Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Waheaeg aastast 1830 kuni 1838
Waheaeg aastast 1830 kuni 1838.
Pärast Masingit algab aeg, mil jälle nagu wäsimus Eesti kirjameeste üle tuli, sest et enam nii elawalt raamatuid ei kirjutatud ega trükitud, kui esimesel kolmel 19. aastasaja kümnel. Ei wõi ju just küll weel ütelda, et raamatute arw oleks Eesti keeles wähenenud, sest raamatuid ilmus rohkemalgi wiisil edasi, aga just ühte iseäralise eesmärgiga püüdmist ei olnud sellel ajal mitte. Kuid Eesti rahwas ja tema kirjandus oli enesele aastasaja esimesel kolmel kümnel palju sõpru saanud ja osawõtjaid omandanud, kes ikka kõige eestiduse sõbraks ja osawõtjaks jäiwad. Need kirjutasiwad Eesti keelde hulga raamatuid. Paraku on rohkema hulga raamatute kirjutajate nimed tundmata jäänud, sest see oli wäga pruugiks ja kombeks saanud ilma nimeta kirjutada. Kahjuks on see kirjanduse ajaloole rohkesti, sest et raamatute saamist õieti wõimalik seletada ei ole.
Kõige rohkem raamatuid oli ka sellel ajal waimuliku sisuga. Kõike ilmalikku juttu ja kõnet peeti „lori“ asjaks. Üksnes harwa tuli ka mõni raamat ilmaliku sisuga wälja. Rahwa meel ja mõte käis ka selle aastasaja esimesel poolel nii hästi kui täiesti üksnes taewalikkude asjade kohta, ja ilmalikkudest ei peetud nii hästi kui ei midagi lugu. Kirikulaulusid, lauluraamatuid, epistlid ja nende seletusi, katekismusi, püha õhtu-sööma aja kirjasid, õige rohkesti jutlusi ja seletusi pühast kirjast ilmus ühte puhku trükist — rohkem osa Tallinna ja wähem osa Tartu murdel. Waimulikkude raamatute seas oli wähem jutustawa sisuga raamatuid, kui piibli-lugud maha arwame, mida rohkesti trükiti ja loeti. Nimetada oleks mõned raamatud, mis rohkemini mõjusiwad, nõnda „Sõbra and Eesti Maa-rahwa lastele.“ Tallinnas Lindworsi jr. 1831, 48 lhk. — „Ühhe pattust pöörnud Negri-orja sündinud asjad ja ellaw usk Jesusse Kristusse sisse“ Pernos; K. Markward 1834, 32 lehek. — „Laewa pois Pop teeb omma öäla Kaptenile ta surma wodi peäl ihho ning hinge polest head.“ Tartun Schümann 1836, 15 lhk. — „Kristian Welits“ etc. Pernos Markward 1837, 20 lhk. — „Se õige Soldat ehk Peter Lohbekki Ello käik,“ Tartun Schümann 1837, 16 lhk.
Nime järele on aga neist aastatest ka mõnigi mees tuntud. Nimelt on neid järgmised 6 meest: Janter, Henning, Jannau, Knüpffer, Freundlich ja Schwelbe, kes kirjasid kirjutasiwad ja trükki andsiwad.
Christian Friedrich Janter sündis 5. jan. 1801, mul teadmata kus, studeeris Tartus 1825—1828, grad. stud., aga sai alles 1845 Kursi kirikuõpetajaks, mis ametis ta 1859. aastani oli, siis Tartus elas, kus ta 16. nov. 1882 suri. Janteri kõige wiljakam kirjameheline tegewus oli just sellel ajal, mil ta weel kirikuõpetaja ei olnud, ja tema sulest ilmus siis raamat raamatu järele — muidugi kõik waimulikud, ning jutustawa sisuga on neist kõigest kaks, need on: „Ühhe jummalakartlikko emma ja temma pattust pöörnud tütre ello.“ Tall. Lindwors 1838, 32 lhk. ja „Mikko Elisabeth’i ello“ säälsamas 1838, 48 lhk.
Karl Matthias Henning, Järwa-Jaani koguduse kirikuõpetaja, oli üks neist, kes Saksamaal studeerisiwad ja eestlaste seas ametit pidasiwad. Henning on agar Eesti kirjanik olnud ja rohkesti raamatuid kirjutanud. Juba aastal 1819 ilmus esimene raamat „Ristiussu õppetus, noortele õppetud ja kidetud.“ Tall. Gressel’i jr. 1821 ilmus temalt 3 kirjakest; aastal 1835 ilmus tema palju loetud kiri „Suur Ärralunnastamisse pääw,“ Tall. Lindwors, 264 lhk., a. 1837 ilmusiwad „Luggemissed Jummala rigist ja temma tullemissest“ säälsammas; a. 1839 ilmus „Waene Mart“ 44 lhk., a. 1840 „Kolmekordne nöör“ 148 lhk., kõik Lindw. jr.; a. 1841, „Käimissest Kristusse järrel“ Gresseli jr. Need raamatud on üsna kaunis Eesti keeles kirjutatud.
Dr. Heinrich Georg v. Jannau sündis 3. aug. 1789 Liiwimaa Eesti osas, studeeris Tartus usuteadust 1806 kuni 1810, sai kuld-auuraha kirjatöö eest studendina. Aastal 1811—1822 oli ta kirikuõpetajaks Harglas, reisis 1816 wäljamaal ja sai sääl doktoriks, aastal 1822—1864 oli ta kirikuõpetaja Laiusel, aastast 1842 ka konsistoriumi nõuunik; oli Tartu Õpetatud Eesti seltsi kaaspõhjendaja ja pärast auuliige; kirjutas palju puhukirjasid Saksa keeli, enamasti kõik eestlaste üle. Elas pärast ameti mahapanemist korda mööda Tartus ja Dresdenis ja suri Dresdenis 6. (18.) sept. 1869.
Dr. Jannau oli suur ja kuum Eesti rahwa ja kirjanduse auustaja. Tema on palawa armastusega Eesti meelest ja keelest kõnelenud ja kirjutanud. Üteldakse, et tema ka liha poolest eestlane olnud. Tema kõnest arwata wõiks seda küll, sest ta on palawamini Eesti keele ilu üle ilutsenud, kui nüüdse aja eestlased, ja on Eesti keele auusust kõrgesti kiitnud. Südamelikult on ta Eesti rahwa alatusest osa wõtnud ja rahwa õigusi sündimise maa kohta iseäralise mõjuga tõendanud. Saksamaalgi püüdis ta kirjade läbi osawõtmist Eesti rahwa ja keele kohta äratada. Nõnda kirjutas ta kirjatükkisid ajalehtedesse ja lõbu-lexiconidesse. Oma üli pikal kirikuõpetaja-ameti pidamise ajal, mis 53 aastat wältas, oli tal aega ja mahti küllalt rahwast wäga mitmelt poolt uurida ja tundma õppida. Ka oma kihelkonnas on ta hoolega püüdnud rahwa enese-tundmist äratada. Selleks andis ka seda enam põhjust see lugu, et v. Jannau wabameelsemate kirikuõpetajate seast oli, keda sel ajal „rationalistiks“ hüüti. Sellest annawad ta tema waimulikud kirjad siin ja sääl tunnistust. Aga tema „rationalismus“ ei keelanud teda mitte kirjasid waimuliku sisuga kirjutada.
Kirjutanud ei ole Dr. v. Jannau Eesti keeles mitte palju. „Jesusse Siraki Tarkusse raamat“ Tallinna Lindworsi jr. trükitud 1837, 122 lhk. on tema ainus raamat Eesti keeli, ja ei ole mina rohkem tema sulest raamatuid lugenud. Eesti kirjanduses on ta aga ta sellega kauni mälestuse jätnud. Tema nimewennast Otto Aug. v. Jannaust, kes palju rohkem on Eesti keeles kirjutanud, räägime pärast.
Georg Magnus Knüpffer, sünd. Eestimaal 15. apr. 1785, studeeris Tartus theologiat a. 1802—5 ja Saksamaal Göttingis 1805—6. Aasta 1812-ni oli ta kodukooliõpetaja, 1812 kuni 1852, nõnda siis täitsa 40 aastal, Eestimaal Wäike-Maarjas kirikuõpetajaks. Ta suri säälsamas, kus ta pärast ametipidamist elas, 1. apr. 1863.
Knüpffer ei ole mitte tähtjas Eesti kirjamees, aga küll keelemees. Omal pikal ametipidamise ajal oli ta küllalt Eesti keelt kuulnud ja selle nii selgesti äraõppinud, et ta mõnedgi seadused selles esimest korda äratundis, nõnda nimelt wahe nimetawa (nominativi), omastawa (genitivi), sihitawa (accusativi) ja osastawa (partitivi) wahel, nagu seda juba ennemini oleme kuulnud. Ta oli grammatika seadusi Eesti keeles ikka iseäranis agar seletama, ning Ahrens on ka otse tema najal mõndagi selgust Eesti keelde saanud. Et ta sagedasti Tartus käis, oli ta ka oma mõtteid siin Eesti keele kohta awaldanud ning oli ühes teistega Õpetatud Eesti seltsi kaaspõhjendaja, kus ta mõndagi kord oma mõtteid Eesti keele kohta seletas ning awaldas.
Eesti keeles kirjutas ta 1837 raamatu järgmise nime all: „Õppetusse ramat Saksama lamba-karjastele.“ Tall. Gresseli jr. trükitud 70 lhk.
C. W. Freundlich on õige wiljakas kirjamees. Tema algas oma kirjamehelist tegewust juba a. 1837 wäikese kirjaga, mis seda imelist päälkirja kannab: „Siin on Magdeburgi-linna hirmsast ärarikkumissest. Muhhu-maa hundi jahhist. — Jännesse õhkamissest ja Rehhepappist luggeda. Pernos, Markwarti jures trükkitud 1837.“ 15 lhk. — Nimetada on, et Freundlich oma kirjades mitte just kõrget haridust ei awalda, sest et ta ise kõrgemalt õpetatud mees ei olnud: Minu teada oli ta köster Muhumaal. Et ta rahwaga palju kokku sai ning rahwaloomulist Eesti keelt kirjutas, liiatigi, et XIX. aastasaja esimesel poolel wähe ilmalikku kirjasid ilmus, siis oli iga ilmalik kiri rahwale wäga meele järele, ning Freundlichi esimene kirjakene trükiti aastal 1843 teist korda, päälkiri wähe muudetud ning tükk „waesest teomehhest“ selle sisse lisatud; trükk sündis seekord Bormi juures. Teine raamatuke, mis Freundlich awaldas, oli: „Appollonius, Tirusse ja Sidoni kuningas. Pernos trükkitud W. Bormi kirjadega 1846“ 56 lhk. See kirjakene leidis rahwa seas ärarääkimata suurt wäljalaotamist ja lahket wastuwõtmist, sest teda on a. 1846 kuni täna päewani ühte puhku lugemata korda trükitud ja loetakse alati suure himuga. Sisuks on tal Saksa keelest wõetud jutukene wanast ajast, kuda nimelt Appollonius abikaasa sai.
Freundlich’i kirjutatud on ka wäga tähtjas kiri põllumeestele, nimega „Põllomehhe ait. Õppetakse: Lojuste arstimist, Messilaste piddamist ja Wilja seemne leutamist. Lõppeotsas: pöllend ehk raiutud hawade parrandamist. Pernus, W. Borm 1849“ 119 lhk. Seda raamatut osteti omal ajal wäga palju, sest et ta põllutöös maamehele hääd nõuu andis. A. 1857 ilmus pisike kiri: „Ajalikkud elluluggud, mis laulude moodi armsa Marahwale on üllespantud.“ Pernus W. Borm. A. 1864 andis Freundlich weel teise põllumehe-raamatu Kuresaares Assafrey juures wälja nimega: „Põllumees ehk hea nõu põllo-ussi ärrakaotamissest, kündmissest, äestamissest, külwamissest“ jne. 46 lehekülge.
Johann Friedr. Heller sündinud Pommeris 8. jan. 1786, studeeris Königsbergis ja Halles ja tuli 1807 Liiwimaale, studeeris Tartus a. 1811—12 theologiat, sai kandidaadiks, oli 1812—14 kirikuõpetaja Wastselinnas Wõrumaal, 1814—49 Räpinas sessamas ametis, oli ka 1834—49 Wõru jaoskunna praost ja suri 26. märzil 1849.
Tema on hulga Eesti keelseid raamatuid kirjutanud ning oli üleüldse üks kõige parem Eesti keele Wõru murde uurija, ehk ta küll sündimise poolest Saksamaa mees oli ning alles pärast Eesti keele oli äraõppinud, kui juba kirikuõpetaja-ametit pidas. Tema Eesti keelsed kirjad on aga Wõru murdes, mis loomulik on, sest ta oli terwel eluajal Wõrumaal kirikuõpetajaks. Aastal 1842 ilmus Laakmanni juures temalt: „Wastse nink parrandetu wanna Waimolikko laulu,“ 325 lhk. ja a. 1843: „Lutteri wäikenne Katekismus. Nink Laulowärsi,“ 48 lhk.