Eesti rahva ennemuistsed jutud/Kivialuste ristitütar
KIVIALUSTE RISTITÜTAR
Kord oli üks noorik metsa marjule läinud. Torbik parajasti täidetud, tahtis ta kodu poole hakata minema, kui kogemata puude vahelt üks kogu talle silma puutus, mis eemalt inimese sarnane näis. Ligemale minnes leidis ta noore neitsi kahvatanud näo, verise suu ja palega põõsa all minestuses maas. Naine ruttas allikale, mis kaugel ei olnud, puistas nopitud marjad põlle, täitis torbiku külma veega, millega ta neitsi silmi ja meelekohti pesi, kuni minestusest ärganud loomake silmad avas ja võõrastades ümber vaatas.
Võõrast naisterahvast enese kõrval leides, kohkus neitsi esiotsa, aga üürikese ajaga lahkus ehmatus ja kartus; ta võttis lahkesti nooriku käest kinni, tänas ja ütles:
„Su heldus on täna mu elu hädakitsikusest päästnud! Kes teab, mis minust oleks saanud, kui sa mu peale ei oleks halastanud. Meie suguvõsa kurjem vaenlane, vana metsataat, juhtus täna teel minuga kokku, peksis mu poolsurnuks, nii et hingetult maha langesin. Sinu abita ehk oleksin siia paika jäänud! Mul ei ole täna võimalik suuremat palka sulle anda kui see sõrmus, mille sulle sõrme pistan. Vaata, nüüd oleme eluotsani kihlatud. Kui sa selle, mis sul praegu südame all, kord ilmale tood, siis pead mu vaderiks paluma ja mind kahe noorema õega seltsis vastu võtma, kui me kolmekesi varrule tuleme. Valva suud, et sa kellelegi tänasest juhtumisest sõnakestki ei lähe kuulutama. Ja kui sõrmuse pärast peaks küsitama, siis ütle, et metsast leidsid.“
Rääkides oli ta kuldsõrmuse oma sõrmest võtnud ja nooriku sõrme pannud. Naine pakkus talle maasikaid põllest, mida neitsi lahkesti vastu võttis ja neist rohkesti poole osa ära sõi.
„Sa oled mu minestusest päästnud, mu nälga ja janu kustutanud. Selle heateo tahan kord sinu tütrele tasuda, kui ta minuealiseks saades mehele hakkab minema.“
Lahket juttu edasi vestes olid nad jõudnud metsa äärde lagedale, kus neitsi nooriku juurest metsa tagasi läks. Naine tahtis veel marjule minna, et torbikut jälle täis noppida, aga päev jõudis juba õhtu ligidale; ja kui ta ülejäänud marjad põllest torbikusse puistas, tõusis torbik kuhjaga täis. See paistis naisele imelik, sest eks ta olnud oma silmaga näinud, kuidas neitsi rohkesti poole osa marju oli ära söönud. Siiski pidi imestamine koju jõudes veelgi kasvama.
Kui ta marjad torbikust vaagnasse valas, leidis ta alumise poole hõberahaga täidetud. Mis see tähendas? Neitsi oli metsas juhtunud sõrmuseloo rääkimise ära keelanud, sellepärast pidas naine paremaks ka rahaasja salamahti pidada. Ta pani raha kirstu põhja kangapakkude vahele, kust ta hädapäevil lootis abi leida.
Pool aastat pärast räägitud marjulkäimist oli ta nurgavoodis maha saanud ja tütrekese ilmale toonud. Kui varrupäev ligemale jõudis, tegi emale ränka südamekoormat, et võõra neitsi kodupaik küsimata oli jäänud. Ta ei teadnud nüüd kuhugi sõnumeid läkitada.
Õuest kuuldus kellukeste kõlinat, ja vaata! ilus saan sõitis kahe hobusega õueväravast sisse ja kolm kasukate sisse mässitud naisterahvast istusid saanis.
„Teie olete juba kirikuteel,“ hüüdis üks neitsi saanist, „ärge viitke aega. Meie kutsar käänab hobused ümber ja siis sõidame seltsis kirikusse. Küll tagasi tulles läheme tite-ema teretama.“
Ehk küll nurganaine toas seda juttu ei kuulnud, siiski arvas ta kohe, et kolm võõrast saanis muud ei võinud olla kui ettekuulutatud palumata jäänud vaderid. Hommikul kurbusest täidetud süda kippus nüüd rõõmust lõhkema! Ta kaebas siiski, et kallid võõrad varruperest kuiva suuga kirikusse olid läinud, ega jõudnud tagasituleku aega oodata, kus võlgujäänud hommikusööki armsatele külalistele võis tasuda.
Õnneks ei teadnud ta hing midagi sellest tülist, mis vahepeal vaderitel kirikus lapse nime pärast oli. Kui õpetaja küsis, mis lapsele nimeks antakse, kostis üks neist võõrastest neitsidest:
„Maasikas.“
„Kuidas te ütlesite,“ küsis õpetaja, „Mari, Madli või Maret?“
„Maasikas,“ anti teist korda vastuseks.
Lapse isa ja vaderid vahtisid imestades üksteisele silma, keegi ei teadnud, mis sellest asjast pidi arvama. Aga kirikuõpetaja ütles tõsise sõnaga:
„Ma palun, ärge tehke siin nalja, ütelge tõsiselt, mis lapsele nimeks saab, ehk ma ristin ta teilt küsimata ühe ristiinimese nimega.“
Siis läksid ka neitsi palged vihatujus punasemaks, kui ta julge viisaka sõnaga kostis:
„Kes mulle tohib keelata ristitütrele tahtmist mööda lasta nime panna?“
„Kas arvate vägisi mu üle võimuse saavat?“ küsis õpetaja niisama pahasel meelel. „Kui nii hõlpsasti usute minu üle võimust saavat, siis pean teile esiteks meelde tuletama, kes mina olen, teiseks teilt küsima, kes teie olete, ja kas ma seaduse loaga tohin teid lapse vaderiks vastu võtta?“
Sõna lausumata tõmbas uhke neitsi ühe paberilehe oma põuest ja andis õpetajale lugeda. Kirikuõpetaja kahvatas lugedes surnukarvaliseks ja kogeles ehmatanud keelel:
„Andke andeks, andke andeks, aus suursugune.“
Aga neitsi tõstis ähvardades sõrme ja ütles:
„Vait, vait! Ristige lapsuke, meil ei ole pikemat juttu!“
Kirikuõpetaja ristis lapse, andis talle nimeks Maasikas. Siiski värisesid mehe käed pühal ametitoimetusel.
Varruperesse tulles läks uhke neitsi jalapealt tite-ema teretama, võttis tal kaela ümbert kinni, silitas palgeid ja ütles, sõrmega teiste neitside peale tähendades:
„Need on minu nooremad õed, keda ma varrule lubasin tuua. Me tõotame kolmekesi sinu tütrekese eest hoolt kanda, kuni laps inimeseks kasvab, kui sa varem siit ilmast peaksid ära minema!“
Seepeale andis iga neitsi lapseemale ühe kuldkarbikese, üteldes:
„Karbikestes on tütrekese kingitused, mis vaderi-andeks tõime; ära näita neid kellelegi, sa ise võid küll vaadata, kui tahad, aga ära kaota kalleid asju.“
Küll paluti uhkeid võõraid lauda kehakarastust võtma, aga nad ei tahtnud süüa ega juua. Lapseemaga lahkesti head aega jätnud, lahkusid nad varrult ja sõitsid uhke saaniga õueväravast oma teed.
Varrulistel kipitas väga südamel teada saada, kes uhked võõrad neitsid olid ja mis neis kuldkarpides võis olla. Seda igatsemist ei saanud keegi täita. Ka lapse isal läks meel tuska, kui ta pärast varruliste lahkumist pikemat otsust naise suust ei saanud. Ta ei uskunud kogunisti, mis naine tõtt mööda tunnistas, et talle imelised võõrad sama tundmata olid kui teistelegi. Mõni päev hiljem läks ta salamahti kirstule kuldkarbikesi vaatama, et näha saada, mis kallis varandus kuldkoore all peidus seisis. Ta ei leidnud muud kui kolm väikest lähkrikivi igas karbis. Ehk ta küll seda leidu natuke imeks pani, siiski ei avaldanud ta kellelegi sõnakest.
Väike Maasikas oli seitsme aastaseks saanud, kui tal ema äkitselt rängasti haigeks jäi, nõnda et mõne päeva pärast pikemat elulootust ei võinud olla. Enne surma tunnistas ta loo üles, mis talle metsas enne tütre sündimist võõra neitsiga oli juhtunud.
Mees ütles trööstides:
„Ole sellepärast rahul! Sellest kokkusaamisest ei või sinu hingele mingit kahju ega koormat tulla, ja tütrekese pärast võid sa rahulikult silmad kinni panna, — küll vaderineitsid ta kasvatamise eest hoolt kannavad.“
Siis õnnistas naine oma tütrekest, jättis jumalaga ja läks puhkama.
Teisel päeval pärast matusepidu tuli uhke vaderineitsi ja tahtis Maasikat endale kasvandikuks viia. Aga leskmees ei raatsinud lapsest lahkuda, palus teda endale rõõmuks ja nukra meele lahutuseks alles jätta. Ta palumise peale jäeti laps küll sinna, aga neitsi ütles:
„Üks meist õdedest tuleb iga päev väikest Maasikakest vaatama.“
Nõnda sündis ka hiljem: iga päev käis üks neitsi emata last vaatamas, tõi talle puhtaid riideid, magusaid kooke ja mitut seltsi ilusaid mänguasju.
Aasta pärast võttis leskmees nõuks teist naist minna kosima. Kaks päeva enne pulmi tuli vanem neitsi ja ütles:
„Maasikas ei tohi pikemalt sinu juurde jääda, ma tahan ta täna kaasa võtta. Sina saad küll teise naise ja võid aegamööda jälle lapseisaks saada, aga Maasikas ei leia enam teist ema. Kõik, mis me siiasaadik tütrekesele kinkisime, jäägu sulle ja su noorele naisele, aga kolm kuldkarpi, mis me varrupäeval lapsele kinkisime, pean ma kaasa võtma.“
Mees püüdis küll vastu tõrkuda, niipalju kui jõudis, aga siiski ei aidanud siin tema vastupanek midagi. Väike Maasikas palus nuttes:
„Ma tahan ristiemade juurde minna!“
Isa pidi viimaks järele andma. Ta läks tüki maad salaja neitsi jälil, et näha saada, kust kaudu tee nende koju läheb, mis kaugel ei võinud olla, sest et nad iga päev käisid last vaatamas. Uhke neitsi läks, laps käekõrval, selle metsa poole, kus kadunud ema noorikupõlves marjul käinud ja esimest korda võõra neitsiga kokku oli juhtunud. Kui neitsi nüüd lapsega ühe suure kivi ligidale jõudis, mis metsa ääres lagedal seisis, kadusid nad äkitselt vaataja mehe silmist, otsekui oleksid nad maa alla vajunud.
Mees tõttas küll sinna paika, käis mitukümmend korda ümber kivi, otsis jälgi ja põrutas vahete-vahel jalakannaga vastu maad, kas mingit õõnsat kohta ei leiaks. Aga kõik vaev läks tuulde; ei saanud ta last ega lapse ristiema näha. Noore naisega elades unustas ta aegamööda kadunud naise tütrekese.
Siin peame meie väikese Maasika elust jutustama. Nimetatud kivi ligidal seisis kolme vaksa sügavusel muru all süllalaiune ja poolteise sülla pikkune paekivi, mis tuttaval jalaastumisel keldriluugi kombel üles tõusis, tulija sisse laskis ja siis silmapilk jälle kinni langes. See sündis nii imekiiresti, et eemalt vaataja sellest aru ei saanud, vaid uskuma hakkas, et nähtav inimene äkki kas maa alla oli vajunud või nägemata tuulde tõusnud. Mis niisugust arvamist veel tõelisemaks tegi, oli see, et kuhugi kriipsu ega märki murule maha ei jäänud; murupind näis kui ühest tükist valatud. Paaskaane alt leiti lai kallist kivist väljaraiutud trepp, mis sügavamale viis.
Trepiastmeid mööda alla minnes jõudis väike Maasikas ristiemaga seltsis ilusa õue peale, kus üks klaasist ehitatud hoone seisis; see oli neitside kodu, mida Kivialuse koduks nimetati. Teenijaid leidus siin palju, kes kõiksugu peenikest naiste näputööd valmistasid. Ka väikesele Maasikale õpetati aegamööda niisugust näputööd, ehk teda küll teenijana ei peetud, vaid kui hellitatud saksalast kasvatati, kellel millestki puudu ei olnud. Ristiemad kandsid tema eest hoolt ja armastasid teda ema kombel. Nõnda kasvas ta kuueteistkümne aasta vanuseks, kus ta priskeks tütarlapseks oli õitsenud.
Siis ütles ühel päeval vanem ristiema temale:
„Minu armas Maasikas! Aeg on kätte jõudnud, kus sa meist pead lahkuma. Siiski loodame, et lahkumine kaua ei kesta. Läheb asi õnnelikult korda, siis saame jälle kokku ega või meid seal muu lahutada kui surm. Kaks ustavat teenrit ja oma kolm kuldkarbikest pead sa kaasa võtma. Karbikestest leiad kõike, mis sulle pikal teekäigul võiks tarvis minna!“
Kui ta veel pikemalt tütarlapsele teekäigu jaoks mõnd juhatust oli andnud, avaldas ta viimaks, et minek kolme päeva pärast pidi tulema.
Küll oli Maasikal südamekurbus suur, aga väiksem ei olnud lahkumistunnil ka ristiemade kurvastus. Nad tahtsid silmapisarates sulada, kui ristitütre kaela ümbert kinni hakkasid ja talle mitukümmend korda suud andsid. Viimaks kutsuti mõlemad sulased, vanaealised mehed, keda Maasikas enne ei olnud näinud, ja üteldi, et need teel tema kaitsjad saavad olema. Nõnda mindi siis teele: Maasikal väike korvike käes, kus sees ta kuldkarbikesed olid.
Said nad tüki aega metsas edasi läinud ja tütarlapsel lahkumispisarad laugelt tahenenud, ütles üks tema saatjatest:
„Ega me pikka teed jala ikka jõua ära käia.“
Maasikas küsis:
„Kust peame hobused võtma?“
Mees kostis:
„Hobused ja muud teekäigu tarvidused on teil korvis kuldkarbikestes.“
Maasikas vahtis kahtlaselt temale silma, nagu püüaks sealt otsust, mis seesugune pilkamise jutt pidi tähendama. Aga mees ütles tõsise näoga:
„Võtke üks lähkrikivike karbikesest, siis saame sedamaid sõiduriista ja hobused.“
Ehk küll tütarlaps ei uskunud, täitis ta siiski mehe käsku, võttis ühe kivikese, mis talle näppu juhtus, ja andis mehe kätte. Mees puhus kolm korda kivikese peale ja ütles:
„Tõld nelja hobusega astugu ette!“
Silmapilk seisis tõld hobustega seal. Maasikas pandi saksaks tõlda istuma, üks mees istus kutsariks pukki, teine toapoisiks tõlla taha, ja siis läks teekäik rutusti edasi. Päike seisis juba kõrgel lõunas, kui kutsar küsis, kas tühi kõht lõunat ei himusta. Maasikas kostis:
„Meil pole mingit toiduvara kodunt kaasa võetud.“
„Aga meil on kivikesi küllalt,“ kostis toapoiss tõlla tagant, „andke üks siia.“
Maasikas andis kivikese, mees puhus jälle saadud kivikese peale ja hüüdis:
„Kaetud laud, astu roogadega ette!“
Silmapilk seisis kaetud laud kallite roogadega Maasika ees. Ta sõi oma kõhu täis ja andis siis teenritele, niipalju kui nad himustasid. Hiljem puhus mees jälle laua peale, kus korraga kõik kadus ja väike kivike Maasika pihku tagasi kargas. Õhtul sündis söögilauaga niisamuti, aga teine kivike moondati patjadega sängiks, kus neitsike ööväsimust puhkas.
Nõnda tehti hiljem iga päev, nii et neil millestki puudu ei olnud. Ometi läks Maasikal pikal teel aeg igavaks. Ta soovis endale naisterahva seltsi. Enam nalja kui tõe pärast võttis ta ühe kivikese näppude vahele, puhus, nagu meestelt oli näinud, ja hüüdis:
„Toatüdruk, astu ette!“
Silmapilk istus viisakas tütarlaps tema kõrval. Mis nüüd Maasikal viga ilusas tõllas sõita, kus ta hommikust õhtuni magusat juttu võis vesta.
Ühel hommikul öömajalt teele minnes ütles kutsar Maasikale:
„Täna jõuame kuulsa targa tallu; sinna peate sisse minema ja teraselt tähele panema, mis vana tark teile juhatab. Tema käsu peame täpipealt täitma, muidu läheb meie asjatalitus nurja. Ühe kivikese peate targale meeleheaks täna ära kulutama, et meid lahkesti vastu võetaks ja meile kõige paremat nõu antaks.“
Enne õhtut jõudsid nad targa juurde, kus meestel rasket hõbe- ja kuldraha kotti tuli kanda, mis kivikesest oli sünnitatud.
Tark ütles, kui ta Maasika kätt oli vaadanud:
„Teie teekäik läheb homme pimedasse metsalaande, kus teile kolm elajat vastu tuleb. Esiteks üks põdralehm, siis üks vana hunt ja viimaks üks karu. Püüdke neid metsalisi meelitada, et nad ligi lasevad tulla, ja pange igaühele oma tunnismärk külge, et teie nad teinekord ära tunnete, kui jälle kokku juhtute. Põdralehmale pange siidvöö ja hundile nahkrihm kaela, aga karule peate oma sõrmuse käpavarba külge pistma, mis teile kadunud ema varandusest üle on jäänud. Kolm päeva hiljem tungib kole vihane madu teile kallale. Selle käest ei või teie ennast muidu päästa, kui peate ühe kivikese põhjakotkaks moondama ja teenritega seltsis tema selga istuma, kes teid tuulekiirusel pilve alla üles kannab, kuhu madu ei või tulla. Tõlla ja hobused neelab ta küll ära, aga sellest ei ole teil suuremat viga. See kõhutäis on talle viimaseks toiduks: ta sureb seitsme päeva pärast, kus hobused tõllaga ta suust jälle välja tulevad. Mis pikemalt sünnib, jäägu nimetamata; sellest tuleb teile ja kivialustele ristiemadele õnne.“
Teisel päeval jõudsid meie teekäijad pimedasse metsalaande, kus kõik nõnda sündis, nagu tark oli ette kuulutanud. Esiteks tuli põdralehm, siis vana hunt ja viimaks karu neile vastu. Maasikas meelitas metsalisi ükshaaval endale ligemale ja sidus igaühele märgi külge: põdralehmale sinise siidvöö, hundile nahkrihma kaela ümber, aga karule pistis ta emalt päritud kuldsõrmuse käpavarba külge. Karu lakkus nagu tänades tema käsi ja jooksis rõõmsa mõmisemisega metsa tagasi.
Palju koledam oli lugu, mis kolme päeva pärast neile juhtus. Juba kaugel kuuldi kohinat ja mühinat, nagu oleks rasket heinakuhja mööda maad veetud. Viimaks tõusis madudekuninga pea kuldse krooniga kaugelt nähtavale. Aga sel silmapilgul oli Maasikas ühe kivikese põhjakotkaks muutnud, istus oma kolme teenijaga seltsis tema selga, kes nad kõrgele üles pilvede alla kandis. Sealt nägid nad, kuidas määratu madu tõlla koos hobustega tükkis alla neelas, nagu oleksid need pisikesed hiirepojad olnud. Seitse päeva lendas põhjakotkas oma koormaga kõrgel pilvede all, magas öösel pilvede serval ja tema seljas istujatel polnud millestki puudu, sest et Maasika kuldkarbikeste kivikesed andsid neile kõike tarvilikku.
Seitsmenda päeva hommikul lendas põhjakotkas oma koormaga maha. Nad jõudsid parajasti sinna, kui hobused tõllaga surnud madudekuninga suust välja sõitsid. Seda imet alles vaadates, nägid nad vana meest ja naist uhkes kuninglikus ülikonnas nende seltsi astuvat. Mehel oli nahkrihm ja naisel sinine siidvöö kaelas, mida Maasikas sedamaid selleks tunnistas, mis ta hundi ja põdralehma kaela oli sidunud. Natuke aega hiljem jõudis ka priske noormees sinna, kelle sõrmes karule antud sõrmus hiilgas. Võõras vanamees rääkis:
„Tänu sulle, Maasikas, kallis õnnelaps, kes sa meid pikast vangipõlvest oled päästnud. Ma olin seitsmesaja aasta eest lõunamaal rikas kuningas; siin seisab minu abikaasa ja seal minu poeg; meie kolm tütart on otsa saanud. Kuri Põhjamaa madudekuningas võitis minu riigi ja neelas kõik mu alamad oma kõhtu. Minu moondas ta hundiks, minu abikaasa põdralehmaks ja minu poja karuks. Kuhu tütred jäid, ei ole ma kuulnud, võib-olla, et madu nad nahka on pannud.“
Maasikas arvas sedamaid, et tema kivialused ristiemad kadunud tütred võisid olla, aga ta ei rääkinud enne, kuni asi tõeks läheb, et vanemate rõõm seda suurem oleks. Ta muutis ühe kivikese teiseks tõllaks, millel kuus hobust ees oli; sinna tõlda istus kuningas abikaasa ja pojaga. Siis hakati kodu poole tagasi minema. Juba kolmandal hommikul tulid Maasika ristiemad teel vastu. Aga kes jõuaks rääkida vanemate ja tütarde rõõmu, kui nad seitsmesaja-aastase lahusoleku järele kogemata jälle kokku said.
Hiljem kosis kuningapoeg Maasika endale abikaasaks ja sai isa kuningriigi valitsejaks, kes vanuse pärast ise enam ei tahtnud valitseda. Ka kolm tütart viidi aegamööda mehele, aga keegi ei olnud hiljem nende suust kuulnud, kust nende kividega kuldkarbikesed olid tulnud ehk kuhu nad viimaks olid jäänud.