Eesti vana usk/I. Maailma loomine
Maailma loomislugu katsub iga rahvas oma viisi seletada. Kreeklased arvasid, et alguses oli suur tühi ruum, kaos, ja armastusejumal Eros; pea tekkis maailm ja Tartaros, allilm. Germaanlaste oletamise järele oli alguses ainult tühjus. Kõigeisa elas sügavuses ja mõtles. Mida ta mõtles, see sündis. Nii tekkis laotuses esmalt udula ja kuumela ja 12 jõge, selle järel kole hiid Ymir. Ymiri kehast loodi maa, higist meri, jalgadest mäed, maa pind; pea kerkis üles taevakummiks. (Wiborg, Die Mythologie des Nordens, lk. 229).
Eestlased tunnevad maailma tekkimisloo mitu teisendit. Kõige tuttavamaks tuleb pidada Fählmanni üleskirjutist. Fählmanni loomisloo järele on taevas juba enne maailma olemas; taevas elab Vanaisa, kes loonud kalevid, Vanemuise, Ilmarise ja muud. Nende elukoht on Kaljuve ehk Kaljuvald. Kus see Kaljuvald enne maailma olemas, jääb mõistatuseks. Hiljemini loob Vanaisa maailma ja heidab pärast loomist magama. Nähes, et maailm tühi ja puudulik, taob Ilmarine terasest kummi, laotab selle telgiks üle maa, kinnitades telgi külge kuud ja tähti ja pannes Vanaisa eeskojast võetud valguseandjat telgile üles, alla rändama. Vanemuine hakkab maa peal laulma ja, ime küll, hüppama; kus hüppav jalg maa külge puutub, — sinna sigivad lilled, kus laulja kivi otsas istub, — seal kasvavad puud maast ja linnud lendavad okstele kaasa laulma (Eesti muistsed vägimehed, lk. 5).
Teisendi järele valitseb alguses maailmas pilkane pimedus. Pimedus ei meeldi Taevataadile, kes Ilmarisele käsu annab valguse eest hoolitseda. Ilmarine võtab kohe hulga hõbedat ja valab sellest hõbedast ümmarguse muna. Sellesse munasse teeb ta augu, täidab muna sisikonna tulega, suleb tehtud augu. Kuldab muna paksult ja paneb ta siis taevavõlvi mööda üles ja alla käima (Normann, Mythen der Sterne, lk. 106).
Ilmarise ja Vanemuise tööde lõpetamise järel loob Vanaisa alles muud loomad ja inimese. Kuidas ta neid loob, sellest vaikib Fählmann. Ülepea on Fählmann loomisloo üleskirjutamisel luulele palju voli annud, nii et üleskirjutis jätab meid tõsiste rahvasuust saadud ainete algupära poolest hämarasse. Tingimata on soomlaste loomislugu Fählmanni kirjutise peale pitseri vajutanud.
Eesti rahvalauludes esineb vanade kreeka ja rooma mõttetarkade arenemisteooria ab ove = munast. Nähes looduses munast ehk munasarnasest ainest tekkivat palju eluavaldusi, tärkas vanades eestlastes arvamine, et maailmgi alguse saanud munast.
Eesti rahvalaulud teevad munast taevakehade tekkimisega palju tegemist. Tuleb mitmesuguste attribuutidega lind, harukorral pürjelinnuke (Eesti rahvalaulud 31), vahel pääsuke (E. r.-l. 33, 68, 69), otsib enesele pesapaika, leiab tavalisesti koplist kolm põõsast, enamasti ühe sinise, teise punase, kolmanda kullakarvalise, teeb põõsasse pesa, muneb munad sisse, haub pojad välja. Neist poegadest tekivad päike, kuu ja tähed, korra vikerkaargi, (24) lipp, (21) põllukivid; hobustepoiss, tallipoiss, koertepoiss, toapoiss (25), linnud (26, 30, 59, 64)，sepp, tihti Viru sepp (32, 33, 34, 35), Soome vanem (38), ka Järva sepp (35, 37), Kura kuningas (38), Maarja (26), põhjanael (48), taevavanker (48), taevasõel (48), neiud (55) jne.
Suurem jagu teisendeid lasevad munadest taevakehasid tekkida, vahel aga ka kive (49), puid (49), loomi (59), linde (58, 59), inimesi (27) jne. Maa peal suuremast loomistööst laul ei kõnele. Tõsi on, Neusi Estnische Volkslieder, nr. 1, kõnelevad ometi niisugusest:
Sääl sain korest sõa-laeva,
Teisest korest kauba-laeva,
Kore kildest killa-padid.
Audund muna moondelikko
Pani päiva paisomaie,
Kuu kuma kossumaie;
Tõusis rebbust Kõrge-sare,
Muna valgest Tüttar-sare,
Muna tumest teised sared.
Selle laulu ütleb Kreutzwald Setumaalt olevat üles kirjutatud. Lugu on ometi nii, et Lõuna-Eestist loomislaulu sugugi pole üles kirjutatud. Kreutzwald on mingisuguse loomislaulu kuulnud ja selle najal eespool oleva laulu sepitsenud. Sel põhjal ei ole Kreutzwaldi loomislaul „Eesti rahvalaulude“ Loomislauludes aset leidnud.
Eestis esineb munade munejana, nagu öeldud, lihtsalt lind, mõnekorra pääsuke. Ingeri lauludes puutume sagedasti pääsukesega kokku. Ingerlased tunnevad hästi loomislaulu, niisama karjalasedki. Kuna Eestis muneb lind muna põõsasse, valib ta selleks Ingeris ja kaugemal tavalisesti mätta (J. Krohn, Kalevalan toisinnot I, 1—221).
Munast loomise asjus vaja tuletada meelde Salme ja Linda sündimise lugu. Lesknaine leiab karjateelt tedremuna ja paneb selle kana alla hauduma. Sellest tedremunast sündiski Linda, kanapojast Salme. Kalevipoeg teatab (XII, 922ᅳ965), et leiti lõokese muna, millest tekib esmalt hiireke, siis kassike, koerake ja viimaks lambatalleke. Kuid see Kalevipoja-episood ei suuda midagi tõendada, sest et seda ei ole rahvasuust kirja pandud.
Täielikuma seletuse kui meie rahvalaulud annavad meile Karjala omad, kus esineb Väinämöinen. Väinämöinen satub merre. Part otsib kaua vees pesapaika, näeb viimaks vees Väinämöise põlve, muneb sinna munad, mis hiljemini vette veerevad. Enamasti kõik laulu teisendid jutustavad, et muna ülemisest poolest tekkinud taevas, alumisest maa, muna valgest päike, kollasest kuu, muist osadest tähed (J. Krohn, Kalevalan toisinnot, I 1., 1—65). „Kalevalas“ astub Väinämöise asemele Ilmatar, kelle põlvele munetud munadest niisama taevakehad tekivad (I, 103—280).
Ida-Karjala lauludes otsib pääsuke enesele laeva pesapaigaks; laevast veeretab tuul muna merre ja seal tekib munast saar. Eesti kolme põõsa asemele astub Ingeris ja põhja pool laev ehk mätas. Professor K. Krohn oletas varemalt, et loomislaul on Eestis tekkinud ja siit põhja poole rännanud (Kalevalan runojen historia, lk. 213). Hiljemini muutis ta, arvesse võttes suurt erinemist eesti ja karjala laulude vahel, arvamist selles suhtes, et soome loomislaul ei ole eesti laulust arenenud, vaid on oma ette sepitsetud Lääne-Soomes; ingeri tüüp on mõlemast ja muist aineist ühte sulatatud (Kalevalankysymyksiä II, lk. 19). Selle uuema oletuse kohta avaldab O. Okkonen kahtlust, võimalikuks pidades, et eesti ja põhjapoolsed laulud on sama alglaulu eriastmelised järeltulijad (Kalevalaseuran vuosikirja I, lk. 133). Omalt poolt jagan O. Okkose kahtlust, arvates, et tüüp erioludes ja eri-suguharudes võis eriviisil areneda ja sedaviisi moodustada nagu kaks eritüüpi, kuid põhitoon jääb mõlemas samaks.
Kuidas vesi, lind ja Ilmatar maailma said, selle poolest jätab rahvaluule meid hämarasse kobama. Ülepea esitab rahvaluule meile tihti probleeme; me peame ise pead murdma, kuidas nendega toime saada.
Mõne rahvalaulu järele laulab maailma kuulus „mina“ mäed ja orud ilusaiks, metsakandvaiks, viljakasvatavaiks. Ülepea ei tunne rahvaluule korraga valminud loomist, vaid maailm areneb ühe või teise teguri toimel aegamööda praegusele kujule. Niisama ei avalda Eestis jumalus tavalisesti maailma loomises mingisugust algatust, vaid taevakehad tekivad kas mingisuguse linnu tegevuse varal või aga ka iseenesest. Fählmann laseb Ilmarise maailma loomises tegevusse astuda, kuid see Ilmarise tegevus on Soomes küllalt tõendatud, vähem aga Eestis kindlale alusele rajatud. Kõigiti on Eestiski maailm arenemata olekus juba olemas.
Kreutzwald laseb Vanaisa koguni kalu külvata:
Vanaisa külvas kalu,
Külvas kalu kasvamaie jne.
Teise korra jälle paneb ta Vanaisa metsa külvama:
Vanaisa külvas metsa,
Külvas metsa kasvamaie,
Võsandiku võsumaie,
Tammikuida tõusemaie,
Saarikuida seisamaie.
(Mythische und magische Lieder, 2.) Kreutzwald tembeldab selle laulu müütiliseks rahvalauluks, kuid sellelgi laulul pole rahvaga vähematki tegemist, vaid see põlvneb Kreutzwaldi omast sepikojast.
Setud tunnevad maailma loojana ainult Jumalat ja ta abilist Eesust. Mäel lauldakse mõnel puhul:
Siija om Jummal mäe loonud,
Eesus kingu keerutanu jne.
Eesus loonud maale „ehteks“ suuri mägesid, kõik künkad aga vanapagan; Jumal loonud ilusa valge päevakese, päeva aja, vanapagan aga pimeda öö. Inimeste õnneks rikkunud Jumal vanapagana tööd, valgustades ööd kuuga ja tähtedega.
Laotuse tegemise kõrval Ilmarise poolt tunneb rahvasuu maailma loomise kohta veel teisi seletusi.
Räpinast üleskirjutatud teade teab, Vanataadil olnud kuhugi üles seatud suur ratas. Kord ajanud ta rõõmutujus seda ratast ümber, keerutades ikka rutemini, rutemini. Korraga katkenud ratas. Tükid lennanud kaugele, kaugele laiali. Üks ainus tükk jäänud Vanataadi jalgade alla; sellest tükist tekkinud meie maa, teistest kaugele karanud tükkidest päike, kuu ja tähed (Miks, 1).
Vene mõju tuletab meelde Tartumaalt saadud teade, mille järele Jumal vett liigutab ja keegi Jumalale sügavusest mulda või kõntsa toob. Venelastel esineb sama motiiv, kuid venelased lisavad juurde, et saadan see olnud, kes sügavusest muda välja toonud (Афанасьев, Поэтическія воззрѣнія II, 458 jj.). Teisendi järele toovad inglid veest muda välja; vanapagan tuleb eneselegi saaki saama. Ülepea esinevad venelastel maailma loomises Jumal ja vanapagan ikka kõrvuti. Äänisjärve äärest saadud teisendi järele esinevad seal Jumala ja saadana kõrval loomistöös veel kaks parti (Афанасьев II, 464); Äänisjärve pool on muidu Soome mõju avaldanud linnu appivõtmisel maailma loomiseks. Tšeremissidel võtavad Juma (Jumal) ja Keremit loomistööst osa (Этнографическій Сборник V, 41).
Liivlastelgi tuleb maailma loomisel muna küsimusse, kuid siin viskab Jumal muna üle õla, nagu kreeklastel Deukalion inimeste loomisel (O. Looritse teated).
Tartumaal leidub veel iseloomulik taevakehade tekkimise teade. Vanataat korjanud enesele pea-aluse padja jaoks puulehti. Vanapaganat huvitanud Vanataadi tegu; vanapagan jäänud varitsema. Öösi Vanataadi uinumise ajal varastanud vanapagan koti kõigi lehtedega. Varssi tahtnud ta koti sisuga tutvuda ja katsunud kõvasti kinniseotud kotti avada. Seni ärganud Vanataat, märganud vargust, hakanud varast taga ajama. Varas eest jooksma, ilma et enam aega oleks leidnud kotisuud kinni siduda. Kõik lehed lennanud taevastpidi laiali. Vanataat joosnud kiiresti järele, kaotanud oma rätiku ära. Vanapaganale jäänud viimaks tühi kott; selle visanud vanapagan maha. Laiali sattunud lehtedest tekkinud tähed, rätikust päike, kotist kuu (28365). Seegi taevakehade tekkimise teisend kuulub labaste hulka.
Ühe Eestis tundmatu legendi järele teinud Jeesus poisikesepõlves savist mune ja visanud neid pärast taeva poole. Neist taeva poole visatud munadest tekkinud päike, kuu ja tähed (Gunel, Sterne und Sternbilder, lk. 14).
Kreutzwaldi lugulaul „Kalevipoeg“ teeb vägimehe maailma täielikuks elustajaks. See künnab maad põllumaaks, karjamaaks, heinamaaks, metsaks, künnab marjad kasvama, lilled õitsema jne., lühidalt, annab maailmale praeguse näo (VIII, 627—711). Rahvasuu sellesarnast kündi ei tunne, kuigi künd iseenesest rahvamälestustes esineb; säärase maailma ilustamise künni on Kreutzwald „Kalevala“ eeskujul lugulaulu paigutanud. „Kalevalas“ sooritab Väinämöise ülesandel Sampsa Pellervoinen seesuguse töö (II, 13—42).