Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Gustav Heinrich Schüdlöffel
Gustav Heinrich Schüdlöffel.
Schüdlöffel sündis Jõelehtme kirikumõisas 2. oktobril 1798, studeeris Tartus theologiat 1817—1820, wõttis pääle selle teekonna Rootsimaale ette, oli kuni 1826 kodukoolitaja Eesti- ja Liiwimaal ning aastatel 1826—27 Tallinna Dom-kooli inspektor. Aastal 1820 sai ta oma isa asemele Jõelehtme kirikuõpetajaks ning oli selles ametis ka 1847 kuni 1859 oma 8. dez. sellel wiimati nimetatud aastal kätte jõudnud surmani Ida-Harju praostiks. Tema on koguni wanu laulusidgi korjanud ja need pärast Neus’i kätte andnud, aga need rahwalaulud ei ole tähtsad. Ka on tema Kalewipojast esimesed jutud üleskirjutanud ja Inlandis 1836 nr. 32 ilmutanud „Die Sage von Ka’allewssohn“. Ka sellel awaldamisel ei ole muud tähtsust, kui et ta asjas esimene oli, mis aga pärast muidugi suurema täiuse poolest alla jäi. Kõige tähtsam on Schüdlöffel just selle poolest, et temal see julgus oli esimest Eesti keelist raamatut uuel Soome kirjawiisil trükis awaldada. Raamatu päälkiri on: „Toomas Westen. Lapo rahwa uso ärataja Norra maal. Tarto linnas Laakmann’i juures trükitud“ aastal 1844, 45 lhk. Tema elas Jõelehtmes nõnda siis Kuusalu naabruses, kus nimelt Ahrens asus. Et Ahrens juba sellel ajal Soome kirjawiisi suurema õiguse Eesti keele kohta äratundis, seda ei ole kahelda. Ahrens on wissisti Schüdlöffeli kohta mõjunud, aga et Ahrens ise midagi Eesti keeles ei ole kirjutanud, see on teada. Schüdlöffel on Ahrens’i mõtted ennemini teoks muutnud kui Ahrens ise, kui ta ka muud kirju Eesti keeles meie teada mitte ilmutanud ei ole.