Eesti uuem mütoloogia/Tõnn
TÕNN.
Rooma usu pühalistest kerkis pea esimesesse ritta Antonius, kes Egiptuses kolmanda aastasaja keskel sündis, enamasti kogu eluaja kõrves üksiklase elu elas ja 356. aastal suri. Vanad jutud kõnelevad palju, kudas mõnesugused kiusajad teda käinud kiusamas, aga ta nad kõik võitnud. Piltidel kujutatakse Antoniust tihti seaga üheskoos. Siga peab roppude himude ja saadana kiusatuse sümboliks olema ja pühalise jalgade all seistes tähendama, et Antonius kõigist kiusajatest jagu saanud. Juba eluajal tõusis Antonius suurde kuulsusesse, aga veel enam pärast surma. Igas riigis lagunes ta teenistus laiale ja jõudis ristiusu toomise ajal eestlastegi sekka. Paavstiusu pühaliste seast on ta eestlaste hulgas kõige rohkemini austust leidnud, kui ka mitte kõigis paigus ühte viisi. Pärnu- ja Viljandimaal tungis Antoniuse austamine mõnes kohas igasse talusse; muis maakondades on ta austamise jäljed uuema ajani endid kasinamini alal hoidnud. Saarlased jutustavad, muiste asunud püha Tõnis Eestis kusagil püha Tõnise mäel, kus teda nagu jumalat austatud.
Antoniuse austamise pesapaigaks jääb aga ikka Vändra, kus vanasti iga elumaja talle matti maksis. Kaugemal nimetati seda austuse saajat ta peakantsi Vändra pärast „Vändra küünlaks“
Meie rahvas ei austa seda katoliiklaste püha meest enam ta pärisnime all, vaid on ta Tõnniks ümber ristinud, õigemini lühendanud. Tõnni nime kõrval tuntakse veel teisi nime lühendusi, nagu Tõnis, Tõns ja Võrumaal Tinn ja Tinnus; nimi Tõnu sellevasta ei näi Antoniusest põlvenevat. Tõnu tuletab tenho = tugevat jõudu, nõiajõudu meelde.
Kõige vanemad teated Antoniuse austamisest meie kodumaal ulatavad umbes 500 aastat tagasi. 1428 ilmunud Maarjamaa kirikuseaduses öeldakse: „Me käsime mitte enam kirikuid ega kabelid ehitada, kuhu püha Antoniuse ehk muude pühade pilta pannakse, ka mitte korba (=vakku) ega puutüvesid, kus ohvrid alal hoitakse, iseäranis mitte linnade ega alevite juures, maanteede ääres ja põldudel; selleks on alati piiskopi iseäralikku luba tarvis.“ Küll ei nimetata Tõnni vakka nimepidi, aga et lause alguses Antoniusest räägitakse, võime kindlalt oletada, et meil Antoniusega tegemist.
Mungad edendasid meie maal Antoniuse austamist iseäranis. Juba võõral maal oli Antonius sigade ülemaks tehtud. Mungad armastasid sigu kasvatada ja sealiha süüa. Viljandis pidasid nad seakarju, igal seal kelluke kaelas. Nad korjasid sigade ülemale ohvriks ka sealiha, seletades, kui tarvilik niisugune ohverdamine. Aja jooksul hakati Antoniust Eestis seajumalaks pidama. Võnnu kirikukatsumise-protokoll 1680. aastast nimetab, et Kärsa küla elanikud sigade jumalat Antoniust austavad.
Hilisemal ajal unustati Antoniust sigade jumalaks pidada, aga ohverdamine kestis edasi lootuses, et Tõnn niisuguse ohverdamise eest ohverdajale tulu annab.
Tõnni ohvrialtar, ta vakk, sulab Uku vakaga ühte. Aineteks võeti tohtu, peergusid, laudu ehk muud sellesarnast. Vakk seisab kas toas ahju kõrval ehk aidas varjul. Mõnes kohas peeti Tõnni vakka koguni kusagil põõsas ehk puu otsas. Saardest teatatakse, et seal Tõnni vakka põllul väikse kiviahju näol peetud, kus annid hiljemini ära põletati. Kui ka Dr. Jürgens väidab, nagu oleks vakk alati niisuguses kohas seisnud, kus ahjutuli ta peale võis paista, leiti mõnes kohas ometi vakku, mida ahjutuli ei suutnud valgustada. Jürgensi „uudisel“ selles suhtes puudub suurem tähtsus. Isegi Pärnu jõe silla otsa all seisnud vanasti Tõnni vakk.
Nagu Peko ja metsik, on Tõnngi enesele kindla kuju omandanud. Seda kuju valmistatakse mitmesugustest ainetest kas tõnisepäeval või kolmel neljapäeva õhtul. J. Lille teate järele peab kolm vana naist ihualasti olles kolm neljapäeva õhtut järge mööda Tõnni tegema; ta materjaliks kõlvata kõik vanad luuavõrud, riidehilbud, narud, veisesõrad, sabajõhvid jne. (Rohtaedas lahke vanakeste seas l. 64). Teiste teadete järele ei pruugi kolme naist tegemise ajal esineda, vaid tegijatena esinevad vahel mees ja naine ehk koguni mees üksi. Tõnni materjali nimetamine tuletab liig elavalt tulihänna materjali meelde. Muidu kuulub hoopis vähe niisugusest materjalist. J. Lille teatel antakse Tõnnile valmissaamise puhul, kolmandal neljapäeval, esimene ohver, kolm tilka verd, ja määratakse talle ta tegevus ära: kõike, mida ta juhtub kuulma ja nägema, kinni võtta ja peremehe kätte tuua. Selle väite järele näikse jällegi Tõnni tegevusesse tulihänna tegevust segatavat. Muude teadete järele ei panda niisuguse tegevuse peale mingisugust rõhku. Isegi vere andmine puudub tavalisesti muis andmetes. Neljapäeva-õhtune Tõnni tegemine sellevasta astub tavalisesti päevakorrale. Andmetest ei selgu küllalt, kas kolmel neljapäeval ka Tõnni vakka tehti või ainult Tõnni ennast. Igatahes seisab vakk Tõnniga nagu ihu ja särk ühenduses. Muidugi mõista, ei ole valmistatud kuju mitte vägev Tõnn, vaid ainult nägemata Tõnni nähtavaks tehtud kuju.
Vakas seisis Tõnni oma kuju. See tehti kas puust, vahast või metallist (tinast). Puutükile lõigati inimese pead meeldetuletav kuju otsa, pandi tite, meesterahva riided ümber ja Tõnn oligi valmis. Niisama katsuti vahatükist inimese sarnane Tõnn moodustada. Vaha puudusel täitis küünal aset; küünlale moodustati inimese pea otsa; enamasti võeti selleks kirikuküünal. Tõnisepäeval pandi Tõnn = küünal põlema. Põles küünal ära, valmistati pea teine küünlast Tõnn asemele. — Teisal valati Tõnn tinast või telliti sepal rauast.
Tõstamaalt saadud teadete järele austati seal kodu-ussi Tõnni vakas. Ussi poeg pandi Tõnni vakka. Seal söödeti ja joodeti teda, kuni ta suureks kasvas. Aga suurelegi ussile viidi sinna toiduohvrid edasi. Nagu näha, puudus niisugusel puhul, kui ussi vakas peeti, seal puust, vahast või metallist Tõnni kuju (vrd. mu „Esivanemate ohverdamised“, lk. 77—86).
Tõnni nimetati mõnes kohas kodujumalakski. Selle kodujumala võimust peeti suureks. Tõnnist usuti: kus ta talus, seal õnn ja sigimine talus. Tõnn kaitses maja elanikka, aga ka karja ja vilja kõige kurja, ikalduse ja õnnetuse eest. Siin-seal arvati, et Tõnn kõik oma austajate soovid täidab.
Tõnn ei teinud rahva arvamise järele mitte, üksi head, vaid ka kurja; kurja siis, kui teda tarvilikul viisil ei teenitud. Niisugusel korral laskis ta oma peremehele, selle loomadele või viljale viletsust, häda, õnnetust tulla, aga mõne korra isegi kaugematelegi taludele. Tihti peeti haigust kellegi võõra talu Tõnni süüks. Peale selle pidi Tõnn peremehe ülesandel naabritele kurja tegema, kui see nii soovis, nimelt haigust ja viljaikaldust saatma, tüli ja riidu naabrite vahele tekitama ja muud sellesarnast. Tõnni poolt kahju saajad läksid Weske teatel kaalunaiselt abi saama (E. Kirjameeste Seltsi Aastaraamat 1879, lk. 39). Kaalunaine määras ära, missuguse talu Tõnn kahju teinud, ja õpetas, kudas igal üksikul juhtumisel teha. Mõne korra arvati heaks Tõnni lepitada. Kahju teinud Tõnnile viidi kohe ohver: kas titeriideid, villu, raha või muud. Mõne korra jälle püüti Tõnnile tehtud kurja kätte maksta. Mindi selle talu poole, kus süüdlane Tõnn arvati asuvat, lõödi maja ligidal tuli taela, keerutati kolm korda vasta päeva ümber pea ja visati põlev taelatükk süüdlase maja poole. Vändras viidi tuli maja nurga allagi. Tule viskamisel öeldi: „Oh sa tuline kurat! Mis sul minuga asja! Mis sa mind piinad! Kurat võtku sind!“ Selle needmise järele esineb Tõnn kuradina, kuna teiselt poolt teda jälle kuradile soovitakse. Lugu ometi nii, et Tõnnile ainult vandumiseviisi järele kurat nimeks antakse. Mõned vanad naisterahvad tõmmanud, arvates, et Tõnn neile ehk nende omastele paha teinud, riided kaela ja näidanud Tõnnile paljast ihu. Teisal jälle lasti süüdlase Tõnni poole püssi. Neljapäeva õhtul pandi 9 vana kinganaela püssi sisse, riputati naelte peale sulahõbedat, pöördi püssi otsa kolm korda vasta päeva ümber pea ja lasti siis üle pahema õla sinnapoole, kust Tõnni arvati haigust olevat saatnud.
Tõnn esitas vanadel eestlastel omast kohast oraaklitki. Mingisuguse ettevõtte puhul mindi kõige pealt Tõnnilt otsust küsima. Talle seletati asi ära ja kuulati siis. Ei kuuldud kõppu ega kõbinat, siis tähendas see, et Tõnn ettevõttega nõus. Kuuldi aga mingisugust häält ehk kõbinat küsimuse peale, peeti seda Tõnni keeluks ehk hoiatuseks. Sügisel küsisid perenaised loomade kohta alati, kas üht ehk teist müüa või tappa. Perenaine sammus iga looma juurde ja küsis: „Tõnn, kas lubad selle mulle?“ Kuuldi küsimuse peale mingisugust häält, tähendas see ikka: Tapa loom, vii osa Tõnnile ohvriks! Rahvas uskus, et kui keegi niisugust looma ei tapnud, siis see hiljemini ometi kärvas.
Teeleminejadki käisid enne seda Tõnnilt õnne ja kordaminekut palumas.
Tõstamaa mehed ei unustanud vargilegi minnes ennem Tõnnilt kordaminekut paluda.
Tõnisepäev, ka jõuluema-päevaks nimetatud, oli kõige suurem pidupäev Tõnni auks. Sel päeval ei tohtinud naisterahvad kedrata, kududa, õmmelda ega paigata, muidu kärvasid lambad ja sead, ehk kui ei kärvanud, tegid nad suvel palju kahju. Nagu jõuluajal, pidi laud ka tõnisepäeval kogu päeva kaetud olema ja jõuluurvad laual seisma. Õlut ei tohtinud tõnisepäeval milgi kombel laualt puududa. Tõnni nimepäevaks küpsetati veel iseäralik kakk, mida „härjakakuks“ hüüti. See leib pandi alles pidupäeva õhtul lauale ja pisteti ta sisse küünal. See „härjakakk“ hoiti kevadeni alal ja pandi karjalaskmise-päeval karjasele kaelkotti. Karja kojutulekul anti seda leiba tükk-haaval karjale. Arvati, et see leib karja kurja eest kaitseb.
Tõnisepäeval tehti sagedasti Tõnni.
Tõnni pidulauale, pandud toidud ja joogid kuulusid kõikidele. Iga tuppatulija võis neid süüa, juua. Niisuguse toidu eest ei tohitud ometi Jumalat tänada, sest sarnasel korral kadus õnnistus majast. Pärast söömist öeldi enamasti: Olgu Tõnn meheks! Wiedemann teab, et pärast söömist Tõnni Vändras koguni neetud ja kirutud. Hämaraks jääb, mille peal niisugune kirumine põhjeneb. Kõigiti tuleb seda erandiks arvata.
Muu toidu seas pidi tõnisepäeval tingimata värske liha laual seisma. Tapeti kas lammas või siga. Sea pea ei tohtinud milgi kombel puududa: see moodustas nagu peaosa Tõnnile, sigade jumalale, antavatest ohvritest. Seapea oli ometi enam vaatamiseks kui söömiseks; leiti aga kohti, kus sea pea ära söödi, kuna see teisal kuhugi ohvripaika viidi; niisugust ohvripaika kutsuti tihti „Tõnismäeks“ Jäi sea pea sel päeval keetmata, ei siginud sead. Siga tappes õhati: Püha Tõnnikene (Tõnisekene), hoia mu orikakest, kaitse mu karjakest! Puhas, püha Tõnnikene, ole mu söötja ja jootja! Ole mu hoidja ja varjaja! Anna meile armu ja heida heldust oma armu armuga, kuis sa oled meile annud ja armu heitnud!
Teine, Dr. E. Jürgensi poolt üleskirjutatud Tõnni palve äratab kahtlust. See teine palve kuulub:
Püha ja kallis Tõnis, |
See viimne palve tahab Tõnni nagu Ukuga ja Taaraga ühendusesse seada; vähemalt on esimene selgelt nimetatud; viimne tuletab nagu Taarat meelde. Muid sellesarnaseid aineid tähele pannes peame otsusele jõudma, et „Uku“ ja „taratalutes“ uueaegseks materjaliks tuleb arvata.
Vanemal ajal viidi tõnisepäeval siga ristteele ja ohverdati Tõnnile. Hiljemini ei raatsinud omanik siga tappes enam kogu looma ohverdada, vaid ainult pea, tihti juba sügisel tapetud sea pea; jälle teisal kõigest poole pead. Kes tervet ega poolt sea pead ei ohverdanud, selle sead said kõik otsa.
Kodugi anti Tõnnile loomade osadest üht ehk teist vakka aga peale selle valati õhtul veel leent iga tee ja raja peale maja ümber. Viimaks toodi Tõnn ise nurgast välja, mõne korra ka ta vakk, ja viidi lauta õnnistust jagama. Küünlast tehtud Tõnn süüdati niisugusel puhul laudas põlema ja lasti ära põleda. Kanti vakk lauta, süüdati vaka ümber küünlad põlema. Lauda lävele valati jälle natuke leent ja öeldi: „Tõnn isake, Tõnn emake, ära vaeva meie loomi! Olgu sarvekesed ülespidi, sõrakesed alaspidi, sündimine õieti!“ Lauta viimise puhul öeldi laudas Tõnnile: „Tõnn, mis sa kuuled, võta kinni! Olgu härja huikamine, koera haukumine, kurika paukumine — võta kinni (M. Weske, Eesti Kirjameeste Seltsi Aastaraamat 1879, lk. 38). Rahvasuu ei tea ometi õiget seletust anda, kudas Tõnn pidi härja huikamise, koera haukumise ja kurika paukumise kinni võtma. Teisal käidi küünlaga iga looma juures ja paluti: „Oh sa püha Tõnnike, õnnista meie leivakannikat, õnnista meie liharaasukest, õnnista meie õllenatukest!“ Küünlaga kõrvetati loomade karvu, sellest loodeti loomadele tervise jätku. Teisal lasti loomi künast kaeru sööma, kuhu õlut peale tilgutatud. Loomade söömise ajal hüppas peremees, perenaine veise lõa otsas ja hüüdis: „Tere, tere, püha Tõnnike! Oled sa mind selle aja üles pidanud, siis pea see aasta veel!“
Peale tõnisepäeva peeti Tõnni auks vanasti veel mihklipäeva aegu püha, millal niisamasuguseid tempa tehti kui Tõnni nimepäeval. Kõik need tembud tunnistavad, et kui Tõnni ka esimeses reas sigade kaitsjana austati, talt ometi niisama kõigile loomadele kaitset ja sigidust loodeti. Alles teises reas esineb ta vilja sigiduse andjana. — Peale nimetatud päevade ohverdati Tõnni vakale rohkesti neljapäeval, aga muilgi päevil ei unustatud ohverdamist.
Nagu Uku vakale, ohverdati Tõnni vakalegi osa kõigest, mida majas keedeti, küpsetati, söödi, joodi, valmistati. Isegi raha pandi, kui seda saadi, Tõnni vakka. Vändras tehti kudumise ajal väiksed kindad ja sukad ja pandi Tõnnile vakka, isegi särk õmmeldi Tõnnile ülikonna kõrval. Aeg-ajalt tühjendati Tõnni vakka; enamasti põletati sissepandud toiduaineid. Vakast saadud raha eest aga osteti kõrtsist keelekastet.
M. Weske teadete järele oli ülemaid ja alamaid Tõnna. Küünla vanadus määras Tõnni iga. Küünalt püüti sagedasti rasva sisse kastes suuremaks kasvatada, sest suurem, jämedam küünal pidi rohkemini mõjuma. Puust ja metallist tehtud Tõnnide vahel ei kuule niisugust vahetegemist. Vanema Tõnni majasse tulid Tõnni austajad sagedasti kokku nõu pidama ja Tõnni tegusid seletama.
Tõnni kultus kestis Vändras kõige kauemini, Eesti ärkamise ajani. Tihti väidetakse, nagu oleks õpetaja Karl Körber Tõnni kultuse kaotanud. Küll pidas ta sõnadega sõda Tõnni austamise vasta, aga tegelikult ta ometi seda ei suutnud kaotada. Kaotajaks sai opmann Roos ehk teisendi järele Rosenberg (Oma maa III, l. 94). Kuna Körber usuliselt seisukohalt Tõnni vasta võitles, ajas Roosi hävitamisele ainult püüd rahvast vihastada, ärritada. Roos võttis enesega mõne poisi kaasa, läks taludesse, kus teadis Tõnnisid olevat, tungis aitadesse, lõhkus Tõnni vakad puruks, viskas vakkade sisu laiale, raha aga viis kõrtsi, kus ta abilistele õlut ja viina ostis. Nii käis opmann järjekindlalt kõik talud läbi. Mitmed peremehed, kes opmanni tulekut kartsid, hävitasid enne seda juba ise Tõnni vakad ära, nii et opmann hiljemini ilmudes enam midagi ei leidnud. Kus aga Tõnn olemas oli ja peremees opmanni selle juurde ei tahtnud lasta, tarvitas opmann peremehe kohta ratsapiitsa, nii et Tõnn kudagi viisi hävitusest ei pääsnud. Weske teatel hävitati viimne Tõnn Vändra kirikuvallas, kuhu opmann omal ajal ligi ei pääsnud, aastal 1873 (E. K. S. Aastaraamat 1879, l. 40).
Rahvas on arvamist avaldanud, nagu oleks Tõnn eestlaste esivanem olnud. Kui rahvas niisugust väidet avaldas, Tõnn olla ta esivanem, ei avaldanud ta oma tarkust, vaid munkade tarkust. Mungad võisid täie õigusega Tõnni = Antoniust oma esivanemaks nimetada, sest see mees sai nende seisuse esimeseks teerajajaks. Kuuldes, kudas mungad Antoniust = Tõnni esivanemaks hüüdsid, hakkas rahvas nende väidet järele rääkima ja nii tekkis väär-arvamine, nagu esineks Tõnn eestlaste esiisana.
Omal ajal püüdis A. Põrk Tõnni vakka Toone vakaks teha, väites, et Tõnn Toonest tekkinud ja vakk algupäraselt surnutele annete vastavõtmiseks määratud (Postimees 1903 nr. 99). Tõsi on, et surnutele muiste ohvrianda viidi ja ühes kui teises ohvris palju ühist leidub, aga me läheksime ometi liig kaugele selles väites, sest järjelikult peaksime ka Uku vaka surnute vakaks tunnistama. Tõenäoline igatahes, et Tõnni vakk ja Tõnn osa austamist ja ohvrid kelleltki vanemalt Eesti olevuselt omandanud. Mööndada tuleb, et Tõnni vakk eneses Uku kui ka surnute austamist võib sisaldada, aga niisama hästi võisid hiljemal ajal Tõnni vakale määratud ained varemini majahaldijatele kuuluda. Uku ja Tõnni vakas leiduvad koduse ohvrialtari algidud. Ülepea näib, et Tõnn Pärnumaal ja mitmes kohas mujalgi Uku vaka enese eest ära tõrjunud ja ise asemele astunud. Osa Uku ohvrid on lihtsalt Tõnni peale üle kantud. Võimalik, et see kiriku mõjul sündis. Preestrid ei sallinud paganusest pärit oleva Ukut, kuid Rooma usu Antonius oli nende meelepäraline mees. Tõnn isegi tõrjus peale selle mingisuguse vanaaegse vaimlise olevuse, keda raske kindlaks määrata, enese eest ära ja võttis valitsusekepi oma kätte. Uku võis see kõrgem olevus vaevalt olla, sest mitmed paganusesse ulatavad tundemärgid Tõnni teenistusest ei sobi kudagi Ukuga ühte. Kes see paganlik kõrgem olevus olnud, kelle väe ja võimu Uku vaka kõrval Tõnn omandanud, ei julge ma otsustada. Dr. M. Buch nimetab Tõnni shamanismuse jätiseks, nagu votjakkide majaõnne kaitsjat Vorsud, kellele „kualas“ ohverdati (Suomalais-Ugrilaisen Seuran Aikakauskirja XV). Otsekohesest sugulusest votjakkide kõrgema olevusega ei või igatahes juttu olla.