Eesti uuem mütoloogia/Varrud
VARRUD.
Lapse vastuvõtmine ristikoguduse liikmeks kannab mitu nime: joodud, ristsed, varrud, varud. Esimene nimi tunnistab, et pidulik toimetus joomisega ühendatud, teine, et sel puhul ristimärki tehakse. Viimast nime varrud, varud seletab professor L. Kettunen, et see nimi meid paganuseaegse varvutamise = vitsadega löömise, vitsadega kastmise juure juhatab, nii et varrud, varud = varvaste pidu, vitsadega kastmise pidu tähendavad (Eesti Kirjandus 1920, nr. 1 ja 2). Seda vana kommet tuletab veel kõnekäänd „titevarbaid andma“ meelde. Varrud siis paganusest pärit nimi, joodud ja ristsed aga ristiusu ajast. Muistsel ajal nimetati toimetust vist ka kastmiseks lapse pritsimise pärast veega.
Titeemale pannakse enne sünnitamist voodi äärde ja nurkadesse õlgede alla terasriistu varjule, nagu kirveid, pussnuge, lambaraudu j.n.e.; need hoiavad vanapagana titeema juurest eemale ja vähendavad piste valu.
Enne ristimist lasti vanemal ajal tuli — ristituluke, alati ööd läbi põleda kartuse pärast, et pimedas vanapagan lapse ära viib ja lepapaku asemele paneb. Veel varemini arvati, et vahetamine esimese kolme päeva jooksul sünnib; kui korra lapsele haldijas tulnud, ei saa vanapagan enam last ära vahetada (Eesti mütoloogia, I. l. 71). Sündinud lapse pesemise puhul visati soola ahju peale ohvriks. Lapsele pandi piibel pea alla, lootuses, et see ta targaks teeb. Poisslaps tõstetakse üles kõrgesse, et ta suureks kasvaks, tütarlaps aga vasta päeva katusele, et ta mehele saaks. Sellesama eesmärgiga aetakse tütarlaps läbi püksi sääre; peale selle pannakse parem käsi särgi käisesse, et lapsest parema käega virk tööline saaks. Poisslapsele antakse kirves kätte ja aetakse lapse käsi niisama läbi käise. Lapse pesemisel pannakse hõberaha vette. — Lapse esimesesse pesemisevette visatakse kas hõbeprees ehk sõrmus ehk kolm tulist sütt. Hilisemagi pesemise veega soovitatakse sedasama teha. Niisugune pesuvesi kaitseb last hädade eest. Mehel, kes sinna majasse läks, kus poisslaps sündinud, võeti kübar peast, pandi lapse pähe; kübara omanik pidi kübara tagasi lunastama. Uuema ajani annavad mehed lapseemale niisugusel puhul sagedasti ise oma ohvri. Naisterahvad toovad lapseemale titeputru; pudrul on tihti munad peal, mõne korra ka „hambaraha”; viimast annavad ristimise puhul vaderidki. Mida rutemini titeema sööb, seda nooremalt saab tütarlaps mehele; sedasama loodetakse saavutada, tütarlast hästi ruttu ristida lastes. Võõraid vaatamaskäijaid kardetakse, sest nad võivad lapse „ära teha“ Nende „kurja silma“ eest hoitakse laps hoolsalt varjul; juhtuvad nad ometi last nägema, siis püütakse võõra riide küljest karvu saada ehk pannakse võõra ette narts nii maha, et ta selle peale peab astuma. Juhtub edaspidi midagi äpardust, siis suitsetatakse teda niisuguste karvadega ehk nartsuga. Titeema peab musti riideid kandma, et kuri silm ta peale ei hakkaks. Ristimist ei tohi ta näha, kui ka last kodu ristitagu.
Vanemal ajal ristiti laps enamasti juba järgmisel pühapäeval pärast sündimist. Vaderid kannavad kindaid käes, et kuri silm neisse ega lapsesse ei mõjuks. Peale selle pannakse assa föetida’t lapse mähkmetesse (vd. Eesti mütoloogia, I. l. 25) ehk suitsetatakse sellega last kurja silma vasta. Veel pannakse lapsele leiba natuke mähkmetesse, et lapsel elus leiba ei puuduks; ema topib lapsele raasukesi suhugi, et laps targaks saaks. Tütarlapse käed vabastatakse ristimise ajal mähkmetest, et laps agaraks töötegijaks kasvaks, poisslapse käed jäetakse mähkmetesse, sest muidu võiks poisist karvakiskuja saada. Ristimise ajal ei tohi vaderid ümber vahtida, sest muidu näeks nende ristilaps suureks kasvades palju tonta. Tütarlapse ristivesi valatakse iga nelja taevakaare poole ja öeldakse: „Tulgu siit kosilased, tulgu sealt kosilased!“ (Holzmayer, Osiliana, l. 102).
Karjub laps enne ristimist, kardetakse, et ta pea sureb; karjub ta ristimise ajal, tähendab, et lapsest tubli laulja saab; karjub ta pärast ristimist, tähendab, et talle mitte kohane nimi antud. Ristimisevette pannakse tavalisesti vaderite poolt hõberaha; selle vee saab kas vee tooja ehk ristija enesele. Raha on veele ohvriks selle eest, et vesi last puhastab (vd. Esivanemate ohverdamised l. 60). Ristiveel arvatakse iseäralik jõud olevat; seda vett valati varemal ajal mingisugusesse ohvripaika maha.
Esimesele pojale antakse sagedasti vanaisa nimi. Arvatakse, et vanaisa vaim pojapojas edasi elab, ta haldijas pojapoega tulnud. Niisama omandab tütarlaps tihti vanaema nime. Järgmiste laste nimede andmisel käidi varemal ajal kalendri tähtpäevade järele: võeti lähema pühalise nimi. Esimene tütar kutsutakse neitsi lapseks, viimane tuhakotiks, viimane poeg taadi tuhakotiks. Sünnib ometi veel üks laps, hüütakse seda viimseks tuhakotiks. Bocleri raamat (Der Esten ab. Gebr. 18) teab, et kui vanematel lapsed surevad, nad järgmisele pojale Aadam ja tütrele Eeva nimeks annavad, selles lootuses, et siis lapsed elusse jäävad.
Kreutzwald lisab niisuguse väite kohta omalt poolt juurde, et see talle võõras, küll aga kuulnud ta Ranna-Virumaal, et laste sündimise puhul ei olla Rõugutajat küllalt austatud ja sellepärast surnud laps vanemate süü pärast varakult.
Bocleri raamat jutustab veel, ristimise ajal jooksnud lapse isa ümber kiriku, et laps siis kärme jooksma oleks, ranna ääres nimelt agar hülge jahti pidama. Peale selle nimetab raamat veel, vaderid hoidnud endid hoolsalt ristimise ajal kõnelemise eest, sest vastasel korral saada lapsest unes kõneleja (Der Esten ab. Gebr., l. 22—23).
Vanemate koju ristimiselt tagasi jõudes võtavad vaderid ruttu kuued seljast, hakkavad laulma ja tantsima, et laps virgaks, kärmeks ja kergejalgseks saaks. Ühtlasi viivad nad vanematele tervisi ristimiselt: „Jumal saatis palju tervist ja käskis lapse ilusasti üles kasvada isa, ema rõõmuks ja suure Jumala auks!“ Nende terviste eest antakse vaderitele natuke soola, leiba; pea järgneb varrude söök, jook.
Mitmed arvavad, et vaderite hulk lapse elu paremaks teeb. Vaderid peavad kohuseks lapsele hambaraha anda. Hambaraha andmine kasvatab lapsele ruttu ilusad hambad. Pärast ristimist anti tütarlaps poissmehest vaderi ja poiss tütarlapsest vaderi sülle. Niisugune süles pidamine edendab edaspidist abielusse astumist. Selsamal otstarbel viiakse lapse vihtlemise viht salaja õunapuu juurtele. Juhtub keegi niisugust viimist nägema, jääb tütarlaps vanaks tüdrukuks.
Järgmisel päeval pärast ristimist läksid varrulised vanemal ajal kõik sauna vihtlema, kusjuures palju nalja tehti. Luce teate järele (Wahrheit und Muthmassung, l. 96) andis vihtlemise ajal ämmamoor ristiisale vitsu. Mujalt saadud teated väidavad ometi, et vitsu lapse isale antud emale sünnitamise ajal tehtud valu eest. Vihtlejad peavad agaralt pead pesema; see mõjub, et laps palju ei nuta.
Ilma ristilapseta isik on rahvausu järele poolkadunud inimene. Seepärast katsub igaüks enesele ristilapsi saada, sest need avavad talle taeva väravad. Tütarlaps, kes poisslapse vaderiks saab, omandab lootust mehele pääseda.
Titeema ei tohi enne kirikusse minemist tuld teha ega tulega kokku puutuda. Kirikusse minnes viib ta santidele ohvri kaasa, annab neile leiba ja raha.
Esmaspäeval ja reedel sündinud lastele, ka jõuluaegsetele tuleb rahva arvamise järele vilets elu. Mitmed muudki märgid peavad lapse saatust määrama. Kui sündides lapsel käeotsad valged, siis tähendab see lapse surma kindaid; on need küünarnukkideni valged, ohukindaid; kui kogu ihu valge, valukindaid, põdeja kindaid. Samas vees, kus poisslaps, ristitud tütarlapsele kasvab habe.