Eesti uuem mütoloogia/Toomas
TOOMAS.
Toomas tuletab Eesti mütoloogias omast kohast roomlaste Jaanust meelde: ta esineb nii-ütelda kahe näoga, puhu jumalana, puhu vanapaganana, puhu katoliku usu püha mehena, puhu jätisena. Enam kui kusagil mujal on rahvas Tooma isikus mõisted segamini heitnud, Rooma usu pühamehe austamise paganuse kommetega iseäranis rohkel mõõdul kokku sulatanud.
Apostli Tooma mälestusepäevaks määras katoliku kirik juba varakult 21. detsembri, Greeka kirik 6. oktoobri. Viimne toomapäev on meie rahva seas vähe tuttav, seda enam aga esimene. Peale selle tuletab õhtumaa kirik veel pühapäeval pärast ülestõusmise-püha evangeeliumis Toomast meelde. Viimaks olgu nimetatud, et Kraasna maarahvas veel nädal või paar pärast mihklipäeva Toomast austab.
Toomas kannab rahvasuus mitut „ristinime“: Must Toomas, Tahma Toomas, Nõgi Toomas, Püha Toomas, Maajumal Toomas, Toone Toomas, Katkujumal Toomas, ka Katku Toomas. Tihti nimetatakse toomapäevagi ühe ehk teise eelmainitud nimega. Päeva hüütakse vahel aga ka nõgikukepäevaks ehk nõgikikkapäevaks, ka tahmapäevaks.
Toomapäev helistab jõulud sisse, esineb jõulude ettevalmistamise päevana. Just niisamasugust arvamist avaldavad soomlasedki. Hyvä Tuomas joulun tuopi, Hiiva-Nuutti poijes viepi! ütlevad nad. Meil tuntakse Soome lahe rannas mõnes kohas küll ka nuudipäeva, Kuusalus Iivaknuudi päeva, aga mul tundmata, et seda päeva meil jõulude lõpuks peetakse. Tavalisesti arvatakse meil kolmekuninga päeva jõuludele piirikivi määravat. Kuusalus ometi antakse Iivaknuudi päeval (7. jaanuaril) jõululeiba loomadele (Eesti Kultura II, l. 270).
Üks Soome rahvalaul palub Toomast tulla ja jõulu kaasa tuua:
Tule meille, Tuomas kulta, |
Jõulu sissehelistamise päevana esinedes võib toomapäev üsna õigusega Musta Tooma, Tahma Tooma nime kanda. Selle päevaga algab suur puhastamine, koristamine, küürimine. Majad koristatakse ja puhastatakse seest- ja väljastpoolt jõulude vasta. Kõik tolm, tahm, pühkmed pühitakse majast välja. Selle pühkimise tagajärjel siis ka üsna loomulik, et päev nõgikuke-, nõgikikka-päeva nime kannab. Peale selle küüritakse laudu, pestakse pesu, lühidalt püütakse kui mitte aastast, siis ometi sügisest mustust majast ja ümbrusest koristada. Peale selle väidab rahvas, nagu muutuksid enne seda päeva kõik riided ja pesu ruttu väga mustaks ja kõik kohad võtta palju tahma, tolmu ja tolka külge. Teise arvamise järele sünnitab just Must Toomas kõike seda tolmu, tolgendid ja mustust. Tolmu ja mustust hüütakse tihti lihtsalt Mustaks Toomaks, ja majade ja asjade puhastamist „Musta Tooma majast väljaajamiseks“ Toomas esineb seega päris rehepapina, korstnapühkijana, jätisena. Iga maja perenaise ja peremehegi kohus on seda musta sallimata külalist enne kalli püha tulekut majast välja tõrjuda. Vanal ajal käinud keegi isik igal pool majades järele vaatamas, kas kõik ruumid ja asjad ajakohaselt puhastatud, kas Tahma Toomas toast, majast välja aetud. Niisugust meest kutsuti „nõgikikkaks“ (Wiedemann, Aus dem inneren u. ä. Leben, l. 371). Aja jooksul päris kõnekäänd „Musta Toomast majast välja ajama“ sellesama tähenduse kui „maja koristama, puhastama“
Nagu näha, kujutati Tartumaal Musta Toomast isikuna ette. Et seda isikut majast väljaajamisel ilmsi näha ei olnud, valmistati ainetest niisama Tooma kuju, nagu muil juhtumistel metsiku kuju. Võnnust teatab P. Rootslane, et seal vanasti Musta Toomast tehti ja pärast maha maeti. Tooma tegemiseks tarvitatud ained tuletavad omalt kohalt krati valmistamise aineid meelde. Tooma jaoks võeti vana ahjuluud, vana ree „peris“ ja tahmaga ja tolmuga mustaks määritud kaltsukott. Ahjuluuast sai Tooma pea ja selgroog, kaltsukotist Tooma keha. Keha köideti ree „perisega“ pealt kinni ja — Toomas oligi valmis. Toomapäev nõudis Tooma mahamatmist. Selleks kaevati juba aegsasti haud valmis. Toomapäeval võeti krati tõugu Toomas, kanti haua äärele, visati hauda. Siis kohe muld Toomale peale. Kardeti nimelt, et kui Toomast varsti hoolega kinni ei maeta, siis Toomas hauast välja ronib ja majad tahma, tolmu ja mustusesse uputab. Aga hoolsalt kinniaetudki hauast võis Tahma Toomas välja pääseda. See sündis siis, kui keegi loom hauale juhtus ja üle haua kõndis. Kohe tuli Toomas hauast välja, ronis tuppa ja seal algas nüüd tõsine korstnapühkija valitsus; Toomas kippus maja tahma ja tolmu uputama.
Nende teadete järele esineb Toomas tolmu, tahma, mustuse, kasimatuse, koristamatuse haldijana. Puhtusega, pesemisega, küürimisega võib seda vaenlast ometi ära võita. Puhtus on see mõõk, mis Tooma ajab põgenema.
Mustast Toomast samm edasi — ja me jõuame Toone Tooma juurde. Mustusehaldijas esineb Toone Toomana surma- ja katkuhaldijana. Hupel nimetab Toone Toomast katkujumalaks (Topographische Nachrichten II, l. 145). Rahvas nimetab Musta Toomast, Toone Toomast tihti surma ja hukatuse toojaks. Iseäranis seatakse Tooma nimega katku ühendusesse, nii et Toomas sedasama, mida katk tähendab. Nii tarvitatakse kõnekäändu: „Tooma kange käsi“ tähenduses tappev katk, ehk „Toomas ei puutu“ tähenduses „katk ei puutu“ Selle asemel on kõnekäänul „Toone Toomas mind pärib“ enam üleüldine tähendus = surm mind pärib (Wiedemann, Aus dem inneren u. ä. Leben, l. 370).
Katku- ja surmatooja kõrval esineb Toomas mõne korra rahvausus aga ka veel katku eest kaitsjana, varjajana (Eestimaa rahva kalender 1836). Hüüti Toomast appi, et ta katku eest varjaks ja kaitseks. Missuguste sõnadega ehk palvetega see sündis, pole ma teada saanud. Küll aga olen nõiasõnad — vitsasõnad — leidnud, kus Toomast appi palutakse peksmise ja peksuvalu eest varjama. Need sõnad kuuluvad järgmiselt:
Ma läen meesta mattamaie, |
Igatahes puuduvad selgemad teated Tooma tegevuse kohta surma võimu esitajana kui ka katku ja surma eest varjajana. Niisama vähe kui me teda vikatimehena tunneme, tunneme teda ka heategijana.
Kuna Toomas ühel pool surma ja katku esitab, esitab ta Kraasna maarahva seas püha meest ja maajumalat. Kraasna maarahvas teeb vahet Vene jumalate ja maa- (Eesti) jumalate vahel. Maajumalatest tuleb Toomast kõige tähtsamaks nimetada; temast on rohkem mälestusi kui teistest järele jäänud. Rahvas hüüab teda pea pühaks Toomaks, pea maajumalaks Toomaks. Elukohaks määras Kraasna maarahvas talle ohvriaia, aianurga. Dr. Kallasele öeldi Tooma kohta: Pühä Tooma aia nulgah istus (Kraasna maarahvas, l. 70). Sinna viidi talle mõnesuguseid ohvrid, vähemalt korra nädalas. Paraskova külas anti Dr. Kallasele järgmine seletus Tooma tähtsama ohvri kohta: Pererahvas on põlvili maas, peremees riputab nende ümber puhta saunavihaga vett, kannab põrsa, kana ja kuke ümber põlvitajate. Ohvriloomad tapetakse peremehe poolt ära ja keedetakse, kana ühes, kukk teises katlas. Peremees paneb ohvriloomade pead väikesesse kasti ehk matti, segab neid seal käega ja astub aeglasel sammul ümber põlvitajate ja hakkab siis ka ise põlvitades Vene jumalaid paluma. Palve lõpetamise järele viib peremees pühale Toomale aianurka osa ohvrit (Kallas, Kraasna maarahvas, l. 77).
Siiski mitte ainult ohvriaias ei kumardanud Kraasna maarahvas oma maajumalat Toomast, vaid mõnes kohas, nagu Sülätüvas, käidi teda ka metsas kuuse all kumardamas ja austamas (Kallas, Kraasna m. r., l. 70). Kuuse all oli kadakane rist. Urvaste kirikukatsumise-protokoll 1683 kõneleb ka ühest ristist, mis sinna katku ajal Toomale püsti pandud. Muidugi loodeti risti all Toomast kumardades katku vasta hõlpsamalt Tooma käest abi. Sangastegi protokoll kaebab selsamal aastal, et üks talupoeg Tooma risti juures ohverdab ega käi kirikus. Isegi heinamaal austati siin ja seal Toomast. Metsa ja heinamaalegi viidi ohvrid. Mõnes kohas anti Toomale väikesi toiduosasid (Kallas, Kraasna m. r., l. 91). Teisal oli sellevasta perekahi ikka Toomale määratud. Ohverdades paluti tavalisesti perekonna hea käekäigu eest. Palumine sündis enamasti neljapäeval. Suuremal mõõdul austati Toomast nädal, kaks ehk kolm peale mihklipäeva (Kallas, Kr. m. r., l. 84). Noorpaar viis kirikust tulles Toomale aianurka muna ohvriks; siis tehti aianurgas veel palvet ja pärast alles mindi pulmamajasse.
Toomale peetud palvete katkenditest on Dr. Kallas 5 üles kirjutanud. Igas palves nimetatakse Toomast pühaks Toomaks, mõnes maajumalaks, teises külajumalaks. Toomaga üheskoos mainitakse püha risti. Igas palves tehakse Toomale kõrge kumardus.
Ülepea oodati pühalt Toomalt, maajumalalt, ohvrite ja palvete eest õnnistust ja head käekäiku vasta. Kui toomapäeval Toomale ohverdati, anti liha rohkesti kogu perele ja öeldi: Toomal helde käsi, ega ta kunagi ilma jäta! ehk jälle: Tooma helde käsi ei väsi andmast! Ütlus käib küll ainult osasaamise kohta ohvriannetest, aga ta näikse kaugemale sihtivat, Tooma üleüldse heldeks andjaks, hea osa jagajaks tegevat.
Virumaal hüüavad tütarlapsed lõikuse ajal Toomast appi virkust ja jõudu andma. Ühtlasi esineb Toomas sel puhul nagu peigmees. Kui nimelt keegi tüdruk väsib ehk lõikusel muidu teistest maha jääb, hakkab mahajääja laulma:
Mina kures ja kuub seljas, |
Rahva seletuse järele tähendada Toomas peigmeest. Tooma nime nimetamine anda neiule igatahes jõudu ja virkust ja ta jõuda teistele järele. Andmeid liig vähe otsustamiseks, missuguse Toomaga meil siin tegemist.
Rahvalauludki tunnevad Toomast, kuid nende Toomast ei või me mingisuguseks mütoloogiseks Toomaks nimetada. Toomas katsub esmalt Väinämöise viisi enesele kullast ja hõbedast naist valmistada, kosib aga ebaõnnestumise järele enesele tavalise neiu. Pea hakkab Toomas naist vihkama. Tooma juurde ilmub must mees, lubab naise ära hukata. Must mees täidab lubamise, süü langeb ometi Tooma peale, Toomas pärib teenitud nuhtluse (Setukeste laulud I, 36). Teises rahvalaulus esineb Toomas joomapidul. Käskjalg tuleb Toomast kutsuma: Tule koju, kari kärvab! Toomas ei lähe, arvates, et laadalt saab uusi loomi. Teine käskjalg kutsuma: Tule koju, hobune otsa saamas. Toomas vasta, et laadal teisi küllalt. Sööb, joob edasi. Kolmas käskjalg: Tule koju, isa, ema suremas! Nüüd Toomas minemas, sest isa ei saa linnast ega ema laadalt (Setukeste laulud, I, 96). Kuna esimene laul meid muinasjutumaailma viib, kujutab teine laul juhtumist igapäevasest maailmast. Tahma Toomaga, Toone Toomaga ja maajumalast Toomaga puudub laulu Toomastel ühendus.
Sellevasta juhivad mõned toomapäeva pidamise kombed meid osal Toone Tooma, osalt püha Tooma austamise juurde tagasi. Alutaga tapet sel päeval iseäralikka tempa tehes sikk (Boecler, Der Esten abergläubische Gebräuche, l. 93). Kreutzwald oletab sel puhul, et sellest siku tapmisest ehk Turise pidu järelkõla võib leida. Mitte Turise pidu järelkõlaks ei või siku tapmist nimetada, vaid Tooma austamise mälestuseks. Selle ütlusega ei taha ma väita, nagu oleks sikuohver algusest peale Toomale määratud. Ei, ennemuiste oli Tooma asemel ohvrisaajaks keegi muu isik, kuid mitte, nagu Kreutzwald oletab, kahtlase olemisega Turis.
Mitmed toomapäeva kombed sihivad sinnapoole, nagu oleks meil Toone kultusega tegemist. Nende hulka võime kõik need arvata, mis toomapäeval täielikku vaikust nõuavad. Kui ka sel päeval jõulu koristamised algavad, ei pruulita ometi õlut. Arvatakse: Toomas läheb tõrde, s. o. Toomas ei lase õlletegu õnnestada. Teisal jälle üteldakse, et must Toomas sel päeval ise tõrres istub ega anna õllele mahti hakata käärima (Wiedemann, Aus dem inneren u. ä. Leben, l. 370). Igal pool ei panda siiski küllalt rõhku Tooma tülitamise peale tõrres olemise ajal; Toomas aetakse välja, õllevesi pannakse just sel päeval tõrde, ilma kartmata, et Toomas õlle rikub. Niisugusel puhul antakse külarahvalegi õlut, lootes, et loomad siis paremini sigineksid. Enam ebausu maik juures on kombel, sel päeval mitte kartulid ega aiavilja leent keeta, eeldades, et niisugusel korral suvel kanad kapsad ära söövad.
Surnutekultust tuletavad meelde keelud, et toomapäeval ei tohi jahvatada, ei veskis ega käsikivil. Jahvatamine segaks teadupärast surnute rahu. Ülepea ei tohtinud sel päeval mingisugused rattad liikuda, ka mitte vokirattad. Kuna keeld alguses surnutele rahu nõudis, otsis rahvas hiljemini keelule isesuguseid põhjusi: rataste liikumine tuua kahju põllutööle ja karjale, ketramine panna linade kasvamise ja lammaste siginemise kängu; lambad hakata ringi käima nagu rattad. Soomlased tunnevad niisamasugust keeldu kui eestlasedki toomapäeval ketramise kohta. Kuid nad ulatavad selle keelu toomapäevast kuni kolmekuningapäevani (Varonen, Vainajainpalvelus muinaisilla suomalaisilla, l. 190). Aga ka Läänes viiakse mõnes kohas toast vokid kuni kolmekuningapäevani välja. Nimelt peeti vanasti Hanilas niisugust kommet. Ketramise asemel tegid naised toomapäeval agaralt vorsti. Üks vorst viidi niisugusel korral ohverdamisepaika. Kellele see ohvrivorst oli määratud, ei selgu enam meieaegseist tedetest. Vist keskajal Toomale, varem kellelegi muule.
Eesti saarte rootslaste seas näikse toomapäevaga mingisuguna mõiste vanapaganaga olevat ühendatud. Nad pidasid iseäranis selle päeva õhtut pühaks, seda „lilh — jul — kõilde“ nimetades. Nad tegid pihlaka okstest rista uste ja akende peale (Russwurm, Eibofolke § 296, 299). Pihlakat ja rista tarvitati tavalisesti vanapagana vasta.
Toomas esineb veel rahva tähelepanemise sõnades ilmade kohta, öeldakse: Mart matab, Kadri katab, Andres harutab, Toomas topib, Siim teeb sillad peale, Peeter pistab pulga ette. Toomapäeva-aegist tuisku nimetatakse „Tooma tuisuks“ Veel ütleb Tartumaa rahvas, et toomapäeval tombitakse kõik teed kinni. Rahva seas kuuldakse kõnekäänu: Niglus nõgel, Toomas tomp.
Toomapäeval on ajalooski oma tähtsus. Viljandimaa rahvas pidi toomapäeval Viljandi lossi kümnist viima. 1343. a. kümnist viies võtsid maksumaksjad nõuks kõik sakslased lossis ära tappa. Mehed pugesid viljakottidesse ja lasksid endid regedel lossi õue viia. Kuid sakslased said märku, tapsid kõik salanõulised kottides ära. Nuhtluseks pandi Viljandimaa rahvale uus Tooma maks peale. Selle maksu pidid nad iga aasta toomapäeva õhtuks Viljandi lossi viima. Lähedane oja saanud sellest inimeste tapmisest enesele nime „Valuoja“ (J. Jung, Kodumaalt VII, l. 35). Toomas jäi seega Viljandimaa rahva sekka väga kurba kuulsusesse.
Tooma liig mitmekesised, ühe iseloomu teisele iseloomule vasta käivad tundemärgid annavad põhjust oletada, et nimekandja aja jooksul suure metamorfoosi läbi elanud, et katoliiklaste püha mehe eheteks rohkesti paganuse jälgi põimitud. Toomasse on kaks iseloomu ühendatud, üks katoliiklaste püha mees ja teine paganuse haldijas. Oleksin hea meelega valmis oletama, et paganuseaegne Tooni Toomaga ühte sulatatud. Esivanemad tuletasid vist aasta kõige pimedamal ajal surnuid, võib olla, ka surnute haldijat Toonit meelde. Ristiusu toojad olid selsamal ajal harjunud apostlit Toomast mäletama. Paganuse Toone mälestust eest leides püüdsid ristiusu kuulutajad Toonit ja Toomast ühte sulatada. Toomas moondus oma pühadusepaistet alal hoides ühtlasi pimeda aja peremeheks, tahma ja mustuse kaitsejaks, surma valitsejaks. Aja jooksul unus Toone kuju ikka enam ära ja ainult Toomas jäi järele. Minu arvates annab Toone ja Tooma kokkusulamisest veel praegu tunnistust ütluseviis „Toone Toomas“ Omal ajal katsus A. Põrk („Postimees“ 1893, nr. 99) tõendada, nagu oleks Tõnn Toonest tekkinud. Nimede ühesugune kõla annab oletusele oma jagu tuge, kuid Tõnni ja Toone tegevus erineb liig palju teineteisest, selle oletuse vasta kõneldes. Tooni ja Toomas erinevad nimede kõla poolest enam teineteisest, kuid nende iseloomust leidub ühiseid tundemärka ja need tundemärgid toetavad oletust, et Tooni Toomaga kokku sulanud. Ennejõulused tumedad ilmad sobivad iseäranis Toone — Musta Tooma ajaks.
Peale Musta Tooma on surmale muidki ristiusu nimesid antud, nagu Mulla Madis, Liiva Hannus j. n. e. Musta Tooma kohta 21. detsembril maksab iseäranis ladinlaste sõna: Nomen est omen == nimi on tundemärk. Ilmad kuulutavad omaltki poolt, et Toomas must on.