Eesti mütoloogia/Pakane
Pakane.
Tuultega käsikäes käib pakane. Soomlased nimetavad tubli tuule puhuriks ja pakase puhuri pojaks. Pakaselgi näikse oma haldija olevat. Otsekohe pakase ehk külma haldijast rahvasuu ei räägi, küll aga isikustatud pakasest ja ta poegadest. Tavalisesti kõneldakse Turjamaal asuvast pakasetaadist, kes sealt pojad saadab lõuna poole rändama. Harukorral puutume ometi külmaemagagi kokku, kelle pojad niisama väljas käivad tööd tegemas. Pakasetaat ise pesitab oma armsal Turjamaal ja lahkub sealt ainult harukorral, teada tahtes, kudas ammu ju kodu maha jätnud poegade käsi käib. Turja taati pakast ja ta poegi tuleb kõigiti pakase haldijateks pidada.
Pakasetaat esineb täiesti hallina taadina, õigemini valgete juustega ja pika valge habemega, valge kübar peas, valge kuub seljas, valged sukad, kingad jalas. Poegade väljanägemise kohta puuduvad kindlamad teated. Suuremalt jaolt räägitakse kolmest pakase pojast: nooremast, keskmisest ja vanemast. Harvemini teab rahvasuu poegadele nimedki anda: noorem härm, keskmine kahu, vanem külm. Viimast hüütakse mõnekorra ka külmapoisiks, külmamatsiks. Võimalik ometi, et külmapoiss sugugi pakase vanemat poega ei tähenda, vaid külma kaaslast, keskmist ehk nooremat venda, sest rahvasuu vahetab tihti müütilisi isikuid ja nende tegevust. Nii ei ole vahe ka härma ja kahu vahel selge.
Suve saadab pakane poegadega puhates mööda seal, kus jää paksemaks minnes paukumisega praguneb ja palgid paukudes lõhkevad. Kui aga külg pikast puhkamisest valutab, saadab vana pakane mõnekorra noorema poja härma ometi välja vaatama, kudas maailmas elatakse. Nagu häbi tundes uinumise ajal rändamisest sammub härm ainult öösiti edasi, päeval kusagil varjulises paigas puhates. Kuhu härm sammub, igal pool jäljed taga. Lubab rohtu ja vilja küll ehte panna ja panebki valgesse ehte, aga imeb ehte pannes neil viimase üdi seest ja jätab lahkudes nad leinaloori kandma. Sügisel algab keskmise poja kahu tegevus. Kahu lubab vett vallatuma tuule tüütamise käest päästa, jah päästabki, kuid katsub vee ahelasse panna, tõmbab veele kirme peale. Mis vend härm suve kingitustest veel puutumata jätnud, selle üdi imeb kahu välja, iga rohtu närtsinult maha jättes ja iga lehte oksast maha rebides.
Talve tulekuga hakkab külm tegevusesse. Kuna nooremad vennad öösiti rändavad, sammub külm ühtelugu, ööl ja päeval edasi. Pikal rändamisel astub ta mõnekorra majadessegi sisse öömaja paluma. Talle lubatakse, aga mõnekorra mängitakse talle pussi: külm ronib pererahva magamisekotile ahju peale, kuid ahi pannakse küdema ja külm peab surmahirmus majast põgenema. Vahel annab ta öömaja paludes pererahvale ometi ju õhtul nõu ööseks ahju peale kobida, muidu võiks ta põrandal maas magades lahkete vastavõtjate und segada. Alati ei hoiata külm siiski sedaviisi inimesi, vaid sagedamini narrib ta mehe moodi, näpistab siit, näpistab sealt, imeb mõne korra isegi vere välja nagu kaan. Hea meelega püüab ta inimeste sukkadesse ja kinnastesse tükkida, saab aga niisugusel puhul tihti kolkida.
Kartma löövad inimesed, kui pakasetaat ise ähkides ja puhkides, habe jääpurikates, välja astub, lumi rabiseb jalgade all, aiateibad pauguvad ees, linnud langevad surnult selja taga maha. Armu heitmata tungib ta inimese ja looma kallale, igaüht enesele saagiks saada ihaldades ja nende hingamist sulguda ähvardades. Kel iganes võimalik, põgeneb hirmul majasse varjule. Teatakse juhtumisi, et pakane ehk külm inimestele headki teinud: kingib külma tehtud kahju tasumiseks kaks kotti, kellest üks sooja, teine külma annab. Ikka ei ihka pakasetaat õigel kujul ilmudes inimesi ja loomi eest ära peletada, vaid võtab enesele tihase kuju, et seda hõlpsamalt oma kurjust avaldada. Õnneks väsib pakasetaat pea õelusetegudest, käänab varsti ümber Turjamaa poole tagasi puhkama. Rahvas hingab pakasetaadi puremisest ja pigistamisest pääsedes jälle kergemini.
Pakast sunniti vanemal ajal meie maalt taganema järgmist viisi: võeti 2—3 kerisekivi, köeti ahjus tuliseks ehk koguni punaseks ja viidi siis paja sees välja hangele. Usuti kindlalt, et pakane varsti selle järele lahkub.
On katsutud põhjakonna, jah isegi põhjakotkast isikustatud pakaseks pidada, aga rahvasuust saadud teated ei ole tänini niisugusele oletamisele tarvilikku tuge annud.
Bertram on oma Ilmatare Tuuletares isikustatud külma kohta draamasarnase luuletuse avaldanud, külma kuningana esitades. Rahvasuu ei tunne kuningat külma ega palju muid Bertrami Tuuletares ettetulevaid isikuid. Ülepea tuleb Tuuletart Bertrami oma luuletuseks pidada, millel tõsise rahvaluule andmetega vähe tegemist; nii näituseks üks peakangelastest Igarik langeb täiesti kirjaniku oma leiduste valda.
Laplased ohverdavad oma pakasele „härmamehele“. Meil ei ole tänini pakasele ohverdamisest kindlaid jälgi leitud.