Mine sisu juurde

Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Eesti keel katoliki ajal

Allikas: Vikitekstid
Eesti kirjanduse ajalugu
Karl August Hermann

Eesti keel katoliki ajal.

Kui Eesti rahwas oli rüütlite wõimu alla saanud, siis wõttis ta ka aega mööda katoliki usu wastu ja sai wäljaspidi kristlaseks, kuna wana pagana-aegne usk ikka rahwa südames elas. Kirjandust ei olnud, millest rahwas oleks ristiusku tundma wõinud õppida, koolisid ei olnud ka mitte, kus rahwas wõis õpetust saada.

Eestlaste maale asutati linnad — muist wanadele kohtadele, kus muinasajast saadik linnad seisnud, muist aga ka uutele kohtadele, kus enne linnasid ei olnud. Kõigi linnade ees otsas seisiwad kaks linna, need oliwad kõige wanemal muinasajal juba maa päälinnaks olnud: 1) Kalewa linn, mis pärast oma suure Eesti walitseja Kalewi surma tema lese Linda mälestuseks ka Lindanisa nimeks sai, see oli nüüdne Tallinn, mis sõnast Daani linn on lühendusel tõusnud, ja 2) Tartu, mis ka juba kõige wanemal muinasajal suure jumala Taara järele oli nimetatud, sest sõna Tartu on ära lühendatud wanast muinasaegsest sõnast Taara-abuda, see on Taara abi. — Teised linnad Eesti nimedega oliwad: Pärnu, küll pärna-puuga sugulane; Wiljandi, rohke wilja-ande pärast nii nimetatud; Põltsamaa, see on põldne maa, Nurmekunna, see on praeguse Põltsamaa, Pillistwere ja Kolga-Jaani kihelkunna maa päälinn; Haapsalu, see on haaba- ehk aawasalu linn, kus wist rohkesti aawa-puid oli; Paide ja Kareda, kaks linnakest, waewalt 10 wersta üks teisest eemal, esimene sõnast „paisuma“ ja teine sõnast „kare“ tõusnud; Rakwere, sõnast rakke weer nii nimetatud. Pääle nende oli hulk wäiksemaid kohtasid, mida meie siin ei hakka nimetama. Linnade kõrwal on meil ka wanad maakondade nimed kõik teada; need oliwad: Ugala ehk Ugaunia, maakond Tartu ja Wõru wahel; Waigele, maa, kus nüüd Äksi, Maarja-Magdaleena ja Kodawere kihelkunnad on; Moha, nüüdsed Laiuse ja Palamuse kihelkunnad. Hiiembe, see on hiie-pää, praegune Torma kihelkond; siis juba enne nimetatud kohad Nurmekund, Jõetagana, Sootagana; Alempois, nüüdne Suure Jaani kihelkond; Sakala, Wiljandi ümberkaudsus, nimelt nüüdsed Wiljandi, Paistu, Tarwastu, Karksi, Helme kihelkunnad; Metsepoole, see on metsa pool, nüüdne Pärnu ja Riia waheline rand Häädemeeste ja Saarde kihelkunnaga, kus siis ja edasi kuni Riia linnani ning Kura randa mööda kuni Polangini liiwlased elasiwad. Tallinna- ehk Eestimaa kohad kandsiwad muistsel ajal just neidsamuseid nimesid, nagu nad nüüdgi kannawad: Harju-, Lääne-, Järwa-, Wiru- ja Alutaguse-maa, mille juures Baltiski ümberkaudsus Uomentaguse, Paide ümberkaudsus Karedaga Lõpekunna ja Iisaku kihelkund Pudrimeni nime kandis. Saaremaa nimi oli Kuresaar, mis nimi pärast üksnes linnale jäi.

Need ja hulk teisi wähemate kohtade nimesid on meile muist enne katoliki aega, muist aga ka katoliki ajast Eesti keeleproowiks jäänud. Muid proowisid meil 12. kuni 14. aastasajast ei ole.

Koguni Eesti keeli kirjutamise katseta ei ole siisgi ka katoliki aeg olnud. Seda tõendawad mitmed märgid. Koguni seda on kirjades lugeda olnud, et Läti Hendrik ise on eestlaste katoliki jumala-teenistuseks raamatuid kirjutanud. Kas seda keegi weel tõeks wõib teha, see on küsida.


Eesti keel katoliki ajal.

Läti Hendrik siis oli Baltimaa esimene ajaloo kirjutaja ja kirjamees. Ta kirjutas Ladina keeles. Praegu weel ei ole kindel, kas ta rahwuse poolest lätlane, sakslane wõi eestlane oli. Kirjutas ta eestlastele katoliki jumalateenistuse raamatuid, nagu üks wana sõnum teatab, siis oli ta ka Eesti esimene kirjamees. Tõsi on, et ta Eesti keeli sõnad on õigemini kirjutatud kui Läti omad. Et aga tema sulest esimesed Eesti keeli sõnad meie ajani on jäänud, ei wõi temalt seda auu muidugi mitte täiesti wõtta.

Pääle tema on aga weel teine mees, kes täiesti sündinud eestlane ja Wirumaalt pärit oli, sakslaste tulemise ajal elanud. See oli Läti Hendriku ajaraamatus nimetatud preester Joannes. Meinhard, Liiwimaa esimene piiskopp, saatis selle noore eestlase Saksamaale klooster Segebergisse, kus ta usuteadust õppis ja kust ta pärast piiskopp Albertiga Liiwimaale tagasi tuli ning liiwlaste seas Holmi kiriku õpetajaks sai. Sääl tapsiwad liiwlased teda aastal 1206 ära. Eesti ega muus keeles ei ole see Eesti mees midagi kirjutanud. Selle juures ei ole tarwis kaksipidi mõtelda, et ka pärast, kui sakslased juba meie maale tulnud oliwad, eestlasi on kõrgemat haridust saanud, aga nendest ei ole midagi teadet jäänud, sest et nad kõik sakslasteks saiwad.

Eestlased on katoliki ajal juba ka oma jagu haridust maitsnud, kuid mil kombel ja kui palju, see on alles küsida. Umbes kaks aastasada pärast sakslaste tulemist ei tea sellest õieti midagi ütelda. Alles aastal 1428 kirjutati üks kirikuseaduse raamat. See on ka Eesti kirjanduse ajaloo kohta oma jagu tähtjas. Selle raamatu 3-das paragrahwis on üteldud: „Et midagi nii paha ei ole, kui et kõlbmata hinge-karjased karja hoiawad, ja et uuemal ajal meie kurwastuseks ei mitte üksi rumalaid karjaseid ei ole ametisse pandud, waid on ka nende seas keeletuid, kes oma lammaste keelt ei osanud, mis weel põlastatawam on, siis anname käsu, et kiriku-ametisse waimulikuks meheks üksi säärased wõetaks, kes seks kõlblikud on, hariduses, õiglases meeles ja wanaduses on edenenud ja kes oma koguduse liikmete keelt hästi kõnelewad ja selles jutlust ütelda mõistawad. Et neid leida, pandagu kõlblikud wähem kõlblikkudest ametisse. Me lisame weel juurde, et need waimulikud mehed, kes ametis on ja maa-keelt ei oska, peawad ühe aasta jooksul enesele abid (capellanid) wõtma, kes maa-keeles jutlust ütelda oskawad, muidu tehtagu need waimulikud mehed ametist lahti“ jne. Sellest seaduse punktist on siis wäga selgesti näha, et waimulikkudelt meestelt, see on katoliki preestritelt, Eesti keele tundmist juba umbes 500 aasta eest on nõutud. Kus aga keele nõudmine juba seaduse läbi kästud asi oli, sääl on wissisti ka selle keele kirjutamist olnud, kui sellest ka meie ajani wäga wähe proowi on jäänud.

Sessamas seaduses 25-das paragrahwis on weel teine määrus Eesti keele kohta lugeda. See käib nii: „Ristimine sündigu nii ruttu kui wähe wõimalik pärast sündimist. Ladina keeli ristimise-sõnad üteldagu pühalikult, pikkamisi ja selgesti, sest nendes on sakramendi wõim. Preestrid õpetagu rahwast, et isad ja emad oma lapsi hädakorral ise ristida wõiwad ja nimelt nendesamade ristimise-sõnadega oma maa-keeles [in ydeomate suo]“. Nõnda siis annab siin katoliki kirik luba wanematele ise lapsi ristida ja nimelt Eesti keeles. Ei ole siis mingit kahtlust, et need ristimise-sõnad ka Eesti keeles on kirjutatud olnud, muidu ei oleks üleüldse nendest juttu wõinud olla, sest neid ei oleks wõimalik olnud õppida. Nagu ülemal näidatud, on Eesti keeles ka jutlust üteldud. Seesama kiriku-seadus teatab ka, et rahwa seas wana ebajumalateenistust ja ebausku olnud, mis muud midagi ei tähenda, kui et eestlased alles oma wanu pagana-aegseid jumalaid uskusiwad ja teenisiwad, millest nüüdgi weel wanas jutus ja laulus on mälestusi jäänud. Kirjalisi märkisid on raske leida.

Ainus arwataw märk Eesti keeli kirjast katoliki ajal on üks kiwist päälkiri Saaremaa Kaarma kiriku ukse üle, mis nõnda käib:

SEL-AASTAL
ON-SE-KIRK-WAL-
MIS-SA-NUD-
PET-RI-PAE-
WAL-AN 1407.

Selle päälkirja Eesti keel ei ole, nagu näha, palju teist wiisi, kui praegune Eesti keel, ehk ta küll ligi pool tuhat aastat wana on. Et Kaarma kirikus weel muid Saksa keeli kirjasid ja asju just aastast 1407 on, siis ei ole selle kohta tarwis kaksipidi mõtelda, et see kiri tõesti nii wana on, kui aasta nummer ütleb. Et nii hulga aja eest juba Eesti keelt päälkirjadeks tarwitati, siis tunnistab see, et seda keelt on ka kirjutada tarwitatud, kui meil ka tänini weel ühtegi raamatut ega kirja katoliki ajast ei ole.

Saaremaa on üleüldse Eesti keele kirjutamises warem ja warmam olnud kui suur maa. Siin olla katoliki ajal ka esimene Eesti keeli raamat kirjutatud ja trükki antud. Raamat olnud katoliki usu katekismus, ja tema kirjutaja olnud Saaremaa katoliki usu piiskop Kievel. Raamat trükitud aastal 1517, seda mööda siis tol ajal, mil Saksamaal Lutheruse usuparandus algas. Sellest raamatust ei ole seni ajani jälgegi järel.

Teine raamat, mis ka katoliki usu katekismus olnud, on aastal 1590 trükitud Halle linnas Saksamaal. Selle raamatu kirjutaja olnud Saaremaa jesuit Ambrosius Weltherus. Sõnum ütleb, et Weltherus weel mitu teist Eesti keeli raamatut olla kirjutanud. Aga üksgi neist raamatutest ei ole kellegi Eesti kirjamehe silma sattunud, ei ole siis ka teada, missugune keel neil sees oli.