Eesti mütoloogia/Mana ja Tooni
Mana ja Tooni.
Surnute riigi haldijatena esinevad Mana, Tooni, Kääbas ja Kalm, kõik õieti sama olevuse nimetamise teisendid. Mana nimi on rahva seas rohkem tuttav kui Tooni. „Mana käsi hoiab meesta“ ja „Mana targad“ puutuvad kirjandusest silma. Wiedemann pühendab Manale mõne rea, üteldes: „Mana = Tooni, surnuvalla, altmaailma valitseja. Temast enesest ei ole sugugi ehk on vähe juttu; sinna kuuluvad aga kahtlemata Mana tark ja Mana sõnad“. Tõesti sulab Mana ja Mana asupaik Manala Toonega ja Toonelaga ühte, mõlemad on sama mõiste nimetused, üks omast keelest, teine ehk võõrast keelest pärit. Mana sõna on nimest Manala tekkinud, Manala aga sõnast Maan ala, maa all. Mõnes kohas räägitakse veel meie päivil Maanala. Aja jooksul tekkis Maan alast Manala, mis õieti maa-alust kohta tähendab, nagu Kalevalaski öeldakse:
Manalasta maanki alta,
„Ilmatare“ kolmas osa Maanala oma linnaga, tarkadega j. n. e. on täiesti Bertrami oma luuleleidus, ilma Eesti rahvaluule aluseta, kui ka autor Manalat niisugusena katsub kujutada.
Setukeste laulud kõnelevad manalastest, Manast, Mana minijast j. n. e. Esimesteks arvatakse muidugi kõiki Manalasse puhkama läinud hingesid. Wiedemann’i seletuse järele on manalased head vaimud, kes õnne toovad ja keda igaüks tahaks hea meelega näha. Heast, vagast inimesest öeldakse: ta on vaga kui manalane! Kui ka viimast ütlust tarvitatakse, ei anna rahvasuust saadud näpunäited mingisugust tuge manalaste pidamiseks häiks vaimudeks. Manalaste maaks nimetatakse vahel surnuaedagi. Manalane jääb nimeks kõigile hauas hingajatele, ilma et nimi hingaja häid omadusi rõhutaks. Paganus tundis Manalat, Toonelat j. n. e., kus surnud hinged, head ja kurjad, kõik üheskoos „manalastena“, Mana minijatena, poegadena, tütardena, varjulastena rõõmuta, vagusat elu elasid.
Rahvalauludes esineb surm, surmahaldija harukorral ka Toone nime all; tema ja surnute asukohta hüütakse Toonelaks.
Käisin eile Hiielassa, |
Muis rahvamälestustes ja rahvajuttudes ei kõnelda Toonest nii hästi kui midagi. Wiedemann’i teated Toonest ei ulata kaugemale kui „Tooni, sellest Toonela = altmaailm, surnute asupaik“. Aga isegi rahvalaulud — Setukeste laulud, kus kõige enam Tooni esineb — ei tea tast midagi lähemat. Lauldakse neiust, kes teeb Toone tuld. Teisal jälle kõneldakse toonelastest, Toone tütardest ja Toone onupojast, aga nendegi tegevusest ei saa meie mingisugust selgemat pilti. Me jääksime Toone suhtes käsitsi kobama, kui Soome mütoloogia meile seletust ei annaks. Tooni esineb seal kehastatud surmana.
Eesti ja Soome laulude kõrval esineb Tooni ja Toonela veel Ingeri rahvalauludes ja neis sobib „surnud“ tähendus paremini kui surma tähendus. Dr. Bertrami väide, nagu tähendaks Toonela vagade hingede asupaika, ripub õhus.