Eesti uuem mütoloogia/Põrgu
PÕRGU.
Vanades juttudes puutume tihti põrguga kokku. Kuid alati on sel põrgul uuema aja lõhn, ristiusu maik juures.
Legend jutustab, et ennemuiste kõik inimesed pärast surma põrgu saanud, Aadamist peale Õnnistegijani. Ainult Eenok ja Eelias pääsnud taeva. Legend ei tea ometi kinnitada, et vagad inimesed põrgus ennemuiste piina kannatanud. Põrgus valitsenud pimedus. Alles Saalomoni tulekuga tulnud valgust põrgu, Ristija Johannese tulekuga veel enam ja Õnnistegija tulekuga läinud põrgu päris valgeks. Õnnistegija päästnud kõik hinged põrgust lahti, ainult Kaini, Juudast ja Saalomoni mitte, kaht esimest nende pattude pärast mitte, viimast sellepärast mitte, et ta oma tarkust üles näitaks ja ennast tarkusega põrgust päästaks.
Ühe Võnnust üleskirjutatud jutu järele määranud Vanataat kurjuse suurt kasvamist nähes kurjuse pesapaigaks põrgu. Missugune see põrgu olnud, selle kohta ei anna jutt seletust.
Teistest juttudest kuuleme, et põrgu maa all olnud. Põrgu tuletanud maapealist maailma meele. Seal kasvanud niisama puud ja põõsad ja rohud, seisnud niisamasugused hooned. Vanemate rahvajuttude järele ei teatud seal põletavast tulest midagi. Põrgu peremeest võib maapealse valju, kurja peremehega võrrelda, kes orjadele ööl ega päeval õiget rahu ei anna, vaid neid alati sunnib tööd tegema. Need, kes põrgu satuvad, peavad seal orjama. Harukorral kipub põrgu peremees nende elu kallale. Surmaga aga on kõik otsas. Ülepea saavad vanemate juttude järele elusad põrgu, surnutel pole seal midagi tegemist.
Hilisemad rahvalaulud võrdlevad põrguelu orjaaegse mõisaga. Nii öeldakse ühes rahvalaulus:
Mis on elu elvitissa |
ja teises rahvalaulus võrreldakse seda elu niisama:
See on põli põrguessa, Pääsen kui soe suusta, |
Muidu aga on rahvalaulud põrgu kirjeldamise poolest kained.
Seda enam oskab Kreutzwaldi „Kalevipoeg“ põrgut maalida. Põrgu kirjeldus leidub 13., 14. ja 18. laulust. Ei või suuremast jaost põrgu kirjeldamisest öelda, et Kreutzwald seda rahvaluule alusele oleks põhjendanud.
13. laulu põrgu kirjeldus läheb veel korda. Ketramist põrgus leidub muustki rahvaluulest, niisama, et põrgus kaks ämbrit seisnud, üks jõudu kasvatava, teine jõudu kahandava vedelikuga. Rahvaluule alusel seisavad ka mõõk, vits ja kübar põrgu seinal.
14. laulus algab päris põrgu kirjeldus, kuid see kirjeldus ei leia rahvaluulest põhjendamist. Põrguneiud lähevad Kalevipojale põrgut näitama. Jõuavad esimesesse tuppa. Tuba on rauast tehtud. Seda tuba nimetatakse orjapoiste varjupaigaks, kus neid piinatakse. Järgmine tuba on vasest tuba. See olevat orjatüdrukute varjupaik, kus neid vaevatakse. Edasi minnes jõuavad nad hõbedasesse tuppa. See on põrgu peremehe igapäevane tuba, kus ta puhkab. Kuldtuba viimaks on põrguperemehe pidutuba, kus ta pidupäevi mööda saadab.
Kuldväravatest läbi sammudes jõuab Kalevipoeg neidudega siidisesse, siis sammetisesse ja viimaks poortidest tuppa, siidlaste, sarnmetlaste ja poortlaste pidude ruumidesse. Sellega ei saa rahvaluule midagi peale hakata.
Niisama puudub alus põrguõue kirjeldusel:
Maa oli selge rahane, |
Edasi kuuleme seitsmest põrguaidast. Üks ait raudkivist, teine paekivist, kolmas kanamunast, neljas hanemunast, viies vikikivist, kuues kotkamunast, seitsmes siurumunast. Põrguaitadest teab rahvaluule küll jutustada, aga et neist mõni munast ehitatud, seda ei tea rahvaluule, niisama, et põrgu laudad luudest ehitatud.
Põrgu kirjelduse järele annab „Kalevipoeg“ veel põrgu peremehe kohta seletust. Õõnes maa sees on seitse ilma, kus surnud rahvasugusid Sarvik valitseb. Ainult korra aastas annab ta surnutele luba varjuriigist välja tulla omakseid vaatama. Siin astub Kreutzwaldi tahtmise järele Sarvik Toone ametisse. Esivanemad ei teadnud Sarviku valitsusest surnute üle midagi, küll aga Toone ehk Mana valitsusest.
Kreutzwald kõneleb seitsmest põrgutoast ja seitsmest põrguaidast. Põrgu seitsme toa ja seitsme aida kohta ei ole ma rahvasuust jälgi leidnud, küll aga seitsme põrgu kohta üleüldse. Põrgu kohta leiduvad J. Sõsteri teadete järele Viru-Nigulas järgmised ütlused: eespõrgu — hea põrgu, tagapõrgu — tapapõrgu; ehk jälle: eespõrgu — hea põrgu, viimne põrgu — vilets põrgu; seitsmes põrgu — s-a põrgu. Viimast põrgut hüüab rahvas vahel ka kitsepõrguks. Teisest põrgust kuuenda põrguni ei ole rahvasuust põrgu kohta iseäralikka nimesid kuulda olnud. Paavstiusu kuulutajad kõnelesid mitmesugusest põrgust ja nende eeskujul lõi rahvaluulegi hiljemal ajal seitse põrgut.
Muu kirjeldus Kalevipoja võitlemisest Sarvikuga kaldub rahvaluule sellekohastest teadetest vähem kõrvale.
18. laulus kirjeldatakse mõnesuguseid takistusi Kalevipoja põrguteel. Neil takistustel puudub niisama kindel alus, vähemalt rahvaluules. Niisama ei ole ma alust leidnud Sarviku suure sõjaväe saatmisele Kalevipoja vasta ega surnud Linda eestleidmisele põrgust. Jõudu andva joogi joomine sellevasta seisab kindlal põhjal.
19. laul jutustab võitlemisest Kalevipoja ja Sarviku vahel, kusjuures Kreutzwald jällegi Lindat laseb pojale õpetust anda. Rahvaluule laseb võitlemist ilma Linda abita Kalevipoja kasuks lõppeda. Kalevipoeg seob Sarviku kalju külge ahelatega kinni, jätab ta sinna, võtab põrgust kullakotid selga ja läheb nendega oma teed maa peale tagasi.
20. lugu laseb Kalevipoja valge hobuse seljas põrgu väravasse sõita. Kalju äärde jõudes kuuleb Kalevipoeg hüüdu: „Raksa kalju rusikaga!“ Kalevipoeg lööb; jääb kättpidi kaljusse kinni põrgu väravaid vahtima, et põrgu peremees välja ei pääseks. Kuidas peab Sarvik aga pääsma, kui ta ahelatega kalju küljes põrgus kinni on? Olgu siis, et põrgulased ahelaid püüavad katki viilida. Üks Helmest J. Karu üleskirjutatud legend kõneleb, et Jumal, mitte Kalevipoeg, põrgu peremehe ahelasse pannud, põrgu sulased aga ahelaid katki püüavad viilida. Vana aasta õhtuks on ahelad nii peenteks kui niit viilitud. Siiski ei pääse põrgu peremees lahti. Niipea kui kell 12 lööb, lähevad põrgu peremehe ümber ahelad korraga jämedateks. Rahva arvamise järele on põrgu peremees põrgus ahelates kinni ega saa sealt enam tulla maailma kurja tegema. Ühe teisendi järele valvab Kalevipoeg, raudpomm käes, põrgu väravas. Niipea kui vanapagan põrgust tahab välja tulla, virutab Kalevipoeg talle raudpommiga pähe. Sedaviisi ei pääse vanapagan enam põrgust välja. Mitmed teisendid täiendavad lugu veel sellega, et Kalevipoeg põrguväravas vahti peab, nii et põrgu peremees kuidagi välja ei saa, kui ka ta sulased ehk kuidagi jõuaksid ta ahelatest lahti päästa. M. Veske kuulis kord järgmise ütluse (Sitzungsbericht der Gel. Estnischen Gesellschäft 1877, l. 37): „Mis meil nüüd viga! Nüüd on õige hea! Kalevipoeg on põrguhaua vahiks, ei lase inimeste hingi sisse ega vanapaganaid välja!“
M. Veske jutustab ülemalnimetatud aruandes edasi, mida ta põrgu kohta Kalevipojast rahvasuust saadud teisendite järele kuulnud.
Keset põrgut oli ümmargune järv mustjassinise veega. Järve ääres kasvasid puud, puude okste külge olid inimesed ahelatega seotud: All põles suur tuli ja koledad leegid lõid ahelates olijate külge. Tuletegijate kohta puuduvad teated. Põrgu tuli teeb ainult inimestele valu, põrgu puud ei tunne aga tulest midagi.
Kõik inimesed ei ole põrgus ahelatega puude külge seotud, vaid muist pahategijaid keedetakse kateldes. Kalevipoeg näeb põrgus palju katlaid, kõigil inimesed sees keemas. Kõige esimeses katlas, mis Kalevipojale silma puutub, on nägus neitsi, kuningatütar. See kuningatütar on oma lapse ära tapnud ja sellepärast peab ta nüüd valu kannatama.
Kui Kalevipoeg kuningatütre ligemale astub, kargab see katlas üles ja alla. Kalevipoeg heidab armu kõikide peale, keda põrgus piinatakse, ja päästab kõik vabaks. Nagu kindral sõjaväe ees, sammub Kalevipoeg põrgu vangide ees ja viib nad põrgust välja. Ise aga hoopleb Kalevipoeg:
„Mul on taskus taeva võtmed, |
Veske ütlust, nagu annaks ülemaljutustatud teisend Kalevipoja põrgu kohta selgeid teateid, ei või ma maksvaks tunnistada. Vähemalt mitte ses mõttes, nagu annaksid need teated esivanemate arvamisest põrgu kohta muistsel ajal aru. „Selged teated põrgu kohta“ ei ulata kaugemale kui keskajani, võib olla, ei nii kaugelegi! „Selged teated põrgu kohta“ kannavad selgeid ristiusu märkisid. Need avaldavad ainult rahva hilisemaid arvamisi põrgu kohta, arvamisi, mis kirikuõpetuse mõjul tekkinud.
Legendid lasevad Õnnistegijat põrgusse minna ja sealt hinged välja tuua. Õnnistegija sammub eel ja hinged järel. Hingedel on põrgus palju vaeva kannatada olnud, nüüd on korraga kõige vaeva lõpp. Selle Õnnistegija hingede päästmise loo on rahvaluule nüüd Kalevipoja tööks teinud. Tähendab: rahvas tunneb praegu lugusid, mis jutustavad, et Õnnistegija hinged põrgust päästnud. Nende lugude kõrvale astuvad teisendid, mis Õnnistegija asemele Kalevipoja pannud, seega ristiusu aineid Kalevipojaga seganud.
Ennemalt tähendasin, et rahvalauludes põrguga kõrvuti sõna elveti esineb, nagu:
„Mis on elu elvetissa |
Neus, Estnische Volkslieder I, l. 32, leidub koguni järgmine paralleelrida:
„Parrem põlv on põrguassa, |
„Hilveksessa“ on igatahes väänatud sõna. Laulja kuulis „elveti“ sõna. See oli talle võõras, ei jäänud hästi meelde. Ta unustas tundmata „elveti“ sõna ära ja moondas seda „hilvekseks“ ehk vahetas kohe enesele tuttavama „ilvese“ sõnaga ära, hoolimata sellest, kas ilves laulu sisusse sobib. Kõigiti tuleb Neusi rahvalaulus „hilveksessa“ asemel „elvetissa“ lugeda.
Mida tähendab aga „elveti?“ Praegune põlv ei tunne seda sõna. Elveti on vanemal ajal rootslastelt laenatud. Rootsi keeles kuulub sõna „helvete“ Rootsi keeles laenasid omal ajal sellesama sõna soomlasedki. Soome keeles kannab põrgu „helvetti“ nime. Piibli põrgu sõna tähendatakse Soome keeles helvetiga. Muidu tarvitavad soomlased kurjuse kodu tähenduses veel „horna“ sõna.
Rootslaste elveti seisab vanade germaanlaste „Hel“ nimega ühenduses. Hel oli vanade germaanlaste surma ja altilma naisjumal, kes kurja kätte tasub. Hel’i elukohta hakati helvetiks hüüdma. Kui Hel hiljem rahvausust jumalana kadus, jäi ta kohana edasi elama. Helest tekkis sakslaste „Hölle“ = põrgu. Vanemal ajal nimetati Hel’i elukohta „helheimiks“ Meie keeles oli helveti vanemal ajal laialdaselt tarvitatav, nüüd elab ta ainult rahvalaulus edasi.
Niisama kui „helveti“, on „põrgu“ sõnagi võõrastelt omandatud.
Slaavlaste kõuejumal, müristaja, kandis Peruni nime. Temast kõneleb juba Nestori ajaraamat. Sealt kuuleme, et Igor 945 greeklastega lepingu teinud ja see vandega kinnitatud. Kristlased vandusid Püha Eelia kirikus, paganad aga Peruni kuju ees. Kristlastel oli Peruni asemele juba Eelias astunud. Nagu paganad uskusid, et Perun pilvedel oma vankriga sõidab, uskusid kristlasedki sedasama, ainult vahega, et nad sõitjaks enam paganate jumalat Peruni ei pidanud, vaid Eeliast.
Peruni võimuvald on taevas. Sealt saatis ta pea pilvi, pea päevapaistet, pea müristamist, pea vihma ja lund. Vaenlasi kiusas ta nooltega taga ja viskas neile nooli pihta, kui ta nende ligi pääsis.
Vladimirist kõneldakse, et kui ta 980 Kiievisse valitsejaks sai, ta linna ligidale mäekünkale jumalatekujud üles seadis. Neist nimetatakse esmalt Peruni. Peruni kuju oli puust nikerdatud; pea hõbedast, juuksed ja habe kullast, jalad rauast. Kui hiljemini Vladimir enese laskis ristida, käskis ta jumalate kujud ära hävitada. Nad löödi puruks ja põletati tulega ära. Perunist kardeti, et ta tules ei põle; oli ta ju kõuejumal, kelle valitsuse all taevane tuli seisis. Tule vastand vesi pidi Peruni päevad lõpetama. Tema seoti hobuse sabasse ja veeti alla Dnjepri äärde, kus ta jõkke uputati.
Niisama uputati taevase tule valitseja Perun hiljem Novgorodis. 991 tuli Novgorodisse peapiiskopp Jakim ja leidis sealt Peruni kuju eest. Tema katsus kohe seda paganuse nähtavat jäänust hävitada. Nagu Kiievis, arvati Novgorodiski kõige paremaks tule valitsejale veega ots teha. Peruni kuju uputati Volhovi jõkke. Räägitakse, et üks mees teisel hommikul vaatama läinud, kas Perun veest välja ei ole ujunud. Ta ei leidnud Peruni kuju kuskilt; visanud kepi vette ja läinud rõõmuga koju. Sinna kohta aga, kus Peruni kuju seisnud, ehitatud hiljemini klooster (Фаминцынъ, Божества древнихъ славянъ, lk. 33).
Kuidas kirik ka Peruni vastu võitles, ei ole ta usku tema sisse täiesti rahva südamest suutnud kaotada. Mitmes kohas tähendab venelaste seas Perun praegu veel müristamise- ja välgujumalat. Valgevenelased teavad Perunist rääkida, et ta suure kasvuga, mustade juustega, mustade silmadega ja kuldhabemega olevat, paremas käes vibu ja pahemas nooled (Lännetär I, 220). Ta sõidab mööda taevast ja viskab tuliseid nooli. Tveri ja Rjäsani kubermangus vannutakse praegu veel „Pärigu sind Perun!“
Perunile olid hiied pühendatud. Ükski ei tohtinud neisse hiiepuudesse puutuda ega hiiest midagi tuua.
Perunile ohverdati tihti templites, kus tema kuju seisis. Ohverdati loomi, aga ka vangivõetud vaenlasi; isegi isad ohverdanud mõne korra poegi (Kurts, Mythologie, lk. 622). Kel midagi ei olnud tuua, pühendas Perunile vähemalt juuksed ja habeme. Tema kuju ees põles tuli, mis iial ei tohtinud kustuda.
Poolakate Perunil oli Vilnas tempel, kus kuju ees niisama alaline tuli põles. Kuju ümber olid päevajumalad. Määrimaal seisis Peruni tempel pühas tammikus Brünni ligidal. Kujul oli teises käe oda, teises ader.
Kuigi meie esivanematel venelastega kokkupuutumist oli, on Perun neile ometi võõraks jäänud, vähemalt ei ole nad ta nime laenanud. Seda enam on aga leedulaste Perkunos meie esivanemate seas mõju avaldanud.
Vanadel preislastel ja leedulastel seisid jumalate eesotsas kolm kõige tähtsamat jumalat: Perkunos, Potrimpos ja Pekolos. Nemad austasid neid jumalaid pühades hiiemetsades, nimelt tammikutes. Niisugust kohta kutsuti Romoveks, millest Duisburg oma 1300. aasta ümber kirjutatud rüütlikroonikas seletust annab. Esiotsa tähendas Romove püha hiit, jumalate elukohta üleüldse, hiljemini sai ta aga kohanimeks ja on niisuguseks siiamaani jäänud. Romoves kasvas kuue sülla jämedune püha hiietamm. Puu ümber mõne sammu peal oli rätikutest aed tehtud. Ligidal asusid vaidelotid. Ainult kõige tähtsamad, nimelt „krived“, tohtisid Perkuni kuju juurde püha tule äärde minna. „Krive“ oli ülempreester ja ülem kohtumõistja. Laskis keegi preester tule ära kustuda, siis nuheldi hooletust tulesurmaga, s. o. ohverdati Perkunile. Saksa rüütlid hävitasid ristiusu ajal Romove ära ja põletasid püha hiietamme maha.
Romoves pühade tammede all seisid kõrvuti Perkunos, Potrimpos ja Pekolos. Nagu Perun slaavlastel, oli Perkunos siingi müristamise-jumal; ta kuju ees põles jäädav tuli. Tule toiduseks tarvitati ainult tammepuid. Perkunost kujutati parajas meheeas, tulipunase näoga, musta habemega, vihase näoga ja tulekrooniga. Potrimpos kandis nooremehe kuju. Pekolos oli tulejumal, ühtlasi aga ka surmavalitseja, põrgu peremees; teda kujutati raugana. Tema ees seisid inimeste ja loomade luud.
1500. aasta paigu kõneleb J. Lasicius üht ja teist Perkunist. Ta ütleb, et möödaläinud müristamise järele rahvas Perkunile tänuks ohverdas ja rahvalaulud meest keelavad niisugust neidu naiseks võtmast, kes tamme juurde ei lähe ega Perkunile ohverda. Muidu tähendab Lasicius veel: „Neil on Percunos müristamisejumalaks. Kui ta taevas müristab, võtab põllumees mütsi peast, kannab seareie põllule ja palub: „Taltsuta ennast, Percunos, ära läkita mu põllule ikaldust, sest ma annan sulle selle seareie.“ Aga kui müristamiseilm möödas, sööb ta liha ise (J. Lasicii Poloni de diis Samagitarum libellus).
Kui ka jumal Perkun preislastel ja leedulastel enam-vähem unustatud, elab jumala nimi praegu veel rahva suus müristamise tähenduses edasi. Preislased nimetavad teda Percunis, leedulased Perkunos ja Perkunija ja lätlased Perkons, Pehrkunus. Kui müristab, ütlevad leedulased: „Perkunos granja“ s. o. kõueke müristab. Ehk kui kedagi neetakse, öeldakse: „Et Perkunos sind purustaks!“ Ehk jälle: „Kui ometi Perkunos tõuseks ja sind kümme sülda sügavasse maa sisse lööks!“ (J. Lautenbach, Magazin, herausgegeben v. d. Lettisch-Literärischen Gesellschaft, 20. köide, 2. ja 3. vihk).
Leedulastega kokku puutudes said esivanemad nende jumalategagi tuttavaks, nimelt Perkuniga ja tema omadustega. Ja mitte ainult eestlased, vaid ka soomlased. K. Soikkeli arvab (Lännetär, l. 222), et tutvunemine kauplemise teel sündinud, siis kauplemise teel soomlased enestele sõnad „piru“ ja „perkele“ laenanud, nimelt alles hilisel ajal, sest et neil müristamisejumalaga enam tegemist ei ole. Isegi laplaste sekka on pärgel tunginud. Tarku nimetavad laplased tihti „pärkel gadse’ks“, pärgli seltsimeesteks.
Eesti „pärgel“, „pergel“, „põrgel“ ja „põrgu“ juhatavad meid tingimata leedulaste Perkuni juures. Esiti laenasid eestlased „pergel“, „pärgel“, siis aga selle asukoha põrgu. Eestlaste laenu kohta annab nimelt selgust Goesekeni „Manuductio ad Linguam Oesthonicam“ 1660. aastast. Sealt loeme „Perckun Nohl“ Ses sõnas on Perkuni nimi selgesti olemas. Et omastavas vanasti lõpul -n seisis, võeti võõras nimi noolega ühenduses, nagu ta võõras keeles kuulus. Kui hiljemini -n omastava lõpust kadus, sündis Perkun sõnast „pergu“ ehk praeguse ütlemiseviisi järele põrgu. Goesekeni ajal tarvitati aga juba põrgu sõnagi, sest Heinrich Müller kirjutab oma jutlustes tihti „pörgku’st“ Ülepea on „pärgel“ sõna harukorral tarvitusel, selle vasta aga „põrgu“ enesele igal pool õiguse nõudnud.
Saarlased on Perkunist „Pärkmanni“ teinud, lõpu „un“ „manniks“ moondanud. Pärkmann on müristaja taevas, mängib kõueajal iseäralikku pilli. Kui ta kord magamise ajal oma pilli laskis ära varastada, heitis Vanataat ta taevast maha ega lubanud enne tagasi tulla, kui ta oma pilli kätte saanud.
Põrgu ei ole ainus sõna, mis isiku järele nime saanud. Just niisama on meie taevaga sündinud. Devas, daevas, deva j.n.e. tähendas esmalt vaimu, kes taevas elas; aga aja jooksul päris praegune taevas selle nime enesele. Taevas tähendas kohta, kus vaim asus, nagu meil põrgu kohta tähendab, kus kurivaim asub.
Kuidas muutus leedulaste kõuejumal „põrguks“? Kui see muutumine ristiusu tuleku ajal sündinud, siis ei ole seda muutumist raske mõista. Paganuse ajal esivanemad põrgut ei tunnud, vähemalt mitte ristiusu sarnast põrgut. Toonela ja Manala olid paigad, kuhu esivanemad paganuse ajal oma surnud saatsid. Sellepärast on raske oletada, et esivanemad põrgut juba enne ristiusku tundsid, kuna teiselt poolt „perkele“ tundmine Soomes meid ometi paganusesse tahab viia, sest vaevalt võib arvata, et ristiusu „ajal „perkele“ Leedust Soome rännanud. Laenasid esivanemad ristiusu toomise ajal leedulastelt põrgu, siis vist sel põhjusel, et Perkuni ees alati tuli põles, Perkun alati tulega ühendatud oli ja Perkunile vahel inimesigi tulesse ohverdati. Perkuni tules leidsid ristiusu toojad põrgu tulele vastava keha. Jäädava tulemõiste puudusel Eesti keeles hakkasid ristiusu toojad Piibli tulepaika ja saadana eluaset leedulastelt laenatud perkun-, pergu-, põrgu-sõnaga nimetama.
Raskemaks läheb laenu seletus, kui arvatakse, et põrgu juba paganuse ajal laenatud. Mis sundis esivanemaid mõistet muutma, et nad kõuejumalast põrgu tegid?
Tähelepanemiseväärt on, mis Julius Lippert „Christenthum, Volksglaube und Volksbrauch“ (l. 437—459) kirjutab: „Ei ole kogemata, et kõik paganuse jumalad ristiusus kurivaimudeks on muutunud. Raske on kurati rahvaliku mõiste kohta otsustada, kas see ristiusust või paganusest pärit on. See mõiste ei või olla olemas, ilma et selle olemist juba enne ristiusku oletataks, aga need ristiusulised mõisted ei oleks seda sisu saanud ilma kristlik-juudalise kuradi mõisteta. Paganaline see mõiste üleüldse ei ole ega ühti täielikult Piibli mõistessegi. Mis ses viimati nimetatus päris võõras kristlikule õpetusele on, on just paha, nimelt kõlvulise paha mõiste. Germaanlastele võivad kõik vaimud, veel kodused haldijadki, endid pahadena näidata, aga nad ei ole kõlvuliselt pahad. Kirikuõpetuse järele, nagu Augustinus seda määranud, pidid kõik Germaani jumalad, suured kui väiksed kurivaimudeks ehk kuratiteks muutuma.
Mis Lippert germaanlaste jumalate kohta ütleb, maksab meiegi olude kohta. Meie ristiusu elu sai Saksamaalt alguse. Nagu Saksamaalt rahvajumalad kurivaimudeks tembeldati, nii meilgi, tembeldati nimelt Leedu Perkun „pärgliks“ ja ta elukoht „põrguks“ Sedaviisi on võimalik, et Perkuni nimi meile juba paganuse ajal laenati, aga et see nimi alles ristiusu ajal meie praeguseks „põrguks“ muutus. Vist segasid esivanemad kaks Leedu jumalat ära, võtsid teiselt nime ja teiselt teod. Perkun oli üks kolmikjumalatest. Perkuni kõrval seisid Potrimpos ja Pekolos.
Lätlased nimetavad Pekolost Pekkals’iks ja põrgut „pehkl’eks“ Muidu leidub lätlastel Perkuni nimelisi kohti Kura- ja Liivimaal. Perkuni kivideks nimetatakse välgu purustatud kiva.
Potrimposest ei leia meie Eestist jälgi, ennem Pekolosest. Pekolos oli kaduvuse, surma ja altilma jumal. Võib olla, ehk segasid esivanemad Perkuni ja Pekolose teod segamini ja nii sündis Perkunist seda hõlpsamini põrgu.
Kes teab, ehk oli Perkun kodumaal ja mujalgi aja jooksul oma taevalisest aupaistusest kaotanud ja kuirja loomu ehteid enesele lisaks saanud. Sinnapoole tähendab umbes 100 aastat peale ristiusu tulemist kirjutatud „Riimikroonika“, vendide maalt tulnud Barwinist kõneldes:
Dass der Teufel ihr Führer war, |
Ja edasi jutustades tähendab „Riimikroonika“ Barwini sõjasalga mere üle minekust (rida 1436—1437):
Perkun, ihr Abgott, das verlieh, |
Igatahes tuleb viimast sõna Perkuni „põrguks“ muutmises ristiusu teenuseks arvata. Ristiusk lisas sellele põrgule kõik need omadused juurde, mida paganuse ajal ehk veel ei tuntud.
Perkuniga lähedas ühenduses seisab Skandinaavia Fjörgyn, kes vahel Thori emana esineb, kuid ka mehe kujul tuntakse Fjörgyni. Gooti keeles päris hiljemini fairguni mäe tähenduse. Muudetud Perkuni, Fjörgyni tähendus andis eestlastele põhjust „põrgut“ Manala tähenduses tarvitada, ja sellele põrgule lisati ristiusu päevil veel tuli ja saadan juurde.
PÕRGU PEREMEES.
Lõpuks veel mõni sõna põrgu peremehe, Eesti kurati kohta. Nimi „kurat“ oli tingimata juba enne ristiusku esivanemate keskel tuttav, kuid hirmsaks kolliks muutus kurat alles ristiusu mõjul. Ristiusu esitajad tarvitasid paganate jaoks hirmutist ja selleks tehti kurat, kelle nad võimalikult koledaks maalisid, teda sarvedega, sabaga, korstnapühkija välimusega ja iseäralikkudel juhtumistel tuld sähvavate hammastega varustades; ta püüd käib sellepeale, inimesi enese alla saata ehk koguni kohe tappa. Lühidalt: ristiusu mõjul arenes endine kuri vaim — kurat — verejanuseks tiigriks, kui mitte hirmsamaks, kusjuures piibli andmed kurati kohta hoopis unustati. Ristiusu kuulutajad ei leppinud kurjuse ühe esitajaga, vaid moondasid kõik paganuse vaimud ja haldijad kuratiteks, nii et viimseid maailmas enam liikumas oli kui nende vaenlasi hunte (vd. Eesti mütoloogia I, l. 147—153). Keda nad kohe ei murra, neid püüavad nad põrgu vedada. Aga isegi nende maapealsete ohvrite hinged viivad nad põrgu kaasa. Halbu inimesi ja enesetapjaid ilmuvad nad alati põrgu viima. Nende järele sõidavad nad tavalisesti öösi tõllaga, mustad täkud tõlla ees. Need täkud on kas niisugusteks moondatud kurjad mõisnikud ehk muud ülekohtused isikud.
Kõigist haldijatest ja vaimudest lisa saades muutub kuratite arv leegioniks. Hea meelega viibivad nad just kirikutes, kabelites, surnuaedadel. Seal esinevad nad peaasjalikult jälle suurte pühade öödel, nagu jõulu, uue aasta ööl, peavad oma alamatega mõne korra kirikus isegi pidu. Siiski tükivad nad muulgi ajal niisama kirikutesse; nad teevad Jumala templi täiesti oma templiks ehk Jumalale kirikut ainult jumalateenistuse ajaks jättes. Aga jumalateenistuse ajalgi ei lahku iga kurivaim kirikust, vaid ennast seal nägemataks tehes valvab ta hoolsalt kirikulisi ja kirjutab üles tukkujate ja mittetähelepanijate nimed hobuse nahale, kusjuures mõne korra nimed enam peale ei mahu; kirjutaja peab hammastega ja küüntega nahka venitama, et kõik nimed aset leiaksid. Lahkub kogudus kirikust, algab seal kurjade vaimude valitsus. Kirikud, kabelid ja surnuaiad on rahva meelekujutuses öösi kui mitte just põrgu eesõueks, siis ometi kurjade vaimude kõige armsamaks maapealseteks elukohtadeks moondunud. Öösi üksi kirikusse ehk kabelise minna tarvitab Kalevipoja julgust. Kartes kurjade vaimudega kokku puutuda, hoitakse pimedal ajal kirikutest ja surnuaedades nagu katkust eemale.
Teiselt poolt püüti mütoloogiliseks saanud kurati kurjust natuke nõrgendada. Usu esitajad tutvustasid kurjuse printsiipi saadana ja luciferi nime allgi. Ülepea ei ole lucifer Eestis sügavamaid juuri ajanud; kus ta neid ajanud, seal on nimi mõnekorra „luusiveereks“ moondunud; seda enam tuntakse saadanat. Rahva teate järele tüdineb lucifer Jumala teenistusest ära ja soovib ise peremeheks hakata. Vastakaaluks loob Jumal hulga inglid, aga muist neid kaldub hiljemini saadana, luciferi poole, kuni viimne viimaks taevast alla heidetakse ja maa peale sattudes selle valitsejaks saab. Kohe muudab maa kuju; valgus kaob, alaline öö algab; kõik elu langeb maa peal surma hõlma, kuni Jumal maailma peale armu heidab, maailma uuesti elustab ja inimese loob. Lucifer, saadan moondab enese maoks ja maona läheb tal korda jälle inimest oma võimuse alla saada. Vaevalt sünnib Õnnistegija maailmapäästjaks, kui juba lucifer Heroodest taga kihutab lapsi Petlemmas tapma, lootuses, et päästja otsa saab. Esimene katse ei õnnestu; teine õnnestub paremini; Päästja saab surma. Põrgu minnes Päästja hinge vasta võtma, tunneb lucifer, saadan, et tema ise korraga ahelatesse pannakse. Küll püüab lucifer ahelaid katki viilida, jõulu ajal jõuab ta peaaegu sihile, aga korraga omandavad nad endise paksuse. Alles viimsel päeval pääseb saadan lahti. Saadanaga, luciferiga vahetub nimi pärgel ehk muu.
See ehk vastakaaluks kuratile lendu lastud legend ei suutnud kaugeltki sügavale rahva ridadesse tungida; sinna jäi ikka edasi kollitama kurat kõige oma koledusega.
Sagedamini kui luciferi nime all esineb kõige kurjuse kehastaja Juuda nime all, iseäranis lõunapoolsete seas. Nagu lucifer, kuulutab nimi Juudaski kristlikku algupära. Juudas on iseäranis maias ristimata laste peale, keda ta oma lapse vasta katsub vahetada. Niisugune vahetus õnnestub tal mõnelgi puhul, kui last küllalt hoolsalt ööseti ei valvatud ehk tuli lasti toas kustuda.
Kuna vana rahvas mingisuguse kurjategeva olevuse nime ei tahtnud suhu võtta, vaid selle asemel ikka eufemistilisi sõnu tarvitas, kurati asemel vanapagan, paharett j.n.e., on kurat uuemal ajal eestlase iseloomuga nii kokku kasvanud, et ta sellele ligemal seisab kui särk ihule. Nagu „ja“ lauseid ühendab, nii ühendab neid ja veel lause vahelgi nimi kurat, kelleta mõni kõnet alustada, jätkata ega lõpetada ei suuda, ennast ja teisi tihti kuratiks nimetades. Igatahes püüab kurat Eesti ainuvalitseja osa esitada.