Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Ilmalikust kirjandusest Stahli ajal
Ilmalikust kirjandusest Stahli ajal.
Kerge on mõista, et Eesti kirjanduses 17. aastasajal ilmalikka raamatuid wälja ei tulnudgi. Kõik, mis ilmus, oli waimuliku sisuga. Taheti waest Eesti rahwast, kellel pärispõlwes maa pääl midagi loota ei olnud, seda rohkem taewaliku rõõmuga trööstida, mis pärast surma oodata oli. Stahli ja tema kaastööliste kirjasid loeti muidugi kõige rohkem, kuid ka mõndagi muud kirja ilmus siin ja sääl trükis.
Koguni katseta ei jäänud küll ka ilmalik mõtete awaldus kirjas mitte. Stahli ja tema kaasaeglaste kirjad oliwad Eesti keele ja kirjanduse kohta suurt waimustust äratanud. Iseärani Tallinnas, kus Stahl elas, tõusis waimustus Saksa ringkondades õige kõrgele, kui ka Eesti rahwas ise sellest midagi ei teadnud ja meile ühtegi Eesti sugu meest ei nimetata, kes asjast oleks osa wõtnud. Asi oli juba tol ajal niisama, nagu pärast, et kes Eesti rahwa seast linnas kõrgemale jõudis ja Saksa keelt hakkas tonkama, see ka end sakslaseks pidas ja Eesti keelest ja kirjandusest midagi ei teadnud. Päris sakslased oliwad Eesti keeles weel paremad ning agaramad. Siin ja sääl tarwitasiwad nemad Eesti keelt kirjas ja kõnes. Iseäranis hoolakad oliwad selle poolest gymnasi-kooli professorid, nagu tol ajal ülemaid kooliõpetajaid hüüti. Nemad hakkasiwad koguni peenemates perekondades pidude puhkudelgi Eesti keelt pidukeeleks tarwitama nimelt kõnedes ja õnnesoowides. Ees otsas oli gymnasi-professor Reimarus Brocmann, kes juba Stahli lauluraamatusse koralisid oli Saksa keelest Eesti keelde tõlkinud, nagu neist oleme ühe ülemal ära trükkinud. Brocmann oli waimustatud sõber Eesti keelele ja kirjutas aastal 1637 tuntud salmiku, mis Saksa keeli nõnda käib:
„ANdre mögn ein anders treiben; Ich hab wollen Esthnisch schreiben. Ehstnisch redet man am Lande| Esthnisch redet man am Strande| Esthnisch redt man in der Mauren| Esthnisch reden auch die Bauren| Ehstnisch reden Edelleute| Die Gelährten gleichfals heute. Esthnisch reden auch die Damen| Esthnisch| die auß Teutschland kamen. Esthnisch reden jung’ und alte. Sieh| was man von Esthnisch halte? Esthnisch man in Kirchen höret| Da GOtt selber Esthnisch lehret. Auch die klugen Pierinnen Jetz das Esthnisch lieb gewinnen. Ich hab wollen Esthnisch schreiben; Andre mögen anders treiben.
Eesti keeli on see salmik sõna sõnalt ümber pandud nii:
„Teised tehku muud; mina olen tahtnud Eesti keeli kirjutada. Eesti keeli kõneldakse maal, Eesti keeli kõneldakse rannal, Eesti keeli kõneldakse müüris, Eesti keelt kõnelewad ka talupojad, Eesti keelt kõnelewad aadelimehed, õpetlased niisamati nüüd, Eesti keeli kõnelewad neitsid, Eesti keeli need, kes Saksamaalt tuliwad. Eesti keeli kõnelewad noored ja wanad. Waat’ mis Eesti keelest peetakse! Eesti keelt kuuldakse kirikutes, kus Jumal ise Eesti keelt õpetab. Ka targad Pieri neitsid hakkawad nüüd Eesti keelt armastama. Mina olen tahtnud Eesti keelt kirjutada, teised tehku muud.“
See salmik, olgu temas ka mõni mõte luuleliselt liiale aetud, näitab siisgi, et Eesti keelt armastati. Kirjakeeleks tõusnud Eesti keel meeldis kõikidele, kui teda ka kõhnal kujul üles tähendati. Osawõtmine temast oli suur. Seda näitab juba see lugu, et teda, nagu üteldud, pidude ja iseäranis pulmade puhul tarwitati. Küll tuleb imeks panna, et neis pulmasoowides mitte täiesti puhas ja komblik waim ei walitse, siisgi arwame neist kolme, mis õpetatud Eesti seltsi raamatukogus leidsime, ka siin lugejatele ette panna, et näitaksime, kuda wanal ajal Eesti keelt Stahli põhjusmõtetes ilmalikuks luuldeks tarwitati.
Esimene pulmasoow, ehk õigemini laul pulmapäewaks, on jällegi Reimarus Brocmann’i, Tallinna gymnasi professori tehtud, kes ka Stahli kaastööline oli, ja nimelt Eesti kirjaniku Heinrich Gösekeni pulmaks 16. juulil 1638 Dorothea Siegel’iga, Rootsi kadunud õpetaja Joh. Weidlingi lesega. Soow käib nii:
„Oda Esthonica Jambico-Trochaica, Auff die Melodie: Letztmahls ich meine Chloris etc.
„KVß olli teistkord kaunis Ilm Ninck olli soi| ninck mitte külm| Linna Werrast Röhmo perrast Ma lexin köndma Welja pehl; Sihs kuhlket| miß ma kuhlsin sehl.
„Ma kuhlsin Linnut Taiwa all| üx olli walgke| töine hall; Nende Sugku Lauliß Lugku| Kumb minna tahan laulma nüdt; Sihs mincket erra mitte sihdt.
„Ma negksin ükskord Silma kahs| Eth üx sehl olli Wohdiß mahs| Temma hühdiß Abbi pühdiß: Kuß minna Armo mitte nehn| Sihs minna töddest hucka lehn.
„Miß sünnip? warssi tulli ten üx kauniß nohre Neitziken; Töstis ülles Tedda sülles| Ninck küssis Rochto temma kehs| Sest temma olli Hedda sees.
„O Armaß| ke sa ollet nohr| Sa ollet münnul kudt se Kohr; Tulle tenne| Neitzikenne| Ninck heita Nalja münno kahs| Ninck laß münd Armo nehha taaß.
„Ma ollen töddest waine Meeß Ni suhre rascke Murre sees| Minna othan| Jergkest lothan| Eth sa saht armast pidda münd Sel kombel kudt ma piddan sünd.
„Sünd tahap üxnes münno Meel| Muith rehckip mitte münno Keel; Kuhle| Kanna| Münno Sänna| Ninck anna münnul waisel Nouw| Se sahp sull issi olla Auw.
„Se Neitzit sai kahs Armu töiß| Ninck temma Südda köitiß Köiß| Kesckis töa Wihna jöa; Sel Tundil olli röhmsamb Aigk| Ninck mitte tepß Meeß olli haigk.
„Sihs tullit üchte mollembat| Ninck kudt weel tenna tegkewat| Lexit Senge| Tegksit Menge| Ninck töine töisel andiß Suh Ninck magkas mitte kudt üx Puh.
„Ma ollen laulnut otzani. Sihs jehket önsat surmani: Önne Toaß| Önne Koaß| Ninck önne uechket Keike sees| Sest Jummal töddest on heh Meeß.
ἐυνοἱας ἔνεκεν ἐποίησε
Teine pulmasoow Joachim Saleman’i, gymnasi kooliõpetaja, salmitud ja nimelt Hans von Höveln’i, Mustpääde wanema, ja neiu Margaretha Stahl’i, suure gildi ülema Jürgen Stahl’i tütre, pulmaks 20. now. 1637. Luule on nii:
„Der Herr Bräutigam redet seine Liebste an: Im Thon: Falscher Schäffer ist es recht etc. (Peidmees kõneleb pruudiga: Wiisil: Petis lambur, kas on õige etc):
„Sest et nühd se Pehw on kehs| Kumbal mul sahp abbi antut| Sahn kahs issi Abbi-Mees; (Me meil sahkut önnex pantut.) Sest ma paljo röhmo nehn; Taiwast meye pehl on nechtut| Taiwast meil se röhm on techtut: Ep ma sinnust erra jehn.
„Se Arm tullep Jummalast| Ke se Abbi-Ello pühdnut Algma kaunist illusast| Ninck tahs meid se juhre hühdnut: Temma andis meil se meel| Temmast anti nisarn mötte| Temmal on se Südda-Wotta| Temma Meel kahs sündko weel.
„Sinna Pruht| mo Auwo-Crohn| Ollet minno Südda-woitja| Saht nühd minno hinge hohn| Minno armas Ello-töitja| Keick Önn tulko sinno kah! Minna annan hendes sinnul| Sinna annat hend kahs minnul Uchtleiss’ hehsti ellada.
„Och mincksarn Röhm sahp doch se Olla| kus mey' ilma wihha| Ilma waino ellame; Kus sehl sahwat kax üx Lihha| Ninck üx Südda kahhel jehp; ühet teggut| ühet keelet| ühet mõttet| ühet meelet Meile kahhel Jummal teep.
„Jummal| sinna Taiwa-Mees Meye pehl (ma pallun) wahta| Lass meid jehma armo sees| Meye Ketkel suggo sahta; Keickest assjast önnista| Ninck meid sinnu hohlex wötta| Hedda sees meil abbix totta| Sinna körkem Kaitzya.
„Mis ma ennamb pallun sind Jummal? rehki minno ette| Kurri Keel kus laitap mind; Lass keick tulla nende kette| Ke mul kurja künniwat; Parranda need kurjat meelet| Taggenda need Waino-Keelet| Minno Auwosojmajat.
„Kuhle meye palwe-hehl: Toita meid keick heh-kahs| Tulko keick Önn meye pehl| Aita meid so helde keh-kahs: Paljo terwet paljo heh| Paljo Rahwo koddas jehko| Kahjo koddast erra lehko; Meie Söbber Jummal jeh!
Kolmas pulmasoow Peter Koch'ile, kui ta Elisabeth Saleman'iga 27. jan. 1651 pulme pidas mõne sõbra poolest, käib nii:
Carmen Alexandrinum Esthonicum ad leges Opitij poëticas compositum.
„Kui önniss on se Mees| ke Issa pehle lohtap| (Ke keickes Paigkas on) ninck Önne jerrel ohtap| Kumb Jummal issi tohp| kumb Jummal annap neile| Ke hehsti keiwat ehl| O Risti Rahwas teile!
„Seperrast süddamest sünd| Peickmees| kihtan minna| Eth ollet Meele kahs ni kouwe ohtnut sinna| So auwsa Ello sees se suhre körgke Önne| Kumb Jummal annap nühdt; ku töddex teep mo Könne.
„Se Abbikahs on Ön| kumb Jummal issi lohnut Ninck sünnul tennapehw on Röhmux issi tohnut. Se Pruth on kaunis kül: se Issa on kül rickas| On lebbi omma Töh sihn Warra saudnut ickas:
„Sahp Terraw kutzetut; on temmal doch kül Höbbe; Kül temma issi tehp| eth Ahnus on suhr Többe. Me enne Tallinnas on temmast kogko pantut| Sest Rahast sahp sul Tück (kes tehp?) nühdt temmast andtut.
„Sahp perrast nehha kül! Ke mitte annab Raha| Kus Temma anda woix| ninck Armo jettab maha| Se on üx tigke Meess| se on jo töddest rummal Ninck teep se wasto kül| me kesckip meile Jummal.
„Se körgke Jummal teep ni suhre sünnust Lugku| Eth Temmal lebbi Sünd nühd tahap anda Sugku| Kumb töddest Ilma pehl sahp paljo Wilja nihtma Ninck emmis igkawest sünd| Jummal| Taiwas kihtma.
„Sest peat sinna kahs nühdt suhre Röhmo tehha| Eth ni suhr Issa-Arm on sünnu jure nehha. Ep olcko südda kurb| sest Jummal Armo nöitap| Ninck omma Welje kahs keick Ilma Ihut töitap. Ninck kuss se kurri Waim Teid tahap erra neelma| Sahp tedda wegkiwast se Kõrgkemb erra keelma.
„Eth kuhle, kuhle doch eth kuhle münno Sanna: Se Pulm on Otzas nühdt| nühdt lehp jo Nohr ninck Wanna. Nühdt lehp jo igka Meess ninck tahap Koddu mata. Miks sinna wiwit weel? sest igka Meess lehp; wata. Sihs minne sinna kahs| ninck aja hehsti tagka| Lass hehsti teha Töh eth kül sa ollet wagka.
„Sihs anna armsast Suh| ninck hacka kangest Kaila| Kei kodda Prute kahs: ninck pehsta kaunist Paila. Se Pruth sahp keima ehl| needt toiset keiwat perra| Ninck nutwat wehka| eth üx neist sahp witut erra. Sihs mincket mengema| eth pea kül sahp nechtut| Miss teije Menge kahs on Öhse Ajal techtut.“
Nagu lugeja ise näeb, ei ole pulmasoowide sisu mitte just ilus ega komblikult puhas, nagu ka nende keel koguni puuduline
on. Üks katse on neis siisgi ära tehtud, ja see on: need pulmasoowid on esimene proow Eesti keelt luulde mõõdul tarwitada. Mõõt neis luuletes on laitmata, kui ka sisu palju ei kõlba. Nad näitawad ka seda elawat osawõtmist, mis Eesti keele wastu üles näidati.
Neist pulmalauludest näeme ka päälkirja lehtedelt, missugused raamatutrükikojad 1637—1651 Tallinnas oliwad: Esimene laul on J. Reussneri lese, teine selle sama ja kolmas Heinrich Westphali trükikojas ilmunud. Nõnda siis on Tallinnas juba mitu trükikoda olnud, kuid Stahl laskis oma kirjad Riias Schröderi juures trükkida.