Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Eesti Kirjameeste selts
Eesti Kirjameeste selts.
Warsti pärast suurt laulupidu 1869 tõusis eestlaste seas mõte ühte seltsi asutada, kelle ülesanne ja eesmärk pidi olema Eesti kirjandust edendada, see on häid raamatuid Eesti keelde toimetada. See mõte tõusis kõige esiti Wiljandimaa meeste seas, kellest nimetada on: koolmeister Adamson, H. Wühner, Ainson, Henno, C. R. Jakobson ja teised. Peagi tehti niisuguse seltsi põhjuskirjad ja saadeti Wene riigiwalitsusele kinnitada. Põhjuskirja alla oliwad järgmised põhjendajad oma nimed kirjutanud: J. Hurt, gymn. koolm. Tartus; J. W. Jannsen, redaktor; W. Eisenschmidt, õp. Tartus; B. Stern, koolm. Tartus; Martin Wühner, stud. pharm. Tartus; H. Rosenthal, stud. med. Tartus; Corn. Treffner, gymn. koolm. Tartus; Hugo Treffner, stud. philol. Tartus; G. Blumberg, koolm. Tartus; A. Kurrikoff, stud. theol. Tartus; A. Erlemann, kih.-koolm. Helmes; J. Kuppitz; J. Käärik; M. Sõber kih.-koolm.; J. Raudsepp; H. Henno; A. Rennit; walla-koolm.; Schneider, koolm.; J. Wühner; J. Eglon, koolm.; J. Lellep, koolm.; J. Adamson, kog.-koolm.; H. Nyländer, köst. ja kih.-koolm.; C. R. Jakobson, gymn. koolm.; A. Paulson, kog.-koolm.; M. Jakobson, kog.-koolm.; J. Wahi, kog.-koolm.; A. Grenzstein, koolm.; J. Paulmeister, koolm.; G. Rosenberg, koolm.; J. Kapp, kih.-koolm., P. Auksmann, koolm.; P. Abel, koolm.; Hermann Jürgenson, adwok., Fr. Kuhlbars, koolm. Wilj.; A. Wahlberg, walla-koolm.; H. Wühner, koolm.; P. Tekkel, koolm.; S. Auster, koolm.; R. Auster, koolm.; C. Rossmann, koolm.; A. Thomson; J. Perna, koolm. Seltsi kinnitus tuli aastal 1872, ja esimene koosolek peeti Wiljandis ära. Siin waliti uue seltsi presidendiks cand. theol. J. Hurt, see kord gymnasiumi-kooliõpetaja, abideks õp. W. Eisenschmidt ja C. R. Jakobson, kirjutajaks R. Kallas, abideks H. Wühner ja C. Niggol, raamatukogu hoidjaks kooliõp. H. Beckmann, abideks B. Stern ja F. Kuhlbars, kassahoidjaks G. Blumberg, abideks T. Pekk ja J. Kapp. Dr. Kreutzwald waliti auupresidendiks, Jannsen, Wiedemann, prof. Köler ning mõned wõõramaa mehed waliti auuliikmeks. Alustajad saiwad kõik liikmeteks, ning aasta jooksul ja pärast poole tuli ühte puhku uusi liikmeid juurde, nende seas Hermann, Jürmann, Pärn, Reinwald, Jung, Kerg, Kunder, Weske, Kõrw, Järw, Bergmann, Harry Jannsen, Ederberg, Mohrfeldt, Lipp, Kurrik ja teised. Koosolekuid peeti esimestel aastatel kaks kord aastas, pärast sagedamini. Kirjatööd hakati hoolega tegema. Pea kõik eestseisuse liikmed ja muud ülemal nimetatud mehed kirjutasiwad raamatuid ja kirjasid „aastaraamatusse“, mis selts ka wälja oli hakanud andma. Üks meel seltsi liikmete seas oli suur. Esimesel kuuel aastal ei olnud kõige wähemat lõhet märgata, 1872—1878. See oli Eesti kirjanduse ilu- ja õie-aeg, mil igaüks aina tubli kirjatöö läbi teisest püüdis ette saada ja selle läbi Eesti asja edendada.
Aastal 1878 alustas C. R. Jakobson Wiljandis ajalehe „Sakala“. Selles hakkas ta pea wabameelselt kirjutama ja kirikule ja kirikuõpetajatele pihta andma. Hurt, kes juba 1872 aastast saadik kirikuõpetaja oli, ei olnud sellega rahul. Selle läbi tõusis põnewus, mis mitte ainult nende kahe wahele ei jäänud, waid seltsi liikmed kõik kahte parteisse lahutas, ilma et just awalikku lõhet näha oli. Suurel laulupidul 1879 ja ka muidu oli aga seda juba küll märgata. Et ajaleht „Sakala“ sellel wiisil edasi kirjutas, ütles J. Hurt end awalikus kirjas „Eesti Postimehes“ juba sellel aastal C. R. Jakobsonist lahti teda kirikumüüride lõhkujaks nimetades. See tegi lõhe suuremaks, ja katsed Hurti ja Jakobsoni lepitada läksiwad nurja. Hurt läks waheajal Peterburi Eesti Jaani koguduse õpetajaks. Siis tuli mälestuse wäärt koosolek 28. augustil 1881. Hurt pani presidendi-ameti seltsis maha, sest et õpetaja-amet seks talle mahti ei anda seda pidada. Üks osa soowis C. R. Jakobsoni, teine Dr. K. A. Hermanni uueks presidendiks. Esimene sai walimisel 94, teine 64 häält, seega oli C. R. Jakobson walitud. Sellega ei olnud need, kes teda ei soowinud, mitte rahul, waid astusiwad, ees otsas kõik wana eestseisus ning seltsi põhjendajad pääle mõne mehe, seltsist wälja. Pärast astusiwad ka seltsi auu-president Dr. Kreutzwald ja auuliige akademikus Dr. F. J. Wiedemann seltsist wälja. Sellega oli lõhe Eesti kirjameeste kuid sellega ka terwe rahwa wahele tekkinud, mis kaua kahju saatis. Seltsi jäiwad Jakobsoni auustajad põhjendajad ja hulk liikmeid, nende seas Dr. Weske, Kunder, H. ja C. Treffner, Henno, Adamson, Jürgenson, Thomson ja muud. Jakobson pidas seltsis küll kõnet, et selts nüüd kosub, kuid pärastene lugu ei ole seda näidanud. Mõned wanad liikmed, nende seas Dr. Hermann, astusiwad küll paari kuu pärast seltsi tagasi, kuid sellel ei olnud mõju. Liikmete arw kaswas küll, kuid kassa aruanne näitas, et seltsil nendest raha ega siis ka waimu kasu ei olnud. C. R. Jakobson sai sellest peagi aru, kutsus oma lehes jälle ühendusele, oli ka palju waiksem kirjutades, oleks wist ka ühendusele jõudnud, kuid korraga suri ta ära. Tema järelekäijad ei tahtnudgi enam ühendust „baltlastega“. Dr. Weske waliti seltsi presidendiks. Nüüd läks kirjatöö tasasel sammul edasi. Aega mööda langes liikmete arw wäikeseks (1882 oli nime järel 1118 liiget, aga 1886 umbes 200). Aastal 1886 oli Dr. Weske Ungrias ja läks 1887 algul Kaasani, Soome sugu keelte õpetajaks professori õigustega. Tema asemele waliti cand. H. Treffner, kes ametit kuni maikuuni 1890 pidas, kuna ta juba märzikuul seltsi asjade talitamisest oli tagasi astunud. Nüüd waliti Dr. K. A. Hermann „tegewaks presidendiks“. Kuid, et tema wastu küllalt usaldust ei olnud, waliti januaril 1891 auupresident prof. Köler ka tegewaks presidendiks. Wiimastel seltsi eluaastatel peeti 1887—1870 seltsil igal suwel üks „wõidupidu Eesti parema kirjanduse kasuks“ ära, millel paremaid kirjatöösid auuhindadega krooniti ja mis palju äratust andsiwad.
Wiimane wõidupidu 1890 oli õige suur ja rahwa osawõtmine arwukas ning elaw. Aastal 1891 Keiser Aleksander Kolmanda walitsuse 10-aastase walitsuse puhul tehti Kirjameeste seltsi poolest nagu hiilgawaks lõputipuks suur Eesti laulu- ja mängu-pidu, mis suurte pidude reas neljas oli. Sügisel algas lõhe seltsi eestseisuse ja liikmete enamuse wahel. Ühel pool seisis seltsi enamus I. abipresidendi Dr. Hermanniga ja teisel pool president ja auupresident prof. Köler muu eestseisusega. Et ühendust ei saadud ja selts päälegi J. Kõrwi enesest wälja heitis, kes siis kaebas, astus ka Dr. Hermann eestseisusest wälja. Pärast olla keegi „eestlane“ ülemale poole kaebanud, et selts Eesti hariduslist ja rahwuslist iseseiswust ihaldada. President prof. Köler ei teinud midagi seltsi eest, ei ehk tahtnud ega suutnudgi teha. Siis tuli sisemiste asjade ministri poolt 1893 algul käsk, mille järele selts ära lõpetati.
Nõnda on wäga lühedalt seltsi wälimine ajalugu. Oma 20-aastase wältuse ajal on selts oma „toimetuste“ sekka 90 raamatut wastu wõtnud ja neid nagu enese omasid soowitanud, mille kirjutajate nimed ja päälkirjad kõik „Eesti Kirjameeste seltsi“ aastaraamatutes üles on pandud ja mis ka kõik siin Eesti kirjanduse ajaloo raamatus on nimetatud, kui ka mitte üteldud, missuguse numbri all nad seisawad.
Inimesed, kes „Eesti Kirjameeste seltsist“ on osa wõtnud, ja teised, kes tema lugu sügawamini uuriwad, saawad ära tundma, et seltsi kurblik saatus sellest on tulnud, et kirjalist asja isikliseks asjaks tehti ja et mehi ülemaks juhtijaks pandi, kellel seks osawust ei olnud.