Eesti mütoloogia/Hiied
Hiied.
Esivanemate ohverdamine ja jumaluse austamine koondus peaasjalikult hiide. Hiis oli kas tammik ehk mingi muu metsatukk. Harvemini austati laant hiiemetsana. Kassaares öeldakse suur osa saart hiiemetsa all olevat olnud. Mujalgi oli Hiius hiiemetsa. Tihti esines hiiena paar puud ehk koguni üks ainus puu. Vähemalt austati paaril viimasel aastasajal kõige sagedamini üksikuid puid hiiepuudena; võimalik, et varemal ajal üksik hiiepuu harukorraliste nähtuste hulka kuulus.
Hiiepuude austamine seisab esivanemate kultusega lähedas ühenduses. Muiste maeti surnuid enamasti metsasalka. Haudadele viidi ohvrid. Kogu matusepaika peeti pühaks paigaks. Sellest pühadusest said sealt kasvavad puudki osa. Kuni uuemani ajani peeti hiit nii pühaks paigaks, et sealt rohtu ei niidetud, marja ei nopitud, oksa ei murtud ega sinna mingisugust looma lastud, sest vastasel korral kardeti surma ehk mingisugust rasket nuhtlust selle määruse üle astujale. Kõigiti tähendas alguses hiis umbes sedasama mis kalm. Näpunäiteid selle kohta annab ka üks rahvalaul:
Käisin eile Hiielassa, |
Nende ridade järele sulavad Hiiela ja Toonela täiesti ühte. Rahva seast kuulis Dr. Veske omal ajal veel arvamist, et Hiiela ja Toonela matusepaika tähendavad.
Eestist leiame hiite austamisest ju Läti Hindrekult tunnistusi. Läti Hindreku teadmise järele oli Virumaa püha hiis ühtlasi Tharapita = Taara austamise koht; surnute austamisest hiies vaikib ta ülepea. Liber Census Daniae tunneb pisut hiljemini Virumaal Verklas hiie, ilma et ütleks, keda selles hiies austati. Veel mineval aastasajal kuuldi Märjamaa kihelkonnas rahvasuust teateid, Taara elanud lepikus ja kaasikus, hiie jumal aga enam okasmetsas. Seal teatakse ka kõigest aiast jutustada, millega pühapaik olnud ümber piiratud. Lääne Nigulas nimetati veel mineval aastasajal põliseid hiiepuid „vanadeks jumalateks“.
Kõigiti näib, et surnute austamine hiites hilisemal ajal ikka enam tagapõhja jäi, sellevasta üleüldine ohverdamine enam etteotsa astus. Neljapäev kutsus elanikka hiie ümbrusest kokku püha pidama, ohverdama, isegi torupilli mängu järele tantsima. Virumaa Aaspere Liiguste küla Laagrimäe hiiest kõneldakse, et seal rahvas mõnekorra kogu neljapäevase öö tantsinud; niisama Hiiu Pühalepas (vd. Esivanemate ohverdamised, lk. 48—56). Iga hiiepuu all ei peetud tantsupidu. Leidus ju hiiepuid õige rohkesti. Igal külal oli oma hiiepuu, ka paljudel üksikutel taludel. Ohvrid viidi igal pool hiiepuule, viidi neljapäeval, aga ka muil päivil. Mõnest hiiest uskus rahvas, et see taevast maha tulnud. Teistest hiiepuudest jälle kõneldi, et nad nagu inimesed eluaset muutnud; ei meeldinud neile ühes kohas, rännanud nad teisale, kus rahvas neid rohkemini austanud.
Hiiepuude alla viidi ohvriks igasuguseid toiduaineid, aga ka muid väikesi asju, Peale muu pandi puu juurde raha maha, mida sealt keegi ei tohtinud võtta, sest muidu oleks rahva arvamise järele võtjal vali karistus kannul käinud. Hiiepuude okstele riputati paelu, linta, lõnga, linapeosid, sõlga ja muud sellesarnast. Isegi rätikuid, tanusid, sukke j. n. e. heideti haiguse puhul puuoksale. Missugune kehaosa põdes, selle riie anti hiiepuule ohvriks, lootuses, et siis tervis tagasi tuleb (Esivanemate ohverdamised, lk. 48—56).
Kui ka Eestis hiis tavalisesti puuna ehk puude koguna esineb, ei puudu tal ometi isiklikki elu. Mõned harvad teated teavad hiieneitsitest ja hiiekoertest kõnelda. Ühe teate järele esinenud need hiieneitsid valgeis riideis; muidu aga ei teata nende tegevusest nii hästi kui midagi. Nende esinemine valgeis riideis tuletab vähe surnuid meelde, kes ju vahel valgetesse linadesse mässiti. Kõigiti arvati hiieneitsid ainult suuremates hiites asuvat; võimalik, et varemini igas hiies, kuid selle kohta ei ole teateid säilinud.
Hiie koerte kohta ei tea me muud, kui et nad kurjust avaldanud. Professor Kaarle Krohn võrdleb hiiekoera greeklaste Kerberosega, kellele ta võeraste rahvaste mütoloogiast veel muid vastandid Manala teekonnal leiab (Suomalaisten runojen uskonto, l. 278). Võimalik, et Eestiski muiste hiiekoera nii-ütelda kalmu vahiks peeti, kuid midagi kindlat ei tohi me sellekohaste ainete puudusel ütelda. Soomes räägitakse hiiekoera haukumisest hiielinna ees; seda koera nimetakse mõnekorra ka mustaks, tuldturtsuvaks hurdaks, mõnekorra rakikski. Hiiekoera kõrval tunnevad soomlased veel muid hiieloomi, nagu kassi, herilast, halli hobust, härga j. n. e. Härg kannab Soomes vahel hiiehärja nime kõrval veel „Toone“ härja ja „Venno“ härja nime.
Peale selle teavad soomlased nimesugustest hiiekohtadest kõnelda, nagu hiielinnast, hiiemäest, hiiepõllust, hiienurmest, hiiepesast, hiieahjust, hiiekõrbest j. n. e. Nagu näha, et tähenda hiielinn ometi mingisugust iseäralikku linna, vaid sulab, ka Hiitola nime kandes, mäega kokku. Hiisi-sõnast on deminutiivi kuju hiito, hiitto, hitto moodustud. Lapi keeles tuntakse hiit „hita“ kujul, kuid seda sõna tarvitakse juba vandeks, nagu Soome hitto sõnagi.
Soome rahvalauludes mainitakse hiie vastandina helvetit. Seega pärib hiisi sealgi enesele koha tähenduse.
Vanemal ajal seletati Soomes, hiied olla sügavates laantes, koobastes ja mäelõhedes asuv eelajaloo-aegne rahvas, aga Lönnrot lükkas nad mütoloogiasse, arvates, et nad Lapi seidaga ühte sulavad. Comparetti seletab, et hiisi on metshaldijas ja ta asukohaks tuleb padrikut ja metsaseid mägesid arvata. Ühtlasi oletab Itaalia õpetlane, et hiied ei ole muud kui mõnesugused metsavaimud, keda tihti hiidudega vahetakse. Esiotsa esitasid nad metsmehi, metsinimesi. Comparetti arvates juhib metsmeest nimigi kätte, mille ta Saksa sõnast Heide tuletab, üteldes, et see esiotsa metsmeest tähendanud.
Prof. A. R. Niemi tuletab hiis sõna muistse Skandinaavia hidi, vana Germaania hido sõnast, mis karu talvist pesa, aga ka koopaid ja urkaid tähendab, kus hundid ja muud metsaloomad pesitavad. Rootsi keeles tarvitakse põlgavas tähenduses sõna ka inimestest. Agricolal esineb ometi hiis karjalaste ebajumalate killas: Hijsi Metzeleist soi voiton = Hiis soovis metsast saaki. Muidu aga tarvitab Agricola hiisi oma ümberpanekus ka metsade ja metsatukkade tähenduses. Hiid, hiiu ja hiis on mõlemad ühest kännust võrsunud, teine sõnakuju aga teise tähenduse Eestis saanud, hiid ehk hiiu inimeseks jäänud, hiis aga meil pühaks metsaks ehk puuks muutunud.
Kuna meil hiie-rahvast räägitakse, tunnevad soomlased hiie-väge. Põhja-Satakunnas ustakse, et hiievägi on peata inimesed, kes metsas oma radasid kõnnivad: nende juhil on pea. Juhtub inimene hiieväe radadele, eksib ta ega oska enam tagasi. Hiieväel on väiksed kuljused, neist kuulukse nende tulekut. Kuljuseid kuuldes on kõige parem maha heita ja teha, nagu magataks. Magajale ei tee nad midagi paha. Teise teate järele oli hiievägi ainult pöidla pikkune, kuid nina peaaegu niisama pikk kui keha. Et nad nii väikesiks peeti, võisid nad puude allgi asuda. Kui välk puusse lõi, arvati välku hiisi taga kiusavat. Teiste teadete järele ometi ka kolesuuri hiisi olemas.
Igatahes erineb prof. K. Krohni seletuse järele soomlastel hiis ehk metsahiisi metshaldijast märksalt. Metsahiis on rumal, inetu, habemeta, keerdsilmiline, räbalates, kuna metshaldija habemega toreda mehe näol, suurte silmadega, puhtais riideis ilmub.
Soomlased tunnevad peale metsahiie veel mäehiit, veehiit, maahiit, kalmuhiit, kojahiit, toahiit, saunahiit, rehehiit j. n. e., ei tea neist ometi midagi lähemat kõnelda.
Soomlastel ei kehitunud hiiepuude austamine ja nende all ohverdamine nii üleüldiseks kui Eestis. Siiski viidi hiitele mõnes kohas piimaohvrid. Pealegi algas seal sõda hiite vasta palju varemini kui meil. Ingeris kõneldakse 1535 munk Iljast, et ta „rahva“ vanu pruuka kaotanud, pühi hiisi maha raiunud, ära põletanud ja ohvrikivid vette veeretanud. Liivlaste kohta ütleb paavst Innocentius 1199 ühes kirjas, et need lehtpuid austanud. Kaugemad Soome sugu rahvad käisid igal maal hiites ohverdamas ja palumas. Ristiusu toomise ajal algas Saksamaal sõda hiiepuude vasta. Geismaris raius Bonifatius püha hiietamme maha, Eestis tegi Võnnu õpetaja Sass veel 1787 niisama. Grimm teab, et veel uuemal ajal Saksamaal pühi tammesid austud. Skandinaavias ja Rootsis astuti varakult hiite austamise vasta.
Vanad greeklased ja roomlasedki austasid hiisi. Ateenlased mõistsid surma selle, kes hiiesalust püha tamme maha raius. Palestiinaski austati hiisi ja ohverdati neis.
Hiied olid ülepea kõigile vanaaegsetele rahvastele austamise ja ohverdamise kohtadeks.