. Seesugused kastmiskombed on peaaegu kogu Euroopas tuttavad (Wuttke, D. deutsche Volksaberglaube, 114). Kastmiseks ei tarvitse allikast vett ammutada; selleks kõlbab iga vesi. Vee varal katsunud endised targad teada saada, kas haige terveks saab; nad kallanud vett pange; kui vesi panges paremale poole voolanud, — kuulutanud see tervekssaamist (Luce, Wahrheit und Muthmassung, lk. 115).

Haiguste arstimiseks eelistatakse igatahes allika vett. Eestis puuduvad küll iseäraliku-jõulised allikad, nagu säherdusi võõral maal mõnd leida, aga juba vara märgati mõne allika vee kangemat mõju. Allikate vett tarvitati eriti haigete silmade arstimiseks, mil puhul allikale ühtlasi hõbevalget ohverdati. Kõigiti viidi allikaile puhtaid ohvreid. Mõnesse allikasse tungis aja jooksul ometi muda ja kõntsa; seda tuli puhastada. Puuduvad teated, kas iga allika puhastamine ilmadesse mõju avaldas, küll aga teame seda mõnest allikast, näiteks Laiuse Siniallikast. Suure pikaldase saju puhul läinud kolm ühenimelist lesknaist Siniallika avaust vähemaks tegema, põua ajal aga allikat puhastama ehk rookima; rookimiseks võetud labidas, reha, konks ja leivatükk kaasa. Rookimine avanud sedamaid taevaluugid (Eesti kohalikud muistejutud, 11). Germaanlased pidasid allikavee kahanemist ja allika kuivamist nälja ettekuulutajaks (Grimm, D. Mythologie, lk. 491). Pühajõe ehk Võhandu kohta väitsid vanad eestlased, et kui sesse jõkke midagi iseäralikku visatakse, sadama hakkab. Kord uppunud jõkke härgi ja kohe tulnud lund ja pakast. Jõgi ei kannatada ülepea mingisugust tõket ehk varssi juhtuda õnnetust (Gutslaff, Kurzer Bericht und Unterricht, lk. 25, 278). Veel teist viisi katsuti vanasti vihma hankida. Põlvas läinud kolm meest igaüks ühe püha hiiepuu otsa, üks pajaga või pütiga ning vasaraga, teine kahe tunglaga, kolmas veepangega ja vihaga. Pajamees jälgis kõuet, tunglamees välku ja pangemees riputas vett igasse külge. Niisuguse tembutamise tagajärjel arvati vihma tulevat (Hurt, Sagen und Ueberlieferungen, lk. 7).

Saaremaal Kärla kihelkonnas hangiti vihmakivi varal vihma või kuiva. Tõsteti vihmakivi püsti, — hakkas sadama; lasti maha langeda, — lakkas sadu.

Kõuevihma puhul usti vanasti, et taevataat ise kapaga taevast vett maha kallab. Sellest arvamisest ongi tekkinud kõnekäänd vihma kohta: kallab ehk valab nagu kapast.

Silmahaiguste, vistrikkude, paisete ja muude pahede parandajaks peeti ka ohvrikivide lohkudesse kogunenud vihmavett, mida ohverdamise järel kas kohal tarvitati või pudelites koju viidi.

Kastet peetakse öösi taevast nägematul viisil mahasadanud vihmaks, mis tervekstegevat jõudu avaldab. Legendi järele tekib kaste Aabeli surma pärast valatud Eeva pisaraist või jälle vagade naiste Jeesuse pärast nutetud silmaveest (Miks, 31). Iseäranis tervekstegevat mõju avaldab jaaniöine kaste. Sellepärast püherdavad mitmed jaaniöösi kastes, teised katsuvad kastet pudelisse koguda ja arstimiseks koju viia. Enne-jüripäevane kaste kuulutab varast rukkilõikust ette.

Muiste olnud merevesi niisama mage kui iga allika, jõe ja järve vesi. Iseäraliku juhtumuse tagajärjel saanud ta aga soolaseks. Kord omandanud mees niisugused käsikivid, mis kõiki soovitavaid aineid jahvanud. Ühe teate järgi põlvnenud need kivid põrgust. Mees müünud käsikivid laevamehele, kes nad laeval pannud soola jahvama. Kivid täitnud lühikese aja jooksul laeva üleni soolaga, sool painanud laeva mere põhja, kus kivid soola edasi jahvavad ja merevee soolaseks teevad (Hurt III, II, lk. 317).

See merevee soolaseks muutumise lugu põlvneb germaanlastelt. Kuningas Frotho ostab enesele kaks hiidtüdrukut Fenja ja Menja ja paneb need grotti veskisse jahvama. See veski jahvab kõike, mida omanik soovib. Kord tuleb võõras kuningas Mysingr, võtab groti laevale kaasa ja käsib tüdrukuid soola jahvatada. Pea täitub laev soolaga ja vajub mere põhja. Grott jahvab mere põhjas edasi. Sest ajast peale on merevesi soolane (Noorem Edda, 63). Eestis on lugu ainult lihtsam, käsikividel ja tegelastel puuduvad nimed, millega varustatud noorema Edda muistend. Groti veski tuletab omast kohast „Kalevala“ Sampot meelde (J. Krohn, Kalevala, lk. 230; 351).

Teisendi järele langevad heade inimeste pisarad vette, kus nad pärliteks moonduvad, kurjade silmavee koguvad aga inglid kokku ja viivad merre, kus see merevee soolaseks teeb (21445).

Mag. O. Looritsa teate järele kõnelevad sedasama merevee soolaseks saamisest liivlasedki.

Rahva arvamise järele pääseb mõnikord madude kuningas, suur lohemadu, taevasse. Andmeist ei selgu küllalt, kas tekitab lohemadu ise koleda saju või tekib see ta ilmumise tagajärjel, igatahes algab suur sadu lohemao taevasse ilmumise puhul. Kuhu lohemadu hiljemini saab, selle kohta puuduvad andmed.

Teisendi järele tekitab suure saju vihmasaabas. Mees pääseb tubaka varal taevasse, aga mitte enam maa peale tagasi. Piksetaat laseb mehe vihmaga maa peale maha sadada, aga mehe saabas jääb taeva ääre taha kinni. Sellest tekib vihmasaabas, mis vahel nii palju laseb sadada, et mõned kohad tahab ära uputada (Eesti Kirjam. S. aastaraamat 1888, lk. 27).

Ennemuistsed jutud kõnelevad mõnikord eluveest. Eluvee poole osutab ka mõni eluallikas, nagu Pöide Audla oma. Eluveest arvatakse Eestis, et see, kuigi mitte igavest elu, ometi annab tervist, tugevat jõudu, ka pikka noorust (Kreutzwald-Boecler, Der Esten, lk. 7). Eluvee hulka tuleb seegi vesi arvata, millest „Kalevipoeg“ kõneleb (XIV, 630—753; XVIII, 665—691). Kreutzwald teab, et põrgus kaks klaasi leidub, üks võimu kasvatava, teine võimu vähendava märjukesega. Teine kord ei nimetata klaase, vaid kaht kuldkaussi, üks elumärjukesega, võimuveega, teine närtsimismärjukesega, võimuvõtmis-veega. Eluvee jooja omandab hiiu jõu, kuna närtsimisvee jooja jõu kaotab.

Eluvett tunnevad kõik indo-euroopa rahvad. Kuna meil eluveele vastupidist vett „Kalevipojas“ nimetatakse närtsimisveeks ehk jõuduvähendavaks veeks, kannab see võõrastel rahvastel surnud vee ehk surmavee nime. Viimase vee hulka kuulub Surnumeregi vesi. Vene muinasjuttudes võidab eluvett joonud vägimees kohe koleda kolli. Norras astub meie Kalevipoja ja vanapagana asemele kuningapoeg ja tütarlapsi rööviv 12 peaga lohemadu. Kuningapoeg joob eluvett ja saab sedamaid kanget jõudu kolli võitmiseks (Müldener, Nordisches Märchenbuch, lk. 5), teine kuningapoeg jälle koleraske mõõga tõstmiseks (Asbjörnsen og Moe, Norske Folkreeventyr, lk. 7). Eluvesi kõrvaldab nägemise puudumise. Niisuguseks eluveeks tuleb seda allikavett pidada, millega silmist ilma jäänud Tõde nägu peseb (Eesti ennemuistsed jutud, lk. 135). Eluvesi annab muinasjuttude katkiraiutud inimestele tervise tagasi; „Kalevala“ ometi laseb tükkideks raiutud Lemminkäist alles võidmise järel ellu ärgata; need võided on mesilane toonud tähtede takka Looja keldrist; need võided sisaldavad mett, vett ja rasva (Kalevala XV, 525—555). Muidugi on mesilase toodud veega mõeldud eluvett. Siin astub seega eluvee juurde veel muid aineid.

Eluvesi on seesama, mis surematukstegev jook mitme rahva mütoloogias, kuigi Eestis surematust ei rõhutata. Kreeka mütoloogias joovad jumalad ambroosiat ja nektarit. Afanasjev identifitseerib eluvett ambroosiaga; nagu jumalad ambroosiat ja nektarit nautides on surematud, nii ka eluveest osa saanud inimesed (Поэт. воззр. I, lk. 367).

Skandinaavia mütoloogias leidub yggdrasili juures kolm allikat; esimese, Urdi allika juurde ratsutavad jumalad iga päev üle Bifrösti vett jooma ja seal kohut mõistma. Urdi allikas sisaldab eluvett, see vesi on nagu kreeka jumalate ambroosia, ta noorutab ja ilustab. Teine allikas on Mimiri allikas, mille vesi niisama eluvett sisaldab; see kingib joojale mõistust ja tarkust. Odin paneb silma pandiks, et selle allika vett saaks juua. Kolmanda allika vesi on vähema tähtsusega; selle allika kaudu voolab liigne vesi allilma (Simrock, D. Mytologie, lk. 39). Mimiri allikas sarnaneb Eestis Kavilda ja Räpina mõduallikatega, andes nende viisi mõdu. Võimalik, et muistsed eestlased mõdu eluveega identifitseerisid. Igatahes esineb mõdugi muistseil rahvail jumalate joogina. Meil on seniajani Räpinas veel „jumalide kaiv“ olemas.

Nagu näha, astub eluvee asemele rahvajuttudes mõnikord piim; rahvausust ei ole mulle piima iseäralikku eluvee sarnast maagilist väge silma puutunud, arvesse võtmata piima jõudu piksetuld kustutada. Muinasjutud aga lasevad piimasse ennast kastjat või piimas ujujat nooremaks, ilusamaks saada (Eesti ennemuistsed jutud, lk. 79). Aga muidugi teab rahvasuu kõnelda, mõned naisterahvad pesnud endid piimaga või ujunud piimas, et iludust ülendada.

Eluvee hulka võime vaevalt arvata õlleojasid, millest Setukeste laulud I, 278—280, 282 kõnelevad:

Kõik oja olut joosi.

Vist tahetakse nende sõnadega kirjeldada mingisugust maad, mis „piima ja mett“ voolab. Ülepea kuuldub arvamisi, nagu oleksid muiste viina-allikad, piimajõed, õlleojad, mõdusooned maad õnnestanud.

Keskajal põletatud viina leiutamise ajal arvati viina inimestele õiget elu andvat ja kutsuti sellepärast eluveeks, kuna palju õigem oleks olnud teda surmaveeks nimetada.

Vett ei tohi pangest kaevu tagasi kallata, — siis jääb kaev kuivaks (Viljandi).

Vesi kaob kaevust, kui pajaga võetakse kaevust vett. Niisama kuivab vesi allikast, kui allikas roojast asja pestakse (Tarvastus).

Kui kaevust vett võttes vilistatakse, hakkab kaevus vesi haisema.

Kui kaevu pajaga puhastatakse, kaob vesi kaevust, niisama, kui naisterahvas kaevu puhastab (Paistu).

Vett riistast välja valades ei tohi riista kõrva kohalt üle valada, — muidu jäävad valaja lastel kõrvad haigeks.

Üle käe ei tohi vett valada, — muidu tuleb majas riidu (Tapa).

Kes toobri vett täis paneb, enne aga toobripuu sisse paneb, saab selle puuga ämmalt lüüa (Palamuse).

Kui vesi jõgedes alaneb, on talvel suurt sula ja suvel suurt vihma oodata (Rõuge).

Vesi laseb uppuja enne põhja vajumist veel kolm korda pinnale tõusta, nagu tahaks ta ütelda: kolm korda lasen sind lahti, aga päästa siis ise ennast.

Vesi ja tuli on ilmas kõige vanemad. Ei tohi vee vagadust kiidelda ega tulega nalja kombel ümber käia (Põlva).

D. Tuli.

Rahvasuu ei tea enam õieti seletada, kas ennemuiste tuli täiesti puudunud või teda hoopis vähe leidunud. Igatahes kuulukse rohkem väidet, et tuld vähe leidunud. Ennemuistne tuli põlenud, aga ei kõrvetanud. Viimase väite peale on tuldud kas piibli põhjal, kus kõneldakse, et kibuvitsa-põõsas põles küll, aga ei põlenud ära (2. Moos. 3, 2), ehk aga oma tähelepanekute varal. Laevamehed näevad mõnegi korra masti otsas elmsituld, mis küll põleb, aga ei põleta. Soo ääres nähakse mõnikord sootulesid, mis ka midagi ära ei põleta. Välgu tuli täidab tihti tuba, ilma et ta põletaks või kõrvetaks. Niisuguste ilmete varal võis tekkida arvamine, et muistne tuli ei kõrvetanud. Niisama puudunud muistsel tulel suits. Vanapagan ei sallinud, et inimesed tule ääres rõõmustusid; ta puhunud halba õhku tulle. Sellest ajast peale ajab tuli suitsu ja vingu välja ja põletab (Miks, 39); inimesed pidanud vanal ajal, kui veel ei osatud korstnaid teha, suitsu ja vinguga koos elama. Vanapagan ise saanud tule rikkumise eest eluaseme tules.

Ennemuiste olnud tulest maa peal esiotsa suur puudus; inimesed ei osanud kuidagi tuld tekitada. Inimeste kimbusoleku puhul annud Taevataat inimestele tuld taevast. Tuleandmis-viisi kohta puuduvad teated; muidugi tuleb seda andmist nii mõista, et välk kuhugi sisse lüües tulekahju tekitas ja sellest tulekahjust saadi tuld.

Tuld hoitud nagu silmatera, mitte ainult selle kartuse pärast, et ta kahju teeb, vaid enam sellepärast, et ta ei kustuks. Inimesed pidanud tulele kas ööd-päevad ühtelugu puid juurde lisama või hulka süsi sügavasse tuha alla matma, kus tuli kaua püsinud. Tihti kustunud ometi tuli; siis käidud külast tuld saamas. Kõigiti pidanud inimesed tule puudumisel mõnigi kord toorest toitu sööma.

Kord löönud mees kas rauaga või mingisuguse asjaga vastu kivi; kivist karanud tulesäde välja. Nüüd saadud aru, et kivis tuld olemas. Kulunud enne hulk aega, kui osatud tuld kivist välja ahvatleda. Kui see oskus kord omandatud, kadunud tulenälg.

Kas Eestis ka puid vastastikku hõõrudes tuld tekitati, selle kohta puuduvad teated.

„Kalevala“ kõneleb tule varastamisest. Louhi viib esmalt kuu ja päikese Pohjola kivimäkke vangi ja varastab selle järel tulegi, nii et maailmas hakkab valitsema pilkane pimedus. Kuid taevast saadakse uut tuld, mis aga maa peal palju kahju teeb ja viimaks Aluejärvi kaob, kus siig tule neelab (XLVII). Väinämöinen ja Ilmarinen lähevad tuld otsima, saavad tulekibeme kala kõhust kätte, kuid jälle teeb tuli palju kahju, kuni talle viimaks piir pannakse (XLVIII, 1—290).

Eestis valitseb usk, et raha-augud põlevad või et nende peal tuld tehakse. Tule ümber istuvad rahaaugu-haldjad, kes mõnikord ausale möödaminejale tuliseid süsi hõlma või rüppe viskavad. Rõiva põlemist kartes viskab saaja tavalisesti söed maha; üks süsi juhtub kuhugi jääma ja see osutub kullatükiks. Harukorral viiakse kõik söed koju (Eesti ennemuistsed jutud, lk. 86; Rahaaugu jutud, 14, 19).

Tule taevalist algupära tunnevad juba vanad kreeklased; neil varastab Prometheus tule taevast (Kreeka muinaskangelased, lk. 8). Eestiski on P.-Jaagupist saadud teade, et esimene tuli taevast varastatud ja et varastatud tuli inimestelt püüab varastada nende varandust. Vististi tuleb seda P.-Jaagupi tulevargust arvata Prometheuse varguse kajaks. Muudki rahvad kõnelevad tule taevalisest päritolust (Kuhn, Von der Herabholung des Feuers, lk. 3). Sellepärast ei ole imestada, et vanad rahvad tuld pühaks pidasid. Roomas põlesid Vesta templis „igavesed“ tuled, mille eest neitsid hoolitsesid; kustus tuli templis, tähendas see suurt häda ja õnnetust ja süüdlasi karistati rängalt (Kurtz, Allgemeine Mythologie, lk. 546).

Tuld pidas vanarahvas oma jagu pühaks. Veel meie ajal öeldakse tullesülitaja huuled kärna minevat. Sellevastu tuleb kolm korda taelale sülitada, kui räniga tuld raiudes tuld ei saada, uus tael võtta ja uuesti raiuda. Ei teki kolmekordse puhumise peale tuld söele, sülitatakse söele kolm korda peale ja võetakse uus süsi (Rõuge). Kui tuld sütest üles puhutakse, hüütakse kellegi neiu nime; ei teki veelgi tuld, puhutakse teist korda ja nimetatakse teise neiu nime, ja nii tehakse edasi, kuni tuld saadakse. Kelle nime nimetamise järel tuld saadakse, saab kõige enne mehele (Paistu).

Esimesel pühal tohib ainult peremees või perenaine tuld ahju panna (Tarvastu). Jaaniõhtul aga tuleb tingimata tuld (jaanituld) teha, see toob tegijaile õnnistust.

Kui tulioksaga palk pannakse ehituse ajal majaseina, sütib see maja iseenesest põlema (Jõhvi). Hoones ei tohi vilistada, sest vilistamise peale sütib maja põlema, õues vilistamine aga kutsub vanapagana välja. Tulekahju ajal pannakse lähedalseisva hoone katusele leivapäts, siis ei võta see hoone tuld. Tulekahju ajal lausutakse tule vastu järgmisi sõnu: Issand, heida ette härjanahk, too ette tuline mõõk, pane ette palav raud, viska ette veskikivi, ma tahan sulle tuhandevõrra tagasi tasuda. Aamen (Tarvastu). Arvatakse, et need sõnad tule kustutavad. Ei seletata tuhandevõrra mittetasumise tagajärgi.

Piksetuld saab ainult rõõsa piimaga kustutada. Kui kellegi käe läbi tulekahju tekkinud, ei tohi süüdlane tule ligi minna, sest tuli vihkab teda, eriti siis, kui keegi kuritahtlikult midagi põlema süüdanud (Otepää).

Kuhja malka ei tohi paari panna, — muidu tuleb vanapagan lugema ja sellest läheb kuhi põlema.

Kes lõhutud puu selili tulle paneb, see pannakse põrgus selili tulle (Rakvere). Haol ei tohi ladvaotsa enne tulle panna kui tüveotsa, — muidu saab noorem tütar enne mehele kui vanem (Kose).

Kui tuli põledes vingub, kuulutab see vaeslaste juurdetulekut ette (Aliste).

Tuld kardavad metsloomad; kui neid tahetakse eemale tõrjuda, tehakse õitsituli üles.

Pärast lapse sündimist peab tuli ristimiseni öösiti toas põlema, et vanapagan last ära ei vahetaks. Lapse ema sellevastu ei tohi kuus nädalat tuld üles teha ega tulega kokku puutuda. Pruudi minekul peigmehe koju põleb tuli koldes, et kurje vaimusid eemale tõrjuda (Holzmayer, Osiliana, lk. 51).

Tule eest ei tohi tänada; kui keegi tänab, juhtub talle õnnetust (P.-Jaagupi).

Jalaga ei tohi tuld tõugata ega kohendada, — muidu purevad koerad (Tarvastu); — tuleb peavalu (Võnnu).

Pulma ajal ei tohi tuld jalaga paja alla lükata, — siis pulmarahvas läheb tülli (Tõstamaa).

Tuld ei tohi kohendada pudrupöörisega, — siis kasvab vilja palju tungalteri (Tarvastu).

Kui tule ääres istudes kellelegi tulesäde selga kargab, hakkab sel päeval keegi kuri inimene tüli tegema (Tarvastu).

Kui reheahi esimest korda köeb, võtku vanaisa ahjust tuld piibu peale, — siis õnnestub rehi hästi (Rõuge).

Tuhkapäeval ega volbripäeval ei tohi tuld tulehoones üles teha, — muidu põletab tuli elumaja (Risti).

Peale vastlapäeva ei tohi tuld tuppa võtta, — muidu rikub rahe orased (Kuusalu).

Tuhkapäeval ei tohi tuld üles võtta, — muidu tekib suvel otradesse ja nisudesse palju tahmapäid (Pühalepa).

Kui suurel neljapäeval enne päevatõusu ristteel tuld tehakse, õitseb vili hästi ja annab head saaki (Sõrve).

Maarjapäeval ei tohi toas tuld üles võtta, — vasikad jäävad kängu (Risti); — rukkiorased kaovad (Saarde).

Kui peres peale maarjapäeva toa valgustamiseks tuld tarvitatakse, songivad sead vägisi orast (Tarvastu).

Enne jüripäeva ei tohi väljal tuld teha, — muidu juhtub sel aastal majas tulekahju (P.-Jaagupi).

Lauritsapäeval ei tohi sugugi tuld üles teha; ainult enne ja pärast päeva on luba keeta ja küpsetada.

Jõulu- ja vana-aasta öösi peab tuli kuni hommiku valgeni toas põlema, et kurivaim sisse ei pääseks; kuid aknad olgu kaetud, sest kui tulevalgus viljapuude peale paistab, ei kanna need enam vilja (Karja).

Räägitakse kellestki tule ääres, läheb suu kärna (Viljandi); vill tuleb keele otsa (Otepää).

Valetab keegi tule ääres, sellele tekib vill keele otsa. Ülepea ei tohi tule ääres midagi paha teha, — muidu läheb kogu ihu kärna (Võnnu).

Märga nõu ei tohi tulel kuivatada: saks hakkab kuivatajat vihkama (Tarvastu).

Tulle ei tohi visata sündinud lapse pesemisvett: laps läheb kärna (Ambla).

Tuli hakkab vihkama (keda?), kui poiss karjatüdrukut puutub (Tarvastu).

Müristamise ajal pannakse tuli toas põlema, et pikne sisse ei lööks (Vändra).

Kes piirule keskele tule külge paneb ja sealt põlema süütab, sellele kasvavad pika ninaga lapsed (Otepää).

Põrgutuli on 9 korda valusam kui ahjutuli (Avinurme).

E. Maa.

Alguses olnud maa väga viljakandev, — saadud kas sada seemet tagasi, kuid see viljakandev maa sisaldanud palju mürki, nii et pärast päevaloodet inimene ei võinud paljajalu välja minna: teravate nõelte kujul tunginud mürk maa seest välja ja tapnud iga nende nõelte otsa astuja. Inimeste kaitseks loodud maod mürki maa seest välja imema. Mürgi vähenemisega vähenenud ka maa viljakandvus; sest ajast vaja maad sõnnikuga väetada, et ta vilja kannaks, kõik väetamine ei saavuta aga ometi enam muistseid tulemusi.

Kuigi mürk maast ammu kadunud, leidub maa sees ometi veel palju viha, mis kauemat aega paljal maal istujale või magajale avaldub, mõnikord ka muud viisi, niisama kui küüne viha haavade puhul.

Maaviha tekkimist seletab üks teade järgmiselt: Kui vanapagan Jumala vastu taevas hakanud sõdima ja saadana vägi ära võidetud, visatud kõik kurjad inglid taevast maha. Muist sadanud põlvini või poole kehani maa sisse, muist aga üle pea. Esimesed pääsnud maast välja, viimased jäänud sinna. Neist saadana inglitest tuleb maaviha, kui nimelt inimene juhtub sinna, kuhu niisugune ingel sadanud. Maaviha tuntakse tavalisesti mitmesugustest nahahaigustest. Maaviha inimese külge hakkamist nimetatakse maahingamisekski (Kreutzwald-Neus, Mythische und magische Lieder, lk. 76; vrdl. ka Hupel, Nordische Miscellaneen, III, lk. 227).

Maaviha vastu loetakse erisõnu, nagu:

Kolm kuningat taplevad:
Taeva kuningas,
Maa kuningas,
Mere kuningas.
Taeva kuningas ütleb:
Võimus on minu!   (Haljala.)

Ehk jälle üteldakse maha heites või istudes: „Muld, ära tee mulle kurja!“ Tingimata tuleb nõnda üteldes kolm korda maha sülitada; sülg on nagu ohvriks: maaviha hakaku sülje külge, aga mitte inimese külge.

Kui ettevaate-abinõud tähele panemata jäetud ja maaviha ometi kellelegi külge hakanud, arstitakse maaviha tagajärgi sedaviisi, et sütevett tehakse, sellega maaviha saanud isikut pestakse, siis pesija veega maja põhjapoolse nurga äärde läheb ja kolm korda vett viskab üle pahema õla, üteldes:

Maa isandakene,
Maa emandakene,
Sinule valgus,
Meie N. N. terveks!   (Haljala.)

Mõnikord pöördutakse otsekohe maaviha poole nõiasõnadega, näiteks:

Tere, maa-alune,
Tere, maapealne,
Maaviha, maapaha,
Maamäda, maakärn;
Maast oled sa võetud,
Maha pead sa minema,
Jumala Isa, Poja ja Püha Waimu nimel. Aamen.

Need viimased sõnad tulelavad ühtlasi meelde n. n. „maaaluseid“, maapinna all asuvaid väikesi olevusi. Palamuselt üleskirjutatud nõiasõnades antakse maast saadud haiguste puhul maaolevustele õige toredaid nimesid, nagu:

Maa isake, maa emake,
Maa eldene emanda,
Kulda krooni härrakene,
Kulda krooni prouakene,
Kulda krooni preilikene,

Kulda krooni neitsikene,
Oh teie sinised silmad,
Oh teie punased silmad,
Oh teie rohelised silmad,
Oh teie kollased silmad,
Oh teie hallid silmad,
Oh teie mustad silmad,
Oh teie valged silmad,
Andke tervid NN-le (haige nimi),
Ma toon metta meelitust,
Keelele libestust.

Neid sõnu peab kolm korda lugema rasvatükikese peale, millega siis haiget kohta tuleb võida.

Teine kord vahelduvad need isakesed, emakesed, prouakesed, preilikesed Maarjaga, keda emakeseks ja neitsikeseks tegemise kõrval isegi isakeseks tehakse, näiteks:

Tervist, tervist, tervist,
Maarja isäke!
Tervist, tervist, tervist,
Maarja emäke!
Tervist, tervist, tervist,
Maarja neitsike!
Tervist, tervist, tervist,
Maarja kallist maa-alust rohukest! Aamen.

Kuna ühel pool maad, mulda, nimelt ta viha kardetakse, valitseb teisel pool arvamine, et muld just vastumürki sisaldab, tervist parandavat väge avaldab. Kui madu inimest hammustanud, kästakse sagedasti haava peale mulda panna, — muld kiskuda haavast mürgi välja. Kui mesilane, vaablane, erilane inimest nõelanud, soovitatakse paistetanud koha peale mulla panemist, — muld vähendada valu. Kui välk inimese uimaseks löönud, kaevatakse auk ja pannakse uimane kas niueteni või koguni kaelani mulla sisse, või kaetakse kogu keha, maha arvatud silmnägu, mullaga kinni.

Kose kihelkonnas väidetakse koguni, et mulla abil võib välgu surmatud inimese ellu äratada. Sinna, kuhu inimene maha langenud, kaevatakse auk ja siis tuleb see inimene sama moodi sinna auku panna, kuidas pikne ta maha löönud; siis heidetakse talle 3 tolli paksuselt mulda peale ja jäetakse ta sinna kolmeks päevaks. Kolme päeva pärast samal tunnil võetakse surmatu mulla alt välja; välja võttes tuleb talle jälle hing sisse (Hurt, III, 23; 629).

Põllumulda ei tohi kellelegi ära anda, muidu antakse üheskoos õnnistus ära (Boecler-Kreutzwald, Der Esten abergl. Gebr., lk. 126). Vanast majast viiakse aga mulda sõelaga uude majja, et õnnistus tuleks uude majja (Russwurm, Eibofolke,. lk. 361, 18).

Iseäranis mõjuvaks arvatakse surnuaia, eriti haualt toodud mulda, mis mõnd haigust parandab. Seda mulda arvatakse tihti pühaks. Pühakspidamine põlvneb aga kõigiti uuemast ajast, sest vanemal ajal ei tahetud ju surnuaiale, resp. kirikuaiale sugugi matta, vaid eelistati kalmeid. Teated puuduvad, kas kalmete mulda pühaks peetud. Muidu keeldakse maad lüüa, sest et maa on lööja ema, öeldakse Kolga-Jaanis.

Maa austamine tuletab meelde paljusid loodusrahvaid. Castren ütleb, kogu peatükki oma mütoloogias maajumalustele pühendades, et hulk rahvaid oma lapsepõlves pidanud maad jumalikuks olevuseks ja teda austanud helde ema kujul, kes inimestele ja loomadele annab elu ja toitu (Finnische Mythologie, lk. 66). Soomlased tunnevad maa-ema, eestlased niisama; soomlased pidasid maa-ema taevajumala Uku naiseks (Ganander, Mythologia Fennica, lk. 54, 97). Juba K. J. Peterson väidab, et usust maa-emasse ja vee-emasse leidub ainult väheseid jälgi (Rosenplänter, Beiträge XIV, lk. 20). Muidugi mõista ei või neid tänapäev rohkem olla; tuntakse ainult maa-ema nime ja muud peaaegu midagi. Hämaraks jääb, kas nõiasõnade maa-emake käib sama maa-ema kohta või ainult „maa-aluste“ kohta (vrdl.: mu Eesti mütoloogia, lk. 92—96). Castren ütleb K. J. Petersonile toetudes, et see maa-ema mitte ainult maatoitmise väe eest ei hoolitsenud, vaid ka naiste sigivuse kui ka nende sündinud ja sündimata laste eest (Fin. Mythologie, lk. 89). Nende teadete kinnituseks ei või midagi ette tuua; kõigiti puuduvad andmed selleks, et eesti maa-ema mingisugust Rõõgutaja osa etendanud. Muidu on hilisemal ajal maa-ema tahetud teha jumalaks, eriti on teda E. Pabst püüdnud koordineerida Ukule (Emma rediviva, lk. 20—23).

Ülepea nimetatakse muistsest ajast peale maailmas laialt taevast isaks, maad emaks (Oldenberg, Religion des Veda, lk. 240). Isa annab ülevalt alla emale sigidust: vihm ja päikesepaiste laseb maa vilja kanda (A. Dieterich, Mutter Erde, lk. 17). Eestis ei astu see moment küllalt selgesti esile, niisama kui maa-ema iseäralik austamine. Germaanlaste seas torkab maa austamine palju enam silma. Vanasti pandi sündinud laps kõige pealt maa peale maha, kust isa ta siis üles tõstis (Weinhold, Deutsche Frauen I, lk. 96). Sellest maa peale mahapanekust lootsid nad peale muu lapse tugevakssaamist. See germaanlaste jõusaamise lootus tuletab meelde kreeklaste Antäost, kes maaga kokku puutudes maast alati uut jõudu ammutab, otse kui Kalevipoeg rammukasvatavast pudelist (Moritz, Götterlehre, lk. 72). Eestis tuletab lapse maa peale panekut meelde Boecleri teade, et enne kui sündinud laps ema kätte antud, ta ema jalge ette maha pandud (Der Esten abergl. Gebr., lk. 49), kuid väga küsitavaks jääb, kui palju ühist on viimasel teol germaanlaste lapse maa peale panekuga, kas eestlased nimelt selle teoga maad jumaluseks tahtsid tunnustada või enam roomlaste viisi terra materi peale mõtlesid (Tacitus, Germania, lk. 40).

Tihti pannakse maa õitsmist tähele. Maa õitsmiseks nimetatakse murul ja teede ääres hommikuti silma puutuvaid mullatorukesi. Kevadel kuulutab maa õitsmine head räimesaaki; tuletab maa õitsmine mesilase kärge meelde, — siis on paras külvi teha.

Olgu veel nimetatud, et maast ei tohi mingisugust asja üles võtta, vaid tuleb see lõhkuda või põletada, sest asja küljes pesitab mingisugune haigus või nõidus, mis asja maast ülesvõtja külge võib hakata.

Maa saab päikeselt elu ja annab seda elu edasi maa peal elajaile, inimestele, loomadele, taimedele jne. Kui salaja verd ära valatud ja see veri maa peale sattunud, annab see ennast seal rahva arvates mõnikord õhkamise teel kuulda.

Teadus tunnistab maakera ümmarguseks. Niisugusele arvamisele ei ole muistsed eestlased jõudnud; nemad pidasid maakera enam tasaseks. Tasasemais maakondades, nagu Lääne-, Pärnu-, Järva-, osalt Harjumaalgi arvatakse, et maa olnud alguses tasane, tuuled aga puhunud mõnda kohta enam mulda kokku, nii et mõni koht tõusnud kõrgemaks, teine jäänud madalamaks. Teise arvamise järele vajunud pehme maapind mõnes kohas enam auku, teises kerkinud natuke kõrgemale. Meie päevini ustakse, et kevadel hommikuti kogu maapind kohub ja muidu nägematud kaugemad kohad silmapiirile ilmuvad. Isegi mere kohumist väidetakse mõnikord kevadel või suvel täiesti vaiksel päeval.

Lõuna-Eestis, kus mäed ja orud sage nähtus, ei kuuldu enam väidet päris tasasest maast, kuid arusaamine maa kumerusest puudus varemal ajal siingi. Mäed ja orud muutsid maapinna lõuna-eestlaste arvates küll ebatasaseks, aga mägede puudumise puhul pidi maapind jäätanud merepinda meelde tuletama.

Mäed.

Pärast loomist on maa välimust veel mitmel puhul muudetud, osalt Vanataadi, osalt vanapagana, osalt Kalevipoja või kellegi muu poolt. Vanapaganale ei meeldi suur maailm; vanapagan annab Vanataadile ehk Jumalale nõu seda vähemaks teha. Otsustatakse maapinda kokku pigistada. Jumal rõhub Alatskivilt, vanapagan Rõugest; viimane rõhub kõigest jõust, nii et maa kokku kuhjub, tekitades sedaviisi mägesid. Jumal rõhub tasakesi, õrnalt, — maa jääb tasaseks, viljakandvaks (Miks, 3). Slaavi mõjul on vanapagan appi võetud maailma moodustama.

Rohkem teavad rahvajutud kõnelda maapinna muutmisest Kalevipoja poolt. Rõuge- ja Peipsivahelise maa tallab Kalevipoeg künkliseks ilma tahtmata, niisama Iisakupoolse maa.

Hulk mägesid on rahvateadete järele alles hilisemal ajal tekkinud, enamasti Kalevipojast alguse saanud. Siin tuleks kohe nimetada Rõuge Munamäge. Väsinud Kalevipoeg otsib Rõuges puhkepaika, aga märg maa ees. Kivi leides katab ta kivi sammaldega, et parem oleks puhata. Tuhinas korjab niipalju samblaid kokku, et mägi moodustub. Heidab samblahunniku otsa puhkama, kuid puhates vajutab hunniku kõvaks. Nii tekib Munamägi. Kuidas Otepää Munamägi tekkinud, selle kohta puuduvad teated.

Teine kord heidab Kalevipoeg teisale magama. Mitmepäevase puhkamise järel on maa ta all künkliseks vajunud ja Vällamägi tekkinud.

Kuremäe juurde järve kaevates tekib Kalevipojal väljakaevatud mullast Kuremägi (Teised kodused jutud, 6). Prossa järve tahaks vägimees — teisendi järele vanapagan — kinni matta ja veab selle järve kaldale liivamäe kokku.

Ahja kannab Kalevipoeg hulga kive kokku, mille peale ta mulda viskab. Nii saavad Ahja mäed alguse. Ka Vaivaru mägesid nimetatakse Kalevipoja tööks.

Mitmed liivamäed saavad alguse kas Kalevipoja hõlmast või kotist mahavoolanud liivast. Nii näiteks mäeseljandikud Tallinna ja Võru vahel, kuhu Kalevipoeg tahtnud teed teha, kandes seks kotiga liiva, kust aga liiv väga ebatasaselt välja voolanud. Kuusalu linnamäe ja Laiuse linnamäe teab rahvasuu niisama Kalevipoja tegevusel olevat tekkinud. Kõik Kalevipoja-sängid, nagu Vilina, Reasvere, Linnutaja, Kassinurme, Luua, Alatskivi, Meeri, Poka, Lääniste, Kanavere ja Saadjärve säng tunnistatakse niisama Kalevipoja tööks.

Emumäge (= Emamägi) nimetatakse Kalevipoja hobuse tooteks. Hundid kipuvad Kalevipoja kammitsassepandud ratsut murdma. Tagumiste jalgadega ennast kaitstes loobib hobune palju mulda üles, nii et sellest tekib Emumägi (Eesti koh. muinasjutud, lk. 49),

Vanapagan avaldab küll linnade, sildade ehitamises ja kivide viskamises agarust, aga mägede tekitamises ei saa ta kaugeltki Kalevipoja vastu. Vooremägi Kambjas tunnustatakse ometi ta tööks. Üks Viljandimaa teisend teeb vanapagana kõigi mägede loojaks. Vanataadi loodud lagedas maailmas paistnud igaühele kohe kõik vanapagana ettevõtted silma. Kavatsetavate ettevõtete varjamiseks kannud ta liiva- ja mullahunnikuid kokku ja tekitanud sedaviisi mäed, mis inimesi takistanud vanapagana töid nägemast. Vanapagana mägedeloomist tuleb slaavi mõjul arvata hilisema aja tooteks.

Kalevipoja hobusest tekivad Laivere ja Lihalõpe, aga peale selle veel:

Sadulast sai Salumägi,
Valjastest sai Varesmägi,
Rihmadest sai Risumägi,
Ohjadest sai Otimägi,
Jõhvidest sai Jõesuumägi,
Maksasta sai Maksamägi,
Kintsusta sai Koplimägi,
Hammastest sai Arumägi,
Raudadest sai Rajamägi;
Haudtee mäel on tema haud
Ja Assamalla luht ta nahk.

Ebavere mäest kõneleb rahvasuu, et selle mäevaim ehitanud. Enne olnud seal lähedal kinguke ja selle veeres jõgi. Mäevaim ja jõevaim tülitsenud tihti teineteisega. Viimaks otsustanud nad, et teine neist kohalt lahkugu; kumb, seda pidi võidujooksmine ära määrama. Mäevaim võitnud, jõevaim kadunud selle järele ja jõevaimuga ühes ka jõgi. Üksinda jäänud mäevaim teinud enesele uue, suurema elukoha ja nii tekkinud Ebavere mägi (Hurt III, 17, lk. 257).

Iseloomulikuks nähtuseks eesti mütoloogias tuleb pidada mägede rändamist. Kaua, kaua samal paigal asunud mägi tüdib endisest elukohast ja läheb nagu saarlane kevade tulekul rändama. Rändamise põhjust rahvasuu tavalisesti ei nimeta, vaid konstateerib lihtsalt rändamise fakti. Rändavast mäest antakse rahvateadetes niipalju mõista, et seal olnud mingisugune püha ohvripaik. Rahvausu järele valitseb iga mäge mäehaldjas. Kui mägi endiselt kohalt lahkub, tuleb oletada, et mäehaldjas endises kohas millegagi ei leppinud ja sellepärast paremaks arvas mujale minna. Mäega ühes rändab sagedasti ta peal kasvav hiis; ei või ju hiis maha jääda, kui ta alus puudub. Võimalik, et mõne mäe ja hiie lahkumise põhjuseks tuleb arvata kasinat ohverdamist või ülepea ohverdamise otsasaamist.

Suure-Jaani Vastsemõisa Sammu järv rändab pilves endiselt kohalt ära mujale, härjad toovad mäe ühes hiiega asemele. Ligidal kündvat Anne hoiatab hääl, kuid Ann ei pane häält tähele. Mägi matab ta enese alla. Mäe alla jäänud Anne järele antakse mäele Annemägi nimeks. Mägi hiiega saab rahvale ohverdamiskohaks.

Umbes sama viisi tuleb Lelle Hiiekõnnu hiiemägi kohale. Kastna küla põllul künnab kord neli meest härgadega. Kündmise ajal hüüab põhjast lähenevast mustast pilvest hääl, et mehed eest läheksid. Mägi ühes hiiega matab hoiatust tähelepanemata jätnud kündjad enese alla. Mägi ja hiis aga saavad rahvale pühaks ohvripaigaks.

Rakvere hiiemäe tekkimine tuletab eelmisi juhtumusi meelde. Pilv viib Tõrma järve oma teed, asemele tuleb hiiemägi, mille ees sikk jookseb ja hoiatab. Teated puuduvad hoiatuse tähelepanemise kohta.

Veega ühenduses seisab Rapla Ohekatku hiiemäe tekkimine. Vee roojastamise pärast viib siingi pilv järve, varssi ilmub aga kaks möirgavat härga hiiemäge vedades ja hääl hoiatab eesolijaid. Härjad kaovad, nende veetud mäehiies hakkavad ümberkaudsed elanikud ohverdama.

Ambla Karkuses töötavad heinalised. Tõusnud kõuepilvest kuuldub hoiatav hääl. Heinalised põgenevad, seda enam, et algab kole sadu. Teisel päeval alles nähakse: heinamaa puudub, asemel mägi hiiega. Hiis saab elanikkudele ohverdamiskohaks.

Karja kihelkonna Hiieküla hiit roojastanud keegi naisterahvas. Kohe tõuseb sealne mägi ühes ta peal kasvava hiiega taeva alla ja rändab praegusele kohale, kus hiit paremini osatakse austada.

Toris ei vea härjad küll mäge, vaid veavad saare Pästale küla alla jõkke. Enne leidunud see saar Ore küla all. Saare teisaleviimise põhjust ei tunta. Vist tuleb seda pidada väheseks ohverdamiseks. Praegusel kohal sai ta tähtsaks ohverdamiskohaks.

Tori hiiemäest kõneldakse niisama, et ta kuskilt mujalt tulnud praegusele kohale. Tulekul kuulutab hääl taeva all hiie tulekut („Eesti Kirjandus“ 1924, lk. 537 jj.).

Rännanud mäed kasvatavad kõik hiisi. Need hiied omandavad uues asukohas rohkem austust kui endises. Sellest võiksime oletada, et hiiemäed mujale rännanud rohkemat austust saama. Mäehaldjas, võimalik aga ka hiiehaldjas, hoiatab alati eesolijaid, õieti soovib neile põgenemist. Haldjas esineb kas härgade või siku kujul, ehk ei näita ennast mingisugusel kujul, vaid kuulutab taeva alt või pilvest mäe tulekut.

Kaljude rändamise kohta olen Kreutzwaldi paberitest (nr. 94) leidnud järgmise teate: Vanataat loonud maailma keskkohta pilvedesse ulatuva kaljumäe. Selle mäe otsas käinud ta mõnikord inimeste tegevust maa peal vaatamas. Mäe all sügavas maapõues olnud maa-aluste sepikoda. Sepad tagunud seal ööd-päevad, nii et vasarahoope kuuldud kogu kaljumäes, tagunud relvu hiidudele, kroonisid kuningaile ja madudele, nooli Pikrile ja ehteid neiudele. Olgu tähendatud, et muidu teateid ei kuuldu, nagu oleksid maa-alused sepad piksenooli sepitsenud. Kord tõusnud nende seppade seas tüli; nad tagunud ööd-päevad kõigest jõust, täites ümbrust hirmsa käraga, müraga. Kaljupere ei suutnud seda müra enam kannatada. Kreutzwald jätab seletamata, keda selleks kaljupereks tuleb arvata. Igatahes annud Vanataat sel puhul nõu, koleda müra juurest ära mujale rännata, kus võimalik vagusalt elada. Järgmisel päeval mindud teele. Tee olnud vaevalisem kui arvatud. Päike kõrvetanud kangesti, rändajad higistanud hirmsasti, higi voolanud otsa eest tilkade kaupa maa peale. Maas ühinenud higi mullaga ja tekitanud jämeda sõmerliiva, nagu seda praegu veel siin seal küllalt näha.

Kreutzwaldi teadetest ei selgu kalju lagunemisprotsessi põhjus; ta konstateerib ainult, et kaljumägi enesest pea vähemaid, pea suuremaid tükke lahti päästnud, mis mõnikord palju maad katnud, nagu praegu veel näha. Kuhu kaljumägi viimaks ise saanud, ei teata enam; suurem osa olla merepõhja sattunud; palju suuri kaljutükke jäänud merekaldale, nagu praegu alles Soomelahe ääres näha.

Saared.

Kõik saared ei ole alguses loodud, vaid mitmed alles hilisemal ajal mingisuguse juhtumuse puhul tekkinud. Üks sarnane saar on Naissaar, mis merest üles kerkib. Kui Tallinna lahes kord maru tõuseb, peetakse kirikust armuleiba tasku pistnud naisterahvas maru mässamise pärast süüdlaseks ja visatakse merre. Viskamise ajal hüüab naisterahvas: „Kui oled tõesti Kristuse ihu, päästa ennast ja mind!“ Legend laseb naisterahva jalgade alla kindla pinna tekkida ja varssi kerkib Naissaar mere põhjast naisterahva all üles. Naisterahvas pääseb surmast ja tunneb nüüd selgesti, et kirikuleib on tõesti Kristuse ihu (Eesti koh. muistejutud, lk. 18).

Teisal tekivad uued saared heintest või aga ka puhmast. Porkuni lossi järve või tiiki satuvad heinasaod, neile juhtub natuke mulda peale ja juba tekivad neist ujuvad saared, mis seniajani tihti oma asupaika vahetavad (nagu eespool, lk. 19).

Umbes samasuguse alguse saab Piirisaargi. Kalevipoeg magab Peipsi kaldal, kuhi pea all. Sorts uinutab vägimehe unerohtudega ja viskab kuhja ta pea alt Peipsi järve. Lained uhavad puhma prügi ja liiva juurde, kuhi peatub ja muutub Piirisaareks (nagu eespool, lk. 50).

Veel teatakse, Kalevipoeg sammunud mööda Soomelahte, liivakott seljas või kuuehõlm liiva täis. Kogemata pääseb liiv kotist või hõlmast välja ja tekitab merest sedaviisi mitu laidu, nagu teisel puhul kindlal maal mitu mäge.

Salusaar Peipsis saab alguse Kalevipoja ebaõnnestunud sillaehitamisest läbi Peipsi. Teisal ei teki Kalevipoja — teine kord vanapagana — sillaehitusel saart, vaid mingisugune lood ehk vare merre või järve.

Vanapagan toonud, väidetakse, Abruka saare praegusele kohale; õieti tahtnud ta saart mujale viia, aga mingisuguse juhtumuse pärast jäänud saar praegusele kohale. — Merre sattunud vanapagana kübara ääred katavad liiv ja muda pea kinni, nii et kübarast tekib saar. Seda saart kutsutud alguses Kübarsaareks, hiljemini muutis rahvas nime Küpassaareks.

Vanapagan on mitmed lood merre tekitanud. Viru rannast Soome silda ehitades suudab ta ainult väikese osa merd kividega täita ja nii Vikkuriloo tekitada (Jung, Muinasaja teadus III, lk. 133). Tõllu eest põgenedes teeb vanapagan enesele tee merre ette ja paneb seega aluse Harilaiule. Uppunud vanapagana keha ümber kannab meri muda ja kive kokku ja moodustab „laevarahu“ (Eesti muistsed vägimehed, lk. 116). Võrtsjärvest kavatseb vanapagan silda läbi ehitada, kuid ei pääse sinna heidetud kivivaredest kaugemale. Veel mitmes kohas katsub vanapagan silda ehitada, aga kaugemale kokkukantud kivivaredest ta ei jõua.

Soomes, enam aga Karjalas ja Ingeris, tekivad saared merre sattunud munast (J. Krohn, Kalevalan toisinnot I, lk. 78—150).

Järved.

Järvede tekkimise kohta leidub paar teisendit. Ühe teate järele loonud Taevataat mere ja järved. Taevataadi loomist nähes tahtnud ka vanapagan merd ja järvi luua, kuid ta tööst tulnud sood ja mülgastega rabad välja, kuhu inimesed ei pääse jalgsi ega venega.

Teise teate järele Viljandimaalt pääsnud hall härg Vanataadi koplist välja; et härg pime olnud, juhtinud teda ees ja taga liikuvad vaimud. Mõne koha peale kaevanud hall härg sarvedega sügavad augud. Neist aukudest tekkinud järved. Aukude tegemise järele joosnud hall härg jälle edasi (23388). Näib, et rahvasuu on siin rännanud järvede loo ära vahetanud, õigemini üldistanud üldise järvede tekkimisega. Rännanud järvede ees jookseb tõesti hall härg ja teeb neile aset, aga et kõik järved oleksid tekkinud härja sarvede kaevamisest, jääb küsitavaks.

Palju järvi on alles hilisemal ajal tekkinud. Nõid Peipa eest põgenevad kuningapoeg ja kuningatütar viskavad teel veetilga maha, mis kasvab Peipat neelavaks Peipsi järveks (Eesti koh. muistejutud, lk. 2). Hulk järvi saab Kalevipojast alguse. Kuremäel kaevab Kalevipoeg Kontsa järve (Teised Kodused jutud, lk. 6), Nõos tekib Kalevipoja maasse sattunud mõõgast Mõõkjärv (Kod. jutud I, lk. 23), Endla soos on Kalevipoja kaevatud järv, niisama Vihtlas; Ratasjärv Rõuges saab alguse Kalevipoja rattast. Bertrami teate järele nutnud Kalevipoeg Noievere järve, muidu ei tea rahvamälestused Kalevipoja nutust midagi, küll aga Kalevi naise nutust, millest tekib Ülemiste järv, niisama kui Pirita nutust Naistesoo. Vägimehe kiviviskamisest tekib Kiltsi järv, kuna ta joomise peale kaob Kuremaa järv, niisama Kuusalus härja joomisest liivapealne järv. Tallinna-alusest lahest kõneleb rahvasuu, see olla viiest Kalevipoja veetilgast nii suureks kasvanud.

Nõo Vanajärvest teatatakse, selle kaevanud vanapagan. Ühe teate järele tallanud jänesed Võrtsjärve praegusel kohal selle järve; Võnnu Allikjärv tekib ümberkaudsete elanikkude palvel Vanaisa käsul allikast, Kivijärv aga raba põlemisest. Veel mitu suuremat veekogu tekib hilisemal ajal üht või teist viisi; paljud tulevad otse taevast maha; nende enamusest teab rahvasuu, nad muutnud oma asendit.

Ei või veel nimetamata jätta kaht Kalevipoja kaevatud kaevu, üks Simunas, teine Rõuges. Need kaevud kuuluvad oitude hulka.

Nende sekka võiksime arvata ka Kalevipoja hobuse jälgi — väikesi veelompe, nagu Vatku ja Palmse vahel ja Vao ja Assamalla vahel. Hobuse püherdamise koha moodustavad kaks Viitna järve.

Võnnu Luutsna soo kohal künnab Kalevipoeg; sellest künnist tekib lai org, oru põhjas soo ja oja. Niisama künnab Kalevipoeg Kambja Unipihast kuni Miinamõisani sügava oru. Teiste teadete järele ei esine kündjana Kalevipoeg, vaid ta vastane vanapagan.

Kalevipoja jooksust või raskest astumisest tekivad mitmed sood, nõod ja orud. Peipsi poolt Pärnu lahe poole joostes tallab Kalevipoeg soo Torma kiriku juurde, Kaude ja Teilma küla juurde, Kivijärve, Pattjalale ja Pottsepale, Karule, Lustiveresse, Parikale ja Alistesse. Teisel puhul tekib Kalevipoja käimisest Ulila ja Rannu soo, ja kolmandal puhul Võrumaal Kassisoo.

Kalevipoja jälgi = pikergusi auke näidatakse Pattjala, Kassinurme, Kaarepere, Aruküla heinamail ja karjamail.

Palamusele on Kalevipoeg kaks sügavat käeauku järele jätnud jäävaks mälestuseks.

Nagu suuremast osast eesti kirikutest kõneldakse, et nende ehituse ajal müüritud inimesi seintesse ja päeval ehitatud müürid lagunenud öösiti, nii kõneldakse suurest hulgast eesti järvedest, need jätnud endise asukoha maha ja rännanud mujale. Eesti järved on oma rändamise poolest haritud maailmas kuulsaks saanud, sest paljude haritud rahvaste mütoloogia ei tunne niisugust järvede rändamist. 1809 aastal avaldas Thiersch oma Taschenbuchis Eimjärve rändamise loo; nimi Eimjärv tähendab muidugi Emujärve. Grimmi Deutsche Mythologie kaudu sai muinasjutt haritlaste seas laialdaselt tuttavaks. Grimm ei teadnud sel ajal veel, et Eestis tuntakse kümnete kaupa sarnaseid järvede rändamisi.

Enamasti lepivad järved ühekordse rändamisega, kuid mõned vahetavad mitu korda asupaika. Sääraste järvede hulka kuulub Heinjärv, mis esmalt rändab Aiaveresse, sealt Tudrekülasse ja Tudrekülast praegusele asukohale, kus ta Väinjärve nime omandab. Teised järved poegivad rändamisel, osa vett jääb siia, teine osa rändab sinna. Võnnu Tõmmujärv katkeb kaheks, tekib kaks Virga järve, Ilmjärvest üks järv Elistvere sohu, teine Kaiavere sohu, Torma Kaunjärvest Alakõrele kaks lompi, Kahala järvest Kuusalu järv ja Tuurakakatku järv jne. Rändamisele lähevad järved kõigi oma loomadega, kaladega, vähkidega; teel pilluvad nad neist mõne maha.

Mitmed järved rändavad ligidale, teised kaugele. Õisu järv rändab Järvamaalt Viljandimaale, Tapa järv Tartumaale Kursi kihelkonda, Kilingi Lemsi järv Lätimaale Lemsalu linna alla, Piikjärv tuleb Soomest Eesti. Teised järved lepivad kas oma või naaberkihelkonnaga.

Järvede rändamise põhjus on tavalisesti vee roojastamine. Tahes püsida puhtuse sümbolina ei või järved sallida eneste roojastamist. Roojastamise puhul ei taha nad enam jääda endisele kohale, vaid rändavad mujale.

Roojastavad tavalisesti naisterahvad. Muidu teatakse just naisterahvaist, et nad allikaid roogivad puhta, selge vee saamiseks, kuid järvi solgivad nad just kõige sagedamini, pestes järves sopast pesu või järve muud viisi reostades. Mallas heidetakse kärvanud loomakari järve; see põhjustab järve ärarändamise, sest et kärvanud loomad ju järve vett reostanud.

Harukorral tuntakse muidki järvede rändamise põhjusi. Kahala ja Maardu järve haldjad tülitsevad teineteisega ja lähevad oma kaebustega Vanataati tülitama. Tüli lõpetamiseks lahutab Vanataat järved teineteisest kaugemale. Asti järves Karksi kihelkonnas öeldakse asuvat vete-ema poja ja tütrega. Vete-ema ühes pojaga tüdib Karksis asumast, tütar mitte: tütar seisab lahkumisele vastu. Vete-ema vihastub, pistab tütrel silma peast, käänab kaela kahekorra ja rändab siis pojaga üheskoos Lätimaale, kus praegu Asti järv olemas. Tütar jääb Ikeperä järvena Karksi maha.

Mitmed järved võtavad rändamis-teekonna koguni iseäralikkudel põhjustel ette. Neil järvedel puuduvad nimed, s. o. ümberkaudsed elanikud nimetavad neid ainult järvedeks, vahet tegemata, missugusest järvest kõne. Niisugune nime puudumine ei meeldi ometi järvedele; nad otsustavad mujale rännata, kus neil lootust nime osalisteks saada. Roosa Kõrgepalu ja Sooru vahelisest Suursoost rändab järv nime puudumise pärast ära teisale, kus ta Välgjärve nime omandab. Keegi karjane hüüab järve tulekut nähes: „Näe, näe, must pilv tuleb ähkides ja puhkides nagu meie kuri härg Väll.“ Järv langeb seda kuuldes kohe maha, — talle on nimi antud. Niisama puudub Pühaste metsa järvel nimi. Järv tüdib nimeta olekust, kerkib pilvena taeva alla ja sajab maha Võru ligidal Vagula järvena (Hurt IX, lk. 592). Samuti teeb Pragi mõisa ligidal soos nimeta järv. Seegi rändab öösi ära, rändab Vana-Koiola mõisa juurde, kus talle varssi Koiola järv nimeks pannakse (Hurt IX, lk. 593). Veel mõni muu järv rändab nime puudumise pärast mujale.

Järved rändavad uude asukohta kas pilvena taeva all või voolavad harukorral maad mööda. Kursi järv voolab maad mööda edasi, teelt kõike ettejuhtuvat ära pühkides. Samasugune väide maksab Kiiu järve kohta. Välgita järve kaldal asujaid hoiatab härg järve reostamast. Hoiatuse tagajärjetuse tõttu viskab härg sarvega tüki mäge järve, kust vesi eest ära voolab. Viru-Jaagupi Kütijärv tungib läbi mäe, jäädes peatuma teispool mäge. Helme Lõve järvest, Otepää Näkijärvest, Võnnu Tõmmujärvest, Suure-Jaani Lõhavere järvest ja veel mõnest muust kõneldakse kohalt äravoolamisest.

Tihti veavad härjad järve eneste taga teisale, nii näiteks Piirsalu järve kuus härga (Russwurm, Sagen aus Hapsal I, lk. 100). Teatakse sedagi, et järv moondanud enese härjaks ja tormanud niisugusena teisale. Tavalisesti tormab ometi härg ees, vesi tagant järele; härg ise on kas hall või must. Vana-Kariste järve tulekul kaabib härg järve jaoks augu, Tõrvas niisama; viimases hävib härg kaabitud auku.

Mitte iga kord, aga ometi sagedasti hoiatab järve eel tormav härg eesolijaid. Nii näiteks Võrtsjärve, Kuremaa, Heinjärve ja paljude teiste järvede tuleku puhul. Teisal astub hoiatava härja asemele mingisugune lind, harukorral mingisugune vanamees, ehk aga lihtsalt hääl, nagu Saadjärve tulekul. Igatahes hoiatatakse tavalisesti ikka teel olijaid või sel kohal viibijaid, kus järv tahab enesele uue elukoha võtta. Paraku pannakse hoiatust vähe tähele, — Saadjärv matab kiriku kõigi kirikulistega enese alla, Kiiskjärv Sangaste linna, Must ja Hall järv karjaseid, niisama Karijärv ja Pühajärv marjulisi. Helmeid kaarele päästma jooksev neiu Tormas ja teine neiu Karksi Veisjärve kohal jääb järve vee alla. Õisu järve kohal loogu võtvad heinalised moonduvad hoiatust tähele panemata jättes järve lainetes valgeiks pääsukesteks.

Otepää Mäha järve tulekul hoiatab pooleaastane laps lehma lüpsvat ema. Laps hakkab korraga rääkima, üteldes: „Memm, kae, järv tuleb!“ Ema vaatab alles kolmanda hoiatuse järel üles, näeb pilve, kuid siis on juba hilja põgeneda: järv matab ema ja lapse enese alla.

Mõnikord puudub hoiatus täiesti. Näib, et niisugusel korral inimeste uputamist tuleb arvata mahasadanud järve mingisuguseks karistuseks ülekohtu eest. Küpsi järv peidab osa Viljandit enese alla, Otepää Mädäjärv Vaelaküla, Rõuge järv küla; Viitna järve kaldale ehitatud kirikust kuuleb järvehaldjas tihti talle mittemeeldivat kristlikku laulu. Et laulu enam ei kuuleks, laseb ta kiriku kõigi kirikulistega järve vajuda.

Veel üks järve asukoha muutmise põhjus tuleks nimetada: järv muudab mingisuguse tõotuse pärast asukoha. Kasaritsa Räpo küla noormees vannub neiule truudust: „Enne jooksku see järv kohalt ära, kui et ma sinu maha jätan!“ Aasta pärast muudabki järv koha. Kirblas seletab ustavust murdev peiu, ta süü puhul tekkigu heinamaa asemele järv. Teisel päeval matab pilvest sadanud järv heinamaa ja ustavuse-murdja. Pöides vannub metsa pärast tülitseja, et kui ta mitte õigust ei saa, tekkigu metsa asemele järv. Varssi lõhkebki pilv järve kohal ja mets muutub järveks.

Enamasti kõik järvede rändamise lood osutavad sinnapoole, et rahvas käsitab järve hingelisena, oletab järves haldjat asuvat. Mõned muistendid annavad selleks selgeid näpunäiteid. See haldjas esineb mõnikord mingisuguse looma või linnu näol, harvemini inimese näol, mõnekorra ei näita ta ennast sugugi, vaid laseb ainult häält kuulda.

Tuntakse juhtumust, mil järv rändamisnõu katkestab. Tõreda järv kavatseb rändama minna; neiu näeb seda, avaldab selle kohta imestust. Neiu imestlemine mõjub nii järve, et järv kavatsusest loobub.

Viiks liiga kaugele loendada kõiki rännanud järvi. Nimetan tähtsamaid: Võrtsjärv, Pühajärv, Tammula, Valga, Kaanjärv, Kaunjärv, Konna järv, Piibe, Ohekatku, Pikkjärv, Tõrva, Tarvastu, Põlva, Tilsi, Piirsalu, Kuremaa jne. („Eesti Kirjandus“ 1920, lk. 305—317).

Järvede rändamist tunnevad eestlaste naabrid idas ja lõunas. Ingerlased teavad, Soikkola kihelkonna Aussinmäe järv lahkunud veesolkimise pärast endiselt kohalt, just samal põhjusel kui Eesti järved lahkuvad. Soomes sellevastu ei tunta järvede rändamist. Karjalas aga tuntakse juhtumusi, et vihastunud veevaim järve ära viib. Kaugem sugurahvas votjakid jutustavad, et nende Löza järves naised määrdinud pesu pesnud. Järv lahkub härjakarja ja sõjameeste saatel endisest asukohast ja tuleb praegusele asukohale (Dr. U. Holmberg, Permalaisten uskonto, lk. 185). Tšeremissidel rändavad Jükshe-jer, Kavan-jer jne. niisama roojastamise pärast (Holmberg, Die Religion der Tscheremissen, lk. 77).

Lätlased tunnevad mõnd asukohta muutnud järve, kui ka ammugi mitte nii suurel arvul kui eestlased. Mitu järve nimetavad nad Jumala mahavisatud järvedeks. Härja asemel ratsutab lätlastel mõnikord mees valge hobuse seljas müristamispilve eel. Järve nime nimetades lõhkeb pilv ja järv sajab ülevalt alla, mattes allolijad enese alla.

Rännanud järvi tunnevad leedulasedki vähe, kuid nende järvede rändamine erineb Eesti omadest. Sakslastel puuduvad eesti järvede rändamisega ühteminevad lood ega ole mulle neid mujalt kaugemaltki silma puutunud.

Arvestades Eestis leiduvat suurt järvede rändamist tahaksin oletada, et rändamismotiivid Eestis eriti on arenenud. Nende esialgset tekkimist Eestis julgen vaevalt väita, sest niisugusel korral ei oleks rändamismotiivid votjakite juurde ulatunud. Raske on neid motiive ka soomesugu rahvaste seas tekkinuiks tunnistada, sest siis peaksid nad veel muudegi soomesugu rahvaste seas esinema. Vististi on eestlased, lätlased, votjakid j. t. mingisugusest algallikast ammutanud motiivi ja see motiiv eestlaste seas eriti arenenud, ehk küll tuleb imestleda, et sedasama ei ole juhtunud tuhandejärve-maal.

Harukorral tuntakse juhtumusi, et allikagi vesi ära rändab, õigemini keegi nõid allikavee ära viib. Targa õpetuse peale on aga allikavett tagasigi saadud. Tarvastus teatakse, et kuivaksjäänud allikasse toodud ühel neljapäeva õhtul vett Õhne jõest, teisel Põrguoru ojast ja kolmandal Käruoru ojast. Niisuguse vee asemeletoomise peale hakanud allikas uuesti voolama.

Huvitavaks nähtuseks tuleb pidada järvede tervisesaatmist teineteisele. Üle Ülemiste järve sõitvalt mehelt küsitakse ta päritolu. Käsmut nimetades hüüab hääl järvest: „Mine kodujärvele ja ütle: Ülemiste järve noormees saadab Käsmu neitsile terviseid“ (J. Jung, Muinasaja teadus III, lk. 156). Ilmjärvel ei nimeta ennast keegi noormeheks, vaid lihtsalt Ilmjärveks. Ilmjärve keskkohal kuuleb Saadjärve sõitev mees hüüdu: „Kui Saadjärvele saad, ütle, et Ilmjärv saadab Saadjärvele palju terviseid. Aga ära terviseid enne ütle, kui oled üle järve saanud!“ Mees tervitab enne, kuid Saadjärve jää lõhkeb ja järv hakkab meest taga ajama, tagaajamisel kaldal tüki maad edasi rutates ja jäädavalt jäädes sellelegi alale.

Järv iseenesest veekoguna ei või muidugi terviseid saata. Kui aga terviseid saadetakse, tuleb oletada, et seda teeb järvehaldjas. Selleks annab Ülemiste järve lugu näpunäiteid. Seal nimetab terviste saatja ennast Ülemiste noormeheks ja terviste saaja Käsmu neitsiks. Seega tuleb oletada, et Ülemiste järves asunud meeshaldjas ja Käsmu järves naishaldjas. Jäneda järve tervistesaatjat nimetab rahvasuu noorhärraks, terviste saajaid aga Viitna neitsideks (Näkiraamat, lk. 132). Ilmjärve ja Saadjärve haldjate soo suhete kohta puuduvad meil andmed.

Jõed, allikad.

Alguses puudunud jõed täiesti. Kõik loomad käinud järvest joomas, milline käik loomadele palju vaeva sünnitanud. Sellepärast otsustanud Vanataat jõgesid kaevata, kust loomad saaksid juua. Selleks kutsunud ta loomad kaevama. Loomad valinud rebase jõe sihiajajaks. Rebase siia-sinna-jooksu pärast saanud jõed ja ojad kõverad. Nii on loomad Emajõe kaevanud (Eesti kohalikud muistejutud I), aga ka muid jõgesid (Miks, lk. 32). Ühe teate järele tallanud jänesed Emajõe.

Emajõe kaevamist on mõned pidanud Fählmanni omaks luuleks, kuid sel lool leidub alus tõesti rahvasuus; mõnikord ei nimetata jõe nime, vaid loomad kaevavad lihtsalt jõe.

Võhandu jõe teab rahvasuu niisama tekkinud olevat kui Emajõe. Võhandus määratakse aga sihiajajaks jänes, kuna muud loomad kaevanud. Jänes jookseb siia-sinna, sellepärast jõgi nii kõver ja keeruline.

Rõuge Pärlijõest kõneldakse, selle kaevanud Kalevipoeg. Ühe teate järele kaevavad kaks meest Vanaisa käsul ühe jõe Kanakülast Tallinna poole, teise Viljandist Pärnusse (Hurt XXI, lk. 805).

Nagu eestlased, tunnevad ka lätlased ja liivlased jõgede kaevamist loomade poolt; Vanataadi käsul hakkavad loomad tööle ja valmistavad nagu Eestiski kõverad jõed; lätlastel kaevavad nad Väina jõe.

Mõne teate järele voolanud jõed alguses kas mahla või mõdugi, nagu mitmed mõduallikad, näiteks Kavildas, Räpinas, Kanepi V.-Piigastes, ehk aga ka piima. Võimalik, et niisugusele väitele piibel aluse annud, kus kõneldakse piima ja mett voolavast maast. Soomeski teatakse rääkida jõgede piimavoolamisest (Ganander, Mythologia fennica, lk. 98). Šveitsis tuntakse piimaojade kõrval koguni piimajärvigi (Grimm, D. Mythologie II, lk. 580).

Emajõe ja Koiva jõe pikaldasema ja kiirema jooksu kohta annab rahvasuu järgmise seletuse: Mõlemad jõed heidavad õhtul magama. Emajõgi ärkab hommikul varem üles ja hakkab jooksma; Koiva jõgi magab edasi. Viimaks üles ärgates püüab ta Emajõest ette pääseda; sellest ta kiire jooks (25753).

Allikate tekkimise kohta annab rahvusvaheline legend seletust. Kord kannatanud Õnnistegija janu, kuna ümbruses vesi puudunud. Janu tundes pistnud Õnnistegija sõrmega maa sisse ja kohe tekkinud allikas. Käskinud jüngreid niisama teha. Jüngrid teinud ja nii tekkinud palju allikaid (Miks, lk. 3). Kreutzwald oma lugulaulus laseb allikaid teisiti tekkida: Kalevipoeg higistab uinaku ajal; maa sisse tunginud higitilkadest tekivad allikad (VIII, lk. 742—777). Vanapagan pigistab kargamise tagajärjel Pidulas allikad maast välja (Eesti muistsed vägimehed, lk. 116).

Tartumaal tuntakse veel iseloomulikku maailma muutmise lugu. Vanataat harrastanud kangesti lehepilli-puhumist. Kord istunud ta pilverünkal ja ajanud lustilist lugu. Vanataat astub selles loos Väinämöise asemele selle kandlemängimise ja laulmise ajal. Nagu kõik loomad kokku tulevad Väinämöise mängu ja laulu kuulama, nii tulevad nad ka Vanataadi lehe-pilli-lugusid kuulama. Aga nad tulevad teisiti kui kuulajad Väinämöise juurde. Tartumaalaste teate järele ei ehi tulijad endid lillepärgadega, vaid pähepandud kuusepulkadega, teised jälle selgavõetud kaseokstega. Kolmandad ruttavad nii, et enam aega ei saa terveid kingi jalga panna; katkiste kingadega tormavad nad lugusid kuulama. Kuusepulkadega varustatud loomad torkavad madala taevatelgi auke täis; nende aukude läbi hakanud valgust Vanataadi toast maha paistma. Nii tekkinud tähed taevasse.

Lõhkiste kingadega loomad tallanud joostes augud maa sisse, nii et vett välja pursanud. Niisuguseid kohti hüütakse nüüd allikaiks. Katkised kingad jäänud loomadele jäävaks mälestuseks sõrgade näol, niisama kuusepulgad sarvede kujul. Ka kaseoksad öeldakse loomadele mälestuseks külge jäänud olevat, aga ei seletata, kuidas kaseoksad endid nüüd avaldavad. Võimalik, et nendega sabasid on mõeldud, ehk aga jälle hobuste lakka või midagi muud (23365). Igatahes ei ole ma rahvasuust selle küsimuse lahenduseks seletust saanud.

Maailma ots.

Kreutzwald pühendab „Kalevipojas“ maailma otsa otsimisele kuueteistkümnenda laulu. Vägimees laseb sihile sõitmiseks enesele „hõbedase“ laeva „Lennuki“ ehitada ja laevamehi kõigiti selle iseäraliku ettevõtte jaoks ette valmistuda. Teel võtab ta Lapi targa Varaku juhiks kaasa. Edasisõidul satub „Lennuk“ veeneelu kohta, kust vaalaskala laeva ometi õnnelikult välja veab. Pea jõuab laev Sädemete saarele, kuhu Sulevipoeg läheb suitsevat mäge vaatama, seal aga juuksed ära kõrvetab ja kohe peab laevale tagasi ruttama. Nüüd jõuab laev sinna maale, kus kuked söövad kulda, kanad karda, haned hõbedat, varesed vaske. Muist laevamehi sammub maad vaatama; seal nopib Hiidla neiu nad põlle ja viib isale näha, kes nende mõistust läbi katsudes lubab neid laevale tagasi minna. Põhja poole purjetades jõutakse jäämägedesse ja sealt edasi koerakoonlaste maale, kus Kalevipoeg viimaseid palju maha notib ja oma hobusest ilma jääb. Ilma otsa leidmata annab vägimees käsu koju tagasi sõita.

Nii lühidalt maailma otsa otsimine lugulaulus. Rahvasuu ometi Kalevipoega ei saada maailma otsa otsima ega tunne „Lennuki“ ehitamist. Nagu näha, on Kreutzwald kogu XVI laulu sepitsenud omal luulelõõtsal. Ta oli vist lugenud saksa keeles Saxo Grammatikuse Taani ajalugu või mõnd osa sellest ajaloost. Nimetatud ajaloos kõneldakse, kuidas Taani kuningas Gormos maailma otsa tahab vaatama minna ja teejuhiks sinna targa Thorkilluse kaasa võtab. Gormo sõit on palju juhtumusterikkam kui Kalevipoja oma. Ei või väita, et Kreutzwald kirjelduse laenanud Taani ajaloost, meelde tuletab aga Gormo sõit küll Kalevipoja maailma otsa sõitu. Eesti rahvajutud tunnevad ometi maailma otsa otsimist, aga teisel kujul kui Kreutzwald. Siit ja sealt eeskuju võttes on Kreutzwald maailma otsa otsimise iseseisvalt sepitsenud.

Rahvateadete järele on maailma ots otsata kaugel. Ida pool leidub maailma otsas taevaga kokkupuutuv müür, lääne pool aga meri. Niihästi ühel kui teisel pool on maailma otsa käidud mitmel puhul otsimas, lääne pool muidugi laevaga. Kuid rahvas ei tea, et Kalevipoeg otsinud ja ta laev „Lennuki“ nime kannud, vaid kõneleb lihtsalt nimeta otsijaist ja nimeta laevast. M. Veske on kuulnud ühe teisendi, mille järele Kalevipoeg sõidab laevaga kuhugi kaugele maale, aga et ta sel sõidul maailma otsa oleks otsinud, sellest ei kõnele M. Veske; ainult niipalju ta teatab, et Kalevipoeg sel puhul linna ehitamiseks laevaga palju laudu kaasa toonud (Sitzungsberichte der Gel. Estn. Gesellschaft 1877, lk. 35).

Pika otsimise järel jõuavad rahvateadete järele laevamehed läänes niikaugele, et vesi paksuks muutub nagu veri, aga sellest hoolimata purjetavad laevamehed pimeduses edasi. Viimaks on meri usse täis, vesi paks nagu puder, ussid kipuvad laeva ronima. Meestel on tegemist küllalt nende tagasitõrjumisega, aga ussisõnadega saavad nad neist siiski jagu; mõõgad pannakse laeva ninasse usse lõikama. Usside paljuse pärast ei suuda laev viimaks siiski enam edasi purjetada. Mehed jõuavad otsusele, et nüüd on maailma ots käes.

Laevamehed teevad mitu katset teadetesaamiseks oludest väljaspool laeva, aga ilma tagajärjeta. Väljasaadetud kaotavad rääkimis- või nägemisvõime ja laevamehed peavad niisama targalt tagasi tulema kui nad teele läinud (Kolmas Rahvaraamat, lk. 54).

Ka ida pool on maailma äär otsata kaugel. Tahab keegi maailma otsa jõuda, peab ta juba lapsena teele minema, iga päev edasi rändama ja jõuab alles raugana taeva äärele, kuid enne taevasse pääsmist sureb ta vanaduse pärast (Hurt III, 18, lk. 291). Teatakse ometi juhtumust, et otsijad pääsnud kord maailma otsa, ilma et enne oleksid surnud. Jõudnud seal kõrge müüri juurde, mille otsa üks roninud vaatama, mida teisel pool müüri näha. Ronides rääkinud mees veel, müürile jõudes vaikinud aga, ajanud käed laiali ja kadunud müüri taha (Neljas Rahvaraamat, lk. 64). Kreutzwaldi muinasjutu järele jõuab noormees 7 aasta pärast sihile (Eesti rahva ennemuistsed jutud, lk. 47).

Uuemal ajal kõneldakse, Ungari sõja ajal 1849. aastal käinud soldatid maailma otsas ja löönud naelad taeva seina sisse (Hurt, Eesti astronoomia, lk. 6).

Tavalisesti arvatakse meil, nagu puuduksid Eestis rahvaluule teated maailma hukkamineku kohta täiesti, kuna germaanlased sellest mõndagi teavad kõnelda. Ei, Eestiski leiduvad sellest algidud, kuna aga puudub üksikasjalisem arenemine.

Rahvaluule tunneb andmeid, mille järele maailma otsas suure müüri taga asuvad koerakoonlased, kes sealt välja kipuvad. Ühe teate järele on koerakoonlased seal takistamas inimeste taevasse pääsmist, üldisema arvamise järele aga asuvad koerakoonlased maailma otsas kõrge mäe taga, mille peal sõjaväed valvavad, et nad sealt maailma välja ei pääseks. Mõne väite järele saadab iga riik oma sõjamehi sinna vahti pidama. Vanemal ajal, kui selle müüri, teisendi järele mäe juures veel sõjaväed ei valvanud, pääsnud mõni koerakoonlane sealt välja maailma, ka Eestisse, ja murdnud siin hirmsasti inimesi maha. Kord pääsnud kogu koerakoonlaste vägi välja, kuid siis tulnud Vanataat maailmale appi, lastes raudrahet sadada, mis koerakoonlased nende kodupaika tagasi tõrjunud. Koerakoonlased kipuvad sealt müüri või mäe takka nüüdki veel välja. Kui nad sealt välja pääseksid, oleks maailma hukatus kohe käes, sest nad murraksid kogu maailma rahvad armuta maha. Et ei tuleks maailmale hukatust, selleks on riikide sõjaväed koerakoonlasi valvamas. Kipuvad koerakoonlased mäe või müüri takka välja, veeretavad sõjamehed neile kaela palgid, mis neid nende asupaikadesse tagasi tõrjuvad (Koerakoonlased, lk. 31).

Vähe sugulust leidub eesti ja skandinaavlaste teadete vahel maailma huku kohta. Skandinaavlastel toovad Loki, fenrishunt, midgardimadu ja muud sarnased koletised maailmale lõpu. Skandinaavlased kuulutavad maailma hukku igal juhtumusel ette, eestlased ainult tingimisi, kui koerakoonlased välja pääsevad. Siin kui seal edendavad loomad maailma lõpu kättejõudmist: Skandinaavias kole hunt, Eestis koledad koerakoonlased. Koer ja hunt sarnanevad märksa oma loomu poolest; seega siis vahe õieti väike maailma hukkumise küsimuses meil ja Skandinaavias. Rõuges teatakse, et läänegi pool usside mere taga asuda koerakoonlased ja sealt sinna sattuvate laevade kallale kippunud, nagu kord vene sõjalaeva kallale, mis neid aga kuulidega teretanud.

Üks Kreutzwaldi ennemuistne jutt kuulutab maailma lõppu koerte poolt ette. Kaljukoopas kolmekordsete rauduste taga on raudahelaisse kinniköidetud koerad, kes käppadega püüavad ukse alla auku kaapida, et koopast välja pääseda. Pääseks üks koer lahti, ei oleks teisi enam võimalik kinni hoida: nad läheksid esimese järele ja hävitaksid kõik, mis maa peal elab. Kui viimne koer vallale pääseks, oleks maailma ots käes ja päike paistaks viimast korda (Eesti ennemuistsed jutud, lk. 48). Selle muinasjutu kohta puuduvad ometi tõendused, et ta põlvneks eesti rahvasuust. A. Olrik on Altai tatarlastelt leidnud muistendi, mis kõneleb seitsmest ahelasse köidetud koerast, kes kõik ära hävitaksid, kui nad kord lahti pääseksid; sellepärast on nad ühte mäkke kiviuste taha kinni pandud, mille aluseid nad püüavad õõnestada (Om Ragnarök I, lk. 238 ja II, lk. 140). K. Krohn oletab, et Kreutzwald omandanud oma muistendi Schiefnerilt, kes varemini altai jutte avaldanud (Skandinavisk mytologi, lk. 168). Niihästi need eesti muistendi kui ka tatarlaste muistendi koerad tuletavad kõigiti elavalt meelde skandinaavlaste fenrishunti ja midgardimadu, kes niisama maailmale lõpu teevad, kuid skandinaavlaste maailma lõpu kättetulemine areneb ometi teist viisi.

Veel teatakse, et maailma otsas suure müüri taga asuda katk. Ühed arvavad katku sinna olevat ahelaisse pandud, teised jälle, et ta seal vabaduses viibida, kuid sõjavägi pidada müüril vahti, et katk sealt välja ei pääseks. Niisuguse arvamise tekkimise on muidugi põhjustanud asjaolu, et katku, aga ka mõne muu nakkava haiguse puhul sõjamehed pandud valvama ja takistama kokkupuutumist tõbemöllava kohaga.

Lutsi maarahva teadete järele on kõige suurem, kangem üheksas pikkene raudus kinni; kui see kord lahti pääseb, on maailma lõpp käes (O. Kallas, 80 Lutsi M, muinasjuttu, lk. 381).

Germaanlaste arvamise järele leidus juba enne maailma loomist Ginnungagapi — tühja ilmaruumi — põhjapoolses otsas Nilfheim = udula, pime, külm ruum, lõuna pool otsas aga Muspelheim = leekla, kuum, valge ruum. Udulast voolas kaksteistkümmend jõge välja, mis Ginnungagapi tühjust täitsid. Kaugemal väljavoolu kohast muutus vesi jääks, nimelt põhjas, kus maru valitseb, kuna leekla pool valitseb soojus ja vaikus. Kokkupuutunud kuumusest ja kahust tekkis inimkuju Ymir (Simrock, D. Mythologie, lk. 6).

Germaanlaste oletamise järele ümbritseb maad jõgi Ifing; mõnikord nimetatakse seda ka maailma-mereks. Igatahes piirab vesi igast küljest maad (Wägner, Unsere Vorzeit, lk. 17).

Slaavlased arvavad, nagu eestlasedki, et maailma otsas taevas ja maa teineteisega kokku puutuvad; sealt võib maa pealt otsekohe taevakummi peale ronida; seal asuvad eided panevad oma vokid pilvede taha (Афанасьев, Поэт. воззр. I, lk. 119; U. Holmberg, Der Baum des Lebens, lk. 11).

Rahvas ei tunne üldiselt peale piibli andmete viimset päeva, küll aga setud, kel viimsepäeva mõisted mütoloogiliste ainetega segatud. Viimsepäeva tuleku aega ei määra setud adventistide viisi kindla aasta peale ära, vaid kõnelevad üldse ta tulekust. Kristus-Jumal tuleb ühes püha Maarjaga kohut mõistma. Kohtumõistmine kestab väga kaua. Peetakse 12 suurt kohut; igast kohtust päästakse alles 12 aasta pärast läbi. Maa peal tehtud tegude järele mõistetakse kohtus palka: kurjale karistust, heale head palka. Maarja palve peale leiavad inimesed Jumala ees ikka armu. Mõtlemist süüks ei peeta. Kuna setud Kristuse viimsepäeva kohut küll tunnevad, jääb surnute ülesäratamine ja surnute ülestõusmine neile võõraks. Seda korvab enam-vähem surnute koduskäimine.

Kuna inimesed alguses olnud hiiud, jäävad nad rahva teadmise järele enne viimsetpäeva täiesti kääbusteks; öeldakse, et abielu-paar mahub praeguse aja lähkri põhjale magama. Kõik linnud kaovad enne viimsetpäeva. Inimesed ei tunne enam lindu. Et näidata, missugused on linnud, teeb vanaisa linnu kuju ja näitab seda lastele.

Sideme sõlmest lahtipäästja leiab abi viimselpäeval.

Eesti prohvet Järve-Jaan kuulutab maailma hukkumist ette. Suurem hulk ettekuulutusi piirduvad iseäralikkude tingimuste täitmisega, millisel puhul viimnepäev on lähedal.

Ühe Tartumaalt saadud teate järele hakkavad natuke enne viimsetpäeva kõik jõed põhja poole voolama, kus vesi ilmatu suureks jäämäeks kokku külmetub. See jäämägi kasvab viimaks nii suureks, et ilmakera pooleks murrab: maailm laguneb ära ja viimnepäev ongi käes (25343). Eesti rahvaluule ennustab seega uut jääaega, kuid niisugust aega, fimbultalv, tunnevad ka põhjamaa muinasjutud (Much, Der germanische Himmelsgott, lk. 156; Olrik, Ragnarök, lk. 16). Germaanlased arvavad muide tavalisesti maailma tule läbi otsa saavat.

Muidu teatakse veel, et maailm hukkub, kui taevas maha sajaks. Völuspà laseb taevast lõhkeda, kuid seda lõhkemist tuleb hoopis teisiti mõista kui Eestis taeva lõhkemist (luhkilöömist), mis kordub igal talvel virmaliste ilmumise puhul; öeldakse meil ju, et virmalised tekivad taeva lõhkemise tagajärjel (Holzmayer, Osiliana I, lk. 48).

Enamasti käivad Järve-Jaani ettekuulutused viimsepäeva läheduse kohta. Näiteks: Kui kirikus issameiet lõpuni lauldakse, kui raudvits üle maa tõmmatakse — viimase ütlusega mõeldakse muidugi raudteede peale —, ehk kui Naartsi hiis kuivab ja Naartsi küla lammutatakse, ehk kui Mihkli kirikus härg hakkab mürama, ehk kui Kirbla kirikus täkud hirnuvad, — siis on viimnepäev lähedal.

Üks ennustus tuletab elavalt taani sellekohaseid ennustusi meelde: Kui Vee kõrtsi ja Naartsi küla vahe ära kaob, ei ole viimnepäev enam kaugel. Völuspà ütleb juba: Maa vajub merre. Taanlaste muistend kõneleb, et nende maa hukkub vee läbi; kui härg Hellevadi kiriku kellaluukidest sisse ujub, on maailma ots käes; teisendi järele ujub lehm Haasumi kiriku kellaluukidest sisse (Olrik, Ragnarök, lk. 25). Eestis ei öelda selgesti, et vesi maa ära uputab, vaid et osa maad ära vajub; äravajumine toob aga alati vee kaasa. Mõte seega umbes sama, kuigi väljendatud teisel kujul, en miniature; kirikuisse tungivad Eestiski loomad, kuigi mitte uputuse tagajärjel.

Edasi kuulutab veel Järve-Jaan: Üks kuke-iga on inimestel head põlve, siis aga tuleb viimnepäev! Ühe sündmuse puhul ennustab Jaan kohe viimsepäeva tulekut, kuid see sündmus sõltub täiesti inimeste tahtmisest: Kui Vigalas Rumma jõele sild peale saab, tuleb maailma ots (Eesti prohvet Järve- Jaan, lk. 47). Silla mitte ehitamine lükkab seega viimsepäeva edasi.

Järve-Jaani sarnaseid maailma hukkumise ennustajaid tuntakse Euroopas mõndki. Enamasti on nende ennustused vanemast ajast pärit. Tuttavamate ennustajate hulka kuulub friislane emand Hertje ja islandlane Jon Krukk (Olrik, Ragnarök, lk. 29). Olen varemini tõendanud, et kõik Järve-Jaani ennustused ei või põlvneda Jaanilt, vaid muist on muust ajast pärit, kuid need kõik on tuttava Jaani suhu koondatud. Nii on küsitav, kui palju viimsepäeva kohta käivaid ennustusi on tõesti Jaanilt pärit; neid võis juba enne Jaanigi rahvasuus liikuda ja mõni alles hiljemini juurde tulla. Ma ei taha väita, et Jaani ennustused viimsepäeva tuleku kohta Lääne-Euroopast laenatud, kuid Lääne-Euroopa kauge kaja avaldub neis ometi.

Eesti rahvaluule tunneb veel allilma. Kalevipojas sulab allilm põrguga kokku. Kannupoiss sammub vetevaimu järel allilma, kus ta aga põrgulistega kokku puutub (X, 361 jj.), nii et seda allilma siin tuleb pidada mingisuguseks põrgu ruumiks. Kümnenda laulu aine on rahvusvaheline, kuid siin on Kreutzwald selle omalt poolt varustanud lisandustega. Kalevipoeg ise läheb hiljemini niisama allilma, aga pea selgub, et ta sattunud vanapagana elukohta (XIII, 485—XIV). Veel teist korda võtab Kalevipoeg allilma-teekonna ette, aga jällegi viib see teekond tema põrgu (XVIII, 122—XIX, 234). Põrgu peremehe tuba kirjeldab lugulaul väga toredana, kuid sellele toredusele ei ole alust annud rahva fantaasia, vaid lugulaulu looja enese luule.

Rahvasuu tunneb aga veel põrguga ega Toonelaga mitte kokkusulavat allilma. See allilm leidub väga kaugel sügavas maa all. Seal elatakse samasugust elu kui maa peal ja loodus avaldab umbes samasugust muljet. Ainult meie päeva ajal valitseb seal öö ja meie öö ajal päev. Inimesigi elab allilmas, kuid kas need allilma inimesed on maapealsete- sarnased või neist erinevad, selle kohta ei ole ma teateid leidnud ega suusõnal saanud.

Olevat võimalik allilma välja pääseda meie maa pealt. Selleks olevat vaja kuudekaupa vahet pidamata kaevata maapõue ikka sügavamasse ja sügavamasse (25380). Hämaraks jääb, kas meie maa maa-alustel inimestel nagu laeks nende maailmal või niisama jalgealuseks nagu meil, kas nende jalad meie maaga selle lõpul kokku puutuvad või algab enne tühi ruum, kui tuleb nende eluase.

Kuid tuntakse veel teist ligidat allilma. See on kas mägede põues või mõne järve või lammiku all. Ebavere mäe linnast kõneldakse, Vanataat saatnud selle kõigi elanikkudega maa alla (Eesti kohal. muistejutud, 30). Voore linna mananud nõid maa alla (E. k. m.-j., 32), Pada linn vajunud niisama kõige rahvaga maa alla (Jung, Muinasaja teadus III, lk. 128) jne. Maa all elavad nende linnade elanikud edasi; jaaniöösi või -hommikul kerkivad need linnad mõnikord elanikkudega üheskoos. Niisama teab rahvasuu, et mõned kirikud ja kabelid üheskoos kirikulistega maa alla vajuvad, näiteks Viitna kabel (Jung, Muinasaja teadus III, lk. 152), Saadjärve kirik, Jaani kirik, Kurista kirik, Kõrgemäe kirik (Tartumaa muinasjutud, 85, 86, 87, 90, 91, 92) ja palju teisi. Maa all, järve põhja all elavad kirikulised edasi ja peavad jumalateenistusi, sest vahel kuuldakse nende laulu vee alt, ka kellade helistamist ja orelimängu. Liiga sügavas ei või nende allilm igatahes olla, sest muidu ei kostaks laulmine, orelimäng ja kellade helistamine maa peale.

Eesti allilm tuletab vähe germaanlaste swartalfaheimi meelde, kuna nende helheim vastaks enam põrgule, õieti Toonelale; neilgi oleks seega surnuteriigi kõrval veel eriline allilm (Simrock, D. Mythologie, lk. 43). Kuna eesti allilmas päev ja öö vahelduvad, näikse swartalfaheimis valitsevat alaline pimedus. Sügavuse poolest sarnaneb eesti allilm kreeklaste tartarosega, mis sama sügaval maa all kui kõrgel taevas maa peal; kui 9 ööd-päeva raudne alasi alla langeks, satuks ta alles kümnendal päeval tartarosse. Raudne müür ümbritseb tartarost; kolmekordne öö on väravas (Kurtz, Mythologie, lk. 144). Tartaroseski jääb valgus kodaniku-aust ilma, niisama ereboseski, kust läbi haadesesse minnakse. Igatahes erinevad võõraste rahvaste arvamised allilma suhtes enam-vähem eesti omadest.