Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Johann Woldemar Jannsen
Johann Woldemar Jannsen.
Uuema Eesti kirjanduse teine pää-isik oli J. W. Jannsen, läbi ja läbi Eesti rahwa kirjamees, nagu enne ja pärast waewalt keegi teine.
Johann Woldemar Jannsen sündis lehekuu 4. päewal 1819 Wändras, „kui Eesti rahwa priius just 40 päewa wana oli,“ nagu ta ise sagedasti ütles. Tema isa oli Wändras mölder, ja weskis elasgi Jannsen lapsepõlwe õrnemad päewad mööda. See oli ka Jannseni elawale waimule õige koht: Weskis käis rohkesti rahwast, siin õppis Jannsen rahwast läbi tundma ja kuulis, kuda rahwas rääkis ja mõtles, elas, oli. „Kes enne tuleb, enne jahwatab“, maksis ka siin, teised pidiwad ootama. Ootajatelt wõis noor Jannsen paljugi kuulda ja õppida, mis talle pärast kui kirjamehele tarwis oli teada. Siin awas end rahwa hing, mida kõrgemalt haritud perekonnas kaswawale lapsele mitte nii lahti ei ole. Naljatades ütles Jannsen ise pärast: „Weski tuba oli minu ülikool.“ Et ta pärast nii wäga rahwalikult kirjutada oskas, tuli sellest „ülikoolist“.
Jannsen oli alles 7 aastat wana, kui ta isa korraga suri. Ta ema läks mõne aja järele jälle mehele, ja wõõras isa ei pidanud Jannsenit enese juures. Alles lapse-eas, 10 aastane poiss, pidi enesele ise leiba teenima wõõraste juures tööd tehes ja karjas olles. Kahe aasta pärast aga tuli ta ometi koju. Tema terane waim ja ilus lauluhääl oli tähelepanemist äratanud, ja teda saadeti kihelkonna-kooli, kus köster Koch õpetajaks oli. Koolis oli ta usin ja edenes ruttu. Iseäranis laulma oli ta osaw. Koolis luges ta ka O. W. Masingi wälja antud ajalehte, ja poisi lapselikus meeles tõusis igatsus ajalehte toimetada. Pääle kihelkonna-kooli ei suutnud jõud enam teistes koolides käia. Suure hoole- ja agarusega püüdis ta iseõppimise läbi haridust suurendada, mis talle ka korda läks, ja tema on oma naelaga rohkem kasu saatnud, kui palju studeeritud mehi ühte kokku, kes rahwa elust osa ei wõta ega midagi ei kirjuta.
Kui Jannsen täisealiseks oli saanud, pandi ta Wändras kantori-ametisse, mille kõrwal ta ka säälse wabriku kooli õpetaja Koch’i järelkäijana oli. Selles ametis heitis ta Koch’i wenna tütrega abielusse. Sellest abielust sündis talle lapsi, kellest pärast kaks, Lydia (Koidula) ja Harry, ka Eesti kirjanduses õige tutwaks on saanud.
Lapse-igane soow ajalehe toimetajaks saada ei kustunud Jannseni meelest. Ta andis aastal 1845 palwekirja ülemale poole sisse, et luba saada Eesti ajalehte wälja anda. Ta ei saanud seks luba.
Aastal 1848 algas Jannseni kirjatöö „Sõnumi-tooja“ nime all wälja antud raamatutega, mida 7 wihku ilmus ja mida rahwas suure waimustusega wastu wõttis. Juba enne oli ta waimuliku sisuga raamatuid kirjutanud, mida aga siin kõiki tähele panna ei wõi.
Aastal 1850 andis Jannsen teist korda kirja ajalehe luba paludes ülemale poole sisse, kuid ka see kord ei saanud ta luba, ning põhjenduseks oli üteldud: „Ei ole weel aeg Eesti lehte põhjendada.“
Sellel ajal sai Jannsen oma ristiisalt W. v. Dittmar’ilt 300 rubla laenuks, mille raha ta „Sõnumitooja“ wäljaandmiseks tarwitas. Kui pärast seda hr. v. Dittmar suri, tahtis Jannsen seda raha lesele tagasi maksta, kuid lesk-proua ei wõtnud, waid kinkis raha neid kiitusega wastu wõetud raamatuid edasi trükkida.
Aastal 1851 läks Jannsen Pärnu linna kooliõpetajaks. Siin tegi ta hoolega kooli-tööd ja kõrwal kirjutas raamatuid.
Kui aastal 1856 noor keiser Aleksander II. oli walitsusele saanud, siis katsus Jannsen kolmandat korda õnne ajalehte Eesti keeles põhjendada, ning andis lubasaamiseks palwekirja sisse. See kord oli tal parem õnn. Wabama aja pärast, mis oli tulnud, anti temale luba Eesti lehte asutada. Lehele oli nimeks „Pärno Postimees“ ning see hakkas a. 1857 nädalis kord wälja käima. Nii hästi raamatutrükkijad Borm Pärnus kui H. Laakmann Tartus oliwad ka luba saanud lehte wälja anda ja soowisiwad Jannsenit lehe toimetajaks. Jannsen wõttis otsuseks Pärnu jääda, sest ta tahtis kõrwal kooliõpetaja olla. Ta kartis, et ajalehe toimetamine weel mitte nii palju tulu ei annaks, kui tarwis on peret pidada. Pärnus andis nüüd siis ka Jannsen 7 aastat „Postimeest“ wälja ja kirjutas ka weel selle kõrwal mõndagi raamatut. Et ta ka kooliõpetaja oli, siis oli mehel tööd küllalt. „Pärno Postimees“ hakkas kosuma, kuna Tartus teine leht „Talurahwa Postimees“ õp. Theoli, Körber’i ja Willigerode toimetusel mitte ilmuda ei suutnud, waid hingusele läks.
Aastal 1864 tuli Jannsen Pärnust Tartu elama ning asutas siin uue nädali-lehe, nimega „Eesti Postimees.“ Nii hästi „Pärnu Postimees“ kui „Eesti Postimees“ ilmuwad alles praegu, mil see raamat wälja tuleb. „Pärnu Postimees“ tuli nimelt 1886 ka Tartu, kus ta K. A. Hermanni toimetusel nime all „Postimees“ päewaleheks paisus, kuna „Eesti Postimees“ A. Busch’i omanduseks Tallinna läks. Tartusse jäi nüüd Jannsen elu otsani elama. Siin toimetas ta oma lehte, mis peagi Pärnusse jäänud lehest ette jõudis ja teda ühes perekonnaga elatas. Siin oli Jannsen nii hästi kirjalikult kui ka muul wiisil Eesti rahwa hariduse kasuks tegew. Aastal 1865 asutas ta siin esimese Eesti lauluseltsi „Vanemuine“, kelle esimene president ja laulujuhataja ta oli; presidendi ametit pidas ta 15 aastat, laulujuhataja ametit kuni 1869 aastani, mil aastal iseäranis tema talitusel ja hoolel esimene Eesti laulupidu ära peeti. Ka „Eesti Kirjameeste Seltsi“ kaaspõhjendaja oli J. W. Jannsen, niisamuti ka „Tartu Eesti Põllumeeste seltsi“ sünnitaja. Ka aasta 1879 aasta laulupiduks oli ta wäga tegew ja kandis pääle selle weel hoolt Eesti laulu edenemise eest. Wäsimata tööd tehes elas Jannsen seda wiisi Tartus kuni 1880. aastani. Tema wiimased tööaastad oliwad selle poolest kibedad ja rasked, et C. R. Jakobson oma uuesti asutatud nädali-lehes „Sakalas“ tema kallale kippus. Aastal 1880 tabas Jannsenit rabandus, mis tema tööle otsa tegi. Weel 10 aastat elas ta murtud haige mehena oma poja Dr. Eugen Jannseni juures, kuni ta mõne kuu pärast oma abikaasa surma heinakuu 1. päewal 1890 Tartus suri. Tema matusest wõttis rahwas arwamata tuhandetena leinates osa.
Paneme nüüd weel J. W. Jannseni kirjatööd ligemini tähele.
Tema kirjasid lugedes märkame igal pool rahwa kirjameest. Tema keel on rahwa keel, tema nali rahwa nali, tema kõne ka lihtlabasemale mehele ja naesele arusaadaw. Sellegi pärast loeb ka haritud mees tema kirjasid häämeelega. Kujudega ja naljadega maitswaks tehtud kõne meeldib igaühele ja ei lähe ialgi igawaks. Kreutzwaldist on Jannsen koguni teist moodi. Kreutzwald kirjutas, ka kõige rahwalikumad kirjadgi, haritlastele, kuna Jannsen igaühele jutustas.
Üksikute juttude sisu kohta, mis Jannsen kirjutas, tuleb ütelda, et need küll suuremalt jaolt Saksa keelest on wõetud, ümber tehtud ja tõlgitud; aga enamasti on Jannsen Saksa keeli jutud nii ära eestistanud ja Eesti rahwa kohta passinud, et jutt nagu Jannseni oma näib olewat, ja sel mitte maikugi wõõrast einet juures ei ole. Sagedasti ei teagi, kas jutt Jannseni oma wõi Saksa keelest wõetud on, sest Jannsen ei ole esialglist hallikat pea ialgi nimetanud. Mõni kord on muidugi jutt wõi kirjapala täiesti Jannseni enese oma, ja siis on kõne selles weel seda ilusam ja ladusam, nali nii woolaw ja kujud elawad, nagu üksi suure andega kirjamees wõib kirjutada. Üleüldse on Jannseni kirjades terwet nalja palju leida, kui ka mõndagi nüüdse aja kohta enam ei sünni, sest aga kirjamees on ikka oma aja laps. Jannsen oskas ilusaid, mõjusaid naljajutte, mõndasugust, wigurid, naljatilkasid ja lõbusõnu walida ja kirjutada, kui üksgi teine. Kõige imelikuma weidruse mõjul paneb Jannsen lugejat naerule.
Jannseni kirjade mõju rahwa sisse oli suurem kui ühegi teise kirjamehe omade mõju. Pea kolm aastakümmet walitses Jannsen Eesti kirjandust. Kui rahwalikuks tema kirjad saiwad, sellest on nüüd waewalt wõimalik aru saada. Igaüks rahwa seas tundis tema kirjasid ja luges neid, peremees ja karjapoiss, perenaene ja plikakene. Kahju, et Jannsen oma suure ande juures mitte rohkem rahwa enese elust juttude sisu ei wõtnud. Oleks ta seda teinud, siis oleks ta wissisti maailma kirjanduses suure tähtsuse omandanud. Nüüd ei ole see mitte wõimalik, sest et teada ei ole, mis tema kirjadest Eesti rahwa elust ja mis muude rahwaste kirjandusest on wõetud. Selle pärast ei wõi tema kirjasid mitte näituseks Saksa keelde, tõlkida. Nõnda peab siis Jannsen Eesti kirjameheks jääma. Tema kirjad jääwad selle näoga, mis nad Jannseni sulest on saanud. Jannsenile jääb auu, et ta õhtumaa, nimelt aga kõige rohkem Saksa, haridust oma kirjade läbi eestlastele on suupäraliseks teinud. Pea iga sugu juttusid on ta Eesti keelde pannud: nii ajalugulised kui ka õpetlikud eined leidsiwad tema sule all Eesti rahwalise riide. Nii hästi Greeka-Rooma kui keskea ja uuema aja lugu andis talle materjali jutustada. Usupuhastus, Amerika ja India ülesleiemine, Prantsuse mäss ja Wene riigi sündus on tema kirjades lugeda ja leidis teed Eesti rahwa hulka.
Tema nimi sai esiti tutwaks tema suure hulga waimulikkude laulude läbi, mis päälkirja „Sioni kannel“ kandis. Seda raamatut ilmus kolm jagu, milles kokku 1033 laulu oli. Juba see oli hiiglatöö. Esimene jagu ilmus 1845, teine 1853 ja kolmas 1860. Et siin tema waimulikka kirjasid ühes koos nimetada, siis olgu üteldud, et 1853 päälkirjaga „Dr. Martin Luteruse usutunnistus ja kinnitus“ suur hulk Luteruse kirjasid ilmus ja selsamal aastal ka „Laupäewa õhtune külaline“ trükiti. Wiimaks tuli wälja palwe-raamat „Sioni ohwri-altar“ esimene jagu 1859 ja teine 1862, mis kõige laiemalt rahwa sekka lagunes.
Iseäranis wägew mõju oli raamatutel päälkirjaga „Sõnumitooja“ 7 wihku, mis aastatel 1848, 1849, 1850, 1851, 1856 ja 1860 ilmusiwad. Juba neis kuiwades aastanumbrites on osa ajalugu. Europa mässu-aastad 1848 ja 1849 läksiwad Wenemaal täiesti rahulisti mööda, aga nende järel-mõju awanes aastat kaks kolm pärast poole. Ka Wenemaal kardeti keiser Nikolai I-se walitsuse wiimastel aastatel rahutusi, mis aga muidugi ei tulnud, küll aga tuli suur Krimmi-sõda, mis ka eestlaste ja nende kodumaa kohta mõjus — iseäranis selle pärast, et Balti mere rannad kinni pandi. Ka „Sõnumitooja“ ei tulnud sellel korral wälja, ehk ta küll enne aastas korra ilmunud oli. Wiies wihk tuli alles 1856 wälja — Aleksander II-se walitsuse ajal, mil rahu tehti. Siis wõis ka kirjandus kosuda, nagu üleüldse teadusele rohkem wabadust anti.
Raamatutes päälkirjaga „Sõnumitooja“ oliwad suurem osa jutud, mis Saksa keelest ümber tehtud. Rahwas luges neid kõige suurema isuga. Külades peeti nende raamatute õnneliste omanikkude juures otse ettelugemisi, mil neid ühes koos loeti. Kes ise seda on näinud, see teab, kui suure waimustusega kuuljad ettelugeja sõnu kuulasiwad, pärast juttude ilu kiitsiwad ja sellest juttu ajasiwad. Tol ajal ilmusiwad Saksamaal õige hääl meelel wastu wõetud raamatukesed päälkirjaga „Die Spinnstube“ (Kedramisetuba). Neist raamatutest on Jannsen suure osa oma juttudest wõtnud ja nendele Eesti kuue selga pannud. Kõige rohkemini meeldisiwad rahwale jutud ajaloost. Uudisjutt „Saardami linna puusepa-sell“ oli ka Saksa keelest wõetud; jutt westis, kuda Wene keiser Peeter I. Suur oma reisil Hollandimaal Saardami linnas weski- ja laewa-ehitamist õppis ja ise puusepa-sellina hulga aega töötas. Laewa-meister Lundnik olnud tema õpetaja. Seda laewa ehitades, mis Wene laewastiku isaks ja esimeseks sõjalaewaks sai ja mida praegu alles Peterburis mälestuseks hoitakse, ongi keiserlik tööline tegew olnud ja hommikust õhtuni tahunud, hööweldanud, silunud. Esiti ei ole laewa meister, kaastöölised ega Saardami polizei-gi teadnud, et Wene Peeter keiser ise olnud. Kui laew juba walmis ja Peeter teda osta tahtnud, pilganud laewa meister teda, et kust tema waene sell nii palju raha wõtab laewa osta. Koguni polizei tulnud ja tahtnud ta paberid ära wõtta. Nüüd alles tulnud auukandjad ja wõõraste riikide konsulid ning alandanud end tema ees. Suur ime! — Peeter ostis muidugi laewa, ja see sõitis Wenemaale. — Niisamati meeldis rahwale jutt Rootsi kuningast Wasast, kes mitme juhtumise ja raskuse järele walitsema sai ja nendele kuninglikku tasu andis, keda teda oliwad hädas awitanud. — Wäga rahwa meele järele oli jutt „Waese lese kuldtükk ehk kuda Jüri Mari sai“, mis naljakas lugeda on. Palju loeti ka juttu „Eistakius“ (Eustachius) esimeste kristlaste elust Roomas umbes 100 aastat pärast Kristust. Iseäralise hää meelega loeti rahwa seas neid juttusid, milles westeti, kuda mees madalast seisusest hoole, töö ja tarkuse läbi kõrgemale järjele ning ametile sai, nõnda „Waene narukaupmehe poeg“, „Mihkel Rüiter“ ja teised. — Gustav Wasa loo järg ilmus jutus Gustaw Adolphist.
Tema jutud, mis ta Saksa keelest ümber pani, oskas ta kõik nõnda seada, et nad rahwa maigu järele oliwad, ja sest ep see tuligi, et nad nii wäga rahwa luuks ja lihaks muutusiwad. Juba selles oskas Jannsen rahwa maiku tabada, et ta juttusid perenaestest ja waestestlastest kirjutas, nõnda jutus „Kasuema ja kasulaps ehk kuda mõni kord waesed lapsed kaswatatakse“ ja teised jutud. Juba Eesti muinasjuttudes on säärased jutud perenaesest ja waesestlapsest wäga sagedad, ja seda on Jannsen muidugi wissisti teadnud. Ka mõistis Jannsen wäga hästi oma juttudele kohalist karwa anda. Selle läbi tõusis juttude elusus kõrgemale. Seda näitab nimelt jutuke „Mis kord Merekülas sündinud“ iseäranis selgesti, mis üleüldse algusjutt näib olewat. Selles jutus on ranna-elanikud, nagu peremehed, wabadikud, kõrtsmikud, ja nende naese-sugu omased wäga ilusasti ja elu-truult kirjeldatud. Jannsen on ka muidu wäga osaw kujusid rahwa elust andma. Kus ta peremehi, perenaisi, wabadmehi ja nende naisi, sulaseid, tüdrukuid, kõrtsmikkusid, kutsarid, kammerteenrid, rättseppi, puuseppi, seppasid, kingseppi, karjaseid ja kõigi nende juurde naisi ja neidusid kirjeldab, sääl on kõik need otse nõnda, nagu nad elawad ja liiguwad — ka siis, kui jutt ise wõõrast keelest oli wõetud. Kirjeldus on nii täis elu, et jutus tegewad isikud nagu ihus ette näiwad astuwat.
Raamatu näol ilmunud kirjade poolest on tema kirjamehelise tegewuse esimene pool, muidugi teada, aastast 1845 kuni 1869 hoopis rikkam olnud. Aastast 1857 saadik oli ta päätöö ise enesest mõista enese ajalehe kirjutamine. Suur hulk juttusid ja õpetlikka kirjutusi ilmus esiti 1857—1863 „Pärno Postimehes“ ja pärast 1863—1880 „Eesti Postimehes“. Asjata oleks siin ka kõigi kirjutuste päälkirjasidgi ära trükkida, sest nende arw on liig suur. Ka ajalehe-töö seas on suur osa jutustawa sisuga palad. Küll oli tema toimetatud leht nime järele politiline, kuid politikast ei wõi nendes palju juttu olla. Jannsen ei olnud politikamees. Sõnumid wõõraste maade politikast, mis ta enamasti lõbusal jutu-toonil kirjutas, ei wõi politikaks lugedagi. Tema enese politikast ei wõi ka juttugi olla, sest ta tundis end wäga õnnetu olewat, kui tema ajaleheliku tegewuse lõpul C. R. Jakobson teda kodumaalise politika sisse tõmbas. Tema politik oli, nagu ta ise tihti ütles, „rahu“. Tema soowis alati rahu ja selle pääl põhjenewat tööd. Seda püüdis ta ka ühte puhku oma lehes. Kui ta ka mõni kord rahwa wigadele, milleks ta seda wõi teist lugu arwas, waljusti wastu astus, oli seegi rahu põhjal. Laiskus, joobnus, ebausk, tuimus, rumalus, wargus, hulkumine leidis temas walju karistajat ja noomijat. Ta näitas, mis hirmsale otsale päewawargad ja kaabakad jõuawad. Ka ei ole ta ialgi sozialistide ja wara-jagajate sõber olnud.
Uuemal ajal on raamatutrükkija Laakmann Jannseni kirjasid hakanud wälja andma. Kuni seni ajani ei ole see hästi edasi läinud, ehk küll juba esimesed anded otsa on saanud. Wäga soowida oleks, et kõigi tema kirjade ilmumise läbi temale mälestus pandaks. Jannsen oli esimene, kes täiesti Eesti kirjandusest elas ja oma perekonda sellest üles pidas. Ta oli ameti ja kutse poolest Eesti kirjamees, kui ka kõige rohkem ajalehe toimetajana.
Meile jääb weel J. W. Jannseni luuletööde pääle pilku heita. Ka siin on pea sedasama ütelda, mis tema kõnekirjadestgi. Tema luuldeid on õige rohkesti, kuid ka nende seas on palju suurem osa Saksa alguskirjade järele loodud. Muidugi ei wõi luulete juures ümberpanemisest juttu olla, waid aina ümbertegemisest wõi ümberluuletamisest. Juba salmi-mõõt ei luba ialgi ühest keelest teisse sõna sõnalt ümber panna. Seda tuleb ka Jannseni töödest ütelda. Temal oli küll seks tööks iseäraline anne, mis tema salmid wäga rahwa meelepäraseks tegi. Seda ei wõi sagedasti mõnigi teine luuletaja teha. Nagu Jannseni jutukirjad, nii läksiwad ka salmikud sügawasse rahwa sekka. Tema lihtlabane kõnewiis, kergesti arusaadawad ütelused, hõlpsasti mõistetawad kujud, lühikesed laused oliwad seda laadi, et nad ruttu rahwa suhu läksiwad. Waatame tema salmikute pääle arwustawa silmaga, siis ei ole muidugi kõik täieline, mis ta luuletas, aga ikka säärane, et see rahwasse mõjus. Puudused oliwad järgmised: mõni kord liig liht ja labane, lai ning luulewastane kõne, nagu see, et toreda kuue all kirbud niisamati hammustawad kui rüüe all, siis weel see, et ta sagedasti paiksõnu tarwitas, ja ka see lugu, et luuletel mõnigi kord puuduline riim oli. Kuid seda kõike wõime wabandada: Rahwakirjades on sagedasti labadust ja laiust waja, ning paiksõnad ja puudulised riimid oliwad Jannseni ajani kõige rohkem waimulikkudes salmides pruugis, mille järele Jannsengi neid pruukis. Paiksõnad, nagu „nüüd, ka, wist, siin, sääl, tääl, teps“ ja teised aitasiwad rea mõõtu täis teha. Riimi üle oli wale-arwamine alles olemas. Mõteldi, et siis riim puhas oli, kui sõna wiimane silp kokku kõlas, nagu näituseks sõnad „helde-rohke, waata-kuula, pane-tule“ jne. Siin arwati, et teises silbis sõna otsad -de ja -ke, -ta ja -la, -ne ja -ke juba sõnad riimiks teewad! Kuid lugu ei ole nii. Niisugused sõnad ei ole sugugi riimid. Ilma rõhuta silp ei wõi Eesti keeles ial riim olla. Eesti keeles on aga teine, neljas ja kuues silp alati ilma rõhuta. Eesti keele sõnade esimene, kolmas ja wiies silp on aga rõhuga silbid, ja üksi neis wõib üks ainus silp, nagu -de ja -ke, -ma ja -ta, -le ja -ne riimideks olla. Selle õpetuse järele on siis ühe- ja kahe-silbised sõnad üksi siis riimid, kui nendes üksnes esimene täht teisiti ja kõik järgmised tähed ühed on, näituseks ühe-silbised sõnad „mind-sind, wend-lend, kand-rand, muld-kuld, sild-kild, tald-wald“ jne. ja kahe-!! silbised sõnad „mina-sina, lisa-wisa, kana-wana, tuba-luba, randa-kanda, risu-isu, pasun-asun“ jne. Kuid kolme-silbistes sõnades wõib üksi wiimane silp riimis seista, sest et ta rõhuga on, näituseks „silmaga-nägema, sarnane-hulgale, koguni-laiali, ilutu-kamalu, olema-katsuda, edasi-minagi, õnnetu-paraku“ jne., kuna nelja-silbistes kõige wähem kaks wiimast silpi riimi panna tulewad, näit. „inimene-kallikene, imeline-minemine, imetsema-lähenema“ jne. Kõigest sellest ei teadnud Jannsen midagi. Tema riimis kirikulaulude näitusel ja eeskujul üksi wiimast silpi, ja sest oli ta meelest küllalt. Kui hää ja puhas riim tuli, oli see enam juhtumine. Ka pooled riimid, nagu „wend-rand, tule-ole, wiga-sega“ oliwad temale täielised küllalt. See kõik ei takistanud tema laulude tutwaks-saamist, ei olnud ka üksi Jannseni juures kombeks, waid meie leiame puudulisi ja poolikuid riimisid ka teistelt luuletajatelt küllalt.
J. W. Jannseni luuletest on meie teada üks ainus koos olew kogu olemas, see on „Eesti laulik“, mis juba aastal 1860 Tartus ilmus ja nimelt Laakmanni juures. Teised luulded on kõik temast juhatatud ajalehtedes laiali. „Eesti laulikus“ on suurem osa luuldeid Saksa keelest ümber tehtud, wähem osa Jannseni oma. Raamat on enesele rahwa seas kõige suuremat hulka sõpru ja wastuwõtjaid leidnud, on rahwaraamatuks saanud. Saksa laulud loi ta Eesti lauludeks ümber, näituseks „Was ist des Deutschen Vaterland?“ ütles tema „Kus on mu kallis isamaa?“ — „Gott erhalte Franz den Kaiser?“ „Õnnista oh Jumal taewas keisrit“, — „Deutschland, Deutschland über Alles“ „Eestimaa käib üle kõige“, — „Auf, ihr Brüder, laßt uns wallen“ „Eesti wennad, laulgem rõõmsast’“ jne. Mõnest laulust sai ümber tehes üsna alguslaul. Laulud nagu „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“, „Nüüd üles, Wene alamad“, siis pea kõik „Jaanipäewa“ ja „Talguse-laulud“, siis „Kallis Mari, kaugel elad“, „Minu kallis isamaja“, „Nüüd auusad piibumehed“, „Pulmad jah pulmad“, „Tere nüüd, sa kallis päew“ jne. on muidugi algupärased. — Tänu wäärt oleks, kui Jannseni luuletused täiesti trükki antaks.
Jannsen on oma luuletega terwet Eesti rahwast rõõmustanud ja laulma pannud. Need luulded jäägu ka edespidi eestlaste suhu kõlama.
Lõpuks on meelde tuletada, et Jannsen ka Eesti näitemängu on edendanud. Nõnda kirjutas ta „Pärmi Jaagu unenägu“ wana jutu järel, siis weel „Miljonär wangis ehk kihlwedu 5000 rubla pääle“. Mõlema näitemängu käsikirjad on kaduma läinud ja ei ole neid Jannseni antud näol enam olemas, waid üksnes pärast uuesti üles kirjutatud kujul.