Eesti mütoloogia/Vägimehed, hiiud
Vägimehed, hiiud.
Üleüldiselt valitseb rahvaste seas arvamine, nagu oleksid muiste ajad armsamad, põli parem, elu õnnelikum olnud. Muistsed inimesedki erinesid märksa meie aja lastest; nad võisid pikema eaga, suurema jõuga ja tugevusega, vägevate tegudega hoobelda, mõned üksikud veel ühes ehk teises suhtes iseäraliku osavusega, mõned koguni nõiaväega. Suurema hulga tarkus ei ulatanud just eluprobleemide harutuseks, kuid vaimujõu peale ennemuiste rõhku ei pandud, vaid esimesesse ritta astus ikka kehajõud. Samasugust nähtust näeme veel tänapäevani: laialdastes ringkondades seisavad jõumehed Lurich ja Aberg suuremas kuulsuses kui vaimukangelased Kreutzwald ehk mõni muu. Julgus ja kehajõud surub igatahes muistsetele inimestele nagu pitseri tundemärgiks peale.
Kuna esivanemate leegionide nimed ammu ununud ja esivanemaid endid ohvritega veel meelde tuletati, on teine, väike osa oma tähtsate tegudega rahva mälestusesse jäänud edasi elama ja rahvasuu isegi nende nimed alal hoidnud. Vististi ohverdati varasemal ajal igaühele sarnasele tegelasele; hilisemal ajal lõppes, nagu näha, ometi ohverdamine, vähemalt ei tea rahvasuu sellest kuigi palju rääkida. Ainult Tõnnile antud ohvritest teatakse laiemalt kõnelda. Kalevipoja haualt sellevasta on jälgi leitud, mis endist ohverdamist lubavad oletada.
Oma eluajal kerkis teatav isik kaaselanikkudest ehk ainult pea võrra kõrgemale, kuid aeg muutis lugu. Nagu õhtune loojakippuv päike isiku varjusid süldade kaupa suurendab, nii ka silmaringi taha, ütlen parem, mälestuse kindlate kupitsate taha vajuv elusündmustik. Tõsised juhtumised unusid ikka enam, luule astus oma õnnistusesarvega appi ja ta ehted suurendasid tegelast nagu õhtune päike igaühe varju. Luule oma kiirtega valgustab tegelast sedaviisi, et meie ette üliinimene kerkib. Luule juhib niisuguste tegelaste algupära tihti koguni taevast otsima, tavalisesti võõraste rahvaste seas, aga omast kohast meilgi. Fählmanni üleskirjutused teevad Vanemuise, Ilmari j. n. e. nagu Taevataadi oma lasteks, vähemalt on see nad loonud ja need asuvad selle omas asupaigas. Niisama laseb Soome rahvaluule Väinämöise ja Ilmarise Ilmatarest põlveneda. Kreutzwaldi Kalevipoeg teeb muistse põlve elanikud kõik Taara taimedeks, Taara lasteks; kõik põlvenevad seega otsekohe Taarast.
Fählmann annab niisugustele muistsetele kangelastele, vägimeestele nime „kalevid“, kuna rahvasuu seda nime vähe tarvitab. Meil puudub Eesti keeles sellekohane paras sõna. Võõrad keeled nimetavad niisugust „kalevit“ „heeros“, soomlased „sankari“, ka „uros“. Igatahes tuleks vahet teha vägimehe = heeros ja hiid sõna vahel. Kuna esimene nimi ikka veel inimest, kui ka iseäralikkude omadustega varustud, kujutab, juhib teine meid üliinimese juurde. Mõnekorra on võimata vägimeest hiiust (= Riese, великанъ) lahutada. Nii näituseks sulavad Kalevipojas, Tõllus, Leigris vägimees ja hiid üheks olevuseks kokku: raske vahet, teha, kus vägimees lõpeb ja hiid algab.
Kuna vanemal ajal sarnaseid vägimehi ja hiidusid „pooljumalateks“ taheti tembeldada ehk vähemalt vahelüliks jumalate ja inimeste vahel, otsib uuem uurimine nende algupära tavalistest inimestest. Professor K. Krohn peab palju mütoloogilisi vägimehi lihtsalt muistse aja suuremat sugu meesteks, keda luule aja jooksul vägimeesteks moondanud. Eestis võiksime vähemalt Kalevipoega, Tõllu, Leigrit j. n. e. endisteks rahva vanemateks ehk kuningateks nimetada. Vististi nimetasid muistsed eestlased oma ülemusi kuningatekski; muidugi mõista ei või me neid kuningaid meie aja kuningatega võrrelda. Muistne kuningas oli primus inter pares, muud midagi, just nagu vallavanem nüüd veel vallarahva keskel. Kuid luule muutis need muistsed vägimehed kuuks ja päikeseks tähtede maailmas.
Kreutzwaldi Kalevipoeg kõneleb, kudas ennemuistsete juttude maal Hiigla targa tütar kuus tavalist meest puhkamast leidnud, need põlle sisse noppinud ja isale näha viinud. Lugulaul nimetab mehi põlles kandvat neitsit Hiigla tütreks, Hiigla neitsiks, isa Hiigla targaks. Muidu rahvasuu Hiiglat ei tunne, vähemalt mitte sõna sellel kujul. Rahvalaulud tunnevad Hiielat. Hiiela jälle tuletab soomlaste Hiitolat meelde. Hiitola on koht, kus hiisi, hiis asub. Hiitola võiks Eesti keeles Hiidula, Hiidla kujul esineda. Me tohiksime siis ainult Hiidla targast ja Hiidla neitsist kõnelda[1]. Hiid ehk hiiu tähendab sedasama, mis võõras keeles Riese, великанъ. Tütarlaps, kes kuus meest põlle sisse võttis, oli muude inimestega võrreldes hiid ehk hiiu. Sõna ise on Comparetti seletuse järele Gooti sõnast haithins, vanas Saksa keeles heidhenn, uues Heide = pagan alguse saanud. Esiotsa tähendas nimi metsikut ehk metsmeest.
Hiiugi nimi on rahvasuus haruldaseks jäänud, vähemalt eelnimetud tähenduses. Hiiu nimi on küll praegugi tuttav, kuid teises tähenduses. -lane lõpuga ühendud tähendab nimi meie ajal Hiiumaa elanikku; ainult harukorral tarvitakse sõnakuju hiid samas tähenduses. Selle eest võivad endise aja kalevisuurused isikud seda suurema õigusega hiiu nime kanda. Sarnaseid isikuid tunneb rahvasuu mõnda. Hiidude hulka kuuluvad Kalev, Kalevipoeg, Kalevi naine, Tõll, Pirit, Leiger, aga ka Kalevipoja seltsilised Olevipoeg, Alevipoeg, Sulevipoeg, niisama Karksi ja muud vanad paganad. Uuemal ajal on jõumeeste nimetamiseks ka sõna vägimees hakatud tarvitama.
- ↑ Aeg oleks käes, võõriti tuletud Hiigla nimest loobuda ja Hiidla nimele aset anda.