Eesti uuem mütoloogia/Jõulud
JÕULUD.
Niisama kui esivanemad kristluse tähtsamaid esitajaid paganastasid, tegid nad seda ka kristluse pühadega. Olgu, missugune kristlaste püha — igaühele on paganus enam-vähem jälgi järele jätnud. Kuna rahvas praegugi veel jaanipäeva kõige suuremaks pühaks peab, juhatab see pühade hindamine meid põhjust paganusest otsima. Ammu enne ristiusuga tutvumist pühitsesid põhjamaa rahvad — seega meie esivanemadki — kaht suurt püha mitme vähem tähtsa püha kõrval, nimelt jõulu ja jaanipäeva. Mõlemad seisid päikesekultusega oma jagu ühenduses. Jõulus tuletati meelde pööripäeva kättejõudmist, mil päikene jälle hakkab pimeduse võimust vähendama ja oma võimust suuremal mõõdul avaldama, jaanipäeval jälle teist pööripäeva, päikese võimuse täiuselejõudmist. Aga mitte ainult põhjamaa rahvad ei pühitsenud päikese „uuestisünni“ päeva, sedasama tegid idamaa rahvadki. Jõulu ajal pühitseti juba vanade egiptlaste, süürlaste, greeklaste ja roomlaste hulgas „võitmata päikesejumala“ sünnipäeva. Roomlased pidasid seda jumalat suures aus. Persia valgusejumala Mithrase sünnipäeva pühitseti niisama 25. detsembril. Enne veel kui kristlus põhjamaale jõudis, sulas Õnnistegija sünnipäev paganate päikesejumala omaga ühte. Peale selle otsiti jõulu pühitsemisele 25. detsembril oma mõjuvat põhjustki: Kristus on maailma valgus, ta on see päike, mis maailma pimeduse hävitab.
Olgu veel tähendatud, et kristlik kogudus Kristuse tõsist sünnipäeva ei tunne. Sel ajal ei olnud veel viisiks laste sündimist raamatusse üles kirjutada ja aastate jooksul unus see isegi vanemate meelest, kui sünnipäev mingisuguse iseäraliku tähtpäeva peale ei langenud. Ka ei pühitsetud vanal ajal sünnipäeva sugugi. Vähemalt 500 aastat kulus, enne kui heaks arvati Kristuse sünnipäeva pühitsemise peale mõtelda. Kuna 153. aastast peale e. Kr. esimest korda 1. jaanuari hakati aasta alguseks pidama, erines kristlus paganate viisist, aasta alguseks 6. jaanuari määrates, mil ühtlasi uue aja alustaja Kristuse sünnipäeva pühitseti. Neljandal aastasajal loobuti ometi 6. jaanuari Kristuse sünnipäevaks pidamisest ja selleks määrati päikesejumala sünnipäev, 25. detsember. Juba idamail sai pidu uue nime, aga jäi sisu poolest suuremalt jaolt samaks, ehk õigem, säilis kristluse sisu kõrval paganuse sisu edasi. Niisama sündis põhjamailgi valgusekultuse pühitsejate seas.
Eestlased on jõulu nime skandinaavlastel omandanud; viimaste keeles kuulus see jól ehk gehol. Ka soomlased tarvitasid talvise pööripäeva aegse püha nimetamiseks samasugust nime = joulu. Ristiusu vastavõtmisel jäi endine nimi Eestiski edasi elama, kuna pühade sisu kristlikul viisil seletati ehk pühale ametlikult kristlik tuum anti.
Varemalt arvati, et jõul Skandinaavia sõnast hjul = ratas tulnud ja et see ratas päikeseratast peab tähendama, uuemal ajal on aga geholi sõna juurde kindlaks jäädud. Mogki seletuse järele tähendanud sõna alguses sedasama, mis nali (Mythologie, l. 1003); jõul oleks siis alguses nalja-, rõõmu-, lõbupüha olnud. See rõõmupüha kestis vanasti paar nädalat, siis umbes kolmekuninga päevani. Kristluse ajal lühendati püha ühenädalaliseks ja veel hiljemini neljapäevaliseks. Rootsi kuningas määras 1722 jõulu pühitsemise kahe päeva peale. Pärastpoole võttis meie kirikki kahepäevalise pühitsemise omaks, kuna rahvas 4 päeva juurde jäi, seda aegamööda 3 päeva peale lühendades.
Uuemal ajal kuulub tähtsamate jõulupruukide hulka jõulupuu, vanemal ajal heinte ehk õlgede tuppatoomine. Viimne komme ulatas kaugele paganusesse tagasi. Paganuse ajal arvati põhjamail, et valgusepüha ajal hinged haudadest koju tulevad püha pühitsema. Elusad arvasid oma kohuseks hingesid heade söökidega, jookidega vasta võtta, aga ühtlasi neid kisaga, müraga võimalikult vähe segada. Seks toodi heinu — mõnes kohas õlgi — tuppa, et keegi käies ei kolistaks, aga peale selle heitis majarahvas isegi sel puhul heintele puhkama, sest voodid jäeti tavalisesti surnute hingedele puhkamiseks (vd. Eesti mütoloogia, I. l. 47). See heinte tuppatoomine on uuema ajani säilinud, kui ka hingede võõrsilkäimine aja jooksul rahva mälestusest ununenud. Keskajal tungisid heinad isegi kirikusse, aga tõrjuti hiljemini sealt tulekahju kartuse pärast jälle välja. Vanemal ajal valati heintele õlut ohvriks majahaldijatele.
Kus õled heinte asemele astuvad, küsib õletooja ukse takka: kas jõulud võivad tuppa tulla? Peremees nõuab toas mõnesuguse küsimuse kohta vastust, mispeale vihutooja ukse takka kostab. Õlgedel algab toas varsti suur „passi löömine“
Uuemal ajal püüab jõulupuu, jõulukuusk heinu majadest hoopis välja tõrjuda. Jõulupuudki seletatakse kristlikul kombel: küünlad puul kuulutavad jõuluvalgust, ehted ja maiused aga Õnnistegija toodud anda. Lugu ometi nii, et jõulupuu paganaaegset puukultust meelde tuletab. Meilgi oli mineva aastasajani viisiks mõnda hiiepuud ehtesse panna. Niisama sündis Saksamaalgi varemal ajal. Hiiepuu külge pandud asjad tähendasid muidugi ohvrit. Sakslased teavad, Maarja istunud püha puu otsas; eestlased arvavad Taarat hiiepuu otsast Saaremaale lennanud olevat. Siin kui seal oli andmeid olemas, mis hiiepuid jumalusega ühendusesse seadsid. Eestis ei arenenud puukultus ometi nii palju kui Saksamaal, kus ta majadesse kippus jõulupuu kujul pesitama. Ometi ei ole vanemal ajal Saksamaalgi jõulupuu üleüldiselt tuttav olnud, vaid peaasjalikult Elsassis.
Esimest korda mainitakse seal jõulukuuske ühes raamatus 1604. aastal. Mitme teate järele peaks Lutherus jõulupuu ülesleidja olema; ta kõndinud korra metsas, mis ta kohta suure mulje avaldanud; võtnud väikse kuuse, viinud koju, pannud küünlaid okstele ja näidanud siis lastele. Kuid see on uueaegne seletus. Tõsiasjaks jääb, et jõulupuu paganusest pärit, esmalt ainult kitsamas piiris tuttav olnud ja 18. aastasajal Saksamaal ikka enam laiale lagunenud. Göthest teatakse, et ta alles 1765 esimest korda Leipzigis jõulukuuse nägi. Berliini jõudis jõulukuusk männi näol 1780 ja 19. aastasaja esimesel poolel pääsis ta Eestimaa mõisatesse, lõpupoolel aga ka taludesse ja isegi Venemaa haritlaste kodadesse. Lühidalt: paganuse jäänus jõulupuu on enesele kristlikku sisu omandada püüdes viimasel ajal võidukäiku kogu Euroopasse alanud. Ei siis ainult keskajal paganastatud pühi, vaid see kestab veel meie päevini.
Keskajal peeti meie kodumaa saksa seltskonnas juba kuuse ümber pidu, kuid see sündis vastlapäeval, mitte jõulus. Metsast toodi pikk kuusk, ehiti roosidega, pandi turul püsti, süüdati põlema. Noored võtsid üksteise käest kinni, hüppasid ja tantsisid ümber kuuse (Russovi ajaraamat, 34b). Vastlapäeva kuusk siireti hiljemini meil jõulukuuseks.
Kui jõul tõesti nalja- ehk lõbupüha tähendab, nagu Mogk seletab, tuletavad sakslastel „sulane Ruprecht“ ehk „jõulutaat“, meil aga „jõulupukk“, „jõulusokk“, „jõuluhani“ seda naljategemist meelde. Jõululoom seab tavalisesti looga nii põigiti jalgade vahele, et otsad ülespoole seisavad; otsad seotakse nööriga kokku, nöör pannakse üle õla. Pukiks ehk sokuks mineja võtab teki ehk kasuka üle pea ja jõululoom ongi valmis. Nüüd algab puki poolt mõnesugune naljategemine kodu, tihti läheb pukk külassegi nalja tegema. Jõulupukile antakse võõras kohas mitmesugust suhupistet.
Tüdrukud moondavad endid jõuluhanedeks. Karuspidi kasukas selga, teivas käisest läbi, vitsakimp kätte — jõuluhani valmis. Vitsaga lööb jõuluhani Kadri kombel noori, vanu; kes ei taha vitsu saada, maksku jõuluhanele lunastust. Tihti visatakse hanele vett kaela, ütlusega, et ega hani või veeta elada.
Peale selle küsitakse sagedasti jõuluajal: kas kingsepp kodu?
Tehti õlest kingsepa kuju ja katsuti kingsepa silma pista. Soomes on kingsepp enam kristlastatud. Seal küsitakse tavalisesti: kas Tapani (Tehvanus) kodu?
Jõulud, mis maailmale just Lunastaja toonud, lasevad rahva arvamise järele kõik kurjad vaimud kui vangist vallale. Kõik kohad kubisevad neid täis, nad kipuvad igale poole sisse. Majaelanikud peavad endid niisuguste kutsumata külaliste vasta kaitsema ja seda teevad nad nii, et nad uksi, aknaid ja muid kohti, kust iganes majasse võib pääseda, ristidega, aga ka viguritega ära märgivad. Neid nähes ei pääse kurjad vaimud sealt sisse. Selle asemel lähevad nad jõuluööl kirikusse oma tempa tegema. Tihti vahetuvad nendega surnud, kes jõuluööl kirikus oma jumalateenistust peavad. Kui ka Eestis muud surnute kodukäimised jõuluajal ununud, elavad nad kirikus kokkutulemises ometi edasi, tuletavad seega skandinaavlaste vana usku selles suhtes meelde.
Nagu kurjad vaimud jõuluööl liikumas, liiguvad ka nõiad, käivad iseäranis hea meelega Loksberi ja Maksamere sõitusid tegemas ja kusagil kõrvalises paigas pidu pidamas (Eesti mütoloogia, I. l. 33). Ülepea usub rahvas, et just jõuluööl kõik kurjuseväed, niisama kui jaaniööl, püüavad igal pool oma tegevust avaldada ja et inimesel vaja ettevaatust tarvitada, kui ei taha nende poolt kahju kannatada. Küünal, tavalisesti kolmeharaline küünal, peab majas kogu öö põlema ja ta valgus vaenulisi vägesid eemale tõrjuma. Kartuse pärast kurjade vaimude eest ei heidetud vanemal ajal mitmes majas jõuluööl sugugi magama, vaid viideti naljategemisega aega ja söödi öö jooksul seitse korda, et vaenlaste vasta võitlemiseks jõudu saada. Seakintsud, vorstid ja saiad kuulusid tingimata jõuluroogade hulka; Hiius võeti vahel sularasvagi juurde. Teisal ei tohi jõuluorikas puududa. Nuumatakse jõuluks põrsas, tapetakse ja küpsetatakse kas ahjus ehk kerisel ära. Jälle teisal kujutatakse jõuluorikat ainult sümboolselt. Perenaine küpsetab jõuluõhtul leiva ehk saia, mille mõlemad otsad kõrgemaks tehakse. Niisugust leiba ehk saiagi kutsutakse jõuluorikaks. See jõuluorikas pannakse jõuluõhtul lauale ja lastakse seal kogu jõuluaja seista, mõnes kohas kuni uue aastani, mil ta majaliste ja loomade vahel ära jagatakse. Niisugusest jõuluorikast loodetakse loomadele rohkemini sigidust. Juhtub sedagi, et perenaine ainult poole leiba jõuluajal välja jagab ja teise poole kevadeni säilib ja siis niisama välja jagab nagu jõuluajal. Teisal valmistatakse jõulukäkk, mille sisse suur küünal pannakse põlema. Leiba antakse jõulu hommikul hoostele, veistele, lammastele; leib kaitseb neid hädade ja õnnetuste eest ja päästab isegi nõidusest lahti. Keelekasteks pidi jõuluajal niisama õlut alati laual olema; uuemal ajal astus õllele veel viin seltsiliseks. Ülepea on kõigil niisugustel kommetel palju ühtlust germaanlaste sellekohaste kommetega.