Eesti uuem mütoloogia/Kadri
KADRI.
Eestlased lühendavad Katarina nime tavalisesti Kadriks. Esimese tuttava Katarinana esineb Armeenia kuninga tütar, kes ristiinimesena Aleksandrias 307. a. 25. novembril märtrisurma surnud. Katarina märtrisurma mälestuseks pühitsetakse sel päeval Katarina — Kadri päeva. Vana aja kirik on Katarina pühade naisterahvaste nimekirja üles võtnud. Ristisõdade ajal lagunes Katarina austamine Euroopas laiale. Selle austamise eest kandsid nimelt mungad hoolt.
Eestis ei ole meie päevil Kadri pühadusest kõige vähematki märgata. Palju enam paistab rahva arvamises Kadri üleüldse nagu vähe kergemeelne, pirtsakas, edev naisterahvas silma. Niisuguse isiku kohta öeldakse mõnegi korra: „Küll on Kadri!“ Siiski näib, et vanemal ajal Kadri kohta meie maal teine arvamine valitsenud. Seda tunnistab omast kohast ütlus „kadrisandid“ Pealtnäha võivad kadrisandid, niisama mardisandid kõike muud tõendada, kuid mitte Kadri ehk Mardi pühadust. Kadri- ja mardisandid käivad ju mööda majasid kerjamas ja teevad sealjuures mõndagi, mis pühadusest niisama kaugel kui maa taevast. Ja siiski! Meie sant on oma alguse Ladina sõnast sanctus, sancta = püha saanud. Väljarääkimise kergenduseks langes sõnast c välja ja sõna astus „santa“ ehk koguni „sant“ kujul päevavalgele, mitte ainult Eesti keeles, vaid ka mõnes muus keeles. Ühes Soome rahvalaulus öeldakse näituseks neitsist Maarjast:
Tuhat on essä enkeliä, |
Nende sõnadega tahab Soome rahvalaul näidata, et neitsit Maarja inglite ja santide keskel kõnnib. Meil Eestis on sant enese aja jooksul „pühast“ „kerjajaks“ moondanud. Soomes vahetab Santta mõne korra koguni Saltta sõnaga, näituseks Saltta Kaarama, kus Katarina enesele Kaarama kuju saanud.
Kui mungad ja preestrid Eesti rahvast Katarinaga tutvustasid, nimetasid nad teda pühaks „sancta“ = „santa“, Katarina teenistusega üheskoos õpetasid nad ka Katarina pidu pidama. Püha, santa Katarina seltsis ilmusid ta järelkäijad muud pühad naisterahvad = Katarina sandid, kadrisandid. Kadriks käimine ei ole meie maal elusse tekkinud, vaid katoliiklaste kaudu läänest toodud ja meie pinnale istutatud. Iseäralik mäng võis munkade, preestrite aru järele kõige paremini Katarina austamist edendada. Mängus esineb keegi Kadri emana, nii-ütelda päris Katarina, teine Kadri isana, kõik muud Kadri väena — kadrisandid. Püha, sant Kadri ees, teised pühad Kadrid, kadrisandid järel. Kadrid kuulutavad oma lauluski, et nad kaugelt tulnud ja sellepärast külma käes külmetavad.
Kadrid kannavad enamasti keppi käes, vahel aga ka vitsa, isegi vokki. Ukse taha ilmudes ehk tuppa tulles kirjeldavad nad kõige pealt oma vaesust:
Tal pole tuba, kust ta tuleb, |
Keppi nimetavad nad oma hobuseks ja saaniks:
Kadril kaskine hobune, |
Nagu mardid, ütlevad kadridki endid olevat kaugelt maalt tulnud, paludes enestele ühtlasi toas aset. Tavalisesti ei nuru kadrid martide viisi võid ja liha, vaid enamasti villu.
Kadri vingub villasida, |
Annab aga pereeit ehk peretütar kadridele võid, mune ja liha, võtavad kadrid neid tänuga vasta.
Vits Kadri käes peab neidusid majas virgutama, halbu lapsi aga karistama. Vitsaga puudutavad kadrid tihti maja noorust.
Sagedasti käib Kadriga „isagi“ kaasas, kes vahel pilli mängib. Kui kadrid teretuselaulud laulnud, algab pillimehe saatel, ehk kui pillimees puudub, siis ilma selleta tants. Mõnes kohas katsub Kadri ema vokil natuke kedratagi, seega majale lambaõnne lubades. Tantsu järele laulavad kadrid jälle.
Andide saamise järele tänavad kadrid:
Mis jätame pere emale? |
Tihti kannab Kadri ema titte enesega kaasas. Sellele palub ta hambaraha. Kes korra tite külge puutub, peab tingimata maksma. Enamasti nimetab Kadri ema enese leseks, kellel üksi hulga laste eest tarvis hoolitseda. Kõiki kaasasolijaid nimetab Kadri-ema tütardeks, keda ta aga ei suuda riidesse panna; sellepärast palub ta taludest tütardele riideidki. Soovib keegi, laseb Kadri ema lapsi raha eestki laulda ja tantsida.
Üleüldiselt võttis rahvas kadrisid lahkelt vasta ja andis neile peale linade, ja villade ka vorsta, liha, võid, kala, leiba j.n.e., sest kadride käes arvati maja õnn ja õnnistus olevat.
Vanal ajal oli viisiks pühadele vagadele anda viia. Nende andide eest õnnistasid andide saajad toojat. Võrumaal arvab rahvas veel praegu, et santidele igaüks peab osa jagama, sest selle eest õnnistada Jumal andjat. Ülepea olla Jumal santide osa iga peremehe põllul õnnistanud.
Püha Katarina osa esitajale tuleb teadupärast andi anda, nagu neid veelgi kadrisantidele antakse. Kadrisandid tõotavad omalt poolt andjatele kohe õnnistust, kõige pealt loomade sigivust, aga peale selle ka vilja kordaminekut ja muud head. Pühad naisterahvad võivad ju katoliiklaste arvates õnnistust jagada; miks siis mitte kadrisandid? Aastasajad on „santide“ pühaduse mõistet ikka enam kõigutanud, nii et meile nüüd ainult „kerjajad“ järele jäänud.
Katoliiklased muutsid oma Katarina peaaegu jumalaks, ehk kui just mitte jumalaks, siis ometi lammaste, tihti ka muude loomade, vähemalt veiste naispühaliseks. Meil vähemalt nimetab Võnnu kirikukatsumise-protokoll, et Terikesis 1680 lambajumalat Katarinat austatud ja teenitud. Võimalik, et protokolli kirjutaja Katarinale suuremat au andis, võimalik aga ka, et rahvas Katarinat, Kadrit tõesti lambajumalaks nimetas. Ingeris peeti Katarinat vanasti lehmade haldjaks, lehmade kaitsevaimuks ja hüüti teda paludes appi, näituseks:
Hyvä Katri, kaunis Katri, |
Teise korra palutakse Katarinalt
Sata sarven kantajata, |
Ka majakaitsejaks peeti vanemal ajal mõnes kohas Katarinat, kelle käest majarahvale, majaloomadele ja majale õnnistus tuleb. Rahvasuus tuntakse veel ütlust: „Mart üle maa, Kadri üle karja.“
Ei ime, et niisugusele lammaste ja ühtlasi ka veiste ja maja kaitsepühalisele kirikuid ja kabelid hakati ehitama ja teda neis austama. Kui ka üleüldine teenistus niisugustes kirikutes Jumalale oli määratud, tehti Katarinale ometi katoliku ajal oma altar, kust palveid iseäranis tema poole saadeti.
Katarinale pühendatud meie maa kirikutest tuleb kõige pealt Virumaa Kadrina kirikut nimetada. See kirik on juba 13. aastasaja esimesel poolel ehitatud. Teine umbes niisama vana Katarinale pühendatud kirik on Noarootsi kirik. Kolmas Katarinale pühendatud kirik kannab tavalisesti Saarde kiriku nime. Sellegi kiriku ehitus ulatab katoliku aega tagasi. Veneusuliste Katarina kirikud langevad uuema aja ehituste kilda.
Peale kirikute ehitati keskajal Katarinale meie maal veel mitu kabelit. Üks niisugune oli Paistu ja Aliste vahel. „Sammaste külas nähakse Kingul Hiiresoo oja ääres endise kivist kabeli jäänuseid; seda kabelit kutsuti katoliku ajal Katarina kirikuks. (Hupel, Topographische Nachrichten III, l. 337). Võnnu Terikesis oli niisama Katarina kabel, Helmes, ka mujal, kuid kabelite kadumisega unustas rahvas nende nimedki. Tartus oli Katarina naisklooster.
Kadripäeval oli varemini viisiks lambaid niita. Niidetud villadest viidi osa Kadri altarile. Sellevasta oli naisterahval ketramine sel päeval kõvasti keeldud. Ketramine oleks lammastelt sigiduse ära viinud. Töötegemise asemel teevad tüdrukud tihti Kadri hane, s. o. valmistavad õlgedest hanekujulise eluka, lähevad sellega majadesse ja sunnivad sellega lapsi lugema; selle eest antakse neile anda. Imelikul viisil keeldakse püssimehi kadripäeval lindusid lasta; laskmise peale ei trehvata püss edaspidi enam. Lindude laskmise keelu järele võiks oletada, nagu tuleks Katarinat ka lindude kaitsejaks pidada, kuid sellekohased teated puuduvad rahva mälestuses.
Vanemal ajal pruuliti mardi- ja kadripäevaks õlut ja anti Mardi ja Kadri „santidelegi“ Mõnes kohas käidud vanasti kadripäeval õllega lammastelaudas ja pursatud suust ehk pritsitud õlut lammaste peale. Pilistvere kirikukatsumise-protokoll 1680. a. kaebab, et kadripäeval lambalaudas ohverdatakse. Selsamal puhul kaevatakse Räpinas, et kadripäeval inimesi kokku tuleb ohverdama. Ülepea oli vanemal ajal viisiks, et kadripäeval talusse tulnud võõrast ilma õlle joomiseta ära ei lastud. Teisal suuniti võõrast ühtlasi ka seks keedetud putru sööma. Virumaalt olen koguni niisuguseid teateid leidnud, et võõras viidud lambalauta putru sööma. Pudru söömine laudas toonud lammastele sigidust. Ingeris pruuliti kadripäevaks niisama õlut, ehk Soomeski, kui ka teated selle kohta puuduvad. Vähemalt on Soomes alal hoidunud ütlus Kaisan kahjaiset, kahjat, mis Kadri joomapidu meelde tuletab (Krohn, Suomal. runojen uskonto, l. 196). Ingeris keedetakse peale selle kadripäeval veel putru ja antakse seda putru õllega koos kõige esmalt karjale; alles selle järele söövad inimesed järelejäänud osa (Varonen, Vainajainpalvelus, l. 183). Eestist ei ole ma loomadele pudru söötmise jälgi tabanud. Karjalas astub Katarina asemele lambajumalana püha Anastasia.
Legendidest olen ühe leidnud, mis Kadri ja ta päeva pühitsemise kohta annab natuke seletust. Ennemuiste elanud abielupaar Mart ja Kadri. Nad olnud väga helded, aidanud igaüht. Kuuldes, et ühes külas palju haigeid, läinud Mart ja Kadri kohe sinna nende eest hoolt kandma. Vilja peksmise järel käinud Mart ja Kadri igal sügisel vaestele andisid korjamas, Mart enne, Kadri paar nädalat hiljemini. Muist inimesi hakanud Marti-Kadrit niisuguse kerjamise pärast pilkama, teised aga kiitnud neid sellepärast, neile igast saagist osa andes. Pärast nende surma katsunud mõned head inimesed nende tegevust jätkata ja korjanud nende surmapäeval andisid vaestele edasi. Sedaviisi tekkinud mardi- ja kadripäeva pühitsemine.
Rahvalauludes esineb peale kadripäeva laulude Kadri harva. Setukeste laulud tunnevad ometi teda. Ilmaparandamise laulus nimetatakse Katre, Katri, ühes teisendis Kartit Anne ja Hedo kõrval Maarja tütardeks, kes emale riideid kätte muretsevad (Setuk. laulud I, 34). Sellesamasugusena ja sellesama ülesandega tabame Kati Jeesuse surma laulus (Setuk. laulud I, 35).
Kadripäevaga seisavad veel mõned kombed ja ilmade tähelepanekud ühenduses, öeldakse: Mart matab, Kadri katab, Andres harutab. Kadripäeva ajal on tavalisesti sula, sagedasti sajab. Niisugust sadu peetakse Kadri anniks. Saksamaal pannakse kari kadripäeval lauta kinni ja karjased saavad viimase palga kätte. Meil lõpeb karjaste tegevus juba varem.