Eesti uuem mütoloogia/Muud pidustused
MUUD PIDUSTUSED JA LÕBUSTUSED.
Peale nende juba nimetatud pidude pidasid esivanemad veel muid pidustusi. Neist tuleks kõige pealt isiku nimepäev nimetada. Sündimisepäeva esivanemad ei pühitsenud, nagu rahva suur hulk seda praegugi ei pühitse. Küll aga pandi nimepäeva peale rõhku. Õpetas ju Rooma kirik, et pühaline seda isikut kaitseb, kelle nime keegi isik kannab, ja et seda pühalist ta nimepäeval iseäranis tarvis meelde tuletada, teda ta kaitse eest tänada ja austada. Vist ei suutnud nimepäeva pühitsemine ometi üleüldiseks muutuda, sest et palju isikuid nimesid kandsid, mille kandjat pühaliste seas ei leidunud; need nimed ulatasid paganusesse tagasi. Niisuguste nimede kandjatel puudus kindlaksmääratud nimepäev ja seega pühitsemise võimalus. Kiriku esitajad panid ometi ikka rõhku selle peale, et iga isik kristlikku nime, pühalise nime kannaks, ja kui keegi lapsele ometi paganlise nime annud, lisati kiriku esitaja poolt sarnasele isikule veel kristlik nimi juurde.
Rooma usu ajal hakati kirikute nimepäevi pidulikult pühitsema. Sakslased nimetasid niisuguseid kiriku nimepäeva pidusid kirikulaadaks, Kirchmesse; eestlased moondasid selle Kirchmesse „kirmasiks“ Seda peeti enamasti suveajal ja siis voolas niisugusele kiriku nimepäevale elanikka mitmest kihelkonnast kokku. Kuna ühel pool pidulikku jumalateenistust peeti, muutus pidu teisel pool täiesti ilmlikuks rõõmuavalduseks, palju enam veel kui meie laadad. Kuna laatadel pearõhk ostmise-müümise peal seisab, pandi seda siin lõbutsemise peale. Kirmasiks keedeti õlut, võeti lähkritega kaasa; peale selle müüsid mõisad seal veel õlut. Kirmas muutus täiesti joomapiduks. Kirmas algas juba laupäeval, sest laupäeval peeti ju kirmasi vesperit kirikus, kiriku juures aga ühtlasi rõõmupidu. Russov annab kirmasist järgmise kirjelduse:
Kui talupojad oma naistega, tüdrukutega ja sulastega laupäev mitme versta pealt suures hulgas kohale tulnud, hakkasid nad kohe jooma ja prassima ja oma torupillidega, mida õhtul mitme penikoorma peale kuuldi, rõõmupidu pidama, misläbi öö hommikuni kestis. Kui jutlus algas, läksid talupojad joobnult kirikusse ja lobisesid ja latrasid seal nii, et õpetaja nende kära pärast kuulda ega näha ei võinud. Selle peale kui nad niisama targalt kui enne kirikust läinud, algas jälle prassimine, tantsimine, laulmine ja kargamine, nii et paljude torupillide pärast kuulmine ja nägemine kippus kaduma. Nii on talupojad ja sulased ikka mitte ilma riiuta, tülita, tapmiseta ja suure paheta ja häbita teinud; junkrud aga, vabad, sakslased ja mittesakslased, kes midagi iseäralikku olid, käisid külalistega majast majasse ja pidasid mitu päeva lõbupidu. Niisuguseid kirmassid ei peetud mitte üksi apostlite, vaid ka Maarja ja pühaliste päevil.
Kirmassid on meie päevini Setumaal säilinud, kuna nad mujal nime järele täiesti kadunud, ehk kui ka vahel kiriku nimepäeva peetakse, on see pidu endise kirmassi iseloomu kaotanud ja enam lihtsa laada iseloomu omandanud. Setumaal sellevasta kestavad kirmassid edasi, ilma et neid alati kiriku nimepäeval ehk just kiriku juures peetakse. Setu kirmassid avaldavad täiesti lõbupidu iseloomu. Noored tütarlapsed ja poisid tulevad hulgakaupa kokku ja viidavad lauldes ning tantsides aega. Teised jälle haaravad kätest kinni ja kiigutavad endid edasi-tagasi. Vanemad inimesed vaatavad pealt, kudas nooremad lõbutsevad. Kirmas moondub Setu noortele meestele tihti pruudi valimise kohaks. Mõned kirmassid peetakse kiriku juures, aga mõne kirmassi kohaks valitakse isegi kõrts. Viimasel puhul kaotab kirmas täiesti oma esialgse vaimuliku iseloomu, saab kirikulaadaks sõna täies mõttes, kirikukõrtsi eeskuju silmas pidades.
Kirmassipidud on alguse vististi mingisugusest paganuseaegsest pidust saanud, mis kristluse ajal nii-ütelda kiriku hõlma puges. Nagu näha, peeti varemalgi ajal sarnaseid pidusid, nagu praegu Setumaal, sagedasti hoopis lahus kirikust. 17. aastasajast annavad Mihkli ja Audru kiriku katsumised selle kohta näpunäiteid. Kuna kirmassi tavalisesti suvel peeti, langes nende kirikust lahutatud pidude pidamine sügise ehk ka talve alguse peale. Neid pidusid, mida mängutubadeks kutsuti, peeti mardipäeva ja jõulu vahel iga nädal, mõnes kohas üks valla peale, mõnes jälle küla peale. Mängutuppa tuli küla noorus kokku lõbu pidama, kusjuures muidugi tants ei tohtinud puududa. Mängutoa pidu ajaks keedeti tavalisesti õlut. See märjuke aitas omalt poolt piduliste pidutuju ülendada, kihutas sagedasti aga ka mõnesugust ulakust tegema (Eesti Kirjandus, 1916).
Meie ajal on mängutoad nimepidi küll kadunud, aga oluliselt kestavad nad simmanite, tantsuõhtute ja muude nimede all edasi. Rootsi valitsus oskas mängutubadele nende endisel kujul lõpu teha. Vanal ajal pidasid slaavlased ja germaanlasedki niisuguseid mängutubasid, nagu seda Nestorigi ajaraamat kõneleb. Mängutoad langevad igatahes rahvusvaheliste kommete hulka.
Sinnasamasse kuuluvad ka talgud, mille tundmist lõuna ja läänepoolseteltki naabritelt leiame. Nimi ise on vist Balti laen. Läti keeles kannavad talgud praegu veel nime talks ja see on Lätis niisama veel pidupäev kui meil. Õieti tuleks talguid tööpäevaks nimetada, kuid vabatahtlikult tööle tulnud noored inimesed lõpetavad töö alati lõbupiduga, kus pillid hüüavad, laulud kõlavad ja tants valitsuskepi kätte võtab. Õlut — meie ajal viingi — katsub tuju tõsta. — Vennastekoguduse õitseajal püüti paganusesse ulatavat pidu kristianiseerida; töö lõpul helisesid torupilli ehk viiuli helide asemel vaimulikud laulud.
Herrnhuutlaste püüd, talguid kristlikus vaimus reformeerida, ei õnnestunud ometi. Sarnastele talgudele, kus vaimulikka laulusid lauldi ja paluti, ei ilmunud osavõtjaid. Ei aidanud, talgud muutusid või jäid ikkagi ilmlikkudeks lõbupidudeks, nagu nad paganusest peale olnud.
Noorust kutsus kurnipidugi vanasti kokku lõbu pidama. Kurni visati tavalisesti külavainul. See kurniviskamine tõi osavõtjatele hea pidutuju kaasa. Tütarlapsed vaatasid niisugust pidu pealt, viskajate kohta tähendusi tehes. Kurniviskajad katsusid üksteise võidu võitjatena esineda, vähemalt pealtvaatajate silmas, ja võtsid selleks kõike osavust kokku. Harukorral viskasid tütarlapsedki. Rahvalaul laseb kurni koguni kirikuaeda sattuda ja hauauksi avada. Viskaja ehk keegi muu hakkab nüüd hauas puhkajat välja kutsuma, kuid asjata. Ema vastab hauast:
Ei või tõusta, ei tõota, |
Mõlemat sugu ühendab lühemaks pidupidamiseks kiik. Kurniviskamine ja kiik jäid kiriklikust mõjust kõige enam puutumata, vähemalt puuduvad teated nende kristianiseerimise kohta. Ainult kaotada katsuti neid usuelu ninameeste poolt. Kiik säilis hästi endist iseloomu, isegi siis, kui ta ülestõusmise-pühiks tegevusesse pandi. Vaevalt uskuda, et ülestõusmisegi pühad suutsid kiikumisepidule teistsugu iseloomu anda kui sel enne olnud.
Ülestõusmise-pühiks ehitati kiik mõnes üksikus kohas; teisal kogus noorus kogu suve kiigule, iseäranis laupäeva õhtuti ja pühapäeviti. Noored mehed kiigutasid hea meelega neiusid. Kiigul kõlasid lõbusad laulud. Neid on seni mõndagi säilinud. Laulud teevad kiigu õieti kaugelt toodud lõbutegijaks:
Kiik on toodud Kirjalasta, |
Mõne laulu järele on kiige osasid isegi Poolamaalt toodud, mis muidugi luuleline liialdus on.
Rahvalaulude järele võib oletada, et kiik vähemalt neiudele omast kohast ohvrikohana esineb; nad viisid kiigele kindaid, paelu ja muid väikesi anda nagu hiiepuudele.
Las mu venda võtab naise, |
Näib, nagu oleksid neiud kiigele meheleminemise pärast andeid viinud, esmalt ohvri peiu pärast ja pärast veel tänuohvri. Igatahes esineb noore rahva elus vanal ajal kiik tähtsa tegurina, mis palju noori aitab paari panna.